Sattusime üks õhtu siin Joosepiga arutama majandusteemadel. Ma tean, see sõna "majandus" kõlab juba ise veits igavalt ja kuivalt, aga ma pean sellest kirjutama, sest majandus on paratamatult meie kõigi igapäeva üks elu osi, püüdes palgapäevast palgapäevani ära majandada. Joosep küll soovitas sellest mitte kirjutada, kuna võin saada paljude inimeste viha ja pahameele osaliseks. Aga, kuna mina ei oskaks kül kuidagi sellise asja peale vihastada või kellegi surma soovida, nagu Joosepiga juhtus, kui üks tegelane soovitas Tal ära kõngeda, siis kirjutasin ikkagist. Huvitav oleks kuulda erinevaid mõtteid antud teemal.

Jutt siis miinimumpalga alammäära tõstmisest. Tean, et paljud on selle poolt, et alampalka tuleks tõsta, kuid mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ma ei hakka siia kirjutama pikka ja analüüsirohket teksti,sest ma pole ekspert selles majanduses,aga see on minu nägemus ja arusaam hetkel olukorrast.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Esiteks kõige enam kannataksid alampalga tõstmisega madalama haridusega ja vähese töökogemusega inimesed. Võtame kasvõi kassapidajad ja klienditeenindajad. Minu arvates pannakse ettevõtted äärmiselt keerulisse olukorda, kui nad peavad maksma lihttöö eest sellist tasu, mille väärtust inimene ei suuda oma tööga ettevõttele tagasi teenida. Vahet pole, kas selleks on madalam haridustase või kooli kõrvalt tööd tegev õpilane. Alles hiljuti käis uudistest läbi, et USA McDonaldsites asendatakse enamus klienditeenindajaist iseteeninduskassadega. Enne seda toimus tänavaprotest, kus inimesed vehkisid plakatitega, et nemad nõuavad alampalga tõstmist, ise sealjuures mõtlemata, mis see endaga kaasa võib tuua. Ma ei ole täpselt kursis, kas seda on juba rakendatud, aga ma mõistan, et see on ettevõttele igati kasulik investeering. Minu jaoks need inimesed, kes ise teevad lihttööd ja käisid miinimumpalga alammäära tõstmist nõudmas, vehkisid sisuliselt plakatitega "Vallandage mind!"

Samamoodi vähendab alampalga tõstmine nende inimeste võimalusi tööd leida, kes on näiteks olude sunnil lähedase inimese hooldaja, puudega lapse vanem, osalise töövõime kaotanud inimene, ülikooli kõrvalt tööl käiv tudeng jt. Pealegi mul on selline küsimus ka, et mis siis saab, kui kõik inimesed otsustavad, et nemad tahavad olla juhid, spetsialistid, eksperdid, et kes siis selle lihttöö ära teeb? Masinad? Okei, kui masinad teevad lihttöö ära, siis jõuame ikka tagasi selleni, et mis nendest inimestest saab, kellel pole piisavalt töökogemust, kellel madalam haridus? Mingu kooli? Aga siin jõuame minu meelest jällegist selle olukorrani, kus inimesel pole võimalik olude sunnil kooli minna või täiskoormusega tööl käia, et ettevõte saaks maksta kõrgemat palka.

Lihtsalt näitena...
Oletame, et inimene on puudega lapse või lähedase hooldaja. Võib-olla isegi pidi õpingud aja- ja energianappusest pooleli jätma. Käib poole kohaga ja paindliku graafikuga tööl, ülemus on ka mõistlik ja kõik nagu enam-vähem toimiks ja mõlemad osapooled on antud korraldusega rahul, aga siis tõstetakse alampalka ja ettevõttel pole enam kasulik selliste tingimustega inimest tööl hoida. Inimesena võib ettevõtte juht mõista ja puha, aga ega ettevõtted haletsusest toimi. Tulemusena inimene vallandatakse ja ma küsiks: kumb on parem, kas varblane peos või vares katusel?

See on umbes sama hea, kui ulatad inimesele redeli, millelt on alumised pulgad ära võetud ja siis palud inimesel sellest üles ronida. See on lihtsalt nii põhimõtteline teema, kui arvatakse, et täiskasvanud töövõimeline inimene ei või ise kokkuleppeid luua, vaid keegi riik peab tulema ütlema, et millistel juhtudel võin ma tööd teha ja millistel mitte.

