Kai pimeduses kobamas: juuksed

Kuvatud on postitused sildiga juuksed. Kuva kõik postitused

Kõik need, kellel on peas rohkem kui kaks karva ja kellel pole sõpruskonnas ka kedagi, kes oleks püsti hädas sobiva ja lihtsa soengu tegemisega, võivad rahumeeli järgneva postituse lugemise vahele jätta. Te ei jää mitte millestki ilma. Garanteeritud! :D

Järgnevalt tahaksin jagada üht ääretult lihtsat ja armsat soengunippi kõigile neile, kellele pole taevaisa armust juukseid just ülemäära palju antud või kellel justkui on juukseid, aga juuksekiu struktuur ise on äärmiselt õrn ja peenekoeline. Mind on samuti selle viimasega õnnistatud. Mul nagu kiharaid jätkuks, aga nagu üks meie pere tuttav kunagi imestunult ütles, et mul on nii õrnad ja pehmed juuksed, täpselt nagu titabeebidel. Loomulikult on ka krooniline hormonaalne haigus ehk diabeet mu juustele piraka karuteene teinud Kuid vähem oluline faktor minu juuste juures pole ka see, et olen neid üle 10-aasta kergvärviga värvinud. Kuid õnneks ma ei kasuta fööni, juuksesirgendajat, loki- ja vahvlitange - ühe sõnaga meie elamises puuduvad üleüldse sellised elektroonilised vidinad. Õnneks, sest muidu oleks mul arvatavasti peas juba heinad. Eks ma katsu mingi aeg sellest lähemalt kirjutada, et milline on minu juuste lugu, sest ega mul pole alati olnud sellised jonnakad ja haprad juuksed nagu praegu.

Tegu siis kõige lihtlabasema krunnsoenguga. Jaa, tean-tean... ma arvan, et ma pole ainuke isend siin planeedil, kellele on kunagi sõna "krunn "assotseerunud natuke sellise babuljast koristajamuti sonksiga, kuid uskuge või mitte, aga krunnisoeng oma lihtsuses võib tegelikult olla vägagi armas, ilus ja ka elegantne. Kunagi linnas ühel näitsikul oli tehtud krunn ja selle peale oli tõmmatud peenekoeline juuksevõrk, millel olid kaunistuseks väikesed pärlmutterroosad pärlikesed ja minu arvates nägi see oma lihtsuses super armas ja võluv välja. Lausa nii võluv, et ma vahtisin jupp aega lõug ripakil teise inimese kukalt ja oleksin äärepealt isegi trepist alla pudenenud. Tal oli muidugi neid kiharaid rohkem kui rubla eest. Arvan, et kellegile teisele mõeldud kiharad said ka ekslikult armulise taevaisa poolt sinna antud. Kuid tulles tagasi minu soengunipi juurde, siis see käib järgmiselt.

Tee hobusesaba. Ise vali, et kui kõrgele, kuid antud krunnsoengu puhul peaks tegema pigem kõrgemale. Kui soovite elegantsust, siis soovitan madalamale teha.
Kui hobusesaba on tehtud ja patsikummiga kinnitatud, siis läheb tarvis ühte õhemat ja väiksemat sorti kaelasalli, mis tuleb siduda ümber hobusesaba kinnituskoha ja seda nii, et salli otsad jääksid võrdse pikkusega. Kellel pole kodus üleliigset kaelasalli vedelemas, siis äkki leiate mõne sobiva SIIT!
Järgmiseks jaga hobusesaba kaheks ja võta üks salliots ja juuksesalk ning põimi need omavahel kokku. See oleks mõistlik ajutiselt otsast millegagi kinni siduda, et lahti ei rulluks. Teise salli- ja juuksesalguga toimi täpselt samamoodi.
Seejärel võta need kaks salliga põimitud juuksesalku ja hakka neid ümber hobusesaba kinnituskoha krunniks kokku keerutama ja seda küllaltki tugevasti, et krunn hiljem laiali ei vajuks.
Kui krunn tehtud, siis salliotsad seo omavahel lõpus kokku. Võimaluse korral võid salli otsadest lipsukese teha või need sootuks ära peita ja soovi korral lisada muid kaunistuselemente. Kuid mina lähtun sellest, et less is more!
Dadaaa, ongi valmis! :)

