Mul viimasel ajal tekib blogimisse eriti tihti neid viiepäevalisi pause sisse, aga see tuleneb sellest, kuna ma rapsin nagu orav rattas ringi ja ei saa üldse mahti vahepeal maha istudagi, et paar rida blogisse kirja panna. Hea, kui ma pärast pikka ja väsitavat päeva jaksan üldse veel külmikuni end loivata, ukse avada ja miskit põske pista ja oi jeerum, veel läbi ka mäluda.

Kuid tavaliselt enne, kui ma oma tonnised silmaluugid sulen, skrollin kärmelt oma blogrolli läbi ja viskan kiire pilgu teiste blogidesse. Ma loomulikult enam ei mäleta, et mis päeval see postitus ilmus, aga see oli Eveliisi sulest. Paljud arvavad ja ütlevad, et Eveliis on üks ütlemata kibestunud, õel ja kuri inimene, kes on kõigi ja kõige peale kade. Seda suisa õhkavat igast tema teisest postitusest välja. Mina aga tõstan käed üles ja tunnistan, et mina seda lõputud vingu ja kibedust ei oska küll kuskilt välja lugeda või otsida. Võib-olla on Joosepil tõesti õigus ja ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne ja proovin pea alati uskuda inimestest ainult head. Kui keegi lööks mulle noa selga või annaks släppi, siis ma mõtlen ka, et ju tal oli halb päev või raske lapsepõlv.

Lihtsalt näitlustamaks, kui sinisilmne ja kaastundlik ma võin olla, siis isegi see inimene, kes koksab kellegi maha või vägistab või piinab või istub purjuspäi autorooli, siis mina ei torma kohe inimest maapõhja sajatama, et on alles tropp ja debiilik. Ma loodan, et keegi ei saa nüüd minust valesti aru. Ma ei õigusta mitte ühtegi eelpool nimetatud kuritegu, sest need inimesed, kes on midagi sellist korda saatnud ja läbi oma teo põhjustanud kellelegile lõputud valu, hingetrauma ja jätnud sügava jälje inimese ellu, ei ole mitte vähimatki õigustust sellisele käitumisele. Kuid tihtipeale ma avastan end mõtlemast, et mis selle inimesega ometigi juhtus, kes sellise kohutava või mõtlematu teoga hakkama sai. Ma mõtlen, et mitte keegi ei sünni ju siia ilma monstrumina või ükskõikse ja hoolimatu tõprana. Nad kõik on olnud armsad pehmete põskedega naerusuised beebid, kelle hing on siia ilma sündides olnud nii puhas ja siiras, mis ei oska vähimagi tahtmise juures kellelegi kurja ega halba soovida.

Ehh, ma isegi ei tea, miks ma praegu üldse kirjutasin siia sellest, mida üks või teine Eveliisist arvab ja et on täiesti võimalik, et mina olen silmaklappidega hobune, kes ei suuda laiemat pilti näha. Igatahes mulle jäi enda blogivabadel päevadel silma üks  Eveliisi postitus, õigemini üks lõik tema postitusest, mille suhtes tahtsin sõna võtta.

Eveliis kirjutas, et ta olevat kunagi kindlameelselt väitnud, et ta ei hakka kunagi tasuta kraami nimel reklaampostitusi tegema, kuid mõni aeg hiljem siiski tegi ja siis üks sõbranna lõpetas temaga mõneks ajaks suhtluse, kuna sõbranna pidas Eveliisi silmakirjalikuks.

Minu jaoks nii arusaamatu käitumine, sest kas mõned inimesed tõesti arvavad, et inimesed on mingisugused fossiilid, kes lõpetavad teatud eluetapis arengu ja eeldavad, et me oleme kahe, viie või 10ne aasta pärast sama maailmavaate ja väärtushinnangutega? Minu teada on inimestel endiselt säilinud võime areneda, vähemalt enamusel meist. See kas areng on positiivne või negatiivne ehk taandareng, no see pole minu otsustada ega öelda.

