Paksude kartusest ja kahtlastest sinikatest
Teate ma sattusin, või no mis sattusin, ma tegelikult täitsa teadlikult klõpsasin oma blogrollist Henry tervisepostituse
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.
/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/
Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.
Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.
Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?
Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.
Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.
Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.
Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.
Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.
Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.
/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/
Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.
Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.
Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?
Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.
Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.
Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.
Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.
Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.
Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.
