Eile märkasin FBs postitust, kus selline hea inimene nagu Jana Oidermaa on võtnud nõuks ja eesmärgiks päästa Mustika Keskuses elav Amatsoonpapagoi. Kuna ka meil oli kunagi selline nutikas ja tore linnuke, siis tahtsin lisaks annetusele, veel kuidagi aidata. Mäletan, kui taiplik ja mitmekülgne oli meie Kiku: rääkis, tantsis, naeris, mjäugus ja tegi kõiksugu muid trikke. Elades pere keskel, siis õppis pidevalt uusi sõnu, teadis kuidas oma õrnust, raevukust, lõbusust, naeruväärsust jmt väljendada. Amatsoonpapagoid vajavad tegelemist ja ei ole mõeldud elama vangistuses. See ei ole normaalne, et need vaesed linnud ja loomad peavad pesitsema sundventilatsiooniga hoones, kus nad päevavalgustki ei näe. Ma ei ole mingi vihane loomakaitseõiguslane, kuid kuskilt maalt jookseb piir. Lihtsalt tõsiselt kurb on mõelda, et kui see linnuke peaks veel aastaid seal poekeses kükitama ja stressi all kannatama, isegi üks päev on juba liig. Mõelge ise mis tunne teil oleks, kui peaksite kolm aastat ühes ruumis olema, kus puudub päevavalgus ja privaattsoon. Päevast päeva jalutavad uudishimulikud inimesed mööda, lapsed koputavad puurile, lärm ja sagimine ümberringi.

Võtsin ka ise Janaga ühendust ja uurisin veidi asja. Papagoi maksab 1499 euri ja loomulikult ei ole Janal seda raha tagataskust võtta. Väike lootuskiir, et hinda lastakse alla näitab see, et müüjatega saadi kokkuleppele, et kõne alla tuleb juhtkonnaga arutamine võimaliku soodustuse üle.   Aga, et Carolyna päästmine ja oma koju jõudmine ei jääks siiski ainult cashi taha, siis Jana soovib pakkuda avalikult müügiks taskukalendreid. Ühe taskukalendri hind on 2,20 eur, mis sisaldab ka ümbrikku ja postmarki soovitud aadressile saatmiseks. Arveldusarve, kuhu omapoolse abi saate teele panna on: EE651010010060737018 Jana Oidermaa, selgitusse lisada oma täpne kodune aadress ja märksõna "taskukalender".Jana on kõigile südamest tänulik, kes aitavad Carolyna poevangistusest päästa ja kui saab linnukese enda juurde, siis lubab, et Carolyna tegemisi saab jälgida tema FB Papagoide grupis.

Rohkem infot selle kohta, et kes need Amatsoonpapagoid sellised on, saate lugeda siit. Ja Jana enda FB täispikkuses pöördumise leiate siit.

Iga aasta on üks peavalu nende kingituste valimiste, otsimiste ja ostmistega ja kui lõpuks leiad mingi kingi, mis Sinu enda arvates on täitsa OK, siis mõtle uuesti, sest sageli pole kingisaaja ikka oma kingiga rahul. Terve internet blingib praegu Sulle näkku, et just see on hea kingiidee, aga võiks hoopis korra kogu selle virrvarri vahel hetkeks maha istuda ja ajaseierile pidurit tõmmata ning mõelda, et kas tasub ikka kõiksugu pudi padi kokku osta, lihtsalt selleks, et oleks kink, mida sõbrale, peretuttavale ja sugulastele kinkida? Okei, andmise- ja kinkimiserõõm on juttude järgi see kõige suurem rõõm, aga kas alati ikka on...

Üks asi on minu meelest made by my own hands ja selliseid kinke on alati äge saada, eriti kui see fitib Su olemuse või kodusisustuse või mille iganes asjaga, sest need on omanäolised ja ainulaadsed. Aga mulle ausalt ei ole vaja iga aasta kinkida uut küünlajalga, mis on eri kollektsioonidest, mul ei ole vaja piiksuga pasunat ja rahakassat, mis on päriselt ka sellised kingid, mida on kingitud ja seda sellepärast, et see on naljakas. Hetkeks võib ju olla tõesti naljakas või selline whatthefakk reaktsioon, aga pärast ma viskan selle pasuna sahtlisse ja sinna see ka jääb.

