Uskumatu, aga mu blogike on vahepeal märkamatult üheksa aastaseks saanud. Ja kui võrrelda seda algusaastatega, siis kõige suurem erinevus on see, et a. ma oskan nüüd natuke rohkem kirjutada (vähemalt mulle endale meeldib nii arvata) ja b. ma olen nende aastate jooksul palju vähem hakanud blogima, vahepeal olin nagu vanaema sukapael mitu kuud vakka. Ja ilmselt on ka neid, kes on lõpuks käega löönud ja mõelnud, et ah, oota neid Kai postitusi nagu mingit kuuvarjutust, ei jaksa enam ja ongi vajutanud unfollow. Ei saa seda teile nagu pahaks ka panna.
Aga võib-olla ei ole kah...

Ja mulle tundub, et see on väga paljude avalike blogijate dilemma mingil ajal olnud, et miks ja mida ja kellele üldse kirjutada. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis alustasin ju blogimist nii, et ma isegi ei teadnud, et teised blogijad ja võõrad inimesed hakkavad mu blogi lugema, mulle kaasa elama. See oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Ma teadsin ainult seda, et minu sõber Kiku oli juba aastaid pidanud väga meeleolukat blogi ja et pere-sõbrad-tuttavad käivad seda lugemas ja noh, kuna mulle on alati kirjutamine meeldinud, siis mõtlesin, et oh, see oleks lahe eneseväljendus. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see kõik ühel päeval välja võiks jõuda. Mitte, et ma täna oleks kuhugi väga kaugele jõudnud või et see oleks mingine eraldi eesmärk mul olnud, aga naljakas on mõelda, et kui alguspäevil käis mu lehte piilumas 20-30 inimest päevas, siis nüüd on see ikka sadades ja tuhandetes. Kõik oleneb muidugi teemadest, millest kirjutan.

Aga nagu juba eespool mainisin, siis vahepeal on olnud ka vaiksemaid perioode. Ent isegi kui mul on sellised „ma ei viitsi“ ja „ma ei jaksa“ blogida tujud, siis minu süda kuulub ikka sellele blogile siin ja esialgu pole mul küll plaanis kuhugi ära kaduda või blogi sulgeda. Ja ma tean, et kõik tähtsad suured blogijad räägivad, et kui tahad oma auditooriumi hoida ja kasvatada, siis sa PEAD regulaarselt postitama, hoidma oma lugejatega nii-öelda sidet. Ma ei tea, ilmselt olete seda juba isegi märganud, aga mul pole see väga hästi õnnestunud. Mul ilmselt puudub selleks vajalik ambitsioon. Ja ega mul pole ka kunagi eraldi eesmärki olnud endale kuidagi lugejaid juurde meelitada. Mis muidugi ei tähenda, et mul poleks siiralt ja südamest hea meel iga uue lugeja üle, väga on, aga lihtsalt ennekõike tahan ma jagada oma elust hetki. Hetki, mis on tobedad, ajavad naerma, teevad muret, veavad kulmu kortsu jne. Lihtsalt rääkida asjadest nii nagu need on. Ilma ilustamata, ent keskendudes siiski ilusatele ja headele asjadele, mis meie ümber on. Me pahatihti ei oska väikseid toredaid asju märgata, mille üle võiks olla tänulik ja rõõmus. Ja ma ei ütle, et mina seda oskan, aga ma tunnen, et nende katsumuste keskel, mida on mulle eluteele ette veeretatud, siis ma olen nendest olukordadest õppinud seda, et igas asjas leidub alati midagi, mille üle tasub rõõmustada, naeratada või olla südamepõhjani tänulik.

Ma ei oska isegi väga kriitiline olla. Või noh, ma oskan, aga ma ei taha. See on minu jaoks nagu virisemine. Ma olen alati pigem see inimene olnud, kes näeb klaasi pool täis kui pool tühjana. See muidugi ei tähenda seda, et ma silkan kogu aeg päiksepaistes lillepärg peas ringi ja ümisen rõõmsat viisijuppi, teen kõigile pai ja kutsun kõiki üles rohkem naeratama. Ei. Mul on hetki, kus ma tulen oma roosast mullist välja, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid selle pärast, et keegi oma nõmeda käitumisega kisub mind sellest mullist välja. Ja muidugi ei ela ma ka silmaklappidega. Ma ei ignoreeri seda, et maailmas käib sõda, et inimestel pole kodusid, kuhu minna, lapsed lähevad õhtuti tühjade kõhtudega magama, meil on energiakriis jne jne. Ja siis selles valguses mõjuvad vahel need väikesed asjad palju tugevamini, sest sa tead, et see on midagi, mis sõltub meist enestest. Me saame seda ise muuta, aga me ei tee seda millegipärast.

Näiteks mõned päevad tagasi nägin ma ühes Facebooki grupis üht kuulutust, kus üks inimene kirjutas, et tal pole sõpru, aga ta väga tahaks leida kedagi, kellega hakata koos käima trennis. Ja millised olid siis postituse all reaktsioonid? Väga palju oli kurbasid nägusid, siis mõni üksik süda ja hoolimine ja siis terve posu naerumärke. Saate aru jah? Teised, samasugused luust ja nahast inimesed, kellel on eeldavasti ka tunded, naeravad teise omataolise mure laia kaarega välja. Ja see on lihtsalt vastikusjudinaid tekitav, kuidas naeru emotikonid on osade inimeste jaoks saanud naeruvääristamise sümboliks. Sellistel hetkedel tahaks tõesõna küsida, et nagu kui mitu korda pidid sa sünnitusmajas pea peale kukkuma, et sa naerad inimese üle, kellel pole sõpru?
Võib-olla see inimene võitleb depressiooniga, ülekaaluga, madala enesehinnanguga, you name it, ja siis mingi grupp debiilikuid arvab, et maru lahe oleks see kuulutus välja naerda, mõistmata võib-olla sedagi, et seal taga on reaalne inimene, oma päris tunnete ja päris emotsioonidega. Ma ei saa aru, mille üle on siin naerda?

Et jah, sellised asjad teevad meele mõrudaks. Ma päriselt ka ei mõista.
Mingi aeg hakkasin ma isegi veits hoiduma oma arvamuse avaldamisest, sest hakkasin anonüümset kriitikat saama. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin enda arvamust öelda. Ma ei solvanud kedagi, ma ei halvustanud, ei midagi sellist. Ma lihtsalt rääkisin, mida mina asjadest arvan ja juba saingi pahameele osaks. Küll mulle heideti ette, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, tunda ja kirjutada. Nagu palun väga vabandust, et ma nii tunnen ja arvan! Pealegi, mina ei tea ühtegi inimest, kes suudaks olla kõikide meele järgi. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli selle ühe anonüümse kommentaatori all ainult üks inimene. See mind kõige palavamalt armastav fänn, hehe.

Aga ma tegelt lihtsalt siiralt loodan, et olenemata erimeelsustest, kuidas üks või teine mõnest asjast arvab, et sellest hoolimata olen ma suutnud mingil hetkel kedagi vähemal või rohkemal määral kõnetada. Ja kui ei ole, siis noh, pole ka hullu. Kõiki ei saagi kõnetada. Ning eks minu blogiga ongi raske tavainimestel suhestuda, sest enamus, kes siin lugemas käivad, ei ole ju pimedad, lastetud, dialüüsravil jne. Eks neid blogisid ongi ehk huvitavam jälgida ja kaasa elada, kellega sa saad samastuda. Ega ma kindlalt ei tea, aga ma arvan nii. Ja siis mul ongi vahest nii raske mõista, et miks peaks kedagi huvitama ühe pimeda naise blogi. Aga nagu ma juba eespool ütlesin, siis ma olen siiralt tänulik, et te olete olemas ning ikka ja jälle leiate tee siia tagasi, olenemata, mis mul siis parasjagu elus toimumas ka ei oleks.

Ja ma ei teagi, mida ma kõige sellega nüüd lõppude lõpuks öelda tahtsin. Istusin lihtsalt arvuti taha ja hakkasin kirjutama, ju siis tahtis see minust välja saada. Mind tõesti jäi ennekõike kripeldama see Facebooki grupis olnud kuulutus ja need reaktsioonid.  Tahaks lihtsalt panna inimestele südamele, et olge hoolivamad. Või lihtsalt et grow up!Sest ausalt, see ei ole okei.
Ja ma ei tea, võib-olla väikene soovitus siia lõppu oleks veel see, et kui sa tunned, et oled kogu maailma peale tige, siis äkki selle asemel, et lähed internetti end välja elama, otsid endale mõne muu väljundi. Lähed näiteks metsa jooksma või jalutad mõne veekogu äärde ja loobid kive vette või kuulad muusikat või mine kasvõi maadlustrenni, ma ei tea, mine ja ela see kuidagi teisiti välja. Mine heegelda või riisu lehti või tont teab mida. Aga lihtsalt hoia see nõme ilkumine ja sapi pritsimine  omale. Maailm ei muutu sellest mitte kuidagi paremaks paigaks.

                                                    Olen minagi seda Triinu Liisi kassidraamat jälginud ja ei saa kuidagi nõustuda nendega, kes õigustavad Triinu ja Justini teguviisi. Mul on vastik lugeda neid kommentaare ning kuulata Jane ja teiste storysid, kes ütlevad, et see on influentseri isiklik asi, mida ta oma kassidega, või üleüldse loomadega, teeb.
Aga ega ikka ei ole küll!