Meie maailmavaade  ja väärtushinnangud on igapäevases muutumises. Me loeme ja saame pidevalt kamalaga uusi mõtteteri ja teadmisi juurde, mõtleme asjad enda jaoks ümber. Võtame kasvõi praeguse postituse… Kui inimesed ei nõustu või näevad antud olukorda minust erinevalt, siis nad kirjutavad ja jätavad siia oma mõtted ja juba ainuüksi see võib panna mind asju teistmoodi nägema ja vaatama. Ja see oleks küll idiootsuse tipp, kui ma lihtsalt kiuste taoksin endale rinnale ja raiun, et ma ei muuda oma arusaami ja väärtushinnanguid,isegi siis mitte, kui saan mõistusega aru, et teise jut makes sense. Ma arvan, et ma oleksin retard, kui ma ei oleks võimeline muutuma.

Kas praegused veganid, kes kunagi olid paadunud lihasööjad, kes vitsutasid kahe suu poolega liha sisse ja raiusid enesekindlalt järgmist steigiviilu noaga nüsides, et nemad ei lähe kunagi taimsele toidule üle, kas nemad on ka kõik silmakirjalikud, . Mina küll ei julgeks seda silmakirjalikkuseks nimetada. Kui meie teadmised kasvavad sellest, mis toimub hiiglaslikes loomafarmides, millised kohutavad elutingimused on sealsetel loomadel ja lindudel ja millist piinarikast elu elavad, siis see pole ju silmakirjalikkus. Mina ei ole taimetoitlane, aga meie oleme Joosepiga oma maailmavaatega jõudnud sinnamaale, et me ei osta enam neid tooteid, mille kohta me teame kindlalt, et nendel loomadel seal ja seal farmides on piinarikkad elutingimused. Me ei soovi sellist asja toetada.
Näiteks ükspäev tuli Joosep poest koju ja ütles, et tal on nii hea meel, et poes on nüüd vaba kasvatuse kanamune saadaval ja lisas, et kindlasti ei osta me enam Läti import kanafileed, kuna sealsed kanad elavad kohutavates tingimustes. Varem me selliseid asju ei jälginud.

Või kui inimene on kunagi öelnud, et tema on linnapreili, tahab elada linnas ja shopata ja ta mitte kunagi ei koliks kuskile maale ahjuküttega majja elama, sest see on nii mõttetu ja nüri.Kuid aastaid hiljem võib seesama paadunud linnavurle potikutes mööda porgandipeenravagusid ringi mütata ja nokitseda oma ahjuküttega tarekese eest. Kas siis see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes enne oli ateist ja nüüd kristlane, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes ütles, et ta ei osta mitte kunagi parim enne kuupäeva minetanud toidukraami ja nüüd, kus elu on teinud omad keerdkäigud ja uue palgapäevani elamiseks peab inimene vaatama allahinnatud söögikraami, kas see teeb temast silmakirjaliku inimese? Kas inimene, kes kunagi kindlameelselt väitis, et ta ei lase mitte kunagi oma last vaktsineerida ja siis kui ühel päeval seisab valiku ees, kas vaktsiin või lapse püsivad ja rängad tervisekahjustused, siis kas see lapsevanem on silmakirjateener ja pillutakse kividega teiste vaktsiinivastaste pooltverbaalselt surnuks, kui langetab otsuse vaktsiini kasuks. Kas inimene, kes on ühel eluetapil läinud kellegagi riidu ja löönud rusikaga lauale väites, et mitte kunagi enam ma selle inimesega ei suhtle, ei andesta, et kui ühel päeval mõtleb enda jaoks asjaolud selgemaks, hakkab nägema tüli teisi tahke ja on valmis sõjakirve matma, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes väitis, et tema jaoks on talv üks jäledamaid ja rõvedamaid aastaaegu, kuid aastate möödudes leiab teda koos lapsega rõõmsalt kelgumäel talve nautimas ja lustimas, kas see teeb temast silmakirjalikuse etaloni? Kas inimene, kes vandus käsi pühakirjal, et tema ei hakka never oma last tibukeseks, nunnukeseks või tupsukeseks kutsuma, kuna igal inimesel on oma nimi, millega neid kutsuda ja ega laps pole mingi kanapoeg, kes ei vääriks oma nime ja siis näe – saab emaks ja iseenesest hakkab oma last kullakeseks ja maailma armsamaiks linnupojaks ja tibukeseks ristima, sest sõnadest jääb lihtsalt väheks väljendamaks oma armastust selle pisikese ilmakodaniku vastu. Kas see inimene on silmakirjalik? Minu arvates ei ole. Isegi siis ei ole, kui need olukorrad vastupidiseks pöörata.

