Nii kaua, kui ma end mäletan, olen mina olnud SEB klient ja seda alates sellest ajast, kui SEB oli veel Ühispank ja siis veel mingi pank. Siiani olen nende poolt pakutavate teenustega rahule jäänud. Eks nurisemiseks leiaks alati põhjuse, aga no ma mõtlen laias laastus.

Mingi aeg oli isegi korraks laual mõte, et äkki koliks kogu oma miljonitega Swedi, aga see mõttevilksatus kadus sama kiiresti kui oli tekkinud, sest neil pole sellist suurepärast asja nagu Digikassa. Ma sellest ei hakka praegu lähemalt kirjutama, et mis imevigur see Digikassa on, sest kes tahab, see uurib ise.

Mina tahan hoopis teise kandi pealt natuke auru välja lasta...

Nimelt kasutan ma netipanka sisenemisel ID-kaarti, sest mis seal salata - see on kõige pimedasõbralikum variant. Vähemalt minu laual olevatest variantidest. Mobiil-ID ja Smart-ID võimalus on ka täitsa olemas, aga mul neid kahte pole. Õigemini  Mobiili-ID tegin ka kunagi endale ära, aga umbes nädala pärast olid mul paroolid ununenud. Aasta pärast läksin sõbranna utsitusel uuesti paroole nõutama ja ükskord, siis kui oli aeg seda kasutada, olin ma uuesti suutnud paroolid ära unustada. Kolmandat korda ei hakanud enam panka minema.

Ups, ma just avastasin, et ma ajasin Mobiil-ID ja Mobiilipanga segamini. Silly me! Ühesõnaga unustage ära, mul pole never Mobiil-ID olnud.  

Nagu kõik teavad, siis oli siin see suur ID-kaardi turvariski probleem ja kõik pidid oma PINid ja värgid ära vahetama, nii ka mina. Minu palvel tegeles selle vastutusrikka ülesandega Joosep, sest ma ei hakanud riskima, et ma miskit untsu keeraks. Ma ainult hoiatasin, et kui kuvatakse uued PINid ja PUK, siis kirjutagu targu need kuhugile paberile üles, kuna neid kuvatakse ainult ühe korra. Olin maru õnnelik, et uute PINide saamiseks ei pidanud varvastki uksest välja pistma, kõik sai paari klikiga mugavasti kodus ära teha ja mu värskelt soetatud nõmeda pildiga ID-kaart ei läinudki manalateed.

Jõudsin isegi paar ülekannet oma tutikate PINidega teha. Kõik tundus sujuvat, kuid siin oleks paslik kasutada vanasõna - ära hõiska enne õhtut!

Eile oli mul tarvis siis üks arve tasuda ja hakkan siis mina panka sisenema. Sisestan kasutajanime ja siis PIN1 ja siis viskab mulle selle kohta teate, et minu sisestatud PIN1 on vale, kaks korduskatset veel. Mõtlesin, et no blin, ma tean raudpoltkindlalt, et sisestasin õige PINi (mul oma meetod, mismoodi jätan paroolid meelde), aga no ei toiminud ka teisel katsel. Kolmandat ei hakanud ma proovimagi, sest ma viitsin ju sada korda kuskile ametiasutusse pimedana kohale koperdada.

Kookisin välja vana hea paroolikaardi ja alustasin kõike otsast uuesti. Sisestasin kasutajatunnuse, salasõna ja nõutava koodi koodikaardilt. Joosep oli muidugist abiks, sest kuigi mul on koodid mugavasti arvutisse kirjutatud, et saaksin neid "iseseisvalt" kasutada, siis netipanga leht on vist turvalisuse mõttes tehtud nii, et seal, kus peaks ekraanilugemisproge mulle rõõmsalt koodi järjekorranumbri ette vuristama, on haudvaikus.

