Juba ammu-ammu aega tagasi, muistel aal, lubasin arvamust avaldada, et miks minu meelest on parem olla pime kui ratastoolis või kurt. Juhuse tahtel sattusin ma vaatama Joosepiga sellist filmi nagu Hush, mis rääkis kurdist naisterahvast, kelle kodu ründab psühhopaat. Ma lisan huvilistele siia filmitreileri ja püüan võimalikult vähe filmispoilat teha. Teise asjana, mis mind ajendas seda postitust kirjutama oli jutuajamine Mallukaga. Ega ma enam ei mäletagi, millest täpselt lobisesime, arvatavasti niisama maast ja ilmast, kui siis jõudsime jällegi selleni, kus Mallu ütles, et tema ei kujutaks ettegi, et ta oleks pime, et ennem oleks ikka jalutu või kurt, aga mitte pime, sest muidu ta vaene hing ei saaks blogida. Ma muidugist lahkelt kohe juhtisin tähelepanu endale, kes ma samuti ju blogi pean, mille ta hetkeks vist oli unustanud. Või kasvõi seesamune Chat, kus me suhtlesime ja ma ju täiesti vabalt lugesin ja kirjutasin temaga ehk et pimedana on arvutis täiesti võimalik ringi toimetada. Mallu kohe proovis eksperimendi mõttes siis kirjutada ühe lause silmad kinni ja ma kopeerin selle siia (postituse lõpust leiate ka väikese screenshoti meie vestlusest):

Ma pole päris kindel, mida nägijad üldse pimedatest ja meie elust-olust teavad, millega kursis on. Kas ja kui palju teatakse meie abivahenditest? Kui palju teatakse meie ligipääsetavuse kohta, nii sotsiaalmeedias kui ka avalikus linnaruumis? Kui lugesin inimeste vastuseid Mallu postituse all, kus tõstatas sama teema, siis enamus rahvast hõiskas pikemalt mõtlemata, et muidugist ennem oleks pigem ratastoolis või kurt, pime kindlasti viimase variandina. Tegelikult ei valiks ju mitte ühtegi neist, aga see on lihtsalt puht teoreetiline küsimus, et inimesed natuke laiemalt mõtlema panna. Loomulikult ei ole minu arvamus ehk päris adekvaatne ja kuidas saakski see olla, kui mul puudub kogemus, kuna ma pole elanud ratastoolis olles või kurdina, küll aga pimedana. Ma võtan eraldi punktidena hirmud, mis inimestel pimedaks jäämise ees on:

a. Ma ei näe enam oma lapse nägu või kui jään enne lapse saamist pimedaks, siis ei näe kunagi oma lapse nägu. Siin kohe esimese mõttena tuleb mul pähe, et aga kurt olles, siis Sa ei kuule ju oma lapse häält... Tema esimesi sõnu, tema nuttu, tema lalinat, tema naeru ja kilkeid. Issand ja appike, kuidas kurt öösel oma lapse nutu peale teab üles ärgata? Okei, ratastoolis olles Sa saad lapse naeru, kilkeid, nuttu, lalisemist, sõnu jm kuulda ja ja saad ka oma lapse nägu näha, aga ratastoolis olles ei saa Sa last sülle haarata, teda keerutada, mürada jm. Või siis näiteks mina ei kujuta ette, mismoodi ratastoolis olev ema lapsele näiteks läheb kööki piima tegema, kui lapsel on just see periood, kus nutab ja nutab ja ainult sules olles on veidikenegi rahulikum, et kas siis jätad lapse teise tuppa röökima või? Või kuidas last vannitab, kui näiteks ei ole suuteline piisavalt palju ette kummarduma, et lapse pead toestada? Või kas ja kuidas ratastoolis olevad inimesed lapsevankrit kasutavad? Kindlasti kuidagi teistmoodi saab neid asju teha (siin arvatavasti minu teadmatus maksabki mulle kätte) ja mis näitabki väga selgelt, et tegelikult meist keegi ei tea päris täpselt, millised on plussid, miinused ja võimalused. Loodan siiski, et saate aru, mida ma vähemalt silmas pean.

