Tänaonlihtsaltniikahtlanepäevolnud.

Igapäevased lihtsad asjad, mida ma olen harjunud tegema ei tule täna absull välja. Võtame kasvõi toidu valmistamise. Minu jaoks pole vähimgi probleem vaaritada maitsev õhtusöök ja ühtlasi kokkamise käigus külmikust leiduvad jäägid ära tarbida. Kui soovitakse kisselli vahukoore-kohupiima kreemiga - saab. Kui soovitakse krõbedat ahjuliha koos ahjukartulitega - saab. Kui soovitakse lõhe-, borši-, aedvilja- või püreesuppi - saab. Kui soovitakse pannkooke, magusaid või soolase täidisega - saab, kõike saab. Pole mingit probleemi ega küsimust.

Aga täna... täna ei saanud ma reaalselt isegi kartuli keetmisega hakkama. Algselt oli plaanis Joosepile üleeilseid keedukartuleid praadida ja kapsahautist soojendada. Ma veel eraldi lugesin potis kartulid üle, et esmaspäevaks jääks normaalne kogus, mida lõunaks pakkuda. Hakkan siis mina kartulit praadima... võisilm ka pannil juba sulanud, kui haaran potist esimese kartuli. Viilutan selle ära ja kui hakkan teist kartulit võtma, siis mida pole - kartulit pole. Ainult mingi mudru oli. Ma ei saa aru, kas ma loendasin kogu aeg ühte ja sama kartulit viis korda järjest või? #pimedalikkajuhtub

Vähe sellest, et ma absull ei vaimustunud kartuli koorimise mõttest, sest no ma olin end vaimselt teisele lainele täna seadistanud, siis avastasin, et einoh suurepärane - hautis ei lõhna ka just kõige värskemalt. Nii ma ohkisin seal pliidi ääres, kui Joosep soovitas ikka enne hautise ära viskamist seda natu-natukene keeleotsakesega mekkida, aga kuna mina olin hetk tagasi ühe banaani-õuna-spinati smuuti hinge alla tõmmanud, siis mind ei isutanud mekkida vbla natuke mädanenud kapsast.

Uhh, kuna olin kogu olukorrast ülimalt häiritud, siis otsustasin lihtsamat vastupanuteed minna ja teha vana head lollikindlat heeringa-hapukoore-sibula möksi koos keedukartuliga. Kuna lõunaaeg oli niigi üle läind, siis koorisin ühe portsu kartuleid kärmelt ära ja viskasin poti pliidile ja lülitasin pliidi täisvõimsusele, et kartulid saaks kiiremini keenuks. Vahepeal tegin selle heeringamöksi valmis ja siis läksin istusin arvutisse. Suur viga.

Järgmine hetk oli see, kui ma toetusin küünarnukkidega valamu servale ja kisendasin Joosepile, et ei tuleeeee kööki, ei tule, ei tule. Vaene mees tahtis mind kõigest lohutada. Ma sain teada, et täisvõimsusel töötav pliit keedab tõepoolest poole kiiremini  mu kartulid valmis ja sama kiiresti ka kärsatab. No siis muidugi mitte, kui ma kurnaks need õigel ajal ära. Igatahes, ma reaalselt tahtsin nutta, et kuidas ometigi saab mul täna kõik nii metsa minna.

Kassisin pool tunnikest, sest no ausalt öeldes oli mul sellest toidust juba kergelt öeldes poogen. Mingi hetk aga korjasin oma motivatsiooniriismed kokku ja suundusin tagasi kööki, et hakata uuesti kartuleid koorima... Joosep oli ka natuke aega lohutuseks seltsis, või no ma käskisin olla, sest vajasin emotsionaalset tuge, kui võtsin noa, et uuesti otsast alustada. Mingi hetk uuris Joosep, et kuidas mul läheb, no nii jutu jätkuks või nii ja siis vastas ise: "Aa ups, see polnud vist praegu kõige parem küsimus..." :D

Kuna ma ennist jooksin ummisjalu oma kartuleid päästma, siis viskasin selle tilgatumaks keenud poti koos põlenud kartulitega otse kraanikaussi, kus ma kuulsin, et miskit susises, aga loomulikult ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest no milleks, eksole. Arvasin ju, et tegu on selle kuramuse põlenud kartuli sisina ja susinaga. Ei olnud. See oli mu puidu aluse komplektist pärineva noaga, mille käepide tulikuuma poti all ära sulas. Jess. Ma ei pea vist oma frustatsiooni kirjeldama.

Ma ütlen, täna on mingi selline "kõik läheb peeti" esmaspäev, mis sai tegelikult alguse juba öösel, kui tahtsin hakata maiustama oma lemmik krevetisalatiga, mille Joosep mulle linnast üllatusena tõi.