See oleks umbes sama hea kui ühel x hetkel kaoks pildilt Janet, kes on aastaid mu blogis figureerinud ja siis enam mitte. See on täiesti loomulik, et lugejad hakkavad küsima ja pärima, et kus poobik on, mis temast saanud on, kuidas tal läheb. Ja siis mina vastaksin teile nähvates, et siin samas on, kus ta siis olema peaks, aga teile ma teda ei näita. Kaks kuud hiljem küsiksite uuesti, et kus siis Janet on, miks teda enam blogis ei kajasta, ja siis annaksin jälle mingeid ebamääraseid moonutatud vastuseid, et viia tähelepanu mujale. Siis tuleks jälle keegi, kes tahab nii väga teada, kuidas tal läheb ja kus ta on *appi kui tüütu, kaua võib jaurata, eksole*. Ja siis ütlen, et ema juures on, kaks kuud hiljem on väidetavalt maal vanaema juures, kes tema eest nüüd hoolitseb. Aga ei, see ei rahulda teid ja jätkate küsimist, et saatku ma pilte, näidaku ma ometigi  koera. Ja siis lõpuks on mul kopa nii ette visanud kui peale poolt aastat pole ikka veel asi maha rahunenud ja ikka veel nõuate mult Janetist pilte, siis hakkan arulagedalt kõiki blokkima, kes julgevad midagi poobiku kohta küsida ja kohtuga hakkan ka ähvardama, sest teate mis? I’m so done, sest see on ületanud igasugused piirid. Aga ise samal ajal teeksime Joosepiga ekstra nõmeda lihanalja, kus filmime sponsorkorras saadud liha, mis on taldrikul küpsetatult ja taustaks teeksime auh-auh. Ja siis lõpuks, pool aastat hiljem,  kui ma olen kõigi poolt nii nurka surutud, sest mind kahtlustatakse juba koera hülgamises, tapmises, tänavale viskamises, siis hakkan rääkima, et kõik need spekulatsioonid, mis meedias ringlevad, on alatu laim ja vale, ma pole oma looma hüljanud. Tõde on hoopis see, et ma pidin Janeti uude kodusse andma, kus ta saab nüüd palju armastust, hoolt ja tähelepanu, sest minu halveneva tervise tõttu polnud mul enam võimalik talle seda pakkuda ning loom läks väga stressi. Ja kordan veelkord käsi südamel, et kõik muud spekulatsioonid on alatu laim ja vale, ma ei ole oma looma hüljanud ja asutusega, kellega mul on Janeti osas kasutajaleping sõlmitud, olen ma suhelnud ja kõik on timm. Ausalt. Ja inimesi blokkisin ainult sellepärast, et ma ei jaksanud enam selgitada, ma olen seda juba 5000 korda teinud.

Kuid, kuna inimesed ei jäta asja sinnapaika ja ei jäta mind vaest influentserit rahule selle lollaka koera teemaga ja muudkui esitavad küsimusi, saadavad meediale nõmedaid vihjeid, siis tuleb tõde päevavalgele, et ma ikkagist lasin Joosepil koera viia varjupaika, noh, sinna sooja ja hoolitsevasse uude kodusse, kus ta saab nüüd igapäevaselt palju paisid ja sügamist. Et siis jah. Et kui mina nii teeksin, siis kas ma saan praegu õigesti aru, et ma võin sellise käitumise ja vassimise lihtsalt vaiba alla pühkida, sest see pole mitte kellegi teise asi? Võeh.
Lihtsalt vastik, kuidas saab nii südametu ja kalk olla? Sul on mitukümmend tuhat jälgijat ja sa ei tee üleskutset oma jälgijate seas, vaid viid nad varjupaika. Ja mitte lihtsalt varjupaika, vaid kõige kurikuulsamasse varjupaika, kus neid kiisusid ootab ilmselt ees hukkamine. Kuidas saab üks inimolend oma loomakese selle teadmisega hüljata? Ei mõista. Ja ei mõista ka neid inimesi, kes Triinu ja Justini arvelt endale odavat kuulsust püüavad saada, vastandudes teistega, kes arvavad nagu mina, et see on ebainimlik, mis siin toimub. Ja just selle pärast ei tohi sellistest asjadest vaikida, sest kui palju asju saaksid empaatiavõimelised ja hoolivad kaaskodanikud kannatajate heaks ära teha, kui nad võtaksid vaevaks väärkohtlemist silmates sekkuda.
Mina vajutasin Triinule umbes kuu tagasi unfollow ning kui Justinit jäin esialgu veel jälgima, sest mulle tundus, et ta on selline tore ja sõbralik Austraalia kutt, kes õpib tublisti eesti keelt ja püüab siin jalgu alla saada, siis nüüd saab ka tema minult unfollow. I'm also done.

PS. Ja  ei ,Triinu, me ei taha avalikku vabandust, sest inimesed suudavad ilma selletagi edasi elada, aga kiisusid see enam tagasi ei too. Ole vahelduseks lihtsalt aus, kahetse siiralt tehtut ja ära eita tõde.

Mina, sinisilmne naiivitar, arvasin eilse päevani, et blogi kommentaarium on see koht, kus inimesed tohivad vabalt kaasa rääkida, mõtteid vahetada, arvamust avaldada jne, olenemata sellest, kas sa nõustud kirjutatuga või mitte. Aga jaa, see ilmselgelt ei kehti iga blogija kommentaariumis. Mõnedel on selline suhtumine, et a. kui sa minuga ei nõustu, siis nägemist! b. mind ei huvita, mida sina arvad c. sa ei saanud ikka mitte mõhkugi aru, mida ma kirjutasin. Loe uuesti ja seekord mõttega (ilma, et blogija ise küsiks või püüaks aru saada, kust tekkis valestimõistmine, ei, sest lugeja on ju loll ja süüdi, et ei oska tema kirjutatud tekstist aru saada, pole ju õhkõrna võimalustki, et hoopis blogija ise mõistis loetut valesti) ja d. kui sa enne oma arvamusavaldust ei kirjuta juurde lühikest elulootutvustust endast ja oma läbielamistest, siis on sul nende tundlike teemade kohta üldse keelatud midagi arvata.
Vot nii, saite aru ja jätsite meelde jah?

Aga tegelt, kui nüüd nats tõsisemalt rääkida, siis ma isegi ei saa aru, kust võtab blogija sellise õiguse, et kui lugeja julgeb olla eriarvamusel, kirjutada kommentaari, mis on pisut ehk kriitilise alatooniga, kuid siiski viisakuse piirides, hakata ülbitsema oma lugejatega?
Asi, mida mina mitte kunagi ei tee, on oma lugejatega nõmetsemine, sest ma austan tagasiside andja arvamust. Ja ei, ma ei räägi siin niisama sõimlejatest ja tolmu üles keerutajatest, vaid tavalistest lugejatest, kes avaldavad oma arvamust. Nii lihtne see ongi!
Kas teie olete kunagi blogijalt saanud oma kommentaarile inetu või ebameeldiva vastuse?

Tahtsin teiega jagada oma viimase aja mõtteid influentseritest, suunamudijatest, sisuloojatest, nimetagu igaüks neid nii nagu tahab. See konkreetne postitus on mul mustandites kükitanud juba tervelt poolteist aastat. Ja kui algselt oli see suunatud ainult blogijatele, siis nüüd hõlmab see pigem kõiki influentsereid. Ja kui ma vahepeal jõudsin juba hakata arvama, et ah, ei hakka seda asja torkima, siis viimase aja valguses, mis influentseritega toimub, tunnen, et pean sõna sekka ütlema. Mitte, et see peaks suurt kellegile korda minema, mida üks pime siit Nõmme mändide vahelt arvab, aga vähemalt ma ise saan siis südamerahu, et ma pole lihtsalt vaikides pealt vaadanud või pilku ära pööranud.
Ja olgu rõhutatud, et järgnevad näited on nopitud erinevatel aegadel, erinevate inimeste päris postitustest ja tegudest, mis ajendasid mind sellel teemal sõna võtma.

Esiteks, ma ei saa aru, mis hetkel käib inimesel peas see plõks ära, kus ta muutub valelikuks, endale vasturääkivaks klikimagnetiks. Üks nädal kirjutab influentser , et on üksi, kurb, pole usaldusväärset inimest ja mida kõike veel, KAKS PÄEVA HILJEM on mingi selfi, väidetavalt parima sõbrannaga ja seal samas kutsub kõiki oma lugejaid postituse alla ära märkima enda parimat südamesõbrannat. Üks kord on eluarmastus, teine kord ei ole, siis jälle on ja siis jälle ei ole. Siis ollakse õnnelik ja tänulik kõige eest, järgmisel hetkel madalam kui muru, väärtusetum kui amööb, siis jälle pakatame rahutundest ja õnnest ja siis juhhei, alustame kõik trenni ja saavutame koos eluvormi ja siis ikka ei saavuta, sest olen paks ja laisk ja mul nõrk iseloom ja siis aasta hiljem uue hooga kõik otsast peale. Siis mingi hetk armastan kõiki kasse-koeri-sigu-jäneseid-rotte-merisigu ja siis järgmisel hetkel tuleb hoog peale ja enam ei armasta ega hooli. Ja siis on leiutatud influentseritele veel selline hashtag nagu #keepitreal. Ja veel on hästi pop kasutada – you do you. Aga kas ikka peaks selle „you do you“ sildiga nii hoogsalt vehkima kui see, mida sa teed, ei ole ilmselgelt positiivne eeskuju? Ja juba ainuüksi see, et meil on selline hashtag kasutusel näitab, et meil on probleem, midagi on väga valesti.
Ja ei, ma ei arva, et oma erinevate emotsioonide ja tunnete kajastamine oleks kuidagi feik, kindlasti mitte. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Ent mina räägin siin praegu sellest kui influentser kaagutab nagu peata kana, omamata mingeid väärtushinnanguid ja prioriteete. Kui sisu, mida luuakse, on nii vastuoluline ja valelik ja on aru saada, et inimene vajaks ravi, või kui mitte ravi, siis ehk mõnda aega eemalolemist sotsiaalmeediast, et omaenda sisemusega tegeleda.

Ja kui korraks jätta see valelik fassaad kõrvale ja räägime sellest, kuidas influentser väidab, et tema küll ei soovi ega otsi skandaali ja et tema pole midagi valesti-pahasti teinud, pole linnupojakeselegi liiga teinud, aga näe, miskipärast kõik pasundavad, kollane ajakirjandus treib järjepanu uudisnupukesi, rahvas räägib ja näitavad näpuga… Ja sina oled lihtsalt üks väike süütu lilleke keset seda pasamerd. Noh, ütlen ausalt, ei kõla usutavalt.
Minu bloginduse ajaloos on olnud ainult üks skandaal – aastatetagune Grete Kleini skandaal. Ja olgem ausad, ega see ka nüüd päris tühja kohapealt ei saanud oma alguse. Aga me lahendasime asja sõbralikult... Grete tuli Pärnusse, saime kokku, vabandas, mina võtsin vabanduse vastu, sain anonüümselt lugejalt sõimata, et olen üks selgrootu mollusk ja lubas enam mitte kunagi mu blogisse naasta ja kõik, teema maas. Rohkem skandaale pole olnud. Nii et ma julgen väita, et kui influentser on pidevalt mingisuguses skandaalis ja pori loopimises osaline, siis peab asi olema ikka veits inimeses endas ka. Ei ole asjad päris nii, et üks on süütuke kui lilleke ja teine must kui siga.