Meile lihtsalt anti ühel üritusel selline ootamatu ülesanne, kus oma paarilisele pidi õpetuse järgi soengu tegema ja ainsateks abivahenditeks antigi see sama sall, mille hiljem sai endale kingituseks jätta. Minu sonks pildil pole kaugeltki täiuslik, kuna lisaks sellele, et mul oli värv välja kasvanud, tegi pool sellest soengust mulle Joosep. Ma julgen kahtlustada, et Joosep oma vabast ajast ei käi kuskil salaja hobusesabasid meisterdamas, et oskaks mängleva kergusega une pealt ühe sellise lihtsa patsi kokku visata. Vastupidi. Ta oli hoopis sellise olekuga nagu oleks ekslikult kuskile femmede käsitööringi sattunud, kudumisvardad pihku susatud ja öeldud, et ole pai ja koo nüüd meile edasi-tagasi parempidises koes ja õhusilmustega tutimüts ja siis kui oled umbes poole soovitud pikkusest ära kudunud, siis hakka kahandama... :D

Püha ristivägi! Mul on selline rammestus kallal ja pole vist hetkel ühtegi kohta mu kehas, mis ei tunneks väsimust. Ma ei hakka pikalt lobisema, sest ema tõi meile just äsja suitsuahjust võetud latika, mille kallal ma hakkan nüüd nokitsema ja kui kõhus ruumi üle jääb, siis söön veel maasika-vahukooretorti ka peale. Mul oli nimelt täna see tähtis päev, kus sain oma kogemusnõustaja koolituse tunnistuse kätte ja ühtlasi ka praktika ajal oma kätega valmistatud keraamika. Tegin siin kunagi nendest meistriteostest pilti ka, mida saate meeldetuletuseks vaadata siit. Olin nii rõõmus ja elevil ning päeva lõpus lippasin kogu oma nodiga trammi peale. Minu õnnetuseks sattus mulle mingisugune pärdikust rullnokk trammijuhiks, kes kohe kohalt minema tõmbas, ilma, et oleks oodanud, et rahvas leiaks endale istekohad või toru, kust kinni hoida. No ja mis te arvate, mis juhtus? Juhtus see, et ma lendasin kraatsiliselt peaaegu trammipõrandale maoli maha ja selle tulemusel läks loomulikult minu armas lusikas katki. Nagu just see asi läheb katki, millega ma olin ise kõige rohkem rahul. Oleks kauss läinud, siis oleks enam-vähem suva olnud, aga lusikas... Aga noh, see selleks.

Kui ma Pärnu bussipeale sain ja Janet mulle istekoha leidis, siis tahtsin enne käega katsudes ettevaatlikult veenduda, kas iste on tõepoolest ikka vaba, aga kuna vasakus käes oli mul Janet ja paremas trükivärske tunnistus, siis mida tegin mina? Ikka seda, mida iga normaalne ajudebiilik teeks. Ma ei tea, kas väsimusest või ajameelsusest, aga ma lasin automaatselt tunnistuse käest lahti ja veendusin, et oii näe, iste ongi vaba ja sättisin end istuma. Korrastasin veel oma õlakotti, et oleks mugavam ja üldse ei koitnud mulle hetkekski, et aga kus tunnistus on. Hetk hiljem tuli üks meesterahvas koos oma kaaslasega, kes teatas, et need on nende istekohad. Ma vaene väsinud hing olin sunnitud kolima üle vahekäigu teisele poole ja siis alles keegi hüüatas, et oii, teil on vist tunnistus maha kukkunud. Mul oli selline wtf nägu, et mis tunnistus? Ja sekund hiljem mulle koitis, et halloo Kai, Sinu enda higi, vaeva ja magamata öödega välja teenitud tunnistus, mille peal ma rõõmsalt tatsusin. Einoh, pole midagi kommenteerida. Parem lähen magan end kaineks. Kusjuures, kui korra tagasi tulla selle meeletu väsimuse peale, siis mu organism on vist hakanud streikima, sest mul konkreetselt pudeneb juukseid nii palju, nagu tegu oleks mingit sorti karvavahetusega. Ma ei tea, mis ma nüüd tegema pean, tooreid mune pähe laiaks lööma või nõgeseleotist keetma, aga no good luck with that... Pime ja nõgesed, sound like much fun :D