Kõik sujus taas kenasti. Jõudsin seekord esimesest korrast isegi kaugemale. Woo-hoo! Kuid koodikaardi kasutamise üks nuhtlusi on see, et peaaegu iga kord nõuab salasõna vahetust. Nii ka seekord. Sellest tulenevalt eeldan, et sisse logimine õnnestus, sest ega muidu ei saa ju lampi hakata salasõna vahetama...
Muutsin siis kõrgemalt poolt tulnud käsu peale oma salasõna ära ja siis järgmiseks tahtis, et ma oma uhiuue salakaga sisse logiksin. Täpselt nii tegingi, aga selle peale teatab SEB, et minu salasõna on vale. Nagu misasjaa!? Kuidas on see võimalik? Kirsiks tordil on see, et Joosep ei mäleta, et kus või milline on see paroolidega paber või et üldse kuskile minu paroolid oleks kirjutanud. Great success!

Palju õnne mulle! Mul polnud ju üldse närvid krussis, ainult sama pingul nagu nunna püksikumm.

Nonii, tulin mina arvutisse, mõtlesin, et skrollin kärmelt blogrolli läbi, vaatan, mida head keegi on täna postitanud ja siis hakkan ise kirjutama tänasest päevast ja oma glükoosi monitooringust. Aga juhtus nii, et läksin Ebapärlikarbi postitust lugema ja no ma ei saa mitte vait olla.

Ebapärlikarp kirjutas kopeerimisest, ahvimisest ja sellest mismoodi mingi asi saab nii popiks, et see muutub rahva seas massipsühhoosiks ja kui peaks nägema juba mitmete inimeste seljas sama hilpu, mis temalgi on või kui massid hakkavad tegelema-harrastama sama või sarnase hobiga, siis tekib automaatselt blokk ette ja rohkem ei taha.
Näitena tõi erinevaid asju välja. Alustades kollastest Timberlandi saabastest, mis võivad olla küll ulmemugavad, praktilised, soojad ja universaalsed, aga vot ei taha, kui kõigil teistel on juba need jalas, või siis puust kikilipsud ja käekellad, mis igal kolmandal vastutulijal tilpneb kaelas ja käel ja lõpetades esikolmikus ilutsevate ülipopulaarsete nimedega nagu Rasmus, Robin, Emma, Maria, mida ilmselgelt Ebapärlikarp ei paneks never oma lapsele nimeks, isegi siis mitte, kui see nimi oleks lapsepõlvest saati hinges.

Nii ma siis lugesin ja lugesin ja kui jõudsin postituse lõppu, siis põhimõtteliselt esimene asi, mis mulle pähe turgatas oli see, et kui kurb ja pingeline võib taoline eluke olla. Sa leiad miskit, mis on Sulle hingelähedane, soetad endale meelepärase rõiva või aksessuaari, leiad endale hobi või trenni, mis Sulle sobib, mis Sind motiveerib ja mida teed tõelise kire ja pühendumusega, kuid siis ühel hetkel avastad, et dammit, Sa polegi ainus või üks vähestest, vaid sarnase huviga on ka teisi inimesi ja siis hakkad paaniliselt miskit uut ja enneolematut otsima.

Ma saan aru, et osad inimesed teevadki kõike ainult moe pärast, et käia ajaga kaasas ja olla in ning ajavad näpuga piinliku täpsusega järge, et mitte välja näha so yesterday. Kuid ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes ainuüksi sellepärast keelduvad endale soetamast miskit, mis neile väga-väga meeldib või on hingelähedane, mis paneb neid suurepäraselt tundma, kuna asi on massidesse jõudnud. Kui ma näen poes miskit, mida olen ammu otsinud ja mis mind rõõmustaks, siis ma soetan selle endale. Ma ei kuku kalkuleerima, et mitu inimest enne mind on endale täpselt samasuguse asja ostnud. Või kui avastan enda jaoks super laheda hobi, mis mind paelub ja inspireerib, siis ma ei viska seda mõtet ainuüksi sellepärast nurka või paremaid aegu ootama, kuna keegi tegeleb sama asjaga. Minu jaoks ei muuda sellised olmeprobleemid asja olemuse väärtust, kuna rõõm, mis ma sellest saan on mitmekordne.