Minu arvates on inimene lihtsalt aja jooksul hakanud asju teistmoodi nägema, mõtlema ja lihtsalt oma väärtushinnangud ümberkalkuleerinud. Minu jaoks on silmakirjalik inimene hoopis see, kes täna räägib ühest inimesest sellist saasta kokku, taob verbaalselt mutta ja siis järgmisel päeval, hoopis teises seltskonnas, seletab naerusuiselt nagu õige mees muiste, et kui tore, tubli ja hea inimene too on, kes eile oleks võinud tema sõnade kohaselt kasvõi maha kärvata. Vot see on silmakirjalik inimene, kes kannab enda ees mingisugust „headuse“ ja „õigsuse“ maski, kuid maski taga on üks õnnetu ussitav inimene. Teine võimalus on muidugi, et tegu on skisofreenilise inimesega ja kui tegu on tõesti haigusega, siis pole sinna miskit parata. Ega inimene pole tahtlikult ju haige. Kuid mõtlevad ja arenevad inimesed, kes koguvad mõttekillukesi ja analüüsivad erinevaid olukordi ning sellest tulenevalt suudavad andestada, näha olukorra erinevaid tahke, muutuda ja öelda otse ja ausalt selle välja, ilma susserdamata ja üritamata iga hinna eest jätta endast muljet, kes nad tegelikult ei ole, siis need ei ole minu silmis silmakirjalikud inimesed.

Sai vist natuke segane jutt, aga loodan, et enam-vähem saate aru, mis mu kogu loo point on. Kuidas teie näete kogu seda silmakirjalikuse värki? Kas mul jääb midagi märkamata, millele ei osanud tähelepanu pöörata või mõelda?

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

Kui me Joosepiga öise filmiralli lõpetasime ja ma varahommikul voodisse laekusin, siis ma ei jaksanud ära oodata, et millal mu äratuskell ükskord ometigi heliseks ja ma saaksin vahukoorekringlit nosima hakata. Mul oli tegelikult juba keset ööd selline näksimise isu, aga õnneks suutsin end vaos hoida.

Kui lõpuks äratuskell tirises, siis olin nagu väike laps, kes lippas naerusuil kööki kringli järgi. Tegin endale tassikese taimeteed ka kõrvale ja võtsin oma blogrolli lahti ja hakkasin blogisid läbi lappama ja mida mu vaesed pimedad silmad pidid jälle nägema? See tähendab, et endiselt mitte midagi, aga õnneks on mul toimiv kõrvakuulmine, aga kahjuks taaskord jäi mul tänu postituse külge keevitatud screenshoti tõttu pool elamust / informatsiooni saamata.
Kui muidu ma saan blogisid jälgida ja lugeda tänu arvutisse installitud ekraanilugemisprogrammile Jaws, siis paraku kuskilt maalt tuleb ka sellel programmil piir ette - see nimelt EI kirjelda mulle pilte!

Jah, ma ei saa öelda, et ma ei olnud maru pettunud, kui selle nädala jooksul koperdasin juba teistkordselt postituse otsa, kus täieliku ülevaate saamiseks on postituse külge lisatud screenshot ja mitte vähimatki silpi screenshotil ilutsevatest sõnadest. Kui blogipostituste grupis tegi blogija Gristel taolise postituse, siis ma juhtisin sellele viisakalt ja sõbralikult tähelepanu ja olukord sai minu jaoks lahendatud ja nüüd on seal kirjeldus täitsa olemas. Kui algselt mõlkus mul peas isegi mõte antud teemat laiemalt käsitleda, siis esialgu matsin selle mõtte maha. Aga täna hommikul Malluka postitust lugema minnes tundsin, et pean ikka sellele teemale tähelepanu juhtima, sest kui ma siin niisama vaikselt omaette torisen ja vahutan, siis ega see mulle ju soovitud lahendust hõbekandikul ette ei too.
Ma ses suhtes saan täiesti aru, et ega iga teine normaalset silmanägemist omav inimene ei tulegi selle peale, et internetimaastikul surfavad hoogsalt ka pimedad. Väga tihti arvatakse, et pimedad on mingisugused neanderdaalased, kes endiselt elavad kuskil koopas ja tegelikust pimedate elust-olust on väga vähestel ülevaade, et mismoodi me toimetame, elame ja millised on meie võimalused ja millised on meie piirangud. Seega ma ei pane kellegile midagi pahaks, aga sooviksin tõesti tähelepanu juhtida sellele, et kui vähegi võimalik ja kui te ei kannata reuma all või te pole kõigist 10st sõrmest korraga kipsis, siis palun-palun leidke need kaks minutit oma päevakesest ja trükkige need paar rida screenshotil olevast tekstist postitusse ümber. Ma oleksin much happy! :) 