Lubasin siin suure suuga, et homme (see tähendab juba eile), et näitan teile siis oma uut vihmamantlit. Kamandasin hommikul vara isegi Joosepi välja vihma kätte, et mis ta ikka seal sooja teki all põõnab, eksole, tulgu nüüd ja tehku minu tuttuuest mantlist üks klõps. Aga, kuna see pildi tegemine käis nii, et mina marssisin kärmelt trepist alla vihma kätte, jõudsin end vaevu ümber pöörata, kui Joosep juba tegi klõpsu ära. Meil oli ühesõnaga suts kiire, õigemini minul oli. Seega mul polnud väga aega hakata end sättima või pardinägu tegema. Noh, see viimane oli nüüd nali, eksole). Ma isegi ei jõudnud kuulmise järgi, läbi vihmasabina, ära fikseerida, et kuhu ma täpselt vaatama peaksin. Seega, kui ma vaatan väga "metsa" poole, siis teate miks. Igatahes, kuna hommikune fotosessioon läks minu meelest üle kivide ja kändude, siis õhtul, peale Tartu trippi, otsustasin läbi sopa ja vihma ema poole roomata, et tehku tema ka paar klõpsu. Mul oli ikkagist missioon, teile- oma armsatele lugejatele, vihmamantlit demonstreerida.

Tartu tripp ise oli suht väsitav, sest seal oli mingi meeletu tuul, mis konkreetselt ja ilma liialdamata puhus kogu aeg nii tugevasti, et ma olin täiesti veendunud, et päeva lõpuks on tuul rebinud mult peast viimsegi kui karva. Kuigi Liis edastas mulle oma töökoha aadressi, et kui ma mahti saan, siis võiksin tema poolt ka läbi astuda ja kohvi juua, aga ma ei hakanud üldse üritamagi sinna minna, kuna tugeva tuulega on see probleem, et kõik võimalikud ja võimatud helid kannab kuskile ära või valest suunast ja seega tekib tunne nagu oleksid topeltpime. Õhtul tagasi minnes, kui bussi peale astusin, siis bussijuht tervitas meid Janetiga eriti rõõmsalt, hüüdes: "No tervist, pole ammu näinud!" Bussijuht mõtles seda loomulikult nägija vaatenurgast, aga mulle tohutult meeldib sellistele lausetele vastata sõbraliku sarkasmiga ja seegi kord ütlesin, et tõepoolest pole ammu näinud.

Hah, ja eilse päeva lõpetas tõsine huumorinurk. Mul oli pikk telefonikõne Christeliga, kui äkki hakkas kuskilenne kümmet ja peale kümmet Kiku korduvalt sisse helistama. Esiteks oli veider see, et Kiku nii paaniliselt vahele helistas, sest tavaliselt ta nii ei tee, õigemini mitte kunagi pole nii teinud. Ma esiti arvasin, et kuna ta on jalkafänn, et Itaalia meeskond võitis vm ja nüüd tahab kannatamatult mu trummikiled suurest õnnest ribadeks röökida. Teiseks, kuna Kiku on sõprade seas teada tuntud noor pensionär, kes juba õhtul kell kaheksa laseb silma looja, siis oli see ka sellepärast tiba veider. Noh, igatahes lõpuks sai see vaevatud hing mu kätte ja teatas, et blogijate vahel on lahvatanud skandaal, mille üheks peategelaseks olevat ka mina. Mul oli muidugist kuldaväärt reaktsioon,natuke isegi kahju, et keegi ei filminud seda :D Ma praeguses postituses ei kommenteeri midagi, aga suure tõenäosusega tuleb üks postitus selle kohta ka minult, kuna mul oleks paar mõtet ja vastulauset öelda.

PS. Jessas, ma sain eile hommikul selle põhjuse ka teada, et miks oli nii vajalik see, et mina oleksin ka kodus, kui Joosepi ema meile tuleb. Ma tahaksin praegu suurest õnnest selle välja röökida, aga hoian end täiega tagasi, kuna meil on suisa video sellest ja nüüd ma ootan kunas see minuni jõuab ja siis avalikustan eluparima üllatuse :D

Prantslannad on tõesti ühed müstilised inimolendid, kes suudavad pea igas olukorras laitmatult kaunid ja loomulikud välja näha ning mis kindlasti veel seda naiselikkust juurde lisab, on nende käitumismaneer: kõne, liigutused, kehahoiak jm. Minu meelest neist tõesti õhkub seda naiselikkust kuidagi rohkem kui teiste rahvaste femmedest, aga eks see tuleneb paljuski ka kultuurist, kus nad kasvavad ja kust nende juured pärinevad :)