Eriti idiootne ja arusaamatu oli minu jaoks see nime näide. Pühamüristus, kui mulle on näiteks lapsepõlvest saati meeldinud nimi Rasmus ja meeldib siiani, siis ma ei hakka oma lapsele ainuüksi sellepärast mingisugust teist nime otsima või välja nuputama, kuna sellenimelisi on juba nii palju. Võin ju valida meeldivuse poolest järgmise nime, mis pole ehk nii populaarne, aga miks? Miks inimene ei lähtu oma unistustest ja soovidest!? Või panen mingi suvalise nime, mis ei figureeri kuskil toppides ja siis vaatan heldimusega oma maimukest ja mõtlen, et küll mul on tore laps, nimi pole küll päris see, mida algselt tahtsin ja soovisin, aga vähemalt pole teistel sama nime. Kellele see laps tehakse, endale või teistele?

Ühesõnaga ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et minul on küll sügavalt poogen ja mina oma valikuid ja otsuseid langetades küll ei lähtu käesolevatest moeröögatustest või sellest, et kes ja kui palju veel sama asjaga tegelevad. Praegu mõtlen, et sellisel juhul peaks Ebapärlikarp oma blogimisele ja fotokoolitusele ka blokkpidurid peale tõmbama, sest minu meelest pool maailma tegeleb blogimise ja fotograafiaga... Elu on siiski praegu elamiseks, mitte aga oma unistuste ja soovide ootele panemiseks. Me ei tea, mis homne päev toob ja seepärast tulekski tunda rõõmu nendest asjadest, mis meeldivad nüüd ja praegu, olenemata sellest, kas teistel on samad asjad või hobid.

Kuigi mu eelmine ID-kaart on juba ligi kolm kuud kehtetu, siis käisin alles paar nädalat tagasi uut taotlemas ja täna oli siis see imeline päevake, mil ma sain oma tutika ID-kaardi kätte ja ütleme nii, et ma olen endast veits väljas. Õigemini praeguseks hetkeks olen ma suutnud end suti koguda, aga sel hetkel, kui sõbranna mulle seda kirjeldas, siis mu esimene reaktsioon oli eriti dramaatiline: "Misasjaaa!?"
No te vaadake ise. Ma olen selle pildi peal täiesti lost. Umbes, et "Issand, kus ma küll olen, ma ei saa mitte essugi aru. Misasja, siin peab kuskil kaamera olema või? Kus, ma küll ei näe!?"


Eriti vahva on see, et ametnik käis ise minuga seal putkas kaasas ja ütles, et vaadaku ma jah täpselt nii. Nagu mis mõttes? Kas see ametnik ei võinud mulle siis öelda, et kuule, vaata sutsu vasakule ja natuke alla ning säti oma sonks ka korda. Mis nad kardavad, et kaamera süttib põlema, kui ma oma pimeda pilguga sinna sisse vaatan või? Halenaljakas on veel see, et neid pilte tehakse kolm tükki, et oleks ikka mille hulgast valida, eksole, aga mitte ühelgi korral ametnik ei korrigeerinud mind, nii et valikuvõimalust mul ei olnudki. Ma pean nüüd need järgnevad viis aastat oma ID-kaardil paremat ülemist nurka vahtima, endal veel mingiharakapesa küljelt välja turritamas. Miks ometigi ei võinud see ametnik mind juhendada, kui nägi, et jummalast metsa poole on kõik.Me pimedad ei ole mingisugused pühad lehmad, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda ega mitte midagi öelda, sest meil vaesekestel on elu niigi raske, ei hakka vaest pimedat veel oma juhendamisega traumeerima. Pähh, ma veel maksin ka sellise "kunstiteose" eest.

