Mõtlesin, et sellest tuleb tavaline jalutuskäik
Ema kutsus mind siin üks päev koertega jalutama ja kuna mu
liikumine on poobiku vananemise tõttu limiteeritud, siis haarasin härjalt kohe
sarvist. Plaan oli minna metsa terviserajale jalutama (nii vähemalt väitis ema
alguses) ja kuna mets on meil põhimõtteliselt kiviviske kaugusel, siis ei
näinud ma erilist mõtet hakata ennast üles vuntsima. Nii jätsin endale jalga kodused koerakarvased retuusid ja peale viskasin suvalise jope ja jalga tõmbasin metsas trööpamiseks
mõeldud saapad.Ning samal ajal, kui ma nägin välja nagu viimane pussakas, otsustas ema
vahepeal sujuvalt mind linna jalutada ja enne, kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja (loe: mu väärikuse riismeid päästa). #
alatultpimedainimeseärakasutamine
Umbes poole jalutuse pealt hakkas ema rääkima, et tead Kai, ma vaatasin NTV pealt üht saadet, mis oli mingisugune diabeetikute eri, kus külas oli kolm noort inimest ja nad jagasid oma kogemusi seoses tänapäeva meditsiiniarenguga. Esimeseks oli üks noormees, kellele oli õla tagaküljele paigaldatud sensor ja poiss demonstreeris, mismoodi saab telefoni kaudu oma veresuhkrut jälgida. See uudis tundus täitsa legit, sest olen isegi nende pideva glükoosi monitooringu seadmete kohta uurimust teinud.
Need monitooringu seadmed on sellised, et sensor paigaldatakse naha alla, mida katab nahasõbralik plaaster. Kõige levinum neist on Dexcom ja Freestyle Libre. Mis puutub ligipääsetavusse, et kuidas pimedatel ja vaegnägijatel on neid glükoosi monitooringu seadmeid kasutada, siis kõige sobilikum oleks neist Dexcom, kuna edastab tulemused bluetoothi abil vastavasse äppi. Lisaks saad äpi kaudu ka teisi seadistusi sättida, vastavalt oma vajadustele ja eripäradele (näiteks minimaalne veresuhkru tase, et millal äp hakkab märku andma, et halloo, su veresuhkur on langemas, hangi ruttu magusat). Kõik oleks nagu tore, AGA... Eestis neid seadmeid paraku ei müüda ning neid tuleb hankida välismaalt. Mis omakorda tähendab seda, et nendele seadmetele pole Haigekassa poolset soodustust ja kuna neid sensoreid tuleb üle iga 10 päeva vahetada, siis näiteks Inglismaalt tellides, oleks nende sensorite iga kuine maksuvus umbes 190 eurot.
Kas ma kavatsen tellida?
Nee. Kuna olen olnud selle kohapealt vähem ettenägelik, noh, teate ju küll – pimedate värk, siis ma pole kuskile eraldi purgikesse seda va krabisevat kogunud, mida ma saaksin tuusalt kuskile välismaale saata. Seega ei jää mul muud üle, kui suunurgad alla poole edasi teenida ja mõõta oma lihtsureliku inimese glükomeetriga.
Lisaks oli seal ka üks diabeetik, kellele oli tehtud mingi silmaop, mille tulemusel hakkas too taas nägema, aga no andke mulle andeks – mul ei ole sellesse väga usku, sest…
Umbes poole jalutuse pealt hakkas ema rääkima, et tead Kai, ma vaatasin NTV pealt üht saadet, mis oli mingisugune diabeetikute eri, kus külas oli kolm noort inimest ja nad jagasid oma kogemusi seoses tänapäeva meditsiiniarenguga. Esimeseks oli üks noormees, kellele oli õla tagaküljele paigaldatud sensor ja poiss demonstreeris, mismoodi saab telefoni kaudu oma veresuhkrut jälgida. See uudis tundus täitsa legit, sest olen isegi nende pideva glükoosi monitooringu seadmete kohta uurimust teinud.
Need monitooringu seadmed on sellised, et sensor paigaldatakse naha alla, mida katab nahasõbralik plaaster. Kõige levinum neist on Dexcom ja Freestyle Libre. Mis puutub ligipääsetavusse, et kuidas pimedatel ja vaegnägijatel on neid glükoosi monitooringu seadmeid kasutada, siis kõige sobilikum oleks neist Dexcom, kuna edastab tulemused bluetoothi abil vastavasse äppi. Lisaks saad äpi kaudu ka teisi seadistusi sättida, vastavalt oma vajadustele ja eripäradele (näiteks minimaalne veresuhkru tase, et millal äp hakkab märku andma, et halloo, su veresuhkur on langemas, hangi ruttu magusat). Kõik oleks nagu tore, AGA... Eestis neid seadmeid paraku ei müüda ning neid tuleb hankida välismaalt. Mis omakorda tähendab seda, et nendele seadmetele pole Haigekassa poolset soodustust ja kuna neid sensoreid tuleb üle iga 10 päeva vahetada, siis näiteks Inglismaalt tellides, oleks nende sensorite iga kuine maksuvus umbes 190 eurot.
