Kes pole veel kuulnud, siis alates 18. detsembrist lisati mind aktiivsesse doonorneeru ootejärjekorda. See tähendab sisuliselt seda, et mulle võib üksdaspuha millal see kõne tulla, kus teisel pool toru olev inimene ütleb „palju õnne, teile on sobiv organ leitud“ või midagi seesugust. Ega ma päris täpselt ju ei tea, ma pole kunagi varem sellist kõnet saanud. Aga ühtlasi tähendab see ka seda, et ma pean eranditult kõik freaking võõrad numbrid vastu võtma. Ja te ei kujuta ette ka kui kohutavalt halb telefonile vastaja ma olen. Kõik mu sõbrad võivad seda kinnitada. Mitte kunagi ma telefoni ei kuule ega vastu ei võta, vähemalt mitte õigel ajal. Reaalselt.

Ma sain ükskord, kunagi aastaid tagasi, isegi oma isa käest selle eest sõimata, et miks ta ei saa mind telefoni teel kätte. Et ta muudkui ketrab ja ketrab ja no tee või tina, aga tütart telefonitsi kätte ei saa. Ja no siis tulid kõik need klassikalised küsimused ära, et miks sul üldse see telefon on kui sa vastu ei võta jne. Ja kuigi ma pean tõdema, et ei olnud just väga tore saada isa käest õiendada, siis tema jutus oli iva. Isa ütles, et alati tuleb kõne vastu võtta kui ta helistab või kasvõi tagasigi helistada, sest kust ma tean, võib-olla juhtus õnnetus, on suremas ja tahab mulle viimast korda öelda, et olen kallis ja et armastab mind. 

See vestlus isaga toimus üle kahekümne aasta tagasi ja mis on muutunud? Suurt mitte midagi, peale selle, et ma võtan nüüd eranditult kõik isa kõned vastu, haha. Nii et midagi oli sellest vestlusest ja kurjustamisest ikka kasu kah.

Nende 20 päeva jooksul on helistanud mulle seitse võõrast numbrit, kellest neli olid telefonimüüjad. Ja no teate, ma saan kõigest sellest aru, et nemad peavad ka kuskilt oma leiva lauale saama, aga pliiis, mitte minu kaudu. Ma ei vaja pärlitega näohoolitsust või prügist taastoodetud termostassi või super kodukindlustust. Ma niigi literally iga kord suren sisemiselt natuke, kui võtan võõra numbriga kõne vastu ja nüüd pean mina neid veel kurvastama kah. Mu süda lihtsalt murdub, kui pean oma keeldumisega sellelt üleni rõõmsalt telefonimüüjalt naeratuse näolt koristama. Ma saan mõistusega aru, et ega mina ei vastuta tema teenistuse eest, aga ikkagi on kuidagi nadi tunne öelda, et „kui sul mulle neeru pakkuda ei ole, siis nägemist, ma pole huvitatud“.
Okei, ma päris sedasi ei ütle. Aga mõtlen küll, haha.

Aga kui ükskord peaks see õige kõne tulema, siis ideaalis võiksin ma kuskil kahe tunni jooksul Tartusse jõuda. Selleks puhuks seisab mul esikus haiglakott juba pakitult ja stardivalmis. See on umbes nagu see rasedate haiglakott, lihtsalt ilma nibukaitsekreemita ja beebi stuffita. Aga mis ma siis kotti pistsin (teid ju hullult huvitab, mida üks siirdamisele minev isik endaga ühes veab) ja isegi kui ei huvita, siis sorry, but not sorry, ma kirjutan ikkagi. Võite südamerahus vahele jätta või siis hoopis kaasa mõelda, et mida mul veel võiks kindlasti vaja minna.
Kuna ma pean peale siirdamist 3-5 nädalat haiglas olema, siis pakkisin kaasa:

*Pesemisasjad – šampoon, palsam, duššigeel, nuustik, rätik, hambahari ja –pasta.

*Aluspesu. Ostsin mitu uut komplekti, kuna peale siirdamist oled sa hästi vastuvõtlik kõiksugu bakteritele ja nii pidasin targemaks tutikad hankida.