b. Ma eksin pimedana ära ja ma ei saaks peaaegu mitte millegagi ise hakkama. Siin tõstab pead inimese sees olev teadmatus millegi ees, milles tal puudub ülevaade, kontroll ja see halvab meie mõtlemise. Kui aga hakata rahulikult analüüsima, siis võiks vastuargumendina öelda, et isegi nägijad ju eksivad ära ja siis ei tekita see küll hirmsat paanikat. Kui nägijana olete totaalselt eksinud, siis küsite ju vastutulevalt inimeselt teed ja samamoodi saab seda teha ka pimedana. Lisaks on meil pimedatel vääga palju tehnilisi abivahendeid, me elame ikkagist nutiajastul , eksole. Näiteks minul on täiesti peegelsileda ekraaniga iPhone 5s ja vau, ma kasutan seda. Ma ei hakka teid sellega tüütama, et mismoodi see võimalik on, aga ütlen nii palju, et jällegi vastav tarkvara teeb selle võimalikuks. Natuke õppimist ja harjumist ja voilaa! Nii...ja kui on nutitelefon, siis on ligipääs kõikvõimalikele äppidele. Üks minu suuri lemmikuid on Blind Square, mis ütleb teatud maa tagant pimedale täpse aadressi ja lisaks pajatab juurde, et mis kella suunas midagi jääb (kella 11 suunal asub ilusalong xxx, kella 15 suunal asub lillepood xxx, kella 13 suunal asub kohvik xxx jne). Kui tahad konkreetsesse kohta jõuda, siis trükid aadressi sisse ja kuvab Sulle leitud asukohad ja valid sobiva välja ja klikkad jälita ning hakkabki muudkui seletama, et kuhu kella suunas see koht jääb ja kui sihtkohani on kas 20 ja 5 meetrit jäänud, siis annab heliliselt märku. Nii, et tänu kaaskodanikele, nutitelefonile, äppidele ja osade puhul ka tänu juhtkoerale, ei ole eriti võimalik hätta jääda (kui Sul just ei satu telefoniaku tühi olema, siis on asjalood veidi nigelamad, aga samas said ka kõik need pimedad hakkama, kes aktiivselt nõukaajal ringi traavisid).

Mis puutub sellesse hirmu, et mitte millegagi ei saa hakkama, siis ütlen vaid nii palju, et enne ei saa ju seda öelda, kui pole proovinud, seega jällegi see pole minu jaoks aktsepteeritav argument, küll aga ma mõistan, et tegu on hirmuga.Ja teiseks tahan öelda, et julge peale hakkamine on juba pool võitu. Nii, et pigem uusi asju proovida ilma eelarvamusteta ja see ei kehti ju isegi mitte ainult pimedate kohta, vaid suisa kõikide inimeste kohta. Kui ära proovid, siis saad vähemasti teada, et kas oled selles hea, kas meeldis, ei meeldinud või saad hoopis teada, et hävisid täielikult. Ja isegi, kui mõnes tegevuses toimub täielik häving, siis ei tasu pead norgu lasta, sest ega me kõik ei saa olla kõiges tugevad, osavad ja ilusad nagu välekvibulased.

