Andke abi!
Seda et... ei oskagi kohe peale sihukest pikka pausi kuskilt alustada. Põhjuseid, miks ma niiii kaua blogimisest eemale hoidsin, on mitmeid.
Ega ausalt öeldes mul polnud vähimatki plaani blogimisse pausi teha, vähemalt mitte teadlikult. See tuli ise kuidagi orgaaniliselt. Üks asi viis teiseni ja nii ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda, ma ei oska, ma ei saa blogida ja keda üldse huvitab, mida ma siin heietan. Kuid teisalt ma tundsin teatavat survet, et ma PEAN blogima, mu lugejad ju ootavad. Ma TAHAN blogida, sest ma tõesõna armastan blogimist, aga ma ei suuuda. Ja see pole siin niisama suusoojaks öeldud, et te läheks ja haaraks seebi järgi ja kukuksite mind nüüd seebitama ja kommenteerima, et kui vahva ja tore ja armas ma ikka olen, ma tean kõike seda ise ka, hehe, nalii, vaid nii ma tõesti tundsin. Nagu mingi bipolaarne.
Nimelt, viimase aasta jooksul on mul süvenenud mingisugune eriti haige kiiks – mulle aina enam tunduvad osad sõnad ee... kuidas nüüd öeldagi – vastikult ebameeldivad, ma lihtsalt EIi suuda neid oma tekstides kasutada, sest minu ajule on need niivõrd vastuvõetamatud. Kui küsite, kas nende "mittemeeldivate" sõnade vahel esineb ka mingit loogikat, siis lühike vastus on: EI! I only wish that it could be so simple! :)
Näiteks sõnad, mis on minu jaoks igas vormis vastumeelsed, olenemata kuidas neid käänata, väänata ja pöörata, on: rääkima, selge, selga, pilt, pildid, meeldib, meeldida, päri, päris, pea, mõni, mõned, jne. Lihtsalt mingid tähekombinatsioonid *võdistan õlgu* on kuidagifuh.
Ma praegu ka lihtsalt toksin kärmelt oma tähti ritta (no nii kärmelt kui ma oma kahe sõrmega tippida jaksan. Jap, ma olen see veidrik, kes kasutab kirjutamiseks ainult oma kahte nimetissõrme. Ega mul neid rohkem polegi kui kaks :D) ja üritan sellele mitte mõelda, et mismoodi need tähed üksteise suhtes paiknevad. Sest, kui hakkan mõtlema või postitust üle lugema, siis võite kindlad olla, et enne hakkab kukk munema, kui lugejad saavad mu värsket postitust oma ihusilmadega kaeda.
Olen püüdnud selle kiiksuga tegeleda juba oma aastake vähemalt, no kui seda saab üldse tegelemiseks nimetada, kui ma lihtsalt otsin paaniliselt "visuaalselt koledatele" sõnadele asendussõnu. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, et kui ma olen pime, siis taeva päralt, kuidas saab üht pimedat mingi visuaalne pool häirida... aga vaadake siia see koer maetud ongi. Ma pole ju eluaeg pime olnud, vaid ikka oma 21-aastat anti mulle õnne ja rõõmu seda maailma läbi silmade uudistada ja imetleda ning nüüd olen vist oma mäluga sinna paika jõudnud, kus mul hakkab kirjapilt ununema. Just see visuaalne pool.
Kui ma nägijana raamatut lugesin, siis ma ei mõelnud kordagi sellele, et fuh, küll sellel sõnal on ikka räigelt ebameeldiv tähtedekombinatsioon, lausa nii vastumeelne, et takistab lugemist... never pole ma midagi sellist tundnud ja nüüd, nüüd on see mulle ristiks ja viletsuseks kaelas. Öelge mulle palun: kuidas saab minusugune vaene inimhing rahus blogida, ilma, et mingisugune verbaalkiiks mind morjendaks?
*armas taevaisa, kas seda on ühele pimedale palju palutud, et kui ma ei näe, et siis lased mul vähemalt end kirjapildis vabalt väljendada?Kas seda on tõesti palju palutud, aAH!?
Joosep on ka minuga nagu väikse lapsega maha istunud ja püüdnud mulle korduvalt sisendada, et see on ainult ja ainult minu kiiks ja et mitte ükski mu lugeja ei mõtle ega näe neid sõnu ja tähekombinatsioone sellistena nagu mina neid oma katkise ajuga "näen". Ja iga kord, kui meil see sama vestlus jälle aset leiab, siis ma lihtsalt lasen oma peakese norgu ja käed jõuetusest rippu, sest mõistusega saan ma ju aru, et Joosepil on õigus, aga nii kui ma istun taas arvuti taha ja hakkan esimesi lauseid toksima, tunnen mismoodi ma tahaks selle kuramuse läpaka vastu seina sodiks virutada ja kisades toast välja joosta. Vot selline igati normaalne kiiks. Huvitav, kas siin maailmas on kellegil veel midagi sarnast?
Aga äkki polegi kiiks, vaid hoopis mingi teaduslikult seletatav asi. Võib-olla isegi nii, et seda nähtust uurides saaks mingeid teaduslikke avastusi teha aju funktsioonide muutumise kohta vms, kui oled mingi aja olnud pime. Igatahes, kui mõni arstiteaduse- või semiootikatudeng otsib omale diplomitöö tarbeks huvitavat uurimisobjekti, siis olge lahked, siin on üks kandidaat täitsa olemas. Ma olen valmis kõike tegema. Vastama miljonile küsimusele, läbima erinevaid teste, pange mulle juhtmed külge, uurige mu aju, tehke tomograafiauuring, vaadelge, ja uurige ja puurige, lihtsalt taeva päralt, palun leidke sellele põhjus ja ravi! Ma kujutan ette, et arstiteaduskonnale ja semiootikutele oleksin ma paras maiuspala.
Ega ausalt öeldes mul polnud vähimatki plaani blogimisse pausi teha, vähemalt mitte teadlikult. See tuli ise kuidagi orgaaniliselt. Üks asi viis teiseni ja nii ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda, ma ei oska, ma ei saa blogida ja keda üldse huvitab, mida ma siin heietan. Kuid teisalt ma tundsin teatavat survet, et ma PEAN blogima, mu lugejad ju ootavad. Ma TAHAN blogida, sest ma tõesõna armastan blogimist, aga ma ei suuuda. Ja see pole siin niisama suusoojaks öeldud, et te läheks ja haaraks seebi järgi ja kukuksite mind nüüd seebitama ja kommenteerima, et kui vahva ja tore ja armas ma ikka olen, ma tean kõike seda ise ka, hehe, nalii, vaid nii ma tõesti tundsin. Nagu mingi bipolaarne.
Nimelt, viimase aasta jooksul on mul süvenenud mingisugune eriti haige kiiks – mulle aina enam tunduvad osad sõnad ee... kuidas nüüd öeldagi – vastikult ebameeldivad, ma lihtsalt EIi suuda neid oma tekstides kasutada, sest minu ajule on need niivõrd vastuvõetamatud. Kui küsite, kas nende "mittemeeldivate" sõnade vahel esineb ka mingit loogikat, siis lühike vastus on: EI! I only wish that it could be so simple! :)
Näiteks sõnad, mis on minu jaoks igas vormis vastumeelsed, olenemata kuidas neid käänata, väänata ja pöörata, on: rääkima, selge, selga, pilt, pildid, meeldib, meeldida, päri, päris, pea, mõni, mõned, jne. Lihtsalt mingid tähekombinatsioonid *võdistan õlgu* on kuidagifuh.
Ma praegu ka lihtsalt toksin kärmelt oma tähti ritta (no nii kärmelt kui ma oma kahe sõrmega tippida jaksan. Jap, ma olen see veidrik, kes kasutab kirjutamiseks ainult oma kahte nimetissõrme. Ega mul neid rohkem polegi kui kaks :D) ja üritan sellele mitte mõelda, et mismoodi need tähed üksteise suhtes paiknevad. Sest, kui hakkan mõtlema või postitust üle lugema, siis võite kindlad olla, et enne hakkab kukk munema, kui lugejad saavad mu värsket postitust oma ihusilmadega kaeda.
Olen püüdnud selle kiiksuga tegeleda juba oma aastake vähemalt, no kui seda saab üldse tegelemiseks nimetada, kui ma lihtsalt otsin paaniliselt "visuaalselt koledatele" sõnadele asendussõnu. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, et kui ma olen pime, siis taeva päralt, kuidas saab üht pimedat mingi visuaalne pool häirida... aga vaadake siia see koer maetud ongi. Ma pole ju eluaeg pime olnud, vaid ikka oma 21-aastat anti mulle õnne ja rõõmu seda maailma läbi silmade uudistada ja imetleda ning nüüd olen vist oma mäluga sinna paika jõudnud, kus mul hakkab kirjapilt ununema. Just see visuaalne pool.
Kui ma nägijana raamatut lugesin, siis ma ei mõelnud kordagi sellele, et fuh, küll sellel sõnal on ikka räigelt ebameeldiv tähtedekombinatsioon, lausa nii vastumeelne, et takistab lugemist... never pole ma midagi sellist tundnud ja nüüd, nüüd on see mulle ristiks ja viletsuseks kaelas. Öelge mulle palun: kuidas saab minusugune vaene inimhing rahus blogida, ilma, et mingisugune verbaalkiiks mind morjendaks?
*armas taevaisa, kas seda on ühele pimedale palju palutud, et kui ma ei näe, et siis lased mul vähemalt end kirjapildis vabalt väljendada?Kas seda on tõesti palju palutud, aAH!?
Joosep on ka minuga nagu väikse lapsega maha istunud ja püüdnud mulle korduvalt sisendada, et see on ainult ja ainult minu kiiks ja et mitte ükski mu lugeja ei mõtle ega näe neid sõnu ja tähekombinatsioone sellistena nagu mina neid oma katkise ajuga "näen". Ja iga kord, kui meil see sama vestlus jälle aset leiab, siis ma lihtsalt lasen oma peakese norgu ja käed jõuetusest rippu, sest mõistusega saan ma ju aru, et Joosepil on õigus, aga nii kui ma istun taas arvuti taha ja hakkan esimesi lauseid toksima, tunnen mismoodi ma tahaks selle kuramuse läpaka vastu seina sodiks virutada ja kisades toast välja joosta. Vot selline igati normaalne kiiks. Huvitav, kas siin maailmas on kellegil veel midagi sarnast?
Aga äkki polegi kiiks, vaid hoopis mingi teaduslikult seletatav asi. Võib-olla isegi nii, et seda nähtust uurides saaks mingeid teaduslikke avastusi teha aju funktsioonide muutumise kohta vms, kui oled mingi aja olnud pime. Igatahes, kui mõni arstiteaduse- või semiootikatudeng otsib omale diplomitöö tarbeks huvitavat uurimisobjekti, siis olge lahked, siin on üks kandidaat täitsa olemas. Ma olen valmis kõike tegema. Vastama miljonile küsimusele, läbima erinevaid teste, pange mulle juhtmed külge, uurige mu aju, tehke tomograafiauuring, vaadelge, ja uurige ja puurige, lihtsalt taeva päralt, palun leidke sellele põhjus ja ravi! Ma kujutan ette, et arstiteaduskonnale ja semiootikutele oleksin ma paras maiuspala.