Sättisin end siis mugavasti voodisse teki alla, lülitasin elektrilise alustekikese ka sisse, no et ma ei saaks +23 kraadises toas põiepõletikku või miskit, eksole. Salati koos kahvliga võtsin ka muidugi endaga ühes, aga kui sain end lõpuks sätitud ja olin valmis hambad lööma krevetti, oli kahvel otsustanud vahepeal ära jalutada kadunud asjade maailma. Peale põhjalikku otsimist, palusin Joosepil endale uue kahvli tuua. Kui nagu võluväel sain endale Joosepi abiga siuhti uue kahvli, siis kae nalja - ma va pime suutsin salati ära kaotada. Lõpuks leidsin salati üles. See oli mul süles. Kuna mul tavaliselt on läpakas süles, siis mu aju ei genereerinud ära, et see pole läpakas. Lõpuks sain sööma hakata ja söömise ajal ilmus ka teinegi kahvel välja.

Juhhei. Ma just avastasin, et mu põlve peal on mingi kuivanud heeringa-hapukoore nire. Virk inimene läheks ja nühiks selle kohe praegu seebi ja käsnaga puhtaks, aga minul on raskelt savi mingist nirest, ma hõõrusin selle lihtsalt sõrmedega maha. Las mu põlv haiseb natuke soolaheeringaliselt. Mul on peale tänaseid läbielamisi selleks täielik õigus. Aa kuidas Teie päev on muidu täna kulgenud? Miskit huvitavat juhtunud? :D

Jeeii, olen haige! Nina tilgub nagu oleks keegi veehoidla tammi ära lõhkunud, nina on sellest paberiga nühkimisest hellaks ja valusaks muutunud ning kurk ei anna ka asu, eriti öösiti, kui ma üritan siin magada eks ole, siis tuleb tüütu köhapoiss ja kukub mind piinama. Kuid ega haigena ei passita kodus (või ma pole järelikult nii haige, kui ma kipun ja jaksan välja ronida koduseinte vahelt). Lihtsalt üleeile oli Maci sünnipäev ja ega iga päev nii vanaks ei saada ja seepärast läksime meiegi Joosepiga õnne ja tervist libajuubilarile soovima, et ka järgmised 75 oleksid täis õnne ja rõõmu ja tervist ja üllatusi ja koeri ja sõpru ja kortse ja kõike muud sellist.
Nüüd tagasi minu juurde, sest ma olen haige ja mulle peab erilist tähelepanu pöörama. Kui oled haige, siis ikka töötab see mõistus kuidagi teistmoodi (vähemalt minul) või ei tööta üldse - vahepealset varianti justkui ei eksisteerikski. Igatahes otsisin ma medaljone, sest detsembris panin ma need turvalisse ja kindlasse kohta, kust oleks pärast hea võtta ja no et vältida nende ära kadumist...sähh Sulle turvaline koht. Lausa nii turvaline, et ma ei mäleta, et kus see turvaline koht asetseb meie 23 ruuduses korteris, millisel ruutsentimeetril see spot on?! Kas keegi teab? Ma oleks nagu eriti tänulik vihje eest! :D
Koristasin isegi suures otsimistuhinas oma öökapi sahtlid ära, siis vaatasin voodialusesse kasti, siis pappkasti, kus on koerte kingitused ja riiulisse piilusin, aga mitte kuskil ei hakka mulle kätte kilekotikest koos medaljonidega. Lõpuks hakkas mulle kätte diivani kõrval ilutsev tühi pappkast, mis on nii suur, et ma ise mahuksin sinna sisse...ma ei lasknud kaua sel mõttel peas tolgendada. Tirisin kasti keset tuba ja pugesin sisse ja hüüdsin: "Joosep vaata!"
Joosep vaataski ja uuris, et mis ma tahan, kuna mängis parasjagu ühte sõjamängu. "Ma olen siin!" kostus minu hääl sumedalt kasti seest.
"Sa oled kasti sees?" uuris Joosep veidi hämmeldunult.
Kamandasin Joosepi endale appi, et paneks kasti pealt kinni, sest koertel oli nii suur huvi, et miks ma olen kasti sees ja mis ma ometigi seal teen. Hakkasin kordamööda koeri hüüdma ja Janet kraapis natuke siit nurgast ja natuke sealt nurgast ning lõpuks tõi sussid. Kui susse ei tahtnud, siis tahtis hakata mulle mänguasju vedama, kuid keelasime, sest vaja oli, et aitaks mu kastist välja. Lõpuks kogus natuke julgust ja suure kutsumise peale hüppas kasti peale ja pistis oma koonu koos märja ninaotsaga mulle karbipilust sisse ja tegi musi, olles ise nii rõõmus, et mu kätte sai. Päris lõpus keeras Joosep kasti kummuli ja ma ronisin sealt välja nagu tõeline rambo ning Janet leidis, et see on just Talle sobiv ja päris mõnus privaatne jurta, kuhu oma pesa teha. Kokkuvõttes hakkas sellest rahmeldamisest (või no umbses ja hapnikupuudulikus kastis) pea ka valutama, kuid kõik seda ilma asjata, sest medaljone pole ma ikka veel leidnud.