Helistasin emale ka ja vuristasin kogu olukorra ette ja ema ütles, et ma oleks pidanud ikka nägijast tuttava kaasa võtma, et neid ametnike ei huvita, millisena inimene sinna jääb. Jah, nende ainus kriteerium on, et ära Sa jumala eest naerata. No viie aasta pärast, kui uut ID-kaarti lähen taotlema, siis võivad nad kindlad olla, et ma ei naerata, sest see jama ajab hoopis nutma.
Koju tulles sattusin Lindaga ühele bussile ja kui talle oma uut kaarti näitasin, siis lohutas, või õigemini ennem lasi üle bussi ühe korraliku kajaka ja alles siis ütles, et ärgu ma põdegu, kõik näevad sellised välja (kahtlen sügavalt) ja et tema näeb oma õpilaspileti peal üldse välja nagu kartul, mille ta on teibiga kinni kleepinud. Good to know! :D
Aa, , aga oot, mida see Manjanagi mulle alles hiljuti ühe postituse alla kommentaariks kirjutaski... A la et päris modellid vaatavadki kuskile kaugusesse ja ainult amatöörid vaatavad kaamerasse... Seega ma olen lihtsalt professionaal :D

Kõik on vist juba sellega kursis, et täna öösel kell 4 on üleminek talveajale. Mina isiklikult arvan, et selle kella edasi-tagasi kruttimise võiks ükskord ometigi ära lõpetada. Minule isiklikult mõjuks see küll hästi. Jääks ära see insuliiniga ja muude ravimitega mängimine. Lastel ja täiskasvanutel oleks teadlaste sõnul ka palju parem ja kvaliteetsem elu, kui me selle kella keeramisega ei ajaks oma bioloogilist kella segi. Pidavat tundlikematele inimestele maru palju stressi, unehäireid, peavalusid ja mida kõike veel põhjustama. Kuna ma sutikene Googeldasin ka seda teemat, et paremini end põhjustega kurssi viia, miks teised inimesed on selle vastu, siis selle pean ma küll ära märkima, et seda loomade segadusse ja hämmingusse sattumist mina küll ei usu. Täielik nonsens ju. Nagu what? Mis ajast loomad või loodus kella jälgivad? Nende kellaks on ja jääb päike. Loomi ei koti see meie välja mõeldud aeg, millest me nii kiivalt kinni hoiame ja seieritega ajamasinast jälgime.

Loodus on alati tiksunud omas rütmis ja inimene on hoopis see ajugeenius, kes mõtles välja sellise termini nagu "aeg". Mitte et aeg oleks halb, aeg on meie tänapäeva ühiskonnas ääretult oluline, sest kuidas muidu teaksime õigeks ajaks kohtumistele, kooli, tööle, poodi, bussi peale ja miljon teise kohta jõuda. Aeg on ühiskonna toimimiseks vajalik. Vanasti võisid naaberküla karjasega kokku leppida, et kohtume siis, kui päike kõrgel taevas lagipähe sirab ehk tänapäeva mõistes keskpäeval.  Aga täna meie ühiskonnas enam puhtalt päikese liikumise ja kuufaaside järgi kohtumisi kokku leppida ei ole võimalik. Või no on võimalik, aga pole praktiline. Seetõttu leian, et aeg ja kõiksugu kronomeetrid on meile vajalikud, kuid mitte selleks, et nendega pidevalt mängida. Lihtsalt selleks, et suvel oleks n-ö päev pikem ja talvel lühem, no see on absurd ju. Pegens küll, ega päev või öö ei muutu ausõna pikemaks või lühemaks selle kella kruttimisega. Jeesus Maria, sellest ei ole ju ometigi nii keeruline aru saada. Ma ei tea, äkki võtaks need koledad ja pimedad kuud ka ükskord ometigi ette. Jätaks kalendrist üldse välja, hüppame septembrist kohe aprilli, siis jääb see deprekat põhjustav periood inimestel vahele, eksole.

Nii et ma siiralt loodan, et need 70 Euroopa Parlamendi liiget
suudavad selle läbi suruda. Kui mitte, siis ma hakkan kahtlustama, et need, kelle tõttu jääb see kinnitamata, on lihtsalt kari masohhiste seal Brüsselis.
Mida teie arvate sellest kella keeramisest? Häirib, ei häiri või on täiesti poogen?