Ja kui ma vaatan kogu seda kompotti, siis no mina võin ju füüsiliselt siit-sealt veits logiseda, aga no need mõned on omadega ikka puhta sassis...

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kui sa ise oled omadega nii plindris, siis äkki ei peaks neid hashtage üldse kasutama ja leiutama ja ehk oleks üldse õige aeg väike puhkus sotsiaalmeediast võtta? Ning mina kutsun küll üles inimesi mitte toitma selliseid katkiseid ja võlts influentsereid. Kuigi noh jah, vähe tõenäoline, et see juhtub, sest tsirkust ja leiba on alati inimestele vaja olnud. Aga kusagil on need inimlikud piirid, kodu ja pere, kes kõige selle tagajärjel samuti kannatavad. Ja kuna ma ei usu, et influentserid ise eemalduksid mõneks ajaks sotsiaalmeediast, sest nad on nii suures sõltuvuses tähelepanust, siis ma kutsun üles unfolloma kõiki neid, kellel on ülemisel korrusel ilmselgelt midagi katki.

Igatahes, olge tublid, minge loodusesse, märgake väikeseid asju, lubage endale tänase ilusa päeva puhul midagi erilist, kasvõi üks ekstra jäätis, ja nautike lihtsalt seda kaunist suve, mida on meile kamaluga antud! 

Ei, see pole järjekordne „suvi kohe kätte jõudmas ja vaja kähku kaalust alla saada“ dieedipostitus, vaid ma räägin Paljast Porgandist ja vee tarbimise vajalikkusest. Olles ise hetkel dialüüsravil ja kogenud igapäevase vee tarbimise olulisust, tundsin, et pean sel teemal sõna võtma. Porgand küll kajastas oma kuivpaastu kogemust juba möödunud aasta novembris, ent suurem aplaava tekkis sellest siis, kui naistearstid ja arstitudengid moodustasid kevade hakul eraldi töörühma, et Porgandi jagatavat väärinfot kummutada.

Esmalt pean ma muidugi tunnistama, et varasemalt polnud minagi tea mis hea veejooja ja põhjuseid ei pea kaugelt otsima – mul nimelt polnud lapsena kombeks  niisama lagedat vett juua ja eks seda ikka sellepärast, et peres lihtsalt polnud sellist harjumust. Aga ma olin seevastu väga suur piimasõber, no kohe ikka selline ehe piimavasikas, kelle jaoks viis liitrit päevas polnud mingi näitaja. Ent suureks saades rauges minu piimajoomarlus ning mingiks vanuseks olin teadlik vee kasulikkusest ja vajalikkusest. Ja sellest tulenevalt võin teise põhjuse vabalt laiskuse arvele kirjutada, sest ega kui veepudelit käe ulatuses pole, siis jumala eest sa ei viitsi ju need kümme sammu teha, et end kraanini loivata ja klaasitäis vett juua, mkm. Surud lihtsalt alla selle tunde, et võiks juua ja lähed päevaga edasi. Ja kolmas põhjus on vale arusaam, mille ma kujundasin ee, ma ei teagi täpselt mille põhjal. Ma miskipärast arvasin, et kui mu neerude töö on langenud, et miks ma hakkan neid siis veel liigse veega kurnama. Ei ole vaja. Ehk sisuliselt oli mu mõttemall see, et mida vähem vett neerud peavad läbi filtreerima, seda lihtsam neil.
Jumal küll, praegu seda kirjutades mõtlen, et kui loll saab üks inimeseloom olla? Noh, tundub, et üsnagi. Ja teades kui paljud meditsiinitöötajad loevad mu blogi, siis päriselt – mul on häbi. Aga õnneks ma ei levitanud seda valearusaama kellegile edasi. Et vähemalt nii palju aruraasukestki mul jagus.

Minu suhtumine veejoomisse muutus kardinaalselt siis, kui ma tänavu aasta jaanuaris läksin haiglasse dialüüsravi ettevalmistus opile. Ma olin nefroloogia osakonnas ja mu palatikaaslaseks oli üks teine diabeetik, juba siirdatud neeruga naine, ja loomulikult me rääkisime kõiksugu asjadest, mis puudutasid neerusid ja ka vee joomist. Mulle jäi väga selgelt meelde lause – neerud tahavad vett, nad tahavad justkui veest läbi vettinud olla. Ja nefroloogias on sul kogu aeg pooleteise liitrine veekann kapi peal. Saab tühjaks, palud jälle ära täita. Hommikul tuleb hooldaja, kes paneb kirja palju oled joonud, palju pissinud. Alguses ma mõtlesin küll, et püha rist, kuidas ma jaksan päeva jooksul juua sellist kogust vett, kui siin haiglas antakse sulle viis korda päevas süüa – kolm põhikorda ja kaks oodet. Aga kõik on harjumuste kujundamises kinni. Pealegi, toidu võin ma ju osaliselt järele jätta, vesi on igal juhul vajalikum.

Hakkasime siis naabrinnaga võidu kaanima ja kuna mina olen hästi võistlushimuline, siis see oli hea motivaator ja harjutus harjutamaks endale veejoomise kommet sisse. Hommikul ärkasin – jõin tassi vett. Tunnike peale sööki jõin vett. Naabrinna jõi vett – jõin minagi vett. Käisin põiel – jõin vett. Sisuliselt kogu aeg kui vähegi tundsin, et kõhus on ruumi jõin ma vett. Ja mis oli tulemus? Kahe esimese päevaga tõmbas korraks jalad natuke rohkem turse kui muidu. Ei midagi hullu neeruhaige kohta, kes on maakeeli oma neerusid kuival hoidnud, aga siiski oli tunda ja märgata. Ent kolmandal päeval juhtus midagi enneolematut – mu jalgade turse vähenes ja mu analüüsid, eeskätt kreatiniin, mis oli haiglasse tulles 600 ringis, oli langenud poole võrra ehk 352 peale. Ja seda lihtsalt lageda vee tarbimisega. Nii et see peab sajaprotsendiliselt paika, et ainuke asi, mis kehast toksiine ja muud välja viib, on vesi. Kui inimesel ei teki uriini, jäävad liigsed mürgid, elektrolüüdid ja muu, mida keha ei vaja, organismi.

Minul oli kreatiniin tõusnud diabeedist tingitud neerutüsistuse tõttu, aga ma väidan, et kui ma oleksin igapäevaselt rohkem vett joonud, oleks mu kreatiniini tase oluliselt madalam olnud ja ehk ka dialüüsi kaugemasse tulevikku edasi lükanud.

Kui Porgand rääkis, mismoodi tema uriin muutus kuivpaastu ajal tumepruuniks ja väitis veel sedagi, et need kõik on aastatega kogunenud mürgid, mis nüüd temast väljuvad, siis ma tahaksin lihtsalt facepalmida.  See on lausrumalus ja näitab vaid seda kui vähe inimene teab anatoomiast ja füsioloogiast. Ma saan aru, et Porgandi meelt ei muuda ilmselt miski, kui siis võib-olla see, kui ta oma neerud pekki keerab ja vajab halvimal juhul aastate pärast ise dialüüsi, sest kõik arstid ja meditsiinis töötavad inimesed on ju ravimiameti poolt ära ostetud ja mida iganes. Ega minul pole ka tegelt vaja neid lahuseid ja insuliini ja verevedeldajat ja teisi ravimeid. Ma tegelikult kujutan kõike seda üldse ette, et mul on diabeet ja neerukahjustus ja sada muud häda. Võeh..
Ja kui siin kevade hakul tuli Reporteris uudis selle kohta, mismoodi suure jälgijaskonnaga Palja Porgandina tuntud Merilin Taimre propageerib eluohtlikke soovitusi ja seda veel eriti tundlikus eas noortele, ise sealjuures vastutust võtmata, siis mul vajusid käed lihtsalt jõuetusest rüppe.

Mina enam ei joo vett siis, kui meelde tuleb või siis kui janu tekib. Veejoomine on saanud minu uueks heaks harjumuseks. Hommikul vesi, peale sööki vesi, vahepealsetel aegadel vesi ja loomulikult ka sportimise ajal. Kannan nüüdsest veepudelit igal pool endaga kaasas ja lisaks aitab mul vee joomist meeles pidada ka selline äp nagu Water Your Body.
Vesi on oluline mitmel põhjusel. See aitab reguleerida kehatemperatuuri, vee abil jõuavad toitained organiteni, vesi transpordib rakkudesse hapnikku ja aitab kehast välja viia mürkaineid. Samuti on vesi naha niisutamise jaoks oluline komponent. Kui me ei joo piisavalt vett, võib see tekitada mitmeid terviseprobleeme: kuiv nahk, väsimus, nõrkus, peavalud jne. Teisisõnu – vesi on elu alus!

Ma ei saa küll inimesi sundida järgima emma-kumma nõuandeid, sest kõik on kinni uskumuste taga, ent võib-olla minu isiklik kogemus vee tarbimisest pani asjad natuke teise perspektiivi ning pani kedagi ümber hindama vee olulisust.
Vahel on nii, et inimesed, kellel on tervisega kõik liigagi hästi hakkavad kõiksugu lollusi välja mõtlema ja ei tea, mida ära katsetada. Need, kelle elu päriselt sõltub meditsiinist, et kasvõi üks päevki rahulikult mööda saata, nii naljalt enda tervisega ei eksperimenteeri. Meil on ainult üks keha, ainult üks tervis. See on see kõikse hinnalisem, sest kui seda pole, siis.. noh, mõelge ise edasi.

