Ma olen üldiselt rahumeelne – konflikte ei otsi ja tülitseda ei meeldi. Aga teate, hetk tagasi lugesin Merje blogi ja mul päriselt kihvatas sees.
/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka broneeritud on – fotograafidele, nominentidele?

Kai ütles: “Minu inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki või./

Esiteks, ja, sa tõlgendasid valesti. Ja teiseks, ära palun ironiseeri kui sa ei tea, milles asi. Mul on lapsest saati reaalselt kohutav kartus kukkumise ees. Ja kui ma nägemise kaotasin, siis see ainult süvenes. Nüüd ma ei kartnud enam lihtsalt kukkumist, vaid kõiki neid asju ja tegevusi, mis võivad kukkumiseni viia. Olen püüdnud sellele hirmule ka vastu seista, minnes muretul ja tavapärasel sammul trepist alla, aga iga kord kui ma seda tegin, siis teate, ma koperdasin kõige ebardlikumal moel, nagu  mingis halvas komöödiafilmis, ja südamest käis ebameeldiv jõnks läbi ja nii olen ma otsustanud, et kui vähegi saab ja kannatab, siis ma väldin treppe. Kaldteed ja liftid, need me sõbrad kolmekesi. Ja no vot, kui ma laupäeval Vaba Lavale jõudsin, siis jalutasin niisama natuke ringi, tervitasime teiste blogijatega üksteist, või noh, õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt kõigiga ükskõik, mis teemadel ja kus iganes rääkida, siis suhtluse alustamiseks on mul siiski üks puudus – ma ei tunne suurüritustel, kus teisisõnu on lärmakas keskkond, inimesi nende häälte järgi ära, veel vähem blogijaid (v.a Mallu ja Leen, kuna nende mõlemiga olen korduvalt laivis suhelnud ja lisaks on neil ka omapärased tämbrid).

Kui Leenuga oli natuke lobisetud, siis uurisin, et kuhu me istuda tohime või kuidas see siin üldse korraldatud on, kas saan sõpradega koos istuda. Et mul peaks umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks tulema. Leen ütles, et istuda võib ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma ütlesin, et ma eelistaksin võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda. Ja nii suunaski Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime ka snäkilauast mööda, kust Leen siis kuhjas mulle kamaluga kõiksugu head ja paremat kokku.

Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin muret, et kuna kõik mu sõbrad ei jõua algusajaks, et mida ma inimestele ütlen, kes soovivad nendele  nii-öelda vabadele kohtadele istuda, eriti veel ,kui ma pole isegi veel sõprade arvus sada prossa kindel, eksole. Aga Leen rehmas käega ja ütles, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants. Noh, ja nii me siis tegimegi.

Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on bronnitud ja egas tegelikult vahet pole kah, aga lihtsalt… Kui inimene võtab ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma oleksin olnud üleolev ja uhke ja nipsakas ja maiteamidakõikeveel, siis ehk tasuks järgmine kord sildistamise asemel end tutvustada.
Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis kui lahvatas selle ShoppingQ Jaanika ja Merje „paksu tagumiku“ vaheline draama, kus Merje seletas, et teab ise ka, et pole supermodelli mõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:
/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv inimene./

Need I say more!?
Sa,Merje, oleksid võinud ise samamoodi sildistamise asemel mulle ligi astuda, paar sõna juttugi puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult täitsa meeldiv inimene...
Aga ei, milleks. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges oma sõpradega esireas istuda. Nomaivõi, kust sellised küll tulevad. Noh, konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobesega ehk Kilingi-Nõmmest ühistransaga.
Merje oma selle tagumiku ja minu diivaks tituleeriva postituse lõpetas järgmise mõttega:
/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind, kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./

Ent huvitaval kombel käitus preili Merje ise just ristivastupidi oma sõnadele ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei vähem ega rohkem kui 2 freaking sõna, sain ma Merjelt sekundiga külge sildi – diiva. Ja oh ei, mitte selle positiivse ja suursuguse tähenduses diiva, vaid ikka negatiivse.
Mul on lihtsalt kahju, et Merje enda postitus pani mind teda hoopis teise pilguga nüüd vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse põhjal, ainult sisu ja paraku suutis Merje mulle endast üleoleva ja tigeda inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.

Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai meil Joosepiga omavaheline nali. Nt. üleeile käisime poes ja kui kassasse jõudsime, siis mulle meenus, et hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku piimaletist läbi, ma ootan seni siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI!

Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!"
Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru, Joosep laulujupikest ümisedes.Või eile õhtul kui külitasin diivanil, siis palusin, et keedaks mulle tassikese teed, mille peale vastas: "Jah, mu diiva, kohe keedan!“
Või siis eile enne magama minemist...
Joosep sidus mu kätt lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et nihestasin randme veits ära. Samal ajal kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma kuuldavale väikse tasase krooksu, mille peale ta teatas ahastunult: "Mida sa röhitsed?!“
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, kasvõi oma seitsme sõbraga esiritta istuda,“ teatasin ma muiates.