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D

Mõni aeg tagasi lubasin, et kirjutan ühest inimesest, kes on alustanud minu suhtes nõiajahti ja võtnud nõuks kõigile selgeks teha kui mõttetu ma olen. Vähemalt sellise mulje, kas siis teadlikult või mitte, on ta oma käitumisega mulle jätnud. Ma üldiselt ei ole inimeste otsuste ja tegude kritiseerija, las igaüks elab nii nagu ise oskab ja paremaks peab, aga kui see võtab vaikselt juba tagakiusamise mõõtmeid, siis tahaks minagi paar sõna sekka öelda. Ma ei luba end niisama tümitada.

Vaagisin seda niipidi ja siis jälle naapidi, et kuidas oleks kõige õigem sellest kõigest kirjutada. Kas kirjutan avalikult välja tolle inimese nime või mainin lihtsalt tema tegevusvaldkonna ära ning kellel huvi, siis need suudavad huvi korral juba ise natuke googeldada ja 1+1 kokku panna. Ei ole midagi kontimurdvat.

Oma looga pean ma minema aega, kus ma alles hakkasin oma nägemist kaotama (või noh, olin selleks ajaks ühest silmast pime ning teisega nägin väga uduselt). Ja just sel ajal, nüüdseks juba umbes kaheksa aastat tagasi, ristusid minu teed Pärnu Pimedate Ühingu esimehega. Loomulikult uue ja noore liikmena võeti mind väga soojalt ja avasüli vastu. Ükskõik, millal ma ka oma nina poleks ühingu uksest sisse pistnud, sain ma alati rõõmsa tervituse osaliseks. Teate ju küll seda tunnet, justkui sind oleks kogu aeg oodatud. Küll mulle öeldi, et olen tubli, vahva ja hakkaja. Ja eks see olegi vist mõistetav, sest nad püüavad ilmselt niimoodi inimesele toeks olla, et ta ei langeks masendusse, et ta ikka jätkuvalt käiks ühingus edasi ega jääks koju nelja seina vahele konutama. Ja küll ma siis käisin kõiksugu koolitustel ja väljasõitudel, mida ühing korraldas ja olin üleüldse selline tubli ja aktiivne liige.

Kui olin kaks aastat sedasi aktiivselt ühingus toimetanud, valiti mind lõpuks ka ühingu volinikuks, kus ma siis käisin koosolekutel ja langetasime teiste volinikega tähtsaid otsuseid. Lisaks määrati mind ka Eesti Pimedate Liidu poolt välja antava ajakirja toimetusse. Sinna kuulusid erinevatest ühingutest liikmed, kes vastutasid kindlate rubriikide eest. Mina vastutasin juhtkoerte teema eest ja vahel harva kirjutasin ka oma naljakatest juhtumistest. Kõik, kes sellesse ajakirja toimetusse kuulusid, ei ole ajakirjaniku haridusega. Võid olla, aga see ei ole tingimuseks, et sinna kuuluda. Sa võiksid lihtsalt osata natu natuke kirjutada ning kasuks tuleks pisukest kohusetunnet ja armastust kirjutamise vastu.
Pärnu esimees esitas siis ennast ja mind toimetuse uuteks liikmeteks ning me mõlemad osutusime valituks. Tänase seisuga olen ma seal toimetuses olnud juba neli aastat ning mulle või mu kirjatükkidele pole mitte ühtegi pretensiooni tulnud.

Minu blogi pikemaajalisemad lugejad on ilmselt kursis, et kirjutasin mõni aeg tagasi siin kõiksugu veidratest ja õigustühistest otsustest ja ussitamistest, mida ühes ühingus tehti. Toona jätsin ma teadlikult ühingu nime välja, et kus sellised asjad toimusid, aga kuna see olukord on ületanud minu jaoks kõiksugu mõistlikuse piirid ja ma tunnen, et ma olen selles olukorras nii üksi ja abitu, siis sellepärast olen ka otsustanud sellest nüüd avalikult kirjutada.

Ma ei tea öelda, et kelle haigele varbale olen ma eneseteadmata astunud, et selline minu õõnestamine ja tõrjumine on lahti läinud. Ent ma tean seda, et kõik tööd, ettevõtmised ja projektid, milles olen osaline olnud ja mida olen aastaid vedanud, pole halvasti tehtud ja olen seda kõike teinud suure südamega. Vähemalt minuni pole negatiivset tagasisidet tulnud, kui siis vaid soovitusi järgmisteks kordadeks, aga see on igati okei, sest nii toimubki ju areng. Vähemalt mina arvan nii.