Nagu postituse pealkirjast võisite juba aimata, siis ma hakkan kirjutama möödunud aastal Netflixi ja inimesi hullutanud filmist – „Bird Box“. Parem hilja kui mitte kunagi, onju.
Aasta alguses jagati ka pimedate meililistis ERRi uudiselinki, kus kirjutati sellest, et 2018. Aasta lõpus jõudis Netflixi ulmefilm „Bird Box“, mis räägib loo postapokalüptilisest maailmast, kus inimesed peavad ellujäämiseks liikuma tänavatel kinnisilmi. Sellest inspireerituna sai alguse ka hullumeelne #BirdBoxchallenge, kus inimesed proovivad kõikvõimalike tegevusi kinnisilmi teha, esitades sealjuures küsimuse: mis siis, kui birdbox päriselt ka juhtub?
Ma alguses väga ei viitsinud sellesse süveneda, sest ega pole seadust, mis keelaks proovida kinnisilmi toimetamist. Seda on ennegi tehtud ja olen enam kui kindel, et tehakse ka tulevikus. Ja teatud mõttes on see isegi tervitatav, kui inimesed soovivad omaalgatuslikult proovida ja teada, et mis tunne on pimesi hakkama saada, kasutades sealjuures oma teisi meeli. Seda muidugi seni, kuni nad ei ohusta selle käigus ennast ja teisi. 

Ma lihtsalt tõstatan suure ringi küsimuse: kas inimene, kes liigub karkudega, on samasuguse liikumispiiranguga nagu ratastoolikas?

Möödunud aasta detsembris, vahetult enne jõule, levis Facebookis kulutulena ühe noore mehe traagiline lugu sellest, mismoodi tal avastati pahaloomuline peaajukasvaja, tänu millele jäi ta pimedaks. Nii vähemalt seisis postituses. Ma lugesin seda ja ausalt – ma tunnen inimesele kogu südamest kaasa, et pidi midagi sellist läbi elama ja kogema. Ja mitte vähimalgi määral ei sea ma kahtluse alla seda emotsionaalset krahhi, kui sai oma diagnoosi teada või mida pidi tundma kiiritusjärgsel perioodil. Aga ühtlasi pean ma ka tunnistama, et mina antud postitust, abipalvet, üleskutset, nimetage seda kuidas tahate, ei jaganud ja seda väga kindlal põhjusel – see pole üdini aus. Ja kui inimestele serveeritakse raha kogumise eesmärgil ainult pooltõde, siis mina sellele kaasa ei aita!!! Nii lihtne ongi.

• Kui inimene näeb mulle öelda sentimeetri täpsusega, et nüüd algab trepiaste, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene suudab uues kohas (vabas looduses) ringi liikuda ilma valge kepi ja juhtkoerata ning sealjuures iseseisvalt silmadega uudistada väljapanekut, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene on ise tunnistanud pimedate grupis, et kui vähegi võimalik, siis kasutab iPhone ilma voiceoverita (programm, mis loeb ekraanil oleva teksti ette), siis ta kohe kindlasti EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene tõuseb püsti ja liigub sirgel sammul lonkavast trepist alla (seda jällegist ilma valge kepi ja juhtkoerata), et BFMi kinosaali tuled kustu lasta, siis see inimene EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene tantsib ennastunustavalt tangot ruumis, kus on palju erinevaid takistusi ja vali muusika, olles sealjuures ise juhtivas tantsupartneri rollis, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene suudab teisele ootamatult tugeva sõrmenipsu vastu pead lüüa, siis selleks on tarvis tajuda täpset kaugust ja pime inimene ei saa kahjuks silmaga kaugust mõõta / määrata. Seega ta ei ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui ma olen isiklikult oma kõrvaga kuulnud, kus inimene kirjeldas oma nägemist silmaarstile, kes käis meile koolituse raames loengut andmas ja kirjelduses käis läbi ka fraas „näen teravalt“, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene käib metsas jooksmas, taaskord ilma juhtkoera ja valge kepita, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija!

Teate, mis on kõige, kõige silmakirjalikum ning mis ajab mul konstantselt südame pahaks? See kui Elisa Kolk, BSH või kes iganes teised avaliku elu tegelased postitavad Instagrami endast paljastavaid meelaid fotosid ja siis meedia korjab need silmagi pilgutamata üles ja lisab pealkirjaks "Vaata neid isuäratavaid pilte". See sama meedia, kes avaldab usinasti #metoo ahistamisartikleid ning muudkui kaagutab juurde, seistes justkui selle eest, et naisi ei vaadataks kui seksobjekte, kui järjekordset lihakäntsakat, mille peal oma rahutust püksis ja peas rahuldada. Et lihtsalt küsin, kas endale ei tundu see käitumine veits skisofreeniline? Kohe päris ausalt. Kui natukenegi analüüsida meedias valitsevat olukorda, kas siis selline käitumine ei tundu skisofreenililiselt silmakirjalik?!

Ühe käega anname piitsa ja noomime, et paha-paha, kui vahite vesistava pilguga poolpaljaid ihusid, ja hoidku taevas selle eest kui keegi neist julgeks veel vilistada kah või kommenteerida, sest see paneb meid naisi odavate koertena tundma. Ja täpselt seal samas kõrval me kutsume mehi kokku sõnapaariga "isuäratav keha". Ja siis pärast on terve kommentaarium ilkuvaid ja halavaid komme täis, et mehed on šovinistist sead, kellel tuleks munad maha võtta ja kloostrisse saata. Mehed siis ikka, mitte munad. Otsustage lihtsalt ükskord ära - kas toetate #metoo kampaaniat või teil on pohhui ja tunnistage seda, et teid ei koti naiste ahistamine, teid ei koti need hingelised traumad, teid ei koti mitte miski, mis on loo sügavam point. Peaasi, et saaks ainult oma klikid kätte.Vähemalt nii palju ausust ja austust võiks lugejate vastu olla! Ja ohvrite vastu kah.

Ja see ei kehti ainult #metoo kohta. Sama dendentsi võib märgata ka alkoholi ja liiklusõnnetuste, pere vägivalla ja muude sarnaste uudiste kohta. Üks kord oli Delfis täpselt kaks uudist kõrvuti. Üks lugu oli sellest, mismoodi alkoholi liigtarbimise tõttu kasvavad lapsed joodikvanematega ja teine uudis ilutses kohe seal samas kõrval, mis soovis teada kui palju keegi peol alkot joob. Muidu nagu poleks miskit, aga see polnud selles stiilis artikkel, et äkki katsuks vähem juua või midagi sellist, vaid konkreetselt alkohooli propageeriv postitus. Nagu alkotehase tellitud varjatud reklaampostitus. Joosep kommenteeris ka seda viimast artiklit, kus kirjutas, et meie arvates pole alkohol peo must haveosa ja et meie aia- ja sünnipäevapeod on tavaliselt sellise reegliga, et kes tahab, võtab ise oma joogid kaasa, meie külalisi alkoga ei sponsoreeri. Delfi kustutas selle kommentaari. Selle kommentaari, mis julgustas inimesi kainelt pidutsema. Täiesti haige lihtsalt.

Loomulikult algab kõik lastetoast ja kodusest kasvatusest, eluväärtustest ja põhimõtetest ning ega sotsiaalmeedia pole meie "lapsehoidja", AGA... mingine teatav vastutus ja filter peaks sellega ju ikka kaasas käima? Kas saate aru, mida ma silmas pean? On ju mingi joon, mille vahel lihtsalt ei saa ega tohiks keksida nagu arulage. Inimeste emotsioonide ja tunnete peal sedasi sõtkuda .

Pilte ja viiteid ma põhimõtteliselt ei lisa. Toksige sisse Delfi või mõni muu uudistekanal ja leiate ise ka näiteid kamaluga.

Üks viimaseid intsidente jõudis ka meediasse, üpris suure kella külge. Kui ma esimest korda seda UUDISKLIPPI vaatasin, siis mõtlesin ka oma blogi Facebooki lehel selleteemalise arutelu tõstatada, et teada saada, mida tavainimesed kogu sellest pullist arvavad. Aga jätsin selle siiski esialgu tegemata ja seda ainult ühel põhjusel – mul oli piinlik. Ausalt. Minu jaoks  käitus too juhtkoerakasutaja liiga agressiivselt. Tundsin, et ma ei suudaks sellist räuskamist klienditeenindaja suunal õigustada, mitte et ma peaks, aga kuna ma olen tuntud pime ja juhtkoerakasutajast blogija, siis oletan, et mingisugust kommentaari minult oleks siiski oodatud.

Niisiis, kui lubate... minu tagasihoidlik seisukoht antud küsimuses on see, et ega klienditeenindaja pole neid reegleid oma põlve otsas valmis nikerdanud. See, mida need kõrgemad bossud kuskil kabinetikoosolekul otsustavad ja kehtestavad, ei puutu teenindaja pädevusse. Okei. Apollo kinodraama üheks intsidendiosaliseks oli küll vahetuseülem, aga joppenpuh, ma siiski julgen arvata, et vaest Elvist polnud sellel koosolekul, kus tõsiste ilmetega pintsaklipslased otsustasid, et juhtkoeraga  meie kinosaali siseneda EI tohi. Seejärel jagati Apollo töötajatele uued reeglid näppu ja loeti sõnad peale, et ühtegi juhtkoera üle kinosaali ukseläve ei luba ja kui keegi küsib põhjust, siis põhjenduseks ütlete, vähemalt esialgu, et filmis on ehmatavaid kohti ja koer võib ehmuda ja hakata haukuma.

Paraku selle põhjendusega Apollo kaugele ei purjetanud, sest need sunnikud ei haugu, niutsuks siis vähemaltki, aga ei midagi ja siis lisati esimesele põhjendusele juurde teinegi põhjus – teistele kinokülastajatele ei meeldi juhtkoerad kinosaalis. Ma ei tahaks pidevalt seadustega inimeste nina ees vehkida ja iga kell eelistan inimlikku lahendust, aga lihtsalt teadke, et igal omavalitsusel on oma koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis oma sisus on võrdlemisi ühesugune ja ütleb, et töötava juhtkoeraga võib minna põhimõtteliselt igale poole, v.a. haigla nakkusosakonnad.  Aga toidupood, restoran, turg, kool, mänguväljak, kalmistud, rand…jamiskõikveel on
seadusega lubatud, sest juhtkoeral on põhimõtteliselt teenistuskoeraga samad õigused. Maitea, äkki mulle ei meeldi, kui saalis on lärmavad ja kasvatamatud pudinad, kes häirivad mu filmi vaatamist (loe: kuulamist) või need "toredad" inimesed, kes ostavad endale 10€ maksva kinopileti ainult selleks, et pool filmist Instas ja messengeris passida... keelame ära! Ma miskipärast julgen arvata, et viis helendavat ekraani häirivad kaaskülastajaid palju enam, kui üks tooli all õndsat und nohisev juhtkoer. Eksin?