Täna leidis Joosep ühe artikli, kus on välja toodud 7 asja, mida prantslannad kunagi oma juustega ei tee ja kui selle läbi luges, siis ütles, et see on natuke skisofreeniline. Uurisin siis, et mis seal siis nii vastuolulist kirjas on? Joosep ütles, et ühe punkti all öeldakse, et prantslannad ei kuivata kunagi oma juukseid fööniga, vaid suvel lasevad juustel kuivada värske õhu käes, talvel aga pehme rätiku sees. Kuid teises punktis öeldakse, et prantslannad ei lahku kodust kunagi märgade juustega ehk et mismoodi nad siis juukseid värske õhu käes kuivatavad, kui...

Kuna mina ei ole ilmselgelt prantslanna ja samuti ei ole ma ka elanud selles kultuuris, siis pole ma ehk õige inimene seda teemat arvustama või käsitlema, kuid mul siiski tekkisid mõned mõtted ja seda just seoses Joosepi öelduga. Mina küll ei viskaks nii uljalt siin kivi prantslannade kapsaaeda, justkui nad ei teaks ise ka päris hästi, mismoodi oma juukseid lõppudelõpuks kuivatavad ja kas lahkuvad siis ikkagi märgade juustega kodust ja kuivatavad seeläbi juuksed värskes õhus või mitte. Võib-olla lihtsalt artikli kirjutaja sõnastus oli veidi puudulik või siis kahetimõistetav. Võib-olla prantslannad siiski tõesti ei lahku kodust märgade juustega ja kuivatavad suviti juukseid värskes õhus, tehes seda lihtsalt rõdul või aias olles. See poleks ju päris kodust lahkumine... Aga mine ja võta siis kinni, võib-olla on prantslannadel lihtsalt erakordselt värske õhk kodus. On kuidas on, aga minu variantidega on siiski üks häda. See tähendaks, et kõik (või siis enamus) peaks omama ühte kolmest variandist: rõdu, aeda või erakordselt värske õhuga täidetud eluruumi. Kui ühte nendest tingimustest pole, siis ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi nood imetabased naised värskes õhus oma juukseid kuivatavad, ilma kodust lahkumata.Artikli enda leiate siit.

Kuigi rahvuselt minus pole kübetki prantslannat, siis on rõõm tõdeda, et sellegipoolest kasutan ka mina vaikimisi mõningasi nippe nende varamust. Näiteks ei kasuta ka mina juuste kuivatamiseks fööni ja seda mitte seepärast, et oleksin üliöko, vaid mu juuksed on niigi haprad ja ma ei soovi neid omaltpoolt veel lisaks kuivatada. Samuti ei pese ma igapäevaselt pead, vaid ülepäeviti ja lähen minagi aegajalt märgade juustega magama, sest tõesti need loomulikud lained, mis juustesse ööga tekivad, on kuidagi eriti armsad.

Kui korra veel juustehoolduse teemal peatuda, siis lugesin kunagi, et juuksed muutuvad säravamaks ja tugevamaks, kui peale juustepesu loputada pea külma veega. See pidavat nahapoorid sulgema ja kasulikud ained juustesse jätma vms. Tunnistan ausalt üles, et mina pole seda suutnud teha, või noh õigemini paar korda tegin, aga see oli ka kõik.Nii et mina pesen pead külmakartliku inimesena ikka sooja veega, kuivatan juuksed loomulikul teel ja hiljem lisan juustele makadaaniapähkliõli ning paar korda kuus teen ka proteiinimaski, sest ma värvin oma juukseid.