Mõni võib nüüd küsida ju, et aga miks ma blogipostituse autorile sellekohast kommentaari ei jäta, aga sellepärast, et ma ei pea end kilplaseks. Miks ma peaksin hakkama sadadele ja sadadele blogijatele ühte ja sama kommentaari eraldi kirjutama, kui läbi minu blogi levib sõna kaugemale ja kiiremini.

Ma pole ka lisanud kirjeldusi kõikidele oma piltidele, aga see tuleneb sellest, et mul see programm ei lase kõiki funktsioone kasutada ja kirjeldused saan siis lisatud, kui keegi hea hing mind on nõus aitama. Igatahes ma oleksin üliõnnelik ja aitäh juba kõigile ette ära, kes selle vaevaks võtavad!

Siin siis minu kommentaar Gristeli jagatud postitusele nii kirjas, kui ka pildis
Minu, Joosepi ja koonude poolt imeilusat vana aasta lõppu, meeleolukat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks! :)

Mul pole endiselt haistmismeel sellest viiruse põdemisest tagasi tulnud, kuigi nohu on peaaegu kadunud. Helgematel hetkedel ma miskit nagu tajuks, aga kust lõhn tuleb või mis lõhn see on, seda ma veel ei suuda tuvastada.

Tegin Joosepile kohvi ja kui muidu on kohv üpriski aromaatne, siis no täna hommikuse seisuga on mu lõhnaindikaatorite seis endiselt null. Juba mitmendat hommikut järjest viin ma Joosepile töölauale kohvi, lisades juurde: "Sorry, aga ma ei tea, mis maitsega see tuli!"

Tunneks ma siis ähmaselt mingeid normaalseid lõhnu, aga ainus, mida ma suudan tuvastada ja tunnen, on see, kui Joosep teki all peeretab. Issand halasta, miks ma pean just seda esimeste "lõhnadena" tundma? See on sama hea, kui inimene on pikka aega koomas olnud ja siis ühel ilusal päevakesel otsustab oma silmakesed avada ja selle asemel, et näha lillepukette, naeratavat medõde ja aknast helesinist taevast,peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib.

Pimedana on niimoodi süüa ka keeruline teha. Mul ju toidu valmimise indikaatoriks on tavaliselt nina, aga praegu ma seisan tuima ja nõutu näoga pliidi ees ja proovin toidu küpsusastet pendliga tuvastada :D Okei, tegelikult pendlit mul pole, aga suht huupi valmistan ma praegu süüa küll. Pealegi ma ei julge pliidi kõrvalt kuskile kaugele minna ja see on kohutavalt häiriv, sest ma ei ole harjunud tühja passima. Vahepeal saaks ju möödaminnes niiii palju ootel ja pooleli olevaid toimetusi ära teha. Kasvõi puhas pesu kokku lappida ja kappidesse sättida. Aga no kui lõhna ei tunne, siis kipub mul üldse meelest minema, et ma midagi küpsema panin. Mis silmist, see meelest ja mis ninna ei jõua, siis see ka peast. Alles siis, kui Joosep uurib, et mida ma kärsatan, siis viskan pesu maha ja jooksen paanikas pliidi juurde.