Aga tegelikult pole üldse vahet, mida keegi siin arvab, sest paraku jääb mulje, et Apollo lihtsalt otsib poolvägisi põhjuseid, miks mitte lubada pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga kinosaali. Kuna need kaks eelnevat põhjust suudeti Apollo kino vähese seadusandluse tundmise ja harimatuse tõttu kõrvaldada, siis tõmmatigi varrukast võluväel välja uus põhjendus - me kaitseme juhtkoerte kõrvakuulmist! Kõik oleks minu jaoks ilus, üllas ja usutav, et ossa kui nummi, kino muretseb minu sõbrakese tervise pärast (nagu ma ise seda ei teeks, eksole), AGA... mul on ainult üks küsimus: milleks kogu see eelnev tsirkus siis vajalik oli, kui kino siiralt muretseb juhtkoerte pärast?

Ma palusin Joosepil natuke statistikat ka välja otsida ja teate mis? Ma avastasin õudusega, et ma pean vist homne päev oma poobiku varjupaika viima, sest kui ma vaatan tolmuimeja müraandmeid ja mõtlen sellele, et me imeme vähemalt 2x nädalas tolmukaga oma elamist üle, umbes tunnike, siis kokku teeb see peaaegu ühe terve filmiseanssi. Pluss õhksoojuspump, pesumasin, veekeetja jne.


Riigiteataja müra normatasemete määramise kohta:
 (5) Määrus ei laiene eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid.

• 95-100 dB - Mööduv rong
• 80 dB - Tolmuimeja
• 70 dB - Pesumasin
• 60 dB - Tavavestlus

2015. aasta seisuga:

Solaris

• keskmine 75,6
• maksimum 95,2
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 89

Coca-Cola Plaza

• keskmine 78,9
• maksimum 98,9
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 91

Kosmos IMAX

• keskmine 86,4
• maksimum 103
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 97

väga suure liiklusega ristmik võib olla ka 85 detsibelli. Eestis kehtivate normide järgi on lubatud kõrgeim müratase 45 detsibelli, aga Tallinna keskmine müratase on juba niigi umbes 50 detsibelli.

• 85 detsibellises müras võib viibida kuni 8 tundi
• 88 detsibellises müras võib viibida kuni 4 tundi
• 91 detsibellises müras võib viibida kuni 2 tundi

Ma olen absoluutselt seda meelt, et avalikus sektoris pole kellelgi õigust pimedat oma juhtkoerast eraldada. Kui kino / teater / kontserdimaja pakub tõesti sellist varianti, kus juhtkoerakasutajal on võimalus jätta oma juhtkoer, ei, mitte õue puu külge, vaid spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumi, kus on ventilatsioon ja vesi, siis no tore on, AGA... viimane sõna peab siiski jääma pimedale!

Ma tean ühte kasutajat, kes tuleb juhtkoera abiga linna, siis saab nägijast saatjaga kokku ja lähevad näiteks teatrisse ning siis tõesti soovib suurima rõõmuga võimaluse korral kasutada n-ö "koeragarderoobi". Miks? Sest tunneb end nägijast saatjaga liikudes palju vabamalt, mugavamalt ja turvalisemalt. Mina seevastu olen kardinaalselt vastupidine näide. Ma ei jäta kunagi Janetit maha, sest mul on kohe selline tunne nagu minult oleks minu "silmad" ära võetud ja koos sellega ka iseseisvus, liikumisvabadus. Ma ei tea, kui paljud nägijad mõtlevad sellele või kas üldse, et kui oluline on inimesele iseseisvus. Teadmine, et võid iga kell ja igal ajal minna, tulla ja liikuda sinna kuhu parasjagu vaja.

Minu jaoks on oluline teadmine see, et kui midagi peaks juhtuma, näiteks tuleb tuletõrjehäire ja inimesed peavad hoonest evakueeruma, kes garanteerib mulle, et mind selles tohuvapohus ja paanikas ei unustata? Kas teadsite, et kui USAs oli WTC langemine, siis olid just juhtkoerad Roselle ja Salti need,,kes päästsid sellest peagi kokkuvarisevast hoonest oma pimedad peremehed Michael Hingsoni ja Omar Rivera. Nad töötasid sealses kontoris ja kuna paanika oli suur, siis ega kellelgi ei tulnud meeldegi, et oi, meil on ju siin ka kaks pimedat töökaaslast. tänu koerte sihikindlusele pääsesid nad mõlemad hoonest elusateja ja tervetena välja.

Olles ise juhtkoerakasutaja, siis kahjuks tean liigagi hästi, mis tunne on seista silmitsi järjekordse taolise situatsiooniga, kus keegi sunnib verbaalselt *see on veel viisakalt öeldud* mul hoonest lahkuda või teisel juhul siduda koer õue puu külge. Sa lihtsalt muutudki peale igat taolist olukorda tundlikumaks ja seest kisub kõik pingesse. eriti, kui see pole enam ei esimene, teine, kolmas ega ka 10es kord. Aga ma ei usu, et rusikatega vehkimine ja räuskamine on see kõige õigem tee. Paar aastat tagasi oli ka minul sarnane insident Pärnu Apollo kinos, aga mul õnneks lahenes olukord rahulikult ja ilma suurema mölluta. Aga kuna juba mitu aastat on olnud mitmel juhtkoerakasutajal Apollo kinoketiga üks ja see sama kana kitkuda, siis tegelikult näitabki see seda, et selgitused ei toimi ja kasutusele tuleb võtta teised meetmed.

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoeraga välja, taban end sageli mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on ka tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vaadata. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun oma reaalsustaju aeg-ajalt ära kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu omaenda kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Tean, ma ei peaks selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare hinge võtma, sest see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain jälle ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan eneseüle veel nalja heita). 

Aga tõesti. Ma ei peaks ehk tõesti üldse kusagile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest noh, visuaal puudub ju. Mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit (või tähendab, mis homme, ma teen kohe selle ära) ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis elupäevade lõpuni, sest ma ei näe mitte midagi muud teha. Baii.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et lisaks olen ma veel mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis küll jah, tõstan käed üles ja tunnistan süüd ning mind, mehepeksjat, tuleks kiiremas korras ühiskonnast isoleerida. Aga muidu see madala EQ värk tähendab maakeeli seda, et ma olen lammas. Kuigi, ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude     ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis see pole sugugi nii.

Ma just hetk tagasi lõpetasin oma emotsioonide kirja panemise eilsest EBAst ning salvestasin postituse kenasti draftidesse ära. Ma ei hakanud seda praegu avaldama, kuna pole hetkel kodus, mis tähendab seda, et mul pole inimest, kes aitaks postitusele eilsest üritusest pilte lisada.

Igatahes, surfasin nats netis ringi kui hakkasin järjest sattuma ühelt blogilt teisele, kus muljetati, või oleks õigem öelda iriseti, eilse EBA üle, sest minu suureks üllatuseks pole inimesed rahul õhtujuhi Fokiniga, pole rahul Saagimiga, pole rahul ruumivabaduse ehk hõredusega, pole rahul kaasblogijate outfitidega, mitte millegagi pole rahul. Mulle mõjusid need postitused ja sinna alla jäetud kommentaarid külma duššina, sest mõned minutid tagasi olin ma ise kirjutanud mingi eriti ülistava ja super positiivse tagasiside ja siis teiste blogijate poolt siis selline pa-pahh.

Ma saan aru, et inimeste huumorimeel ja maitsekus on erinev, aga no mina jäin küll enam kui rahule. Eriti kui võrdlen tänavust üritust möödunud aasta omaga. Ruumi oli parajalt, õhku oli, süüa oli, juua oli, toredad ja rõõmsad inimesed olid. Okei, ma ei näinud seda jubedat võidunud Venust, inimeste ilmeid ja outfite ja selles suhtes võiks öelda, et mul puudub adekvaatne hinnang, aga nii palju, kui mulle kirjeldati, siis ma ei näe küll põhjust virisemiseks. Või no okei, üks asi mind tõepoolest veits häiris –  inimesed mulisesid liiiga valjusti kui kuulutati esikolmikuid välja. Ma ei arva, et kõik peaksid haudvaikuses istuma, aga no mingigi austus võiks õhtujuhi ja kaasblogijate vastu ju olla, kes läksid oma tunnustusi vastu võtma!? :) Äkki sellepärast ei saanudki osad teist Fokini naljadest aru, kuna ei kuulanud tervet juttu, vaid noppisite enda jaoks üksikuid ebameeldivaid fraase välja... ja lihtsalt super wow selle silmakirjalikkuse eest, kus Fokinile heidetakse ette üleolevat suhtumist blogijate videotervitustesse, ent ise samal ajal mulisesite saalis kogu raha eest. 

Mulle on alati meeldinud see ütelus "erinevus rikastab" ja lähtudes sellest, siis so what, et ühel oli seljas rahvaseelik, olles selline mõnusalt maalähedane ja teine seal samas kõrval silkas ringi peaaegu olematutes pükstes, võrksukad jalas ja kübar peas. Mis see sinu peed torgib!?Kui inimene tahab, siis minugipoolest tulgu kasvõi Batmani või Smurfi kostüümis kohale, saabki rohkem endale ja oma blogile tähelepanu.

Ja mis puutub veel õhtujuhti, siis kuna minul oli alles teine aasta osaleda blogiauhindadel, siis minul on võrdlusmoment ainult Suviste ja Fokini vahel ja noh, ma eelistan iga kell Ženjat Ukule, neid kahte ei saa võrreldagi. Ja tuletagem meelde, et möödunud aastal oli samuti blogijatel hirmus probleem Suviste juhtimisstiiliga ja laoti samuti kamaluga puid selle eest alla, et ta vuristas kuivalt, ilma pikema sissejuhatuseta, esikolmiku ette ja vsjoo, nägemist!  Ei mingit intekat ega küsimusi stiilis "mis tunded sind praegu valdavad seda tunnustust kätte saades?" või "kas tahaksid midagi ka oma lugejatele öelda?". Ei, mitte kui midagi. Ja nüüd kui Fokin teeb nalja ja on üllatuslikult paljude blogijate arvates (mitte minu) overkill, siis on taaskord kisa taevani.Jään kohe huviga järgmist aastat ootama kui tellitakse selline keskmine õhtujuht ja katsugu siis keegi veel miskit moka otsast kobiseda, et nee, ei sobi.