*Juhul kui sa ei taha ringi käia nagu kitlis vanaema, mina ei taha, siis isiklikud mugavad riided (pidžaama, pehmest fliisist vabaaja püksid, mõned pluusid jt). Mitte, et ma esimesed kolm päeva üldse kuskile jalutaks, aga no saate aru küll.

*Sokid – 5 paari, millest ühed on villased.

*Hommikumantel ja sussid. Isiklik hommikumantel on minu jaoks must be asi. Ma tean, et tavaliselt väga paljud ei viitsi haiglasse hommikumantlit kaasa tarida. Esiteks võtab see närakas palju ruumi ja teiseks ollakse arvamusel, et küll dressikas asja ära ajab. Aga vot mina ei saa nii. Ma  hommikul olen sellise hästi pikaldase ärkamisega ja kui ärkan, siis ma ei hakka kohe riideid vahetama. Ma viskan mõnusa pehme hommikumantli selga ja siis tiksun omas mullis. Ja pealegi on mul nii üleni tore roosa hommikumantel, mis on veel nii mega pehme, et ainuüksi juba seda kandes tuleb mulle naeratus suule.

*Läpakas. Kuna ma kavatsen haiglas olles blogida. Ma küll ei tea kui palju ma jaksan, aga kasvõi mõne rea kaupa kirjutan ja annan endast elumärki. Kui mitte siin, siis Facebooki lehel ikka.

Viimasel hetkel viskan kotti:

*Telefoni ja laadija.

*Midagi magusat – kommi ja mahla. Kuigi… Sellega on mul veits segased tunded, sest siiani olen ma alati haiglasse midagi magusat võtnud, juhuks, kui veresuhkur madalaks läheb, aga nüüd ma saan ju tutika pankrease ning sisuliselt tähendab see seda, et ma saan diabeedist vabaks ja suhkrud ei tohiks enam mäkra mängida. Võeh, ma ei tea.

*Rahakott ja dokumendid.

Ja nüüd, kus kott on pakitud ja ma istun telefon näpus, on mul tekkinud väike opieelne hirm. Mul pole ju kunagi olnud viietunnist lõikust, nii et mind lõigatakse full lahti, vereülekanded, pärast klambritega uuesti kokku tagasi, morfiin ja asjad. Ja kõik need ravimid hiljem, hormoonid ja immunosupressandid. Et jaa, ma natuke kardan. Eriti hormoonravi. Selle vastu ilmselt ei saa, et olen pärast oppi ja hormoonide manustamist nii või naa tsipa paistes. Aga  karvaseks kui ahv ma küll muutuda ei taha. Mõni, kellel on võib-olla rohkem savi, ütleks  et nojah, ju sa siis oled lihtsalt üks väike pärdik, kes on natuke paistes ja natuke karvane. Mõni teine jälle ütleks, et ei ole hullu, kõik on mööduv. Ning keegi kolmas tuletaks meelde, et kõikse olulisem on siiski see, et ma üldse saaksin uue neeru ja et see hakkaks korralikult tööle ja et organism ei tõrjuks seda ära. Ja ma selle viimasega nõustun sada prossa, peaasi, et uus organ kenasti, ilma viperusteta tööle hakkaks, aga ma valetaksin, kui väidaksin, et välimus pole mulle üldse oluline. Samas üks lugeja kirjutas ja ütles, et ta on 18 kuud hormoone võtnud ja pole karvkattes muutusi täheldanud. Nii et mul on lootust.

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.

Ma ei teagi kohe. Olen täna kuidagi emotsionaalselt liimist lahti. Kuigi rõõmustamiseks peaks olema rohkem kui kuhjaga põhjust, sest täna oli see päev, kus ma käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi konsiiliumis ning tähtsad onud ja tädid leidsid, et ma olen sobiv saamaks nii uue neeru kui ka pankrease. Ma olin nii rõõmus, et tänasin neid kõiki südamest! Ent päeva lõpuks on tunne siiski natuke selline meh...
Mul aeg-ajalt esineb selliseid lollakaid hetki, kus ma tunnen end oma sillerdamise ja lapsemeelse olemise keskel tüütuna. Et ei taha olla koormaks või nii, ja siis miski mu sees hakkab ütlema, et ole tõsine ja käitu normaalselt ja ära naera kogu aeg ja ära sära siin ringi nagu mingi lollakas. Elu on tõsine.

Kuid hommikul olin elevil, et viimaks ometigi on see kaua oodatud päev käes. Ma reaalselt hakkasin juba kaks kuud varem plaani pidama, et millise kleidi ma selga panen, sest ikkagist nii tähtis sündmus.
Kui ma alguses mõtlesin, et panen võilillekollase, sest sellega tuleb kõige paremini esile minu päikseline ja rõõmsameelne olemus, siis noh, see poleks mina, kui ma ei hakkaks kõhklema ja plaane ümber tegema ja nii tekkis mul uus mõte – mis oleks kui paneksin hoopistükkis heleroosa heegeldatud kleidikese, hihi.

Kui ma Joosepile hakkasin roosa kleidi juttu rääkima, siis ta pehmelt öeldes sattus ahastusse ja ütles: „Kaiii! Sul oli ju kleit juba väljavalitud, miks sa muudad seda?“
„Sest ma hakkasin mõtlema, et kollane tooks küll mu iseloomu välja, aga heleroosa on ka ju niiii minulik.. selline pehme ja armas ja nunnu. Mis arvad?“
„Ma ei tea, Kai!“
„Või panen valge kleidi," suskasin ma vahele "selle kellukese lõikelise, selle millel seelikuosa hoiab natuke puhevil? Valge oleks ju ka sobilik.. see oleks selline puhas ja õrn, „ sädistasin ma edasi.
„Pane kõik kolm korraga,“ tögas Joosep.
„Jooosep! Ma räägin tõsiselt! Aita mul otsustada!“

Aga jah, kui kleit korraks kõrvale jätta, siis kõik olid väga sõbralikud ja positiivsed ning kirurg küsis minult, et kuidas ma oma kolmekuu veresuhkrud nii korras hoian ja siis tuli teemaks ka lapsesoov ja pankrease kirurg ütles, et kui see on meie väga suur ja kindel soov, siis iseenesest saaks pankrease ka kõhu ülaossa siirdada, aga seda pole Eestis kunagi varem tehtud ja mõningased riskid on suuremad. Ma vastasin selle peale, et lapsesoov on kindel ja kui vähegi antakse võimalus, siis tahaks proovida last saada, aga kuna ma ise ei ole pädev kõiki riske hindama, siis jätaksin selle professionaalide teha. Kuna mina olin ainuke pankreasele esitatav patsient, siis dr. Murruste tuli meiega koos välja, et natuke veel omavahel rääkida. Meie all pean siis silmas ennast, Joosepit ja Janetit. Jaa, proua juhtkoer oli ka meiega kaasas. Me tegelt alguses ei plaaninud teda kaasa võtta, aga minu raviarst dr. Ilmoja ütles, et võtaksime ikka, sest äkki tal on ka konsiiliumile küsimusi, haha. Jah, nii muhe arst mul ongi. Janeti ainuke küsimus oleks ilmselt olnud see, et kui kaua ta peab ilma Kaita kodus suurest igatsusest oma südant puruks nutma.

Aga tagasi pankrease juurde..
Saime teada, et kuna pankreasele sobivat doonorit on pisut keerulisem leida, siis on uue doonorneeru ooteaeg samuti tavapärasest pikem ning seda ei oska hetkel keegi ette ennustada, et millal minule sobiv pankrease doonor tuleb. Praeguste kogemuste najal võib öelda, et see võib jääda kolme kuu kuni kahe aasta vahele, sest täpselt nii on Eestis osadel läinud – kõige kiiremini on saadud kolme kuuga ja kõige pikem ooteaeg on olnud kaks aastat. Päris jõhker kui nii mõelda, aga ei midagi ületamatut.
Lisaks sain teada, et keskmine pankrease kestvus ehk tööaeg on 11-14. aastat. Aga taaskord.. on esinenud ka erandeid ja mõnel on kestnud see ka vaid viis-kuus aastat. Ja kui me lähtume sellest, et me tahaksime proovida last saada ja kui see õnnestub, siis riskiks on loote kasvamine, mis hakkab pankreast suruma ja ilmselgelt loode võidab selle surumise, aga siis on oht, et tekib tromb ja pankreas tuleb välja opereerida.

Tore on see, et minu veregrupp, 0 positiivne, on suht levinud ja sealt poolt pole õnneks kitsendusi. Aga eks seal vaadatakse ja hinnatakse ka muid tegureid peale veregrupi. Aga egas midagi – eks peab pöidlad pihus jääma ootele ja paluma armulist taevaisa, et saadaks selle sobiva doonori võimalikult ruttu...

Ahjaa, peaaegu unustasin. Mind lisati küll ootejärjekorda, aga aktiivseks märgitakse mind alles siis kui olen ära käinud südame sondeerimisel. Ning selle protseduuri konsultatsioon seisab mul alles järgmise nädala esmaspäeval ees. Kui seal käidud, siis saan teada, millal pean minema kolmeks päevaks haiglasse ja kui see uuring on tehtud, siis kohe peale seda olen aktiivne ootaja.

Tõele au andes, siis ma ei arvanud, et ühele postitusele järgneb kohe teine samateemaline postitus, aga paraku on asjalood sedapsi, et olin siin vahepeal uuesti haiglas. Ma esialgu tükk aega mõtlesin, kas ja kui palju ma tahan antud teemat avalikult jagada, ent siis jõudsin selgusele, et kuna see puudutab väga otseselt meie edasist elu, siis otsustasin kogu teekonda kajastada ka siin – virtuaalselt, kogu oma ilus, valus kui ka võlus.

See pole mingine uudis, et olen tublisti üle 10. aasta elanud diabeetilise neerupuudulikkusega ja vähe ma ei kuulnud algusaastatel igal nefroloogi visiidil, et pane vaim valmis, varsti hakkad dialüüsis käima. Selline jutt väsitas kohutavalt, just emotsionaalselt. Nii ma otsustasin vahetada arsti. Parim otsus ever!
Elasin siiani siis rahulikult oma elukest, käisin regulaarselt kontrollis, sest teadsin, et ühel päeval saabub ikka see päev, kus ma vajan doonorneeru. Kui selle aasta septembris oli mu kreatiniin 354 ehk sisuliselt pool maad dialüüsini (kusjuures viimane lõpp läheb kiiremini), siis teadsin, et aasta-kahe pärast ilmselt hakkab kogu see pull pihta, kuid võta näpust. Oktoobris põetud kastriit ehk maopõletik kiirendas natuke asjaolusid. Kõiksugu põletikud on neerudele väga kurnav protsess ja nii said ka minu neerud põntsu. See tähendab seda, et paari kuuga minu kreatiniin tõusis üle neljasaja.

Loomulikult ei vaadata ainult kreatiniinitaset, vaid palju laiemat pilti, sest neerupuudulikkusega inimestel kipuvad muud näidud samuti lappesse minema, nagu näiteks kaalium, fosfor, kaltsium jne. Kui mu nefroloog, dr. Madis Ilmoja (minu suurepärane arst) kutsus mind haiglasse – statsi, et mu üldine tervislik olukord ära kaardistada, kuna me sammume tasapisi dialüüsile lähemale, siis mulle tehti kõikvõimalikud uuringud: jalgade veresoonte ja arterite uuring, röntgen, mitmesugused vereanalüüsid, neerude ultraheli, EKG, südameultraheli ja, vererõhu monitooring jne.