Kas ma kavatsen tellida?
Nee. Kuna olen olnud selle kohapealt vähem ettenägelik, noh, teate ju küll – pimedate värk, siis ma pole kuskile eraldi purgikesse seda va krabisevat kogunud, mida ma saaksin tuusalt kuskile välismaale saata. Seega ei jää mul muud üle, kui suunurgad alla poole edasi teenida ja mõõta oma lihtsureliku inimese glükomeetriga.
Lisaks oli seal ka üks diabeetik, kellele oli tehtud mingi silmaop, mille tulemusel hakkas too taas nägema, aga no andke mulle andeks – mul ei ole sellesse väga usku, sest…
- see on Venemaa! NTV väitel pole ju selles riigis ei vaesust ega ka kodutuid ning nemad pole kunagi kuskile sisse tunginud, kogu meditsiin ja majandus ja ühiskonna heaolu on kõrgel tasemel ning kõik ikka tänu papa Putinile, kes käib sõbralikult karudega kalastamas ja linnuparvesid oma deltaplaniga koju juhatamas. Kõlab väga tõetruult jah.
- kui tehtaks mingi reaalne asi, siis see oleks juba ammu ülemaailmne uudis ning kõik teadus- ja meditsiini väljaanded räägiksid sellest, aga kuna meditsiinis pole veel tehtud selliseid edusamme, mis annaks diabeetilise retinopaatja tagajärjel pimedaks jäänud inimestele nägemise tagasi, siis... aa, õigus, rumal mina, Venemaa ju just tegi.
Kuid ärme kuluta asjatult aega ja liigume edasi kolmanda – selle põhilise saatekülalise juurde.
Selleks oli üks noor naine, kellel oli aastatega välja arenenud diabeetiline neerupuudulikkus (sama mis mul) ja kes oli saanud endale doonorneeru ja pange nüüüüd hästi tähele *paramparampaaraa* LAPSE!!!
*Hahaa, naljakas on see, et eelmise uudise tegin ma maatasa, aga selle uudise puhul ei tekkinud mul kahtluse kübetki, et kas vastab ikka 100% tõele. See võis ju samamoodi olla natuke ilustatud, pooltõde.
No ühesõnaga, oli kuidas oli, sest kui jalutasime, siis ma sellele ei mõelnud, vaid mu süda täitus suure elevusega ja kukkusin emale seletama, et me peame seda asja uurima, et kas Venemaal on võimalik ja mismoodi ja kes ja kus ja nii edasi. Ema nõustus minuga, et võime uurida jah, aga esmalt laseme mul silmad korda teha, et ma jälle näeksin ja siis tuleks hankida see veresuhkru mõõtmise vidin ja...
Ma ei kuulanud ema juttu lõpuni, vaid purtsatasin suurest uskumatusest: "Misasja!? Eiiiiii! Ennem ikka pisike Iti ja siis võime alles seda silmanägemise asja vaadata."
Olen varem ka seda korduvalt öelnud, et kui mulle antakse valida – laps või silmanägemine, siis OTSELOOMULIKULT oleks selleks valikuks laps.
Kuna see jalutus leidis aset nädal tagasi, siis vahepeal sain juhuslikult teada, et Eestis on hakatud siirdama pankreast koos neeruga ja väidetavalt tähendab see seda, et inimestel on võimalik diabeedist terveks saada. Minu info kohaselt (ma ei pretendeeri audentsusele) on juba 20 selletaolist oppi tehtud ja kõik on siiani ka kenasti õnnestunud. Ja nüüd on ka Eestis olemas need ravimid, mida tuleb manustada oma elupäevade lõpuni, kui oled saanud endale doonororgani, et organism nii-öelda võõrkeha ära ei tõrjuks ja mis ühtlasi ka EI kahjusta arenevat loodet. Ehk siis… kui ma saan endale doonorneeru, siis ma pean aastakese elama ja harjuma oma doonorneeruga ja siis vahetatakse see ravim välja, mis loodet kahjustab ja siis antakse roheline tuli beebi saamiseks. Kas pole tore uudis!? :)
Ainuke asi nende doonororganitega on see, et kui tahad saada last, siis pankreast ja neeru koos komplektina ei siirdata, kuna see pole paraku nii lihtne. Et vahetame muudkui mitte töötava kõhunäärme välja ja oledki diabeedist prii ning kirsiks tordile saad veel beebi ka pealekauba.