Ma pean ausalt öeldes tõdema, et Leenul on ikka raudsed närvid ja mingi ekstra paks nahk, et iga aasta suudab tonnideviisi vingu ja hala vastu võtta, for real. Oleks ma Leen, siis mul oleks juba ammu kopa ette visanud ja jätaks ehk isegi järgmise aasta EBA üldse ära, sest mina ei viitsiks tegeleda asjadega, mis mind vaimselt tühjaks pigistavad ja ei anna midagi positiivset tagasi.Ah, ma ka ei tea enam. Lihtsalt nõme ja kurb on kuulata kogu seda vingu-hala-irisemist. Konstruktiivne kriitika on alati tervitatav, sest läbi selle saab areneda, muuta asju paremaks, aga hakata niimoodi lahmima –  inetu! Ma reageerin sellistele asjadele nats emotsionaalselt, kuna olen ise samuti olnud ürituste peakorraldaja ja seepärast ma tean kui palju rabelemist, kirjutamist ja meilidele vastamist kõige sellega kaasneb jnejne. Absoluutselt kogu logistika haldamine, mida suudate ette kujutada. Ja siis tulevad mingid vennad, kes ise pole lillegi liigutanud, valavad kogu EBA tiimi oma rahulolematu pasarahega üle ning siis kuskile vahele poetavad kohustusliku viisaka tibulinnuliku lause "aga muidu Leenu ise on hästi tubli!", mis kõlab räigelt silmakirjalikult.

Ah, olgu pealegi, tõmban seekord oma vahutamistele joone alla ja mingi aeg tuleb siis ka minu EBA järelpostitus, koos rohkete piltidega. Praegu hakkan ma igatahes end järgmiseks ürituseks valmis sättima, sest peagi sean sammud laululavale. Lähen nimelt Vinni Puhhi ja Rammsteini kuulama.

Möödunud nädalal, kui TV3s alustas tõsieluline saade "Prooviabielu", siis hiljem esimest osa järele vaadates itsitasin minagi pihku ja kukutasin lõua peaaegu et põrandani, et misasja, mis mõttes nagu ei oska naine kartuliga miskit peale hakata? Kuid kaks mintsa hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikkuses ei pruukinud antud olukord sugugi selline olla nagu meile läbi kaamerasilma üritati näidata.
Ma tõstan käe südamele ja tunnistan puhtsüdamlikult, et olen minagi paar korda elus läinud mingi suvalise teemaga mehelt nõu või abi küsima, mananud endale sellise hästi ilmsüütu lambakese näo ette ja öelnud, et ma ei saanud päris hästi aru, kuidas see asi käib, kas oleks palun nii armas ja näitaks.Lihtsalt. Et oleks põhjust tähelepanu saada, olgu selleks kasvõi harilik kartul. Ma olen enam kui kindel, et Helenil oli umbes sama keiss. Haaras kotist kartuli,silkas trussikute väel Kalvi juurde ja küsis ilmsüütul häälel: "Mis ma selle kartuliga tegema peaksin?"
Minu jaoks on see ilmselge tähelepanu ja läheduse otsimine. Ja lisaks toidu valmistamisega üritas naine Kalvile muljet avaldada ja näidata, et on temast sisse võetud. Eriti kui veel arvestada asjaolusid, et suht alguses tegi Helen sotid selgeks ja ütles , et tema süüa ei tee, aga näe, hiljem viskas põlle ette ja kokkas nagu miilenška.

Eile vaatasime teise osa ka siis järele ja ega me väga muud ei kommenteerinudki kui vaid olime tsuti imestunud, et mida Helen küll selles maakootud sinise mütsiga maapoisikesest leiab... 

Kuna Helen rääkis, et tal on varasemalt olnud suhe salakavala manipulaatori ja psühhopaadiga, kes viis tema enesehinnangu täiesti nulli, siis Kalle-Kalvi juures talle just meeldibki mehe kerge arrogantsus ja otsekohesus, et siis teab, mida mees mõtleb ja et hiljem ei tule mingeid ebameeldivaid üllatusi. Minu meelest küllaltki hea point.
Õhtul aga sattusin lugema Manjana postitust
, kus kirjutab sellest Heleni ja Kalvi- omavahelisest suhtest nagu tegu oleks vägivaldse suhtega. No, et mees on  külm nagu haud ja tundetu mölakas - need olevat siis vägivaldse mehe tunnused.

Jaa, Kalvi-Kalle ütles Heleni mukitud näo kohta kole kui öö ja et näeb välja nagu nõid *itsitasin* ning hakkliha kastme kohta julges mokaotsast pobiseda, et arenemisruumi veel on. Selles viimases ma ei leia grammigi negatiivset. Mis see Kalvi oleks pidanud siis taevani ülistama seda Heleni tehtud hakklihasousti, ise samal ajal endale vaikselt suhu oksendades või mida? Minu arvates väga okei otsekohesus. Mulle on ka Joosep öelnud, et mu pitsapõhi on s*tt, et proovi järgmine kord seda või toda veits teistmoodi teha. Jumal küll, ega see siis ei tähenda kohe seda, et meil käib siin ööd-päevad läbi koduvägivald ja et Jossu annab mulle iga valesti küpsetatud pitsapõhja eest nüplit.Lihtsalt ütleb otse, et saastasti kukkus seekord välja ja ongi kõik, that's it.

Mis puutub meigi kommenteerimisse, siis noh, ma ei teeks sellest ka ülemäära suurt draamat., Okei, alati saab öelda ka viisakamalt, aga see pole küll koht, kus solvuda või taaskord otsida mikroskoobiga mingeid olematuid vägivallatunnuseid. Issand halasta, meestel on ka oma arvamus, meeldimised ja soovid.  Äkki peaks hakkama teise prooviabielu paari Liisat ka analüüsima ja kahtlustama vägivallatsemises, kuna üritas Žigale mehele mitteomaseid ja ainult endale meelepäraseid riideid pähe määrida.Miks me sellistes olukordades ei ütle, et see ei ole okei ja et see on vägivallatsemine meeste kallal? Aga nii kui olukord on vastupidine, mees ütleb, et talle ei meeldi kui naine end meigib, siis on küll mehel kohe "linnuke" vägivallatsemise kahtlustusega kirjas.

See, kas ja kui palju on keegi valmis end kaaslase meeleheaks muutma, on juba sügavalt igaühe enda otsus ja tunnetus. Mina küll ei lugenud kuskilt välja, et Kalvi oleks Helenit hullult sundinud, või üldse sundinud, lihtsalt avaldas oma arvamust ja soove. Tavaline lihtne maamees, kes ei oska hinnata meiki. So what!? Minu arvates pole see mingi maailma saladus, et enamus meestele tegelikult meeldivadki rohkem kodukootud ja naturaalse näolapiga naised, mitte aga 24/7 krohvikihi alla mattunud portselannukukesed. Kui ma olen lasknud endale mõne ürituse jaoks meikari juures õhtumeigi teha, siis Joosep on ka leidnud, et meik on küll ilus, aga ilma olen ma palju armsam ja kuidagi omasem.

Me võiksime hoopis sellele mõelda, et Kalvi ei ole mingi tüüpiline viks ja viisakas džentelmen, kes on alati galantne ja iga naise märgade unenägude unistus, vaid et tegu on kohati sellise tuima, toriseva, ropu ja robustse traktoristiga, kes on üles kasvanud nagu herneslill ehtsas maasõnnikus. See, kui mees on pesuehtne mats ja tahumatu nooruk, ei tee see temast veel vägivaldurit. Seega ma leian, et selline sildistamine tegi Kalvi-Kallele natuke liiga, võib-olla isegi ka karuteene. Ma saaksin aru, kui postitus oleks olnud kahtlustavas kõnevormis, aga see järgnev lõik...

/No ja kui Helen meigi teeb, teeb Kalvi-Kalle, mida normaalne vägivaldne mees tegema peab – nimetab oma neiut nõiaks ja arvab et too ei tohiks üldse meikida./

Minul hakkaksid häirekellad hoopis siis lööma, kui mees oleks veatu. Selline musimops,  ilge hurmur, toob lilli, viib restorani einestama, valab naise komplimentidega üle, koristab, on tähelepanelik, üliromantiline, ei vannu ega ütle mitte ainsamatki halba või negatiivset sõna naise suunas ning läbi selle võidab naise südame ja usalduse, sest milline naine ei sulaks nagu vaha selliste asjade peale, ja alles siis, kui oled tal korralikult võrgus, alles siis näitab oma tõelist palet. Vot selliste meeste puhul on šanss palju suurem, et nad muutuvad ühel hetkel täielikeks psühhopaatideks, kes on super manipulaatorid. Nii et ma arvan, et ei tasu matslikku talumeest vägivaldsete meestega segamini ajada.
See, mida üks või teine oma kaaslasest leiab või mis neid koos hoiab, pole absull meie asi kritiseerida. Kui Helen ja Kalvi on ise rahul ja õnnelikud, ei jää meil muud üle, kui aktsepteerida ja soovida neile palju edu, armastust ja hästi palju väikseid Kalvi-Kalle kantpükse.    

Enne, kui ma üldse pointini jõuan, pean natuke kirjutama sissejuhatavat juttu Joosepi koerast.

Nagu enamik teist juba teab, siis lisaks minu juhtkoerale on meil kodus veel üks koon.. must labradoripoiss Python, kes on Joosepi koer. Koer, kes ajab mind peast lihtsalt halliks. Muidu on ta täitsa selline tavaline "neli käppa, kaks kõrva ja märg ninaots" koer, aga see kuidas ta mu pimedust ära kasutab ja milline  lakkamatu energia sellel koeral on... See on lihtsalt masendav. Ta võiks pool oma energiast mulle anda.