Läinud reedel juhtus minuga selline ootamatu olukord, kus ma esimest korda kohtusin oma blogilugejaga (tsau Maris :D ma loodan väga, et ma nüüd nimega pange ei pannud, aga kui panin, siis kõik on Linda süü, tema luges selle nime nii välja). See kohtumine Pärnu Kaubamaja Expressionis oli muidugist planeerimata kohtumine, sest trust me, kui see oleks olnud teadlik kokku saamine, siis oleksin end inimeseks vuntsinud. Ma loodan, et ma oma kasimatu olekuga inimesele pikaajalist hingetraumat ei valmistanud...vähemalt polnud ma nii koll, et ta poleks meile abi tulnud pakkuma. Nimelt ma tahtsin endale uusi klambreid, mida pühade ajal enda soengusse sättida. Linda püüdis siis mulle leida minu kirjeldusele vastavaid klambreid, aga üldiselt ta leidis kõike muud kui kivikestega klambreid. Kuid Linda on vägagi teadlik, et mina järelandmisi ei tee, sest kui ma ütlen, et tahan kivikestega juukseklambreid, siis üllatus-üllatus, siis see tähendabki kivikestega klambreid. Kui ma tellin endale üleküpsetatud lõhefilee juustukatte ja seentega, siis ma ei mõtle selle all kapsasuppi.

Igatahes...ega ma ei tea päris täpselt, kas märgati kuidas Linda ohib seal riiuli ees või tõmbas tähelepanu minu labraatorist juhtkoer, kuid sellegipoolest tuli meie juurde klienditeenindaja, kes uuris, et kas saab meid kuidagi aidata? Linda, kes vaevles seal meist kõige enam, oli kärme vastama eriti loogiliselt: "Ei, vist ei vaja abi!" (loll, ma ütlen....abi tuleb alati vastu võtta).

Mina mingit valehäbi tundmata (nagu see minu puhul ikka on) ütlesin kohe järgi, et vajame küll abi ja kohe saimegi õige klambriseina juurde, kus oli terve posu kõiksugu kivikestega klambreid...üks säravam kui teine...nii särav, et ma oleksin isegi peaaegu nägijaks saanud (Linda näed ei saanud sellestki aru, et me polnud ennist isegi kivikestega klambriseina ees).

Lõpuks, kui olin oma kraami välja valinud, suundusime edasi kassasse, sest ausa kodanikuna mul oli ikka plaanis tasuda ka nende vidinate eest, mida ma kokku ahnitsesin. Kassas ma loomulikult ei suutnud leida oma miljoni sahtliga kotist enam rahakotti üles, aga kui lõpuks see välja tuli, siis viskasin pangakaardi Lindale näppu, et maksku kärmelt ära ja teeme lestad. Kui arve oli kenasti tasutud, siis umbes sel hetkel ütles klienditeenindaja ala miskit sellist: "Ma loen Teie blogi ja see meeldib mulle väga, et kui juba siis juba..." (ma loodan, et ütles ikka, et "meeldib väga" :D Võib-olla tahtsin ma vaid nii kuulda...igatahes ma ei osanud suurt midagi vastu kosta, ma vist ütlesin midagi sellist ebamäärast nagu "ahsoo").

Aga täiega tore oli, sest kes see mees oli, kes väitis, et eestlased on nii tagasihoidlikud ja midagi ei julge öelda vms. Näete, kõik eestlased polegi sellised omaette sossutajad, vaid kui miski ikka meeldib, siis laotakse jutt letti ja nii ongi. Expressionist lahkudes ütles Linda kokkuvõtvalt: "Nüüd nägi üks inimene ära, et Sa polegi mingi feik pime, sest usu Kai, raudselt mõned arvavad nii."

2014 vana-aasta ööl andsin endale ühe uue aasta lubaduse- ma ei lõika oma juukseid viis aastat. Võib-olla tekib küsimus, et miks ma sellise lubaduse andsin ja kellele. No see on lihtne, lubaduse andsin endale ja see mõte tuli mul sellest, et kui ma väikese jõnglasena lasin, suure mangumise peale, oma tagumikuni ulatuvad kiharad maha pügada, siis pole ma üle 20-aasta suutnud oma juukseid tagasi pikaks kasvatada. Tavaliselt jõuan ma kuskile abaluudeni ja siis tuleb mul hirmus kihk peale muudatusteks. Kõige tavalisem, mida ma sellistel hetkedel endale pähe lasin kokku keerata oli karee sarnane lõikus, millel kukla pealt juuksed lühemad ja küljed pikemad ja potsiku täis punast värvi peale, sest kujutasin ette, et minu tumesiniste silmadega sobib see imehästi. Mis on ka tõsi, eksole :D

Kuid, eks selle lühikese sonksiga oli alati nii, et paar nädalat, heal juhul kuu, oli kõik vinks vonks, kuid siis hakkasin kahetsema, et nõrkusele allusin.