Ja mis nad siis avastasid…
Ultrahelis selgus, et mu neerud on hakanud kärbuma. See tähendab seda, et kui ma oleksin terve, siis mu neerude suurus oleks 10-11 cm, aga minul on üks neer 9 koma midagi ja teine neer 8 koma midagi. Mis on tunnistus sellest, et mu neerufunktsioon on langenud ja langeb ajas veelgi enam. Südame ultraheliga oli selline lugu, et mul avastati südame alumise lihase kahjustus. Kardioloog, dr. Kasper, ei saanud päris selget pilti, kas mul on infarkt olnud või mul on oht selleks, aga midagi on seal nihu. Seepärast tehti mulle järgmisel päeval, peale südame UH, uuesti ka EKG, veendumaks, et see polnud mingi ühekordne anomaalia. Paraku ei olnud. Mulle oleks tegelikult vaja teha kontrastainega uuring, aga seda nad hetkel teha ei saa, sest kontrastaine mõjuks minu neerudele antud olukorras nii laastavalt, et ma sisuliselt kukuksin mõne nädalaga dialüüsi. Kuid selge on see, et mind ootab ees südame sondeerimine. Kuid hetkel otsustati, et kõik see saab toimuma alles siis, kui hakkan dialüüsis käima, sest siis aitab masin mürgid organismist välja loputada või filtreerida või mis see korrektne meditsiiniline termin siin nüüd olekski?

Esimese hooga tõmbas kõhedaks kogu see pealetulev info, natuke oli vaja aega, et kõike seda seedida, aduda olukorra reaalsust, just emotsionaalselt. Ent tänase seisuga olen ma küll ebalev, kuid optimistlik. Ebalev sellepärast, et ma pole päris kindel, mismoodi kõik reaalis välja hakkab nägema, sest mul seisab ees päris mitu operatsiooni – dialüüsi ettevalmistus op, südame sondeerimine, siirdamine ja võimalik, et üks op tuleb veel seoses ühe tsüstiga, mis mul avastati juhuslikult siis, kui ma gastriidi tõttu käisin kompuutris.

Paramparamparaa, ja nüüd minu kõige lemmikuma osani!!! Nefroloog ütles, et nad tahavad mulle siirdada doonorneeru koos pankreasega ehk kõhunäärmega, mis sisuliselt tähendaks seda, et ma saaksin mitmeks aastaks diabeedist vabaks! Awesome, kas pole!? Mina muidugi uurisin ka rasestumise ja lapse kandmise kohta. Tänapäeval lubatakse doonorneeruga last saada ja arst ei öelnud, et olen puhta segi läinud, vastupidi, rääkisime kõik kenasti omavahel läbi ja kui uurisin, kas siis on ka võimalik last saada  kui pankreas siirdatakse, siis ütles, et väga huvitav küsimus, et mitte ükski teine patsient pole talle varem sellist küsimust esitanud ja et ta ei näe põhjust miks ei peaks saama. Ent peale pisukest mõtlemist lisas, et ainsaks takistuseks võib saada see, et kuna uus kõhunääre siirdatakse peensoole külge, siis loote kasvades võib see hakata siirikule survet avaldama. Kuid muud põhjust last mitte saada ta küll ei näe. Lisas veel, et ta kindlasti uurib selle oma kolleegilt, kes neid siirdamisi teeb    , järele.

Ise mõtlen, et kui juhtub ime ja kõhunäärme siirdamisega pole lapse saamisega takistusi, siis ma saaksin ju sisuliselt ilma diabeeti põdemata lapse ära kanda. Laps tuleks muidugi keisriga, sest doonorneeruga ei tohi ise sünnitada ja samuti ei saaks beebi rinnapiima, vaid RPAd, aga see kõik oleks lapse saamise kõrval titimiti. Aga ärme hakka enneaegu lootusi üles kruvima, sest enne tuleb kirurgi vastus ära oodata ja enne pean ma südamesondeerimisel ära käima, dialüüsi saama, neeru ootama, neeruga elama ja ravimidoosid paika saama ja veel natuke elama ja kui kõik on parlanksis, siis tuleb vaadata, mida mu emakas ja munasarjad kogu sellest värgist arvavad jne. Aga ikkagi on tore, et kuskil tunneli lõpus paistab pisike valguskiir.
Kas ma olen õnnelik? Jaaa. Kas ma olen lootusrikas? Jaaa. Kas ma kardan natuke? Oojaaa. Aga ma tean, et ma saan hakkama!