No vot selline ta meil on. Ja muidu on ta meil väga sõnakuulekas (kui parasjagu just mõnda emast silmapiiril pole). Aaa, ja sõna kuulab ta ka täpselt nii kaua kui teil on toimiv silmapaar olemas. Ta nimelt kasutab alatult pimedat inimest ära. Näiteks ükskord varastas võikud laualt. Aga mitte niisama, vaid ootas kuni ma veekannu sisse lülitasin ja vee kahin summutas kõik ülejäänud helid (loe: võiku näppamise helid). Ja siis ta hiilib ja luurab, et mitte vahele jääda. Kingi ja saapaid pole ka õnneks närinud. Vähemalt mitte minu mäletamist mööda.Aa, minu kaks magnetit proovis poole hambaga mekkida... Üks oli uhke karvatutiga pehme kollane part. Parti ise ta ei puutunud hamba otsagagi, aga vot see tutikene, see maitses hästi.Teine magnet oli kadakast, mille sisse oli põletatud jalgrattaga sõitev Arvo Pärt lapsena. Pärdist oli Pythonil ükskõik, aga vot see kadakas ise oli palju põnevam. Aaa, ja ühed mu vesihallid kindad sõi ka ära. Või õigemini ainult selle tutikese, mis oli kaunistuseks pandud. Tundub, et Pythonil on ikka vist mingi teema nende tutikestega, meeldivad vist või nii.
Aga rohkem nagu selliseid "ära närimise" pahategusid polegi Pythonil hinge peal.

Mis puutub toitu, siis vat see on küll Pythoni üks suurimaid nõrkusi. Tegemist ei pea isegi olema söödava asjaga, sest piisab juba sellestki, kui see peaks kasvõi natukenegi toitu meenutama. Näiteks ükskord püüdis Joosep Pythonile õppetundi anda, et sellist mõtlematut kugistamist kuidagi ülekavaldamisega ohjesse saada. Et ta natukenegi mõtleks, tutvuks asjaga enne kui kukub kõike kõrist alla kugistama. Selleks võttis Joosep tükikese seepi ja ulatas koerale, mille ta loomulikult võttis rõõmsalt vastu. Ei kugistanud alla. Joosep lootis, et koer sai aru, et tegemist on kibeda ja vastiku asjaga ja et sülitab välja, aga ei.  Ja kuigi Python õnneks seebitükikest kohe alla ei neelanud, siis välja ka ei sülitanud, vaid seisis seal ja liputas rõõmsalt saba. Joosep arvas esiti, et koer sai aru, aga tutkit, sest nii kui ta ütles "tubli poiss, too siia!", siis sekund hiljem tegi Python klõmps ja neelas seebi alla.
Me esiti ehmusime ikka päris korralikult ära ning kartsime, et sellest tuleb ilgem jama, aga koon ei teinud teist nägugi. Ei sellel õhtul ega ka järgnevatel päevadel.
Ja oma krõbuskeid kugistab ka nii, et hing on kinni.. ja isegi siis ahnitseb veel juurdegi. Oleme proovinud väikeste portsudena anda, murukauss oli kasutusel jne, aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks hakkasime veega segamini andma, siis ei tõmba hinge kinni, kuna siis peab vahepeal vett eest ära lürpima. Teisisõnu, sellel koeral on söömisega probleeme. Talle lihtsalt natuke liiga palju maitseb toit. 

Aa, ma pidin ju rääkima röövimisest päise päeva ajal...
Me käime üldjuhul kodust ööseks üsna harva ära ja üldiselt katsume oma plaane Joosepiga alati nii sättida, et kui emmal-kummal on mingi üritus tulemas, et siis üks meist oleks alati kodus. Aga no alati ei saa, sest on üritusi kuhu tahaks koos minna ja kuhu ka meid kutsutakse paarina (nagu Kiku suurejooneline juubel Barlovas). Mis tähendas, et pidime ööseks ära minema ja leidma härra koerale hoidja.
Python on üksi kodus olemises väga tubli. Tublim kui Janet, kes lihtsalt lakkamatult ulub ja nutab. Aga vot ööga on teised lood. Mingist hetkest viskab Pythonil ka koblaka ette ja hakkab haukuma. Ja no muidu poleks vast väga hullu kui ta päeval mõned haugatused laseb kuuldavale, aga no öösel...
 
Kuna keegi ei taha naabritega suhteid rikkuda ja asi pole tegelikult nii väga isegi suhete rikkumises, vaid üleüldiselt on ka sellised olukorrad nõmedad, siis seekord, nii erand korras, võttis ema Pythoni ööseks enda poole, aga ütles kohe ära, et see jääb viimaseks korraks. Lihtsalt mu emal on ka kolm koera, kellest kaks on isased suuršnautserid. Ühesõnaga see ei ole samuti hea lahendus, kuna ema isane suuršnautser pidi end pooleks kusema , et oma territooriumi märgistada. Ja oleks siis ainult õues pissinud, aga ei, Rocky jätkas sirtsutamist ka toas ja oli nii ärevil kogu sellest olukorrast, et mingi teine isane on tema majas. Kuna labrador ja suuršnautser pole päris ühte mõõtu, siis ilmselgelt oli ka loikude vahe eem, kuidas seda nüüd siis viisakalt öelda.. märkimisväärne. Ja mu ema pidi sisuliselt terve öö lapiga ringi jooksma.
Ja noh, kaks isast ei saa ka tavaliselt väga hästi omavahel läbi. Tähendab, Python saab, aga Rocky on teiste isaste peale tige. Ja nii pidi ema lõpuks Pythoni vannituppa luku taha panema. Rocky üritas öö läbi vannitoaukse alt olevast praost Pythonini pääseda, aga õnneks õnnestus tal ainult vannitoavaip käppade ja hammastega välja sikutada.

Tartus elades oli lihtne, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes pakuvad end koera hoidjaks ja jalutajaks. Võtad koera, vajaliku koguse krõbuskeid, mänga, kausi ja lähed viid koera hoidu ning koerale järgi minnes tasusid hoiu eest. Leidus isegi üliõpilasi, kes pakkusid end tasuta koera jalutama. Selline mõnus ja rahustav vahetegevus õppimisele.

Korraks vaherepliigina mainin, et hea võimalus proovida ja vaadata, kas pikemas plaanis on inimene üldse valmis päris oma isiklikku koera võtma, on pakkuda kasvupere võimalust tulevasele juhtkoerale kutsikana, sest siis saab aastakese proovida, mis tähendab igapäevane kohustus. Saad umbes kolme kuuse kutsika enda juurde kasvama ja õppima elementaarseid käsklusi (istu, koht, lama, kõrval)  ja siis umbes pooleteise aastaselt annad koera tagasi treenerile.

Tartus oli tohutu valik erinevaid koerahoide. Meie leidsime ühe eramaja koos mõnusa suure hooviga, mida kasutasime enam kui korra ja oli igati taskukohane. Ööpäev oli 7 euri. Aga nüüd, kus me elame Pärnumaal, siis siin on hoopis teised tariifid. Hinnavahe on üüratu. Pärnus küsitakse keskmiselt ööpäeva eest 25 euri per koer, pluss lisatasu eest jalutamine. Sellise väga huvitava jalutamisetariifiga süsteem siis meite mail. ehk et mida kauem tahad, et hoidja Su koeraga jalutaks ja tegeleks, seda kallim hind. Selle loogika põhjal saan ma aru, et kui ma koeraomanikuna ei ole valmis juurde maksma, siis mu koer vedeleb lihtsalt seal hoiukodus kuskil nurgas ära ja ongi kõik. Ei sügamist, ei jalutamist, ei mängimist. Ja kuna koeraomanikuna ma soovin, et mu lemmikul oleksid elementaarsed vajadused täidetud, siis ei julge nagu maksmata ka jätta.Ime, et pole veel väljaheidete tariifi kehtestatud, sest seda saaks ka ju teoreetiliselt mõõta ja maksustada. Kõike saaks põhimõtteliselt maksustada, kui on piisavalt fantaasiat.

• Mängimisetariif - üks pallivise 1 eur
• 1 maha pudenenud karv - 0,10 eurosenti. Ja arvestades, et ühe ööpäeva jooksul kukub koera seljast umbes miljon karva, siis on päris kasulik tariif.
• Puhas värske vesi - 5 euri
• Üks pai - 2 euri
• 5 sekundit sügamist - 5 euri
• Toidu ette panemine - 5 euri

Ühesõnaga, arenemisruumi veel on, olgem lihtsalt rohkem fantaasiarikkamad.. 
Ühesõnaga, kogu mu pika postituse point on see, et kas te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pakuks normaalse hinnaga koerahoidu Pärnus ? Ja kes ei kasseeriks iga liigutuse eest rahhi sisse. Ja no muidugi paha ei teeks ka see kui talle natuke, tsut-tsut, meeldiksid koerad.. või üldse kõiksugu loomad.

Kui siin mõni aeg tagasi liitus miljon blogijat jaanuarikuu blogichallengeriga, siis mina loobusin vabatahtlikuse alusel, sest ma ei viitsi-ei suuda-ei taha käsu peale temaatilisi postitusi treida. See on mõeldud ainult tugevatele isenditele, mina ei ole tugev. Ja et mitte endale pettumust ja lisastressi valmistada, siis ei hakka üldse üritamagi. Pealegi ma üks aasta osalesin siin ühel blogimisvõistlusel, mis kestis üle aasta. Saate aru jah? Üle aasta! Lühidalt öeldes, ma sain johhaidii kui palju kirjutada. Ja kui mul isegi oli alguses väike mõte, et äkki ikka osaleks, siis selle rumala mõttepojukese mattis juba eos maha üks järjekordne "vahva" pilt, mis oli üleskutse juurde lisatud ehk pilt kohustuslikest teemadest, millest blogijad peavad kirjutama. Noh, halleluuja, ütleks ma selle peale!

Asjalood on nüüd sedapsi, et just täna, kolm aastat tagasi, kui ma sellel saatuslikul päeval mainisin Kikule moka otsast, et ma võiksin ka blogima hakata, siis ma ei jõudnud silmagi pilgutada kui Kiku haaras läpaka ja juba regas mulle kontot.

Minu blogimine ei saanud alguse kindlast eesmärgist jõuda kuhugi blogijate nn koorekihti või enimloetud blogide hulka. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ma sellise noore ja rohelise blogardina arvasin, et kõik toksivad kuskil omaette omas nurgas. Ja et enamus, kes kellegi blogi loeb, on nii-öelda omad joped: sõbrad ja pere. Sekka võib-olla keegi võõras, kes on juhuslikult läbi googeldamise blogisse ära eksinud. Kuid aja jooksul hakkasin vaikselt asjale pihta saamaning mul sai pilt aina selgemaks. Nimelt, ma sain aru, et tegemist on lausa omaette kommuuniga, nagu väikestviisi amatöör ajakirjandus. 