Maitsemeel on paremini taastunud, kuigi sellega on ka omaette ooper. Naljakas on kahe suupoolega endale sisse ajada putru, kartulit, pihvi, müslit, mandariine ja muud taolist, sealjuures ise maitseid tundmata. Teed on eriti veider juua, sest kogu aeg on selline tunne nagu lürbiks lihtsalt sooja keedetud vett. Sama hästi võiksin jätta teepaki raiskamata ja juuagi reaalselt sooja keeduvett. Mind visuaalne pool ka sugugi ei segaks ju :D
Eilsest vist hakkasin natuke ähmaselt tajuma granaatõunamahla mekki. Avastamisrõõmud, nagu väike laps, kes avastab maitseid. Hääl on nii ja naa. Saan juba vaikselt ja rahulikult rääkida, kuid nii kui natukesegi pikemalt pean rääkima, siis pistab hääl taas plehku ja mu kaelasooned tahavad plahvatada. Lihtsalt hääle tegemiseks on mul vaja ekstra pingutada ja siis ma olen nagu rämedate veenilaienditega koristajamutt, kes on 50-aastat koolivõimla ruume mopiga puhtaks küürinud, ainult selle erinevusega, et minu veenilaiendid asuvad kaelal.

Oot, kuhu ma selle kõigega nüüd jõuda tahtsingi... Aaa, ma mõtlesin, et  jagaks teiega ka seda nalja, mida Joosep mulle mõned päevad tagasi tegi ja mille ma oma blogilehe FB seinale postitasin. No juhuks, kui FB peaks kunagi otsustama pillid kotti panna, et siis ei lähe Joosepi vaimuüllitised kaotsi, sest Google ja minu blogi on ju ikkagist igavesed :D

Mu külmetusviirus oli tänase päevani kenasti taandumas, ainult lõhna- ja maitsemeelt polnud veel tagasi tulnud ja hääl oli paras varese kraaks. Just nimelt „oli“, sest peale seda, kui Joosep helistas ja teatas, et tegi eksami ära, siis ma rõõmustasin niivõrd, et mu hääl pistis sootuks plehku. Nüüd ma olen pime-tumm.
Joosep hõikas mind teisest toast: „Kaieee!?“
Aga, kuna minust ei tule ju piuksugi välja, siis patsutasin käega vastu madratsit, no nagu vihjeks, et tulgu siia või et ma kuulen – rääkigu.
Joosep tuleb siis magamistuppa ja teeb mulle kõiksugu nalja. Ma üritan mitte väga palju naerda, kuna ei taha häälepaelu koormata ja näitan kätega kõri peale, mille peale Joosep lausub: „Kägistama?“
Ma jälle naeran ja vehin kätega ja siis võtan arvuti sülle, et talle kirjutada, aga enne, kui jõuan ühte tähtegi valmis trükkida, teeb Joosep järgmise pakkumise: „Arvutiga töötama!?“
Ma panen arvuti käest ja kukun voodisse külili ja naeran hääletult. Kogun end ja püüan midagi siis oma häälega öelda, kuid ainult kähisen ja Joosep teeb järgmise pakkumise: „Eino Baskin??!“
Ma kukun voodist põlvili maha ja lihtsalt tahan naerust nutta. Ebanormaalne! Joosep teatab rõõmsalt veel lõppu, et Alias on üks tore mäng.

Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Mõtlesin eile, et jõuan kärmelt, enne kui kodust lahkun, kirjutada oma produktiivsusest. Kuid paraku kommenteeridele vastamine võttis oma aja ja selle nahka minu postitus ka läks.