Ma ei tea, võib-olla olen õel, aga ma olen selles osas väga praktiline inimene ja mulle ei meeldi saada kingituseks asju, mis ei sobitu mu koduinterjööriga või minu enda olemusega. Ma pigem eelistan, et inimene kasvõi küsib, et mis oleks minu soov kingiks saada või siis kingitakse miskit originaalset või tegevust. Näiteks eelmine aasta kinkis Joosepi vend ja vennanaine meile professionaalse fotograafi juures 30 minutilise fotosessiooni ja näiteks see aasta ma tean, mida Linda mulle kingib, sest tuub lihtsalt luges mu Soovidepuud. Kuigi ma rääkisin juba enne blogi alustamist sõpradele ja tuttavatele, et ma unistan punasest mütsist, sallist ja käpikutest, siis mitte keegi ei vaevunud neid mulle kuduma, aga näe Linda, armsa inimesena, koos emaga kudusid mulle selle komplekti valmis ja nüüd ma ei jaksa ära oodata, et millal ma need kätte saan.

Okei, mõned inimesed ei ole just erilised käsitöömeistrid (vaadake kasvõi näiteks Kikut, eksole), aga selle eest on teda õnnistatud geniaalse mõistusega ja oskab olukorrad lahendada kuidagi eriti hästi...kingib kasvõi paki koeramaiustusi või koerale palli ja ma pole sugugi kurb, et kingitus pole otseselt mulle, vaid tunnen rõõmu, et mu koer saab tunda rõõmu.

Aga mis on siis minu kogu selle jutu mõte...ma lihtsalt mõtlesin, et kui kellegil on veel kingitused ostmata või mõni kink puudu ja teil pole õrna aimugi ja mitte ainsatki ideepojakest, mida inimesele kinkida või mida sooviks, siis äkki selle asemel, et soetada järjekordset träna, teete hoopis väikese annetuse ja see kellele soovisite kingituse teha...võite meisterdada ise kaardi ja kirjutate luuletuse sisse vms ja annate teada, et ei osanud talle kingitust valida, aga otsustasite temale mõeldud kingiraha annetada heategevuseks ja ma usun, et see inimene on selle otsusega küll rahul...eriti kui valida oleks, et kas saada kingiks kasutut träna või teha head, siis mina valiksin küll viimase (eriti kui veel teaksid, et millist valdkonda tema hea meelega toetaks).

Kui hakkasin mõtlema, et aga kellele siis jõuludeaeg annetada, siis meenusid mulle loomulikult lapsed, kes ei saa jõuludeaeg kodus olla, vaid peavad veetma oma jõulud haiglaseinte vahel, et siis võiks annetada nende kingipakkidesse. Ma mäletan, et ma ise olen ka pidanud lapsena jõulud haiglaseinte vahel veetma ja see oli nii tore, kui meil käis seal jõuluvana ja ma sain endale suure pehme koera, kellel oli medaljon kaelas ja kellest sai mulle lahutamatu sõber, kuni selle hetkeni, mil ma sain päris oma esimese koera- kääbusšnautser Bjutti. Teine koht, kuhu annetada, võiks olla seotud loomadega või äkki teha koos perega ühine otsus, et see aasta ei osta lastele Monster High

nukke ja klotse, vaid jõululaupäeval lähete ja võtate varjupaigast endale ühe uue pereliikme.

Ühesõnaga sellised mõtted mul seoses jõulude ja heade kingiideedega ja mõttetu rahakulutamisega.Kuidagi unustatakse järjest enam ära, et mis on nende pühade tähendus, kõik on justkui raha peale väljas ja oluliseks on muutunud hoopis see, et mis ma tänavu aasta küll kingituseks saan, kuigi võiks hoopis rõõmu tunda teineteisest ja olla õnnelikud, et oleme üksteisel olemas.

Külastasin eile seoses ühe heategevusprojekti raames Harjumaal asuvat Kõue mõisa ja kuna ma pole omateada varasemalt kuskil mõisas üritusel käinud, siis oli see minu jaoks uudne ja esmakordne elamus. Mõisahoone igast nurgast õhkus luksuslikkust ja väärikust ning kõik oli nii muinasjutuline, et ma ei julenud isegi kuskile pihta minna, sest taevas hoidku selle eest, kui ma oleksin veel miskit ära lõhkunud. Oleksin sinna jäänud vist oma elupäevade lõpuni kurja mõisapreili toateenijaks. Kogu see kompott oli ka ropult kallis ja iga detaili eest küsiti hinge hinda. Näiteks väike tassike teed maksis 3€ (majutuse kohta ei julenud uurimagi hakata, aga eks need hinnad sinna mõnesaja euro kanti küündivad).