Igatahes. Kui ma kirjutasin sellest tagaselja juhatusest välja kupatamisest, siis see oli minu jaoks nii suur šok ja ma ei mõistnud kohe, et mis toimub? Miks on vaja minust nii alatuid võtteid kasutades lahti saada? Minu pärimiste peale, et mis on põhjus minu umbusaldamiseks, siis sain vastuseks, et olen liiga aktiivne. Jah, lugesite õigesti. Ma olen liiga aktiivne.
Kohe kui volinike koosolekul hääletus läbi sai, lausus too endine esimees, et ma võin edaspidi lihtliikmena kõiki neid tegevusi jätkata, mida juhatuses olles tegin. Nagu möh!? Selle peale ei oskagi nagu mitte midagi muud öelda või kuidagi teisiti reageerida. Sest nende sõnul oli nende hirm see, et kui olen nii aktiivne, siis pole mul juhatuse tööks aega ja nüüd, kus ma enam pole juhatuses, et siis olen järsku kohe vähem aktiivsem või mis see loogika siin on? Ma ei saa päris hästi aru.
Kui palusin lahkelt luba enda aktiivsuse üle ise otsustada, siis oldi väga resoluutne, et ei, oled aktiivne ja kõik. Hakka või ise ka uskuma, et seltskond volinike teavadki paremini, kas ja kui aktiivne ma olen.

Ma alguses kohe ei pannud pilti kokku, aga nüüd küll...

2015 aasta alguses valiti ühingule uus esimees. kes valiti antud ametipostile üsna tema tahte vastu. Aga peale pikka veenmist oli ta, läbi suure häda, viimaks nõus.Kuigi ta ütles kohe, et ta EI taha olla esimees, et ta ei oska ja et ta ei ole juhi natuuriga jne. Mul hakkas inimesest vahepeal juba lausa kahju. Ega kui inimene tunneb, et see pole talle, siis ei tohiks niimoodi peale suruda. Aga vana esimees, kes oli aastaid ühingu tööd juhtinud, ütles, et küll hakkama saad ja et tema aitab ja et tema tahab nüüd olla lihtsalt lihtliige ning mitte kuuluda enam juhtorganitesse.  Aga selle poole aasta jooksul, mil pukis oli uus juht, oli selgelt näha, et ta ei suuda selle stressiga toime tulla ja peagi sooviski tagasi astuda. Aga siin tekkis vanal esimehel vist hirm, et kui uus esimees tagasi astub, siis järgmine potentsiaalne esimehe kandidaat juhatusest olen mina, aga et seda jumala eest ei juhtuks, tuli mind koos esimehe tagasiastumisega ruttu juhatusest välja hääletada.
Ma ei väida, et see sajaprotsendiliselt nii oli, aga nii mulle need asjad paistavad küll.

*Olgu siis siinkohal  ära mainitud, et ma pole ealeski soovi avaldanud saada Pärnu Pimedate Ühingu esimeheks. Mul pole seda soovi kunagi olnud ja pole tänase päevani. Minu südameteemaks on juhtkoerad, on alati olnud.

No vot, ja nüüd küsite, et mis sellel vanal esimehel siis nii väga minu vastu hakkas? Alguses oli ju kõik nii ilus ja tore. Ma olin tubli, vahva ja armas.
Ma ei pretendeeri tõele, aga arvan, et asi sai alguse sellest kui mina ja veel üks liige kritiseerisime ühte tema otsust, mille ta omavoliliselt tühistas, kuigi see oli volinike koosoleku poolt vastu võetud, aga juhatus lihtsalt otsustas liikmete soovi ja hääletustulemusi ignoreerida. Ja no siit ilmselt läkski see lumepall veerema. Mõni aeg hiljem avaldasin mina ja veel üks lauluansambli liige, et me võiksime natuke teistsugusemaid, noortepärasemaid, laule laulda, ent see vastulause, mille osaks me saime, oli tuntavalt külm ja ükskõikne. Oli selge, et me polnud enam vana esimehe favoriidid. Ja peale neid jutuajamisi, mis olid silmnähtavalt vanale esimehele vastukarva, hakkaski üks tõrjumine pihta.