Ma käisin eile perearstikeskuses ja lasin end puugi ja gripi vastu vaktsineerida. Ma üldiselt ei ole mõttelaadilt selline inimene, et kui üks aasta jääb gripivaktsiin tegemata, et siis järgmisel hetkel, kui keegi julgeb ühistranspordis minu suunas kasvõi aevastada või mulle näkku köhatada, et siis panen kabuhirmus esimese apteegi poole leekima, et soetada endale valuvaigistit, paratsetamoli, ninaspreid, köhasiirupit, D-vitamiini, C-vitamiini, kalamaksaõli, köhateed, sinepiplaastrit, Vietnami salvi, kuumakott, kurgupastille. Ühesõnaga kõikvõimalikke külmetusravimeid ja siis topin end pilgeni C-vitamiini täis ja jään nelja seina vahele gripiviirust ootama, mis minu puhul võib lõppeda surmaga, kuna ma ikkagist ju riskigrupis. Ühesõnaga nii fanaatiline ma veel pole.
Kuid rääkides riskigrupist, siis see pole minu peamisi vaktsineerimispõhjuseid, sest kui see oleks nii, siis ma poleks jätnud end eelmisel aastal vaktsineerimata. Eelmisel aastal meil lihtsalt polnud finantsi vaktsiini ostmiseks, kuna viimnegi sent läks oma kodu soetamiseks ja kolimiseks. Ma ei saa väita, et käisin täiesti muretult avalikes kohtades ringi. Umbes, et mul täiesti pohlad, kui mulle bussitäis rahvast korraga näkku aevastaksid. Tavaliselt siis hakkaski kripeldama, kui järjekordne kodakondne üritas oma kopse minu kõrval või selja taga välja köhida või nina luristas, siis ma automaatselt pistsin nina jope krae sisse peitu. Ma saan aru, et kui gripiviirusega inimene istub põhimõtteliselt minu kõrval, et siis ega see jopekrae enam mind päästa suuda. Olen automaatselt potentsiaalne gripiviiruse edasikandja. Aga see on see inimlik instinkt.

Mina vaktsineerin end eelkõige südamerahuks.Vähemalt enda poolt olen ma siis kõik teinud ja väldin teadlikult viiruse edasi kandmist. Pealegi mina ei usu kõiki neid vandenõuteooriaid, kus räägitakse, et see vaktsiin on üks kurjajuur ja välja mõeldud inimeste nöörimiseks. Et tegelikult ei aita see meid karvavõrdki, vaid hoopis mürgitab meid, sest see sisaldab elavhõbedat, oioioii. Mulle lihtsalt ei mahu pähe see, kui kriitikavabalt inimesed võtavad ühest ja ainsast sõnast kinni ja kukuvad siis võidu laterdama ja ohkima, nagu nad oleksid teinud äsja maailma suurima avastuse. Jättes tähelepanuta, et tegelikult meie igapäevases toidusedelis on teisigi keemilisi elemente, mis kuuluvad mürkide hulka. Võtame kasvõi lihtlabase aedoa. Toorelt mürgine. Mürgine mis mürgine. Loomulikult ei sure keegi ära, kui sööme neid toorelt, sest asi on koguses. Samamoodi ka vaktsiinis, keegi ei süsti teile süstlatäis elavhõbedat ju...

Ma ei hakka kellegile siin ütlema, mis on õige ja mis vale, las igale ühele jääb oma õigus ja vabadus ise otsustada, aga kas pole huvitav tähelepanek, et kui selliste lihtsamate tervisemurede ja traumade korral usaldame arste ja nende poolt määratud ravi, siis vaktsiin on saatanast ise. Raudselt nende "teadlaste" ja "arstide" poolt välja töödatud "ravim", kes arstiteaduskonda ei lõpetanud ja kogunesid siis kuskile maaalustesse keldritesse ja mõtlesid välja geniaalse plaani, mismoodi võiks inimkonda mürgisüstidega ehk vaktsiinidega hukata. Või kui mitte hukata, siis poolvigaseks süstida, sest siis saame muudkui uusi ravimeid välja töötada ja mis kõige toredam, võtame selle eest rohkelt pappi ka ja saame ratsarikkaks. Kõlab ju loogiliselt, eksju.

Lisaks vaktsineerimisele, kaeblesin perearsti õele oma kroonilist köha ja ebastabiilseid veresuhkruid ning sain endale bulmonoloogi ja endokrinoloogi juurde ajad 22. detsembriks. Pluss 14. novembril lähen näitan end perearstile ka ja vahetame minu vererõhutablad välja, kuna üks lugeja avaldas arvamust, et Gardace üks kõrvalnähte võib olla köha. Ma veits kardan seda perearstivisiiti, sest mul puudub usaldus. Lihtsalt kõik need apsakad, kui perearst helistab mulle koju, et teada anda mulle minu neerupuudulikusest, mis mul on juba 10-aastat olnud, siis tekitab natuke teatavaid küsimusi. Mul see praegune ravim ei ole ainult vererõhu pärast, vaid see konkreetne ravim kaitseb ka neere, aga ma ei tea, kas arst suudab leida mulle samaväärse asendusravimi.