Igatahes nüüd, kui 2015 aastalõpp hakkab lähenema, siis mõtlesin, et oleks viimane aeg teha kokkuvõte esimesest aastast, et mil moel ma oma juuksekasvu püüdsin kiirendada ja suurendada, milliseid tooteid kasutasin ja kuidas on siis ikka selle lõikusega lood kujunenud.

Võin uhkusega kinnitada, et 2015 aastal on minu juuksed kääre näinud kahel ja poolel koral. Kahel korral lasin lõigata juukseotsi, mis olid katki ja see pool korda...noo, see oli pigem selline paari karva kärpimine, kui ma suvel juukseid patsi pannes avastasin, et mingi paar karva on kuidagi väga nukralt üksi patsisabast välja tolgendamas.

Juukseid olen pestnud Swartscopi šhampooniga, mida saab osta juuksurisalongist, ainult selle pisikese vahega, et mina ei osta endale neid juuksetooteid, kuna mu ema on juuksur ja omab oma isiklikku salongi. Seega varustab ta iga kell mind igasugu stuffiga...alustades šhampooniga ja lõpetades igasugu hooldusmaskidega ja sinna vahele jäävad palsamid, spreid, õlid.

Seda ma öelda ei oska, kui palju peaksid normaalsed juuksed ühe aasta jooksul kasvama...see on iga inimese puhul niivõrd erinev. Minul on aastaga kasvanud kuskil 10 cm, aga kui ma liidan juurde ära naksatud juukseotsad, siis peaks kuskil 15-16 cm tulema. Kuna juuksestruktuur on mul selline pehme, habras ja õhuke, siis ostsin endale ka esmakordselt Placenta-Activ tootesarjast juukseseerumit. Peaks ütlema, et vist täitsa mõjub, sest ma ise tunnen katsudes, et juuksed on tihedamaks muutunud ja seda kinnitab ka Joosep.

Ainus miinus minu poolt selle seerumi kohta oleks see, et kuna tegu on klaasampullidega, siis tuleb rätikuga ampulli pudelikael ära murda, mille tulemusena tekib sinna terav ja veidi sakiline klaasserv, siis peab seda seerumit väga ettevaatlikult peanahale kandma, sest muidu võib juhtuda nii nagu mul on paaril korral juhtunud. Nimelt võid kogemata need uued juuksehakatised, mida oled hoole ja armastusega kasvatanud, maha nülida, kui hakkad ampulli juuste vahelt ära tõstma. Kõige parem lahendus oleks sinna otsa sebida mingisugune pipeti taoline värgindus...ma isegi ei oska öelda, et miks tootja ise pole sellise pisikese detaili peale tulnud.

Kokkuvõttes olen ma selle aastaga super rahul ja olen saanud palju indu juurde, sest mul pole ammu juuksed nii pikad olnud. Jätkan ka järgmisel aastal samade protseduuridega ehk et paar korda nädalas teen juuksemaski, siis alati peale juuksepesu spreitan juustesse keratiini või niisutan juukseid makadoonia pähkliõliga (seda ma panen kusjuures igapäevaselt juustesse ja mis siin pattu salata...näkku ja kätele ka, sest see on nii mõnus ja teeb naha siidiselt pehmeks).

Ma leidsin ka nüüd vahepeal koju tulemiseks aega. Ma olen täna pool päeva istunud kinosaalis ja teise poole päevast veetsin istudes apteegis, kus ma tagasihoidlikud 25€ letti ladusin. Pluss tegelikult pean 19 eurtsi veel maksma, sest tellisin endale kaks karpi juuste jaoks reklaamitud Placenta-Activ seerumit, mis peaks ma ei tea mida täpselt tegema. Juukselangust vähendama, juukseid tugevdama ja juuksekasvu kiirendama? Loodetavasti! Ma pole väga uurinud, olen lihtsalt reklaamiohver. Pole isegi Joosepile veel julenud öelda, et kulutasin sellise summa imelisele juukseeliksiirile. Tegelikuses pole Joosepil selle vastu midagi, et ma kulutan ilu- ja tervisetoodete peale nii palju raha, vaid asi on pigem selles platsentas. Me nimelt nägime seda Placenta-Activ reklaami koos telekast ja kui mina läksin hullult tuhinasse ja sädistasin, et vot seda pean mina ka saama, siis Joosepi reaktsioon nii lilleline küll polnud...pigem tundis vist jälestust ja ütles: "Kaiii, Sa ei hakka ometigi endale kellegi platsentat pähe hõõruma?!"