Üritus ise oli heategevuslik etendus nimega "Moskva Valge Koer", mis oli lõbus komejant ja etendust pääses vaatama ainult kutsetega, mille sai endale lunastada annetusega, mis tuli kanda Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu tegevuse toetuseks. Edasi saadeti kutse e-postile, mille inimesed olid oma ülekande selgitusse lisanud. Ääretuld tore ja tänuväärt ettevõtmine ja ma olen tegelikult veel siiani natuke sõnatu, et meie pisike MTÜ sai selle tänuväärse ettevõtmise osaliseks, sest tavaliselt sellised väiksema sihtgrupiga MTÜ-d, ei saa nii palju tähelepanu ega toetusi.

Kuid tulles tagasi ürituse juurde, siis kahtlemata tahtsin ma suurepärane välja näha, eriti kui olime annetuste saajatena oma juhtkoertega tähelepanukeskpunktis. Ega ma nüüd päris kindlalt ei teagi, kas olin siis lõppude-lõpuks mõisaürituse vääriliselt riides või mitte, aga igatahes ise ma tundsin end küll väikestviisi printsessina, kandes lühikest musta kootud kleidikest, nahatooni sukki, millele oli sääre välisosale sisse kootud mustaga lillemotiivid, kontsakingad ja peal oli mul helehall siidjas kevad-sügismantel, mille all servas samuti lillemotiivid. Labradoripreili kandis oma heleroosat "pühapäevarihma", mis on siis komplektis kaela- ja jalutusrihmaga, millel on hõbedane kivikestega medaljon ja garabiin. Meist tehti ka rohkelt pilte ning lubati lähiajal saata, nii et kõigil minu armsatel lugejatel on lootust saada läbi piltide ise üritusest osa... vähemalt mingi aeg kindlasti.

Ma olin alguses ikka suht nõutu, sest ma ei suutnud ära otsustada, et milliseid sukki/sukkpükse üritusel kanda sooviksin või millised oleksid kõige etemad. Ning kuna mul nagunii polnud kapis enam ühtegi paari normaalseid (loe: terveid ja mitte topilisi) sukkpükse, siis seadsimegi sammud lähimasse Sokisahtlisse, kus ma digimuutusin sukamanjakiks ja soetasin endale ühe ürituse tarbeks kolm paari sukapükse - ühed siis need nahatooni ja musta lillemotiiviga, siis 50 dennised mustad sukapüksid ja siis talveks mingisuguse fäänsi villaga kootud sukapüksid. Kui kätte jõudis maksmise aeg, siis kamandasin heledal häälel Joosepi kassasse. Eks ikka arvet tasuma, mis oli tagasihoidlikult üle 31€. Ahjaa, sinna lisandusid veel mingi 6€ maksvad meeste uudsed bambussokid, mis pidavat olema antiallergilised ja pehmed ja õhkuläbilaskvad ja higistamisvastased ja kõik muud sada maailma parimat omadust. 

Hommikul, kui Joosepil oli järjekordne sokikriis, siis ma lahke naisena ulatasingi talle tuttuued ja fäänsid bambussokid, aga kui Joosep papi sokkide ümbert eemaldas, siis ütles eri pettunul häälel: "Need on ju retuusid, mitte sokid!"

Ma suutsin juba mingi murdosa sekund mõelda, et kas tegu on tõesti mingisuguse järjekordse moeröögatusega, kus taas tulevad moodi mehed sukkpükstes, kuid õnneks hetk hiljem lahendasin mõistatuse ja rahustasin unist meest ning ütlesin, et need pole tema uued sokid, vaid minu 50 dennised paksud sukapüksid, mille peale Joosep vastas: "Vahet pole, mina nendega tööle ikkagist ei lähe!" (ou really, wonder why?!) :D

Joosep täitis täna ka SEB laenutaotlust ja kuigi nõustaja teab, et mina ei tööta palgalisel töökohal, siis netis on need taotlused ikka kõik ühesugused ja kohustuslikud väljad on kohustuslikud väljad, mida ei tohi tühjaks jätta. Kuid mida siis kirjutada minu, kui kaastaotleja lahtrisse, kui ma reaalselt palgalisel töökohal ei tööta. Joosep lahendas selle olukorra vägagi temalikult ja humoorikalt.

Mul on kohustuslikud väljad Sinu kohta, et tööandja ja värki. Ütlesin juba, et penskar oled ja ikka pean panema mingi töökoha värgid... ütlesin siis, et töötad Sotsiaalkindlustusametis töövõimetuspensionärina, staaži on juba pikalt."