Reedel oli ka üks humoorikas vahejuhtum...
Kuna esmalt perearsti õde pani mulle aja endokrinoloogile, mis on hommikul kell 9, siis pulmonoloogile sai aja kella 13:20ks, kuid tundis muret, kas äkitsi liiga pikk vahe pole kahe arstiaja vahel. Mul ema oli ka seal samas, kuna käis samuti vaktsiini saamas ja siis hakkas ütlema: "Ei ole, Pärnu haiglas on ju kohvik ja väga huvitav pil..." Ema katkestas ehmatusega oma lause, mille ma naerma puhkedes lõpetasin: "Väga huvitav pildigalerii, mida me kindlasti lähme vaatama!" :D
Ema ikka viskab ka aeg-ajalt sellist musta ja sarkastilist nalja minu nägemise pihta, kuid vahest ehmatab ära. Ju seekord oli nali plaanimata ja see tõmbas ta korraks lukku.

Peale perearstikeskust läksin poodi, siis turule, siis ema poolt läbi, siis lippasin kähku koju, tegin Joosepile salati valma, pesin nõud, vastasin kommidele, pakkisin asjad ja sõitsin paariks päevaks puhkama. Kõike seda suutsin ma teha umbes viie tunniga. Mina, kes on ainult sutikene kiirem kui tigu.

Üleeile käisin siin meie kodu lähistel olevas männikus jalutamas. Lihtsalt oli tarvis veits end tuulutada ja närve rahustada.
Hetkel ei suuda meenutada, kas olen varasemalt kuskil postituses poole sõnagagi maininud, et mismoodi üks pime üksi metsas orienteerub...? Sest ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib praegu ahetades peast kinni haarata ja mõelda endamisi, et no jessas küll, ikka puhta hull. Ise ei näe halligi ja siis ronib kuskile sambla ja puude vahele "närve rahustama". Kõva teraapiline jalutus küll, eksole, kui peaks sinna põdrasambla vahele ära eksima.
Ma kusjuures kõigiga nõustun, kes peavad mind nati hulluks,  aga lõppu lisaksin sõna "julge". Ehk et pean end hulljulgeks :D

Ega tegelikult umbes nii see välja näebki, et ma mööda sammalt ringi tuhlan. Metsa jõudes vabastan Janeti ju rakmetest ja siis ma olengi on my own. Tipin vaikselt mööda tuntavat metsarajakest. Aga kuna enamus pimedaid ei suuda pikalt ja lõputult otsesuunda hoida, siis ühel hetkel avastangi, et mu jalge ees laiub samblapuhmas. Keeran vasakule, ikka sammal. Keeran paremale, ikka sammal. Sammal siin ja sammal seal. No nii ma siis tipsin seal ja otsin rajakest. Ja on täiesti võimalik, et ma tipingi mingisugusel kolme ruutmeetrisel alal, aga no ma saan oma metsajalutuse sellega tehtud küll :D

Viimasel korral oli sama geiss, et lõppudelõpuks leidsin end taas ümbritsetuna samblikust. Aga no ma eriti ei põe, sest kui tead selle variandiga ette arvestada, siis ei teki paanikat või ärevust ning mind rahustab ka teadmine, et kui Janeti enda juurde kutsun ja ta rakendan, siis viib mu kenasti metsast välja. Vähemalt enamikel kordadel.
Kui aga peaks juhtuma, et meil mõlemil Janetiga saab mõistus otsa, Blind Square ka enam ei aita ja kõik tundub jalge all ikka nii vale olevat, siis viimases hädas helistan Joosepile. Tema mind juba hätta ei jäta, sest ma pole nii halb naine, et mind võiks metsa jätta :D
Aga üldiselt enne ikka katsun omal jõul olukorrast välja tulla, sest mulle ei meeldi õpitud abitus või minna kergemat vastupanuteed.