Minu meelest pole selles midagi rõvedat, sest ega ma seda sööma ei hakka. Pealegi kõik on väga teaduslik ja steriilne. Ega need kapslid pole sedasi toodetud, et kuskil haiglas, sünnitusosakonnas, kogutakse ämbritesse platsenta valmis ja siis topitakse ahjusoe platsenta kapslitesse ja edasi müüki, kus kõik inimesed saavad seda osta ja endale pähe määrida. Placenta-Actival on lisaks seerumile müügil ka šhampoon ja palsam, aga õnneks ma päris lõplikult mõistust ei kaotanud ega hakanud endale meeletus koguses juuksehooldust koju tellima. Eks ma umbes kuu aja pärast annan teada, et kas ja kuidas see Platsenta Activ seerum mu juustele mõjub.

Aga, kui tänastest filmidest rääkida, milleks olid Supilinna Salaselts ja San Andreas, siis hästi lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes oli naljakas. Ainult, et naljakas erinevas mõttes. Hoiatus, edasi tuleb jälle natuke filmispoilat. Supilinna Salaselts oli naljakas oma sisu ja lõbusate seikluste ja ütlemiste pärast. Närvi ajas ainult üks perekond, kes tuli lastega kinno, aga selle asemel, et lastega kvaliteetaega veeta ja koos naerda, istusid vanemad terve filmi oma nutifonis- nagu mismõttes?!

San Andreas oli aga naljakas, kuna kui kogu San Francisco hävines step by step (hooned kukkusid kokku, toimusid maavärinad ja järeltõuked, tsunami, plahvatused), siis tsikk ronis vapralt kontsakingadega mööda varemeid, mis oli nii sürr. Järgmine hetk sõitsid nad helikopteriga, kui olid just hetk tagasi pääsenud varisevate pilvelõhkujate vahelt ja siis toimus kaadri muutus...ilusad põllud, ilus muusika ja kogu selle tohuvapohu vahele pandi väike helge romantiline moment ka. See kõik kokku oli ebanormaalselt sürrialistlikult naljakas. Kõige rohkem häiris mind see, et ma ei näinudki filmi lõpus, kas tsikil jäid kontsad filmi lõpuni jalga või mitte...nii närvi ajas, et ei näidatud, aga vähemalt meik ja sonks püsisid lõpuni laitmatult. By the way Linda, nagu Sa vist juba ise aru said, siis Sul pole mõtet juulis San Franciscosse lennata.

Ahjaa, San Andrease film oli 3D ja isegi mulle anti 3D prillid, Mac ostis mulle veel eriti fäänzi joogitopsi. Mis puutub 3D prillidesse, siis noo peale rämeda peavalu ei andnud need mulle midagi, kuigi need prillid pidavat tekitama peavalu ainult nägijatele. Ups, valetan, 3D prillid andsid mulle ikkagist ägeda emotsiooni. Siin ka paar klõpsu minust, topsist ja Džännust 3D kinos.

Järgmine film, mida ma nüüd pikkisilmi ootan on Minions: Kollased käsilased. Ma nii hullult ootan, sest see tõotab tulla meganaljakas. Puhtalt juba treileri peale lõkerdasin südamest. Siin siis treiler:

And last but not least...Joss avastas ühe väga hea laulja. Ma ei oska kohe isegi kirjeldada, aga siin üks näidislugu:

Tellimine: Postitused ( Atom )

featured Slider

Armas ja lihtne soengunipp

Mõistus tule koju

Ja selline see siis ongi

7 asja, mida prantslannad kunagi oma juustega ei tee

Ootamatu kohtumine lugejaga

Natuke kiharajutte

Kinomanjakist platsentani

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin

featured Slider

Armas ja lihtne soengunipp

Mõistus tule koju

Ja selline see siis ongi

7 asja, mida prantslannad kunagi oma juustega ei tee

Ootamatu kohtumine lugejaga

Natuke kiharajutte

Kinomanjakist platsentani

Kes siin kirjutab?

Kutsu mind kõnelema

Kirjeldustõlge

Koostöö

Facebook Like Box

Otsi blogist

Vanad postitused

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin