Joosep ei ole egoist
Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.
Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele. Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.
Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.
Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.
Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.
Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.
Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.
Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.
Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu. Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.
Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.
Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.
Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele. Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.
Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.
Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.
Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.
Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.
Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.
Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.
Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu. Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.
Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.
Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.
