Ongi päev juba õhtas ja mul vägisi vajuvad silmad kinni ja lõug on suurest haigutamisest kogu aeg pärani. Kuid hoolimata väsimusest, mõtlesin siiski šeerida tänase Tartu tripi muljeid ka teiega. Kuigi esimesed muljed koos piltidega said juba minu blogi Facebooki lehele üles laetud. Kusjuures nende piltidega, mis täna blogi Facebookile läksid, toimus ka üks ajalooline hetk. Nimelt esmakordselt figureerib seal minu kullakallis Joosep oma näoga :D

Aga, kui päevast endast rääkida, siis olen ülirahul, et otsustasime Tartusse sõita. Meil oli nimelt valikus ka Schilling festival, mis juba mitmendat aastat Kilingi-Nõmmes toimub, aga kuidagi läks jah seekord nii, et sõbrad tundusid palju parema kvaliteetajana. Kuigi mul on nendest bussireisidest kõriauguni ja natuke veel pealegi, siis päev ja emotsioonid olid seda väärt. Hommikul oli mul muidugi mega halb olla, sest mul sai öösel õhk otsa ja tegin akna lahti, kuid viis mintsa hiljem lükkas Joosep selle taas kinni, sest talle puhus jahedat õhku kaelale ja no ta on  selle kaela kohapealt ülitundlik. Nii kui natuke külma saab, siis on korras. Mitu päeva on kael valulik, kange ja ma ei jaksa siis tema kaela ära masseerida. Enne kukuvad mul käed küljest, kui see kaelavalu järgi annab. Nii ma siis üritasingi hapnikupuuduses magada ja hommikuks oligi mul tulemus käes.

Juba hommikul otsustasin ma, et panen oma sinise-valge kleidi ja kuna valge on selline ülitundlik värv, kust iga väikseimgi plekike välja paistab, siis palusin Joosepil uurida kleidi kaenlaaluseid, et ega seal  pole mingisuguseid rõvedaid higistamisrante vms. Kui sain kinnitust, et ei ole, siis tõmbasin kleidi selga ja palusin Joosepil luku ka tagant kinni tõmmata. Ma veel imestasin, et ohoo, ma olen kaaluga tissidest alla võtnud, et alles paar kuud tagasi tundsin kerget pitsitust rinnust, kuna see sinise-valgega kleit oli tiba väiksem number, kui mul oleks olnud vaja.

Tartusse jõudes sisenesime koheselt bussijaamahoonesse ja Joosep jättis mu lihtsalt kuskile nowhere seisma ja ütles vaid, et ma ootaksin. Aga kuna mul oli hommikust saati äärmiselt sant olemine, siis ühtäkki tundsin, et no nüüd on korras, ma kukun siin samas kokku. Kuid õnneks kuulsin selja tagant tuttavaid hääli ja need olid Kadri ja Toomas koos Vennaga ja nad toimetasid mu õue värske õhu kätte istuma. Joosep saabus ka suht samal hetkel. Ta oli mulle juua käinud ostmas. No igatahes veits kosusin seal bussijaama välipingil, mitte küll värskes õhus, sest minu tundlik nina haistis tuuleiiliga kaasnevat okselehka ja seepärast, kui mul natukenegi hakkas parem, liikusime Tavernasse pitsat sööma. Alustuseks võtsin ma ananassi-kookose smoothi, mis maitses ii-mee-lii-selt.

Ahjaa, seda ka, et kui me jalutasime alles söögikoha poole, siis ma uurisin Joosepilt, et mis värvi triiksärgi ta selga pani ja kui ütles, et pani selle Sangari sinise-valgega särgi, siis ma kukkusin keset tänavat kilkama, et uii, me matchime siis täna ju täiega "Sinu sinise-valgega triiksärk ja minu sinise-valgega kleit!". Selle viimase lause peale aeglustas Joosep sammu ja viskas mu kleidile veidi kahtleva pilgu ja lausus: "Kai, Su kleit ei ole sinise-valgega..."

"On küll, see on valge kleit, millel on sinised lillemustrid peal" seletasin ma enesekindlalt ja kõiketeadlikult, mille peale Joosep jäi täiesti seisma ja pöördus Kadri poole ja ütles: "Kadri, kuule kirjelda Kaile, et mis värvi ta kleit on!"

"No see on selline elevandiluuvärvi, mis on kergelt kuldse läikega" kirjeldas Kadri. Täpselt sel momendil sain ma aru, et ma olin hommikul totaalselt vale kleidi kapist võtnud. Järgmiseks ahastuseks oli mul muidugi see, et jessas küll, kleit on kuldse läikega ja papud hõbedased. Öäk, minu meelest pole üldse ilus kuldset ja hõbedat koos kanda, minu jaoks too much. Ühesõnaga ma elasin pool päeva täielikus vales ja ülejäänud pool päeva ma olin traumeeritud ja mul oli nii raske leppida, et mul on vale kleit seljas. Kas te kujutate ette või teate,et mis tunne see on, kui Sa pimesi arvad endal olevat seljas üht ja pärast selgub, et tegelikult on hoopiski too teine asi. Nojah, Joosepiga nii väga ei machinud, aga see eest sobisime me Janetiga ülihästi.

Peale söömist läksime botaanikaaeda. Naljakas fakt on see, et kui me elasime Tartus ja botaanikaaed jäi meie kodust ainult kilomeetri kaugusele, siis me kordagi, kahe aasta jooksul, ei jõudnud sinna. See oli muidugi ka naljakas, mismoodi Toomas selle ettepaneku tegi. See kõlas järgmiselt "Kai, kas Sa tahaksid tulla meiega nuusutama?"

"Ah?"oli minu reaktsioon ja kujutage seda ahhi nii küsiva häälega ette, kui üldse suudate.

Ma ei tea. Viimasel ajal on kõigil mingisugune värgindus selle nuusutamisega. Nädala alguses suhtlesin Avega, kes uuris, et millal ma talle külla tuleksin. Ma küsisin siis vastu, millal tahaksid ja no leppisimegi siis kokku, et esmaspäeval või teisipäeval vuran Tallinnasse (uh, kas ma mitte ei maininud kuskil postituse alguses, et mul on bussireisidest kõrini). Igatahes Ave oli ülirõõmus ja kilkas mul teisel pool toru, et nii tore, et ta juba nii väga ootab Janetit külla... "Aaa, einoh, see on väga armas, et Janetit külla ootad..." tögasin ma sarkasmiga vastu.

"Oi, anna andeks, see kukkus valesti välja. Ma ootan teid mõlemit ikka ja ma tahan, et nuusutaksite mu toa läbi!" seletas Ave.

"Mina või Janet?" küsisin ma muiates vastu. No tegelikult tahtis Ave, et Janet nuusutaks, sest ta arvab, et tal võib seal kummitus olla. Jeeii, no pole probleemi, ma võtan oma pendli, soolakotikese ja vabsjee koera kaasa ja tulen teen suurpuhastuse :D

Nonii, jälle valgusin liiga laiali. Igatahes, kuna ma polnud botaanikaaias käinud, siis tundus mõte vahva ja suundusimegi siis botaanikaaeda, kes nuusutama, kes vaatama ja kes mõlemat tegema. Alguses botaanikaaeda sisenedes tundsin ma ainult roiskunud kaalikahaisu, aga see oli ainult alguses. Mõni hetk hiljem jõudsimegi juba rooside juurde ja appikene, kui imeilusad need roosid seal olid ja kui imeliselt lõhnasid. Ma oleksingi tahtnud sinna igaveseks jääda. Nüüd on botaanikaaed raudpoltkindlalt üks minu lemmik paiku Tartus ja järgmisel korral pean ma ka sinna saama.

No ja vist aitab ka, mul juba selline paari kilomeetrine postitus koos ja lõpetuseks nii palju, et ma sain teada, et mul on tedretähnid. Ma nägijana hullult kadestasin neid, kellel tekkisid suvel silmade alla ja nina peale tedretähnid, see oli kuidagi armsalt vallatu ja nüüd on mul endal need tedretähnid. Muig, mis kõik selle 10-aasta pimedusega võib juhtuda.

Kes jaksasid lõpuni lugeda, siis suur kummardus ja õlapatsutus ja mõned klõpsud meie tänasest päevast ka.