Need kaks punkti tegelikult olidki minu mäletamist mööda kõige suuremad ja põhilisemad hirmud ja ma siiralt loodan, et ma sain neile oma vastustega veidike mõtteainet tekitada ja panna asju nägema helgemates toonides. Meil pimedatel on tegelikult väga palju abivahendeid, mis meie elu lihtsustavad. Jah, tõsi, need abivahendid on küllaltki kallid, aga siiski olemas. On olemas ekraanilugemisprogramm arvutile, tänu millele saangi siin oma blogi pidada (arvuti sobib ükskõik milline, mul on näiteks Lenovo x200 vms, mis hakkab vaikselt otsi andma :D), skänner ja programm, mis skännitud tekstid ja raamatud ette loeb, on audioraamatud, on värvimääraja, kõnelev köögi- ja saunakaal, niidistaja, kõnelevad käekellad, erinevad tuntumad lauamängud nagu male, kabe, doomino ja mängukaardid, reljeefsed joonlauad, kõnelev vererõhumõõtja ja kraadiklaas, kõnelev diktofon ja Daisy pleier ja palju muud, mis kohe ei meenugi. Ja minu meelest pimeda üks plusse teiste ees on ka see, et meil üldiselt pole liikumispiiranguid. Ses suhtes, et olenevalt pimeda enda pealehakkamisest, kes õpib oma vajalikud marsruudid ära ja saab hakkama või siis pimedad, kes rändavad pool maailma läbi ja me ei sõltu eriti ilmastikust. Ratastoolikatel on aga selles suhtes ikka väga nadi, sest talvel, kui mingi taunik otsustab, et tema lihtsalt ei korista lund oma majaesiselt kõnniteelt, siis no "palju õnne" sellele ratastoolis olevale inimesele. Hea tahtmise abil pressib ehk tugevam tüüp end sealt lumemassist end läbi, aga siis on kogu lumi rataste kodarate vahel ja siis hakkab muu lumi ja saast ka sinna hästi külge pakkima ja lõpuks on Sul ratastooli rataste küljes mingisugused  sangpommid. Või siis alati pead üle kontrollima, et kas asutus, mida plaanid külastada, et kas seal ikka invatualett on olemas, kas see on ikka ligipääsetav (mitte nii, et invavets on II korrusel, aga II korrusele saab ainult treppidest või eskalaatoriga). Kas majja viib kaldtee ja kui viib kaldtee, siis on küll pool võitu juba käes, aga kas see on ikka õige nurga all ehitatud, et ratastoolikas jaksaks end sealt üles vinnata ja ei kukuks uperkuuti. Mulle meenub üks aastate tagune lugu, kus hoonel oli küll õige nurga all olev kaldtee ja inimene pääses kenasti peaaegu välisukseni, aga ainult peaaegu, sest majal olid sambad ja no näe kuri vaim, ratastool ei mahtunud seina ja samba vahelt läbi sõitma, et ukseni pääseda. Selline sürrialistlik olukord siis. Samamoodi libedaga ja lörtsiga või lumepudruga...ratastooli rattad hakkavad ainult all ringi vudama ja ühesõnaga see ratastoolis liiklemine, eriti talvisel ajal, on täielik põrguvaev. Pime see-eest ei pea nende eelpool nimetatud asjade pärast oma pisikest peakest vaevama, sest meil pole probleem treppidest käia, vajadusel saame lihtsurelikele mõeldud vetsusid kasutada, lumi pole eriliseks takistuseks (ebameeldiv ja segadust tekitav küll, aga vähemasti kinni ei jää), kaldteed pole ligipääsetavuse mõttes esmaolulised, liiga kitsad vahed ei häiri ja pole nii suureks takistuseks, saab ju alati ringiga minna jne. Kurdil inimesel pole liiklemisega vist väga keeruline, sest kui info tuleb nagunii läbi silmade 80% ulatuses, siis kompenseerib see piisavalt, aga mina isiklikult ei kujutaks ette, et ma kurt oleksin. Minu jaoks on muusika väga oluline ja kõik need loodushääled, oma inimeste hääled jne. Eks sellega on jah nii, et kurdil jällegi on selle eest pilt ja tema näeb looduse ilu ja võlu ja oma inimeste nägusid. Nii, et selle koha pealt nagu ei oskagi kohe plusse ja miinuseid väga ritta seada. Kui vaid siis see, et kui on mingisugune hädaolukord, siis hädaabisse saaks pime kiiremini oma mure edastada, sest kurdid peavad sõnumit hakkama trükkima. Või siis, kui otsustate seda filmi vaadata, mida šeerisin, siis mina olen veendumusel, et reaalses elus poleks need sündmustekäigud nii kaugele saanud areneda, kui too peaosaline oleks olnud pime, mitte aga kurt. Ma ütlen vaid nii palju, et selle filmi alguses on üks lärmakas koht, mis tuleb väljaspoolt maja ja kui pime oleks seda kuulnud, siis oleks ta läinud ja haaranud koheselt telefoni, et abi kutsuda, aga kurt ei kuulnud ja nii sai psühhopaat rahulikult aru, et tegu on kurdi inimesega. Hiljem näppas veel kurdilt telefoni ka ära ja siis hakkaski see hiire jaht pihta.

PS. Ma loodan, et see, kus ma kirjutasin eraldi punktide all hirmudest, et punkt a on kenasti bold ja underlined, aga mitte italic, sest mul seal oli väike kala, kui teksti kujundasin.

Mul on täielik tülpimus ja muserdus peal ja seda kõike sellepärast, kuna ma ei ole ikka veel endale trennikaaslast leidnud. Tekib vägisi tunne, et nägijad tõepoolest pelgavad, et kui tuleksid minuga jõusaali, et siis peavad mu sinna ratastoolis kohale kärutama, minu eest hantleid tõstma, lahti riietama, peale trenni duši all puhtaks küürima, tagasi riidesse panema, koju vedama ja muud säärast tegema.  Ning loomulikult kõik need kaks tundi mind hellalt hoidma ja kaitsma, kontrollima, et ma jooksulindilt maha ei jookseks ja kuskilt alla ei pudeneks vms. Aga tegelikult ei ole see ju üldse nii ja ma ei tea, mida ometigi ma peaksin tegema, et inimeste hirme ja väär arusaami muuta või parimal juhul vähendada. Istun praegu siin söögilaua taga ja mõtlen, et võiks suurest kurbusest ja pettumusest endale karamelliteed piima ja meega teha ja naabrinaise küpsetatud kohupiimakooki kõrvale süüa, aga tean, et see oleks real bad thing to do. Seega ma võitlen siin endaga.