Samuti julgesime soovida digidokumente, sest noh, me pimedad, ilmselgelt ei saa paberkandjal olevaid dokumente ise lugeda. Jah, okei, ma võin endale kellegi otsida, kes mulle kõik mitusada rida ette loeks, aga kas pimedate ühingu üks eesmärke polegi siis seista pimedate ja vaegnägijate parema, kvaliteetsema ja iseseisvama elu eest? Et vabandage väga, aga kus see iseseisvus siin on, ma ei näe.
Et kui sa ei suuda ise oma liikmetele ligipääsetavust tagada, siis arvan, et sul pole ka ühinguna õigust minna ja nõuda asutustelt seda va ligipääsetavust.
Ning kui too teine pime, mu vandeseltslasest kaaslane, astus hiljuti ühingust välja, siis minagi olen seda kohe-kohe tegemas. Avaldus on mul valmis ja allkirjastatud. Tõin seal punkthaaval välja ka, miks ma lahkun. Võib-olla paneb see neid natuke asjade üle järele mõtlema. Kivid, mis ma nende kapsaaeda viskasin olid: juhatus ei edasta pimedale loetavas formaadis dokumente, põhikirja saadab pildiformaadis (sama hästi võiks mulle looduspilte saata). Teiseks põhjuseks panin selle sama 2015 aastal õigustühiste otsuste tegemise ja kuna protokolle mulle ei saadeta, siis pole mul õrna aimugi, et mida nad protokolli kirja panid ja mis kuupäevadega. Kuigi väga tahaks teada, sest arutati ikkagist minuga seotud küsimust.

Ja kusjuures, juhatus oleks pidanud mulle 14 päeva enne teatama, et päevakorras on minuga seotud küsimus, aga nad ei teinud seda. Ma sain kaks ja pool päeva enne sellest teada, telefoni teel poole mokaga mainiti. Ja volinike koosolekust, kus mind juhatusest välja hääletati, sellest teavitati mind 4 tööpäeva ette. Ja hiljem sain teada, et ühele teisele juhatuse liikmele valetati, et juhatusest lahkumine olevat üldse minu enda soov. Aga kuna mulle ei antud juhatuse koosolekul võimalust isegi mitte osaleda, siis ei saanud ma enda eest ka seista.
Vot selline ussitamine käib ning see ajab mul ausalt öeldes südame pahaks ja ma ei soovi enam sellises "õnnelikus ja väikeses" ühinguperes olla.

Püüdsin siis vaikselt oma eluga edasi minna, kuigi tundsin end nagu läbimärg kassipoeg, kes on pesumasina trummlist välja pääsenud, köhib ja läkastab, lakub oma haavu ja märga kasukat, kui siis hakkasid uued jamad pihta.
Kirjutasin pimedate ajakirja artikleid ikka edasi ja hakkasin kogemusnõustajaks pürgima, mille koolitused mul on hetkel käimas, aga nüüd on vana esimees võtnud nõuks, et ma ei sobi ajakirja toimetusse. Ja miks ma siis ei sobi…
Nüüd ütlen teile midagi, mis võib teile suure üllatusena tulla, aga vot mul pole.. keskharidust. Nimetage siis mind kuidas tahate. Jah, see pole asi, mille üle uhke olla, aga võttes arvesse minu praegust elu, tervist ja olukorda, siis mul ei ole võimalik hetkel seda pooleli olevat haridusteed ka jätkata. Aga ma ei arva, et olen sellepärast kuidagi kehvem inimene. Meil kõigil on oma lugu ja oma minevik, kust me tuleme ja minul on minu. Ma arvan, et me kõik väärime siin elus teist võimalust, mõni ka kolmandat ja neljandat. Kui ma ei ela vastavalt sinu nõuetele, siis see ei tee minust kohe halvemat inimest.

