Nagu öeldakse, inimene teeb plaane ja vanajumal naerab. Mul oli juba kindel plaan, et järgmised neli postitust tulevad pulmateemalised, aga life happens ja selle asemel, et ma saaksin roosamannalisusest nõretavate postituste juurde minna, kus on ükssarvikutesabad ja liblikad ja vikerkaared ja udupilved, pidin ma hoopis mitu päeva mööda korteri põrandaid põrandakaltsuga ringi roomama ja kust kokku lükkama.

Kõik sai alguse sellest, et käisime Joosepi vennal ja ta naisel külas ja kuna Janet ei oska üksi kodus olla, siis on ta 99% kordadest meil alati kaasas. Nii ka seekord. Pakkisime endid auto peale, koera panime pagassi. Ja ütlen juba eos ära, et ei, me ei ole loomapiinajad. Me lasime tagaistmed kenasti alla, et salongi soe õhk pääseks ka pagassi ja pehme lamamisalus oli tal ka olemas. Aga tundub, et seda oli siiski liiga vähe, sest järgmine päev kui pikutasime Joosepiga diivanil ja vaatasime sarja, siis äkitselt kargas Joosep istukile ja küsis tülgastavalt, et mis hais see on. Ma esiti ei tundnud midagi, aga kaks sekki hiljem tungis minugi ninna mingi kirbe hais.

Alguses ehmusin ära, et kuskil midagi kärssab, sest ma vannun käsi südamel, et see oli rohkem nagu kärsakas kui sooja kuse hais. Ja kui me kohe haisu põhjust ei suutnud tuvastada, siis tekkis mul kuri kahtlus, et äkki ma kärsatasin oma elektrilise madratsisoojendaja läbi. Ma vahel unustan selle päevaks sisse, ups. Aga ma ei julenud seda kohe Joosepile tunnistada, et tead, ma jätsin soojenduse sisse, et kuule viitsid, mine vaata, kas meie voodi põleb.

Kui Joosep oli elamise läbi kamminud, siis selgus ka tõsiasi – põrand oli märgasid käpajälgesid täis.

 

Egas midagi. Jossu võttis pontud ja läks õue. Mina läksin kookisin põrandalapi välja. Tahtsin mingit kaussi ka võtta, aga ma ei tea, mis nende kaussidega viimasel ajal kogu aeg juhtub, aga need haihtuvad meie elamisest nagu tina tuhka. Ja nüüd ma kahetsesin, et ma olin kategooriliselt keeldunud sellest Vileda põrandapesu mingist pangest ja mopist, mis tsentrifuugib vms. Ma ei tea päris täpselt, kuidas see töötab, aga Joosep kiidab seda palju. Aga kuna meil ei ole sellist head panipaika, kuhu sellist tavaari paigutada, siis mulle kohe teps mitte ei meeldi, kui mingid x asjad seisavad lihtsalt kuskil nurgas põrandal. Nii pidingi siis oma lapikesega, nagu vaene sugulane, jooksma edasi-tagasi vannitoa vahet. Okei, ma alguses jooksin köögikraanikausi vahet, aga kui Joosep tuppa tuli, siis ta oli niiiii kohutavalt häiritud, et ma kusest lappi köögis pesen. Aga mina jällegist ei saanud aru, et milles probleem. ma ju pesen pärast kraanikausi ja selle ümbruse ja kõik muud pinnad ka ju üle ja ei, mitte selle sama lapiga. Mulle lihtsalt tundus korteriplaani arvestades kõige mõistlikum, et ma ei tammu oma kuseste sussitaldadega juba pestud põrandast iga kord uuesti üle, kui siirdun lappi pesema.

Eniveis. Ma ei viitsinud vaielda, Läksin edaspidi oma närust lappi sõnagi lausumata vannituppa pesema ja hetk hiljem võttis Joosep juba põrandapesu üle. Mina pesin suuremad kolded ära ja tema tegi nii-öelda järelpuhastust. Diivani ees olnud vaip sai kuseseks, koerte pesa sai kuseseks. Need ma rullisin esialgu kokku ja viisin vannituppa. Koerad olid öö otsa hädas, et kus nemad siis magama peaksid. Lõpuks avastas Joosepi koon, et ooo, esikus on vaip ja hunnik jalanõusid, nendest saab mõnusa pesa meisterdada ja kukkus keset ööd kaapima ja tammuma jne. Ja kuna esik on meil kohe magamistoa ukse taga, siis oli reaalselt selline tunne nagu keegi kaabiks voodi all saapaid kokku.

Kuskil kell 6 hommikul saabus siis vaikus ja sellega kauaoodatud uni. Aga ega meil pikalt magada ei lastud, sest nagu me kõik teame, siis kõik asjad siin ilmas juhtuvad korraga...
Ja nii helistaski kaks tundi hiljem kuller, kes andis teada, et jõuab umbes 15 mintsa pärast. Ja siis helistas mulle müügiinimene, kes uskuge või mitte, suutis mulle maha müüa neli paari bambussokke, don’t ask. Ma luban, ma kirjutan sellest eraldi postituse, sest see lihtsalt väärib seda. Ja lõpuks, kui ma tundsin end nagu ära räsitud kapsaleht, keda on hakitud, rebitud ja nutripulletist püreeks lastud, tuli Janet magamistoa ukse taha jorisema. Ma esiti ei teinud sellest välja, sest see on tal tavapärane käitumine, olla super rahulolematu kui olen liiga kauaks kuskile teise ruumi jäänud. Ja kuna see inin muutus juba väga tüütuks ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, siis tegin ma seda, mida iga teine suur loomasõber teeks – panin klapid kõrva ja hakkasin telost videot kuulama. Aga mnjaa, seekord polnud see niisama jorisemine, vaid tõsine vaev, mida vaeseke üritas viimase hetkeni kinni hoida.

Nii et, nagu te juba võisite aimata, siis dialüüsist pääsedes hakkas mul taas suuremat sorti pesuralli.
Ma seekord leidsin mingi pange ka vannitoast, valasin sinna mingit männilõhnalist põrandapesuvahendit ja hakkasin aga otsast pihta ja nii mitu korda. Vaiba toppisin pesumasinasse ja sai isegi puhtaks. Alguses küll pelgasin, et äkki ei mahu, aga ei, täitsa kenasti läks. Pesaga on ainult probleem. Selle ma pesin ka korra masinas läbi, ent hais on ikka küljes. Nüüd mõtlen, et peaks seebi ja harjaga proovima.

Aga Janetil juba parem. Käisime veterinaari juures, kus sai kaks süsti ja tablakad peale. Diagnoosiks siis põiepõletik. Proua ise on omadega nüüdseks vägagi rahul ja põis ilmselt enam vaeva ei põhjusta, sest kepsutab rõõmsalt ringi ja üks hommik sõimas isegi naabrinaisel näo täis. Et kujutad sa pilti ette, tema julgeb meil siin hoovi peal kõndida...

Aga lõpetuseks pilt Janetist, kui ta tuias meil pulmas ringi ja tema lemmik kohad olid buffee ja külaliste lauaalused. Ja siin ta ongi just äsja ühe laua alt välja tulemas ja juba uut sihti välja vaatamas.