Olen kõikvõimalikud kohad teateid täis toppinud, et otsin trennikaaslast ja isegi olen välja hõiganud, et olen valmis tasuma ka jõusaali kuukaarti eest, sest ma ei tahaks, et asi jääks ka puhtalt raha taha. Teated on üleval Nõmme spordihoone FB seinal, Helpifici kodukal ja FBs ja kõiki neid FB seinapostitusi on ka jagatud. Lisaks kirjutasin ka sellisele FB grupile nagu Spordivabatahtlikud ja Nõmme sotsiaaltöötajaga on suheldud, aga mitte kõssugi. Mitte keegi ei taha minuga trenni tulla.

Isegi ühel õhtul kuidagi muutusin eriti hellakeseks ja kukkusin keset jutuajamist Joosepiga lihtsalt nutma ja ütlesin läbi nutu Joosepile, et ma olen nii palju ja aktiivselt sellega tegelenud, aga ikka mitte keegi ei taha minuga jõusaali tulla. Joosep kallistas mind ja ütles, et teab, kui palju olen vaeva näinud ja et küll ma kellegi ikka leian. Noh, sel hetkel sain oma suure pettumuse nutuga välja halatud, aga nüüd on seda rahulolematust minusse jälle kogunenud ja pean seda teiega jagama.  Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et kuidas mitte keegi pole isegi valmis sellel teemal minuga suhtlema ja küsima lisa või lihtsalt proovima või mina ka ei tea. Äkki teeks nii, et te ei karda minu pimedust ja unustate hetkeks selle pisikese fakti, et ma ei näe ja mõelge minust, kui lihtsalt võimalikust toredast trennikaaslasest. Ausalt, selline kass on praegu peal ja mulle ei meeldi kassimine, sest see pole üldse minulik.

FitLapi toitumis- ja treeningkava jälgimine, millega jaanuari alguses liitusin, ei lähe ka praegu erilise lepasereega, sest sealsed retseptid nõuavad köögikaalu olemasolu ja mul ei ole seda. Tavalise köögikaalu võin ju osta, aga sellest oleks mulle vähe tolku ja koguaeg käia ja tülitada Joosepit oma grammidega oleks ka veits narr. Meile pimedatele on muidu kõnelevad köögikaalud täitsa olemas, aga praegu ei ole võimalik neid tellida, kuna see uus vahva abivahendireform on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa enam mitte midagi aru, millal, kust ja kuidas ma midagi endale soetada saan. Ainult see on teada, et uued pimedate valged kepid saavad EL kleepsud peale- uhke värk ikka. Siis saame olla Euroopa Liidu pimedad :D

Lõpuks ometi postitan kaua lubatud videopostituse sellest, kuidas mina pimedana arvutit kasutan. Kuna see on minu kõige esimene video, siis please go easy with me ja vabandused ette, et teie kõrvad peavad seda virtsa kuulama. See sai päääris rabe ja ma puterdan saja eest, olen närvis, naeran nõmedalt ja raudselt tundub teile, et mu arvuti peksab justkui koguaeg segast. Unustasin oma videos ära mainida ka seda, et kui ma kirjutan, siis kõnesünt Jaws ütleb hääleliselt igat klahvi, mida ma vajutan. Näiteks, kui vajutan "enter", siis nii ütlebki, kui lisan jutumärgid või küsimärgi, siis ütleb ka need. Erand ei ole ka tähtedega ja sellepärast võibki tunduda, et püha ristivägi, kui palju see läppar sonib ja häirib mõtteid kirjutamise ajal, kuid tegelikult on see kõik harjumise asi. Minu video kõnesündist ei pretendeeri mingisugusele teaduslikule tehnikakirjeldusele. Mul on hoopiski tunne, et ma peaksin ehk lausa uue postituse filmima, kuna ma praeguses videos olin nagu mingisuguste seente mõju all, kuna naeran iga oma kolmanda lause peale.

Ma siiralt loodan, et minu enesepaljastus oli seda väärt ja lugejad said natukenegi teadlikumaks või mingigi pildi endale sellest, et mismoodi mina blogisid loen ja ise kirjutan. Kuid mitte ainult seda, sest tegelikult teen selle kõnesündiga peaaegu kõike. Alustades e-kirjade saatmisest ja lõpetades aruannete kirjutamisest, mille vahele jääb veel feissbuukis likede viskamine ja kommimine jmt. Aga olgu, aitab lobast. Jään teie tagasisidet ootama.