Ma usun, et hoolimata oma kesisest haridusest on mul teisi tugevaid külgi ja häid omadusi, mida ei saa paberiga osta või koolipinki nühkides omandada. Üheks selleks on inimlikkus. Ja mulle on vanemad õpetanud, et kui sa midagi siin elus teed, siis tee seda suure pühendumisega.
Poolik haridustee on mind muutnud teatud kohtade pealt ebakindlaks, ent Joosepiga tutvudes, ütles ta mulle, et ärgu ma muretsegu selle hariduse pärast ülemäära palju. Kui inimesed õpivad mind päriselt tundma, siis nad hindavad seda enam kui mingisugust paberit. Ja kui alguses ma kahtlesin tema öeldus, siis väikesed edusammud siin elus andsid kinnitust, et nii vist on jah. Näiteks, kui ma kandideerisin AHHAA Teaduskeskusesse tööle, siis ma ei varjanud oma haridustaset. Muidugi poleks ma igale tööpostile sobinud, aga kuna antud töö puhul oli oluline inimestega suhtlemine ja kasuks tuli võõrkeele oskus, siis mind palgati. Ja ma osutusin nii heaks, et mind taheti saata teaduskeskust esindama lausa Hong Kongi. Ma küll loobusin sellest võimalusest, kartes, et mu tervis ei pea nii pikale lennureisile vastu, aga iseenesest juba see teadmine, et mind usaldati sellist ülesannet täitma, on väga kõnekas.
Olen MTÜd juhtinud ja pidanud läbirääkimisi erinevate koostööpartneritega ja minu moto on alati olnud see, et tuleb leida ühine keel, olla avatud kompromissideks, mitte aga õiendada ja vaielda.
Nüüd aga see esimees saatis mulle nädalapäevad tagasi kirja, kus ütles, et nemad juhatusega rohkem minu kandidatuuri kuulumaks ajakirja toimetusse ei toeta, kuna ma pole jätkanud oma haridusteed. Okei siis.

Minu arvates on see väga rumal põhjus, aga mida mina ka tean. Ma olen kõigest väike mutter suures süsteemis. Pealegi, mitte kuskil pole öeldud, et pimedate liidu ajakirja toimetusse kuulumiseks peab sul olema vot see ja see haridus. Minu arvates on kõikse oluliseim ikka kirjutamis- ja väljendamisoskus.
Üks pime ütles selle kohta hästi: minu meelest võiksid sa olla kasvõi kirjaoskamatu, aga kui suudad oma mõtted kasvõi diktofonile lugeda ja leiad kellegi, kes need sinu eest üles kirjutab, oled sa juba täieõiguslik toimetuse kaasliige.

Igatahes on sellel vanal esimehel palju mõjuvõimu, nii palju, et kui ma peaksin tahtma kuhugi kogemusnõustajaks minna või avada mingi aeg oma nõustamiskabineti, siis teeb  ta ilmselt kõik selleks, et minusugune hariduseta mats ei saaks võimalustki kuskil töötada. Ja kahjuks on inimestel kombeks uskuda kõike negatiivset, mõtlemata, et ehk on lool ka teine tahk. ja nii ei pruugita mulle isegi mitte võimalustki anda, et ma saaksin näidata oma tugevaid ja häid külgi. Lihtsalt nii kurvaks ja jõuetuks teeb kogu see olukord.
Kui mingi asutus või ettevõte leiab, et ma pole sobiv, hinnates ISE minu oskusi, teadmisi ja olemust vestluse ja katseaja põhjal, siis okei, ma lepin sellega. Aga ma ei leia, et see on okei kui ma kellegi nõuetele ja kriteeriumitele ei vasta, et siis hakkab igal pool mulle kaikaid kodaratesse loopima.

See vana esimees ilmselt arvas, et kui ta käib ja kuulutab mööda Eestit kõigile, et Kail pole keskharidust, et siis kõik kukuvad selle uudise peale pikali. Aga vot võta näpust, ta ilmselt ei tulnud selle pealegi, et minus on nii palju julgust, et võiksin sellega ise avalikkuse ette tulla.
Ning ennetades küsimusi, siis jah, mul on kogu keskkooli osa puudu. Jah, ma olen mõelnud haridustee jätkamisele (näiteks koduõpetaja näol), aga hetkel on minu elus teised prioriteedid ja kellegi tagakiusamise pärast ma nüüd küll ei jookse saba jalge vahel kuskile pabereid hankima. Lihtsalt sellepärast, et ma ei mahutu kellegi debiilsetesse ühiskonna raamidesse.

Mnjah, selline lugu siis selle minu haridusega. Ja ei, minu haridustee katkemise põhjus ei ole mitte kuidagi seotud sellega, et oh, pubekana hormoonid möllasid ja tundus, et pidutseda, juua ja poistega mehkeldada oleks toredam, ei, minu lugu on palju valusam ja märksa keerulisem, aga noh,las see praegu jääda. Eks hukka mõista on alati lihtsam ning mõista raskem.