Jaajaa, sorry, ma just võrdlesin blogisid ajakirjandusega, sest ega blogijad pole ju õppinud ajakirjanikud. Aga selles minu arvates nende erinevate blogide võlu seisnebki. Nad kirjutavad päris elust nii vahetult ja ehedalt. Vähemalt need, keda mina loen. Ja kuidagi hea tunne on lugeda ja seostada end kirjutajaga. Lugeda kuidas kellegil teisel on ka kraanikauss mustade nõude alla mattunud ning kuidas juba kaks päeva pole mingit viitsimist nendega tegeleda. Või kuidas kellegil on veel selline kass peal, et muud ei jaksagi teha kui ainult diivanil lebada ja urgitseda sokis olevat auku suuremaks või saada hoopis kellegi positiivsest postitusest inspiratsiooni alustada oma elus millegi uue ja põnevaga.No ja muidugi rääkimata nendest postitustest, kus inimesed jagavad oma isiklikke kogemusi reiside, toodete, toitude või kodu ehituse / remondi / sisustuse kohta. Jaa, nõustun, et nii mõnigi postitus võib olla kinni makstud ehk sponsoreeritud, aga minu arvates on need arvustused ikkagi iga kell ausamad kui reklaamipauside ajal telkust tulev reklaam, kus portselansileda näonahaga särasilmne modell naeratades räägib ette söödetud teksti, kes pole ilmselt seda toodet isegi proovinudki.

Kuna ma ise olen eluline blogi, siis ühtlasi loen ka neid kõige enam, kuna neis on kõike. Natuke saan piiluda kellegi suhtedraamadesse, köögitoimkonda, laste kasvatamisse. Natuke saan kuulda teistmoodi arvamust, lugeda mõnd tootearvustust või avastada sootuks uus toode jne. Mulle selline veidi kandiline ja toores blogindus meeldib väga. Kirjutad hingest ja südamest ning ei lihvi ülemäära palju oma tekste. Selline ehedus ja igapäevaste juhtumiste jagamine tekitab ühtekuuluvustunnet blogijaga ja see ongi see, mis toob blogisse tagasi. See on mõnus ajaviide ja tore on lugeda ilustamata argistest tegemistest ja juhtumistest. Kuulda kellegi arvamust mingisuguse aktuaalse teema kohta, kus saad tunda äratundmisrõõmu, et oi näe, ma arvan sellest või tollest asjast täpselt samamoodi. Või leiad teemale hoopis kardinaalselt teise vaatenurga, mis paneb asjad võib-olla pisut teise valgusesse.See kõik on maru põnev.

Ma alles hiljuti lugesin Delfist kellegi anonüümset kommentaari selle kohta, et küll need blogijad on kõik ikka ühed mõttetud inimesed, kes veremaik suus üritavad olla popid blogid ja keda üldse huvitab nende igapäeva elu. Jaa ainult peast haiged inimesed kirjutavad nii avalikult oma elust ja olust. Ma lugesin antud kommentaari ja esimese asjana mõtlesin, et huvitav kui antud kodanik ei loe blogisid, sest intelligentsed ja oma aega väärtustavad inimesed ei kuluta ju ometigi sellise rämpsu peale oma väärtuslikku aega, et kust ta siis nii täpselt teab kui detailselt keegi oma elu avalikkuse ette laiali laotab? Mnjaa, selline küsimus mul tõepoolest tekkis. Kuid see polnud ainus küsimus. Veel tahtsin ma teada, et miks inimesed arvavad, et blogijad punnitavad oma blogipidamisega nii, et veremaik suus? Ja kui nüüd tõele au anda, siis see veremaigu kommentaar käis konkreetselt just minu pihta, kuna see oli selle Grete ja minu uudisnupukese all ja kasutatud oli sõnapaari "puudega inimene". Aga mis see kellegi teise asi on, miks ma veremaik suus blogi punnitan, äkki mulle meeldib veremaik suus punnitada. Miks inimesed kõiksugu raudmeestevõistlustel osalevad ja krambitades üle finishijoone roomavad? Kõike ei peagi siin elus mõistma, pole vaja oma peakest selliste asjadega vaevata. Sellise väite puhul jääb mulje nagu me kõik oleksime  mingi kari masohhiste, kellele lihtsalt meeldib end hobikorras iga õhtu läpakaga pähe taguda, et saaks ometigi midagigi kirja. Ning kui ei lähe õnneks, siis tõmbume looteasendisse ja nutame end magama.

Kas mäletate Jan Uuspõllu monoetendust „Ürgmees“, kus esitati rahvale kaks väidet. Esimene väide oli a.       loogika ei takista naisi vaidlemast, ja teine väide oli b.      loogika takistab naisi vaidlemast. Naistel paluti käsi tõsta, et kumb väidetest kehtib nende kohta. Kõige lõbusam selle väikese eksperimendi juures oli see, et osad saalis olnud naistest tõstsid nii esimese kui teise väite ajal käe, hihi.
Ma ilmselt mõlema väite peale poleks kätt tõstnud, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et mul on lausa vajadus vahel lõpuni vaielda, ka siis kui olen juba ammu aru saanud, et mu jutul puudub igasugunegi loogika. Ja seda just Joosepiga. Lihtsalt puhtalt emotsiooni pealt vaidlen edasi, sest ma ei suuda sellest mina-õigusest loobuda.

Ja eile, mõeldes selle va loogika peale, siis hakkasin erinevate blogijate peale mõtlema, kellest osad on nii äravahetamiseni sarnased ja igavad, et võta üks ja viska teist. Osasid loen püsivalt ja osasid sirvin niisama ajaviiteks.  Ning see viis mu järgmise mõtteni.
Ma julgen väita, et enamus blogisid üritavad olla omanäolised, kellestki erineda, leida nii-öelda oma nišš ja käekiri, ja mis nagu ongi ju asja point. Ma ei ütle, et üldse pole okei kuskilt mujalt inspiratsiooni korjata, aga no kuulge, toorelt maha viksimine on nüüd küll juba next level. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis neid mahaviksijaid on tegelikult päris omajagu. Aga mul tekib siis ainult üks küsimus:  miks siis üldse kirjutada? Natuke nagu kurb, kui blogija ise tunneb, et tema mõtted on nii väikesed ja tühised, et ta ise ka ei taha neist kirjutada ning peab vajalikuks kedagi teist copycatida. Et miks siis üldse avalikult blogida, kui pole midagi öelda. Kirjuta siis oma isiklikud väikesed mõtted arvutisse või paberile, aga mitte internetti.

Üks blogimaastikku tuntumaid blogijaid on kahtlemata Mallukas, keda tema kohati labase ja otsekohese suuvärgi pärast väga armastatakse. Või siis ei sallita silmaotsaski. Vahepealset varianti lihtsalt ei ole. Või no okei, kindlasti kuskil karu pees on keegi, kes pole eladeski Mallukast midagi kuulnud ning tal ei saaks rohkem savi olla, mida üks eit Männikult kirjutab või arvab, aga nii laiaslaastus.
Ja kui siit nüüd edasi (või tagasi) liikuda teiste blogijateni, siis millegipärast on ühtedes ja samades blogides silma hakanud Malluka väljendid ja naljad. Lihtsalt selle erinevusega, et kui need värvikad väljendid, krõbedad iroonilised naljad ja pohhuistlik suhtumine ongi Mallu bränd, siis teiste juures tundub see kõik selline eee, kuidas nüüd öeldagi, puine? See on umbes sama kui üritad tammele tulbisibulat külge pookida. Need kaks lihtsalt ei käi kokku. Veider on.
Ja ma saan aru, tahetakse ka olla lahe ja pohhuistlik, sest kui inimesel on nii palju lugejaid, siis järelikult teeb midagi õigesti. Aga miks te leiutate jalgratast, kui see on juba olemas. Mõelge midagi uut välja, midagi kardinaalselt teistsugust ja vot sellega võite te silma jääda.

Samas aga kui leiad fotograafia teemalise blogi ja veel teise ja kolmandagi, siis ei tule kellegil mõttessegi, et näe, vahi raibet, see kirjutab ka peegelkaameratest, säriajast, Canonist, imeilusatest loodusfotodest jne, ja keegi ei tule õiendama, et mida sa kopeerid mind siin. Aga siin ilmselt ongi see asi, et seal on juba väga valdkonna spetsiifilised sõnad. Sama ka sisustus, kokkamis, moe jt blogidega. Seal ilmselt, kui üldse, kopeeritakse üksikuid meelepäraseid detaile ja pigem visuaale.
Nojah, eks seda kopeerimist on ilmselt igal pool, päris ilma ei saagi. Aga mõtted ja arvamused võiksid ju ikka enda omad olla.

Igatahes, ma jõuan nüüd tagasi loogika juurde. Jumal küll, ma ei oska ikka üldse otse ja lühidalt rääkida, ikka pean mämmerdama läbi kraavide ja metsatihniku. Aga nagu te juba ilmselt aru saite, siis loogika teemal lähtusin just blogijatest ning ega mu eesmärk polnud ainult teistelt vigu otsida. Ma vaatasin, kas ma enda silmas ka palki näen.
Ei näinud, haha.
Minul polegi vist mingi kindla suunitlusega blogi. Kirjutan oma nägemisest (või tähendab selle puudumisest), äraeksimistest, juhtkoerast, tervisest, Joosepist ja igapäevastest toimetamistest. Vahepeal teen kriitikat, kui midagi eriti närvidele käib või muret valmistab, kirjutan oma roosamanna asjadest ja sekka niisama elust pimedana jutte. Ja minu pika postituse kokkuvõtteks võiks öelda, et minu blogis puudub ilmselt igasugunegi loogika. Miskipärast on mul postituse lõpuks tunne, et kogu see tekst tuli ka ebaloogiline, aga ehk saab keegi aru, mida ma öelda tahtsin.
Ehh, see on ka muidugi omaette teema, kui blogija ei saa ise ka enam aru, mida ta kirjutab või öelda tahtis. Aga okei, ma tõmban tänaseks joone alla, enne kui päris lappama läheb.
Tänan tähelepanu eest. Tsau-pakaa!