Metsas olles helistasin ühele tuttavale ja jäime pikemalt lobisema. Janet tuli ka kuskil poole kõne ajal minu kõrvale istuma, kuna ümbritsev keskkond oli ristipõiki läbi tuhlatud ja nüüd siis lihtsalt ootas, millal ma ükskord ometigi oma mokalaada lõpetaksin. Aga no kuna mul läks tõesti kaua, siis läks kaugemat metsaala uudistama. Kui mul kõne läbi sai, siis jäin kuulatama, kas kuskilt poolt on kuulda Janeti medaljoni kõlinat, oksapuru ja lehtede sahinat või oksaraksatusi, aga ei miskit. Hõikasin siis keskmisel valjususel "Jaaaneeet!", aga ei miskit. Hõikasin veel. Ühes ja teises suunas, aga ikka ei miskit. Korra jõudsin juba plaan B peale hakata mõtlema, et mida edasi teha, kui äkki tabas mu kõrva selja tagant lähenev ähkimine. Jeeeš, see oli mu väike poobik, kes oli minu juurde jõudes veidi kahtlase olemisega.

Sellistel puhkudel on kasulik preili suud nuusutada, et teada saada, kas on kuskil kompostis rüüstamas käinud ja endale head-paremat näost sisse vitsutanud, sest mina ju ei anna talle üldse süüa, mkm.
Igatahes...
Tavaliselt naaseb Janet "pidusöökidelt" selliste aroomidega, et hoia piip ja prillid. Ma ei oska isegi seda lehka adekvaatselt kirjeldada. See on miski okse, sita ja ainult armas taevaisa ise teab, mille combo veel. Aga teate mis on positiivne külg selle asja juures? See, et Janet kasutab kõike seda seespidiselt. Ma tean päris mitut juhtkoera, kes armastavad kõiksugu sita sees püherdamist ja no palju õnne siis sellele pimedale, kes peab selle haisva tõhuga koju minema. Ma arvan, et mina jääksin pigem päästekoptereid ootama, enne kui kõnniksin vabatahtlikult selle sitase koeraga koju. Okei-okei, nii hull ka asi poleks, aga kui mu koer peaks ühel ilusal hetkel otsustama võtta vedela pasa protseduure, siis mitukümmend kilti oleksin küll valmis maha vantsima. Esiteks selleks, et end säästa piinlikusest ja teiseks, et kaaskodanikke päästa haisusurmast.

Aga seekord lõhnas see suuke õige magusalt. Mitte koogi või mingisuguse magustoidu magusalt, vaid nagu tervislikult magusalt. Tjah, tervislikult muidugi, sest hiljem selgus, et tüüp käis lihtsalt metskitsede toidualalt sinna kuhjatud õunu mugimas. Muidu tavaliselt peab ju sisehoovist ise pika kuivand heina seest üksikuid ubinaid otsima, aga ühtäkki keset metsa seisab tema ees üüratu kuhi õunu. Vali millist tahad, söö palju tahad! Janetil oli raudselt selline ilme "Uuu, toit! Kui maitsvad metskitsede õunad. Jommjomm, mina olen ka üks metskits... Kramps-kramps-kramps..." Ma kujutan ette, et Janetil võis umbes sarnane ilme olla, nagu sellel Jääaja orav Scratil, kui peaaegu pääses tammetõrude paradiisi.


Ma isegi ei kujuta ette, kui palju ta jõudis selle aja jooksul neid ubinaid ära süüa, aga igatahes piisavalt, et põhja paariks päevaks alt ära lüüa. Nii me siis olemegi siin kordamööda Joosepiga selle juhtkitsega õue vahet jooksnud.

Novot, ja sedasi õue-tuppa-õue joostes ma oma päevi enamjaolt sisustasingi.
Ja nendel helgetel hetkedel, mil see pandiit välja ei tahtnud, kükitasin ma pliidi ääres ja praadisin kotletikuid, tegin kartuliputru ja möödaminnes pesin pesu, kraamisin kodu ja panime treeneriga tänase Läti tripi paika, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnudki. Sellest hakkan kohe uut postitust kribama. Tõotab tulla põnev seikluspostitus :D

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.