Kuna uue nädala algusesse lubab vihma ja lörtsi, siis kasutasin Täna veel võimalust ja käisin Kassitoomel kiikumas, Janet samal ajal uudistas ja tuuseldas ringi ning mina lasin oma palgeid kevadpäikesel õrnalt kõditada. Oli ütlemata mõnus ja teraapiline.
Kassitoomel on sellised hästi vahvad ja mugavad kiiged, kus saab kahekesi kõrvuti istuda ja selga toetada. Igatahes panin Janeti rakmed ja jalutusrihma enda kõrvale ning kindad ka sinna lähistele. Mingi hetk tuleb Janet ja paneb mu kinda põlve peale, mille peale ma olin ütlemata üllatunud, sest mõtlesin, et kas ma tõesti pillasin ennist kinda maha...igatahes ma kiitsin Janetit ja andsin maiustuse. Puhastasin kinda üksikust puu- ja lehepurust ning kui hakkasin kinnast teise kinda juurde panema, siis oli ka too teine kinnas kadunud. Sel samal hetkel, kui avastasin, et teine kinnas ka kadunud, siis kuulsin selja tagant juba Janeti rahulolevat mõminat ja Ta suundus minu juurde, pani ka selle kinda mu põlve peale ja oli justkui sellise olemisega, et:"Näe leidsin Sinu teise kinda. Palun preemiat. Aitäh!"
Andsin siis maiustuse ja ütlesin:"No tubli tüdruk, aga ise ei tohi minu asju võtta. Mine jookse ringi.". Seekord olin ma targem ja jätsin oma esimese, Janeti poolt toodud, kinda sülle. Kui sain kinda kätte, siis puhastasin ka selle ära ning kui sain kindad puhtaks, siis hakkasin uuesti neid rakmete juurde panema, kui Janet krabas mu käest mõlemad kindad ja pistis jooksu...ma jõudsin vaid öelda:"Eeeii....". Ja mina arvasin, et läks sõnakuulekalt ringi jooksma, aga eii, Ta noolis terve see aeg minu kindaid.
Janet siis tegi ringi ära ja tuli tagasi ühe kindaga ja jälle pani kinda põlvele ja jäi mind vaatama sellise näoga, et:"Anna preemiat.", kui vahetus oli tehtud (kinnas mulle, maiustus Talle), siis käskisin Janetil minna ja otsida ka teine kinnas üles ja ega see Talle probleemi ei valmistanud, kepsles kergel sammul kiige taha olevale muruplatsile ning jooksis silmad särades ja kõrvad lotendades tagasi minu juurde ning ulatas mulle kinda ja otseloomulikult vaatas Ta mulle oma märgade silmadega otsa:"Aga maiustus?!"
Ma üritasin seda kõike filmida ka, aga miskipärast just siis ei hakanud kaamera tööle. See on see Murphy seadus.

Ma olen tohutult suur puhtusearmastaja ja tolmuimejaga undan ma elamises ringi üle päeva, aga see kehtib ainult siis, kui olen virk, usin ja äärmiselt tubli...
Pean ausalt ülestunnistama, et mul oli just selline paari nädalane periood, kus ma erilist suurpuhastust teha ei viitsinud ja olin Olümpialainel, kuigi õigem oleks öelda, et ikka veel olen! :)Aga Olümpialaine Olüpialaineks, täna võtsin end lõpuks kokku ja hakkasin koristama ja muid koduseid toimetusi tegema ning järjekord oli järgmine
- viskasin oma pidžaama pessu ja see tähendab seda, et panin kaussi vett, lisasin paar mõõtelusikatäit pesupulbrit ja jätsin pidžaama likku (mul nimelt puudub pesumasin)
- suundusin kööki, kus mind ootas kraanikauss koos nõudega ja sai ka need puhtaks pestud, kuivatatud ning oma kohale pandud
- koorisin õhtusöögi jaoks kartulid valmis
- vahetasin voodipesu ära
- kastsin oma ainsat potilille ja mul on sellest lillest siiralt kahju, sest mul läheb ta koguaeg meelest ära...
- pesin köögikapid ja kraanikausi desinfitseeriva vahendiga puhtaks
- võtsin välja tolmuimeja ning oot-oot ja asi ei piirdunud ainult väljavõtmisega vaid ma lausa kasutasin ka seda ;)
- maitsestasin kala...tavaliselt maitsestan kala kalamaitseaine, tilli, sibulaga ja lisan majoneesikoore kastme, aga täna tilli asemel raputasin mõnuga pizzamaitseainet ja kui küsite, et kas eksperimenteerisin teadlikult, siis vastus on: EI!
Põhimõtteliselt selline asjalik koristuspäev oli, aga üks huvitav vahejuhtum leidis ka aset...
Nimelt voorisin päris mitu korda toa-köögi ja vannitoa vahet, kui ühtäkki avastasin, et minu saunarätikut pole nagis...
Ma ei pidanud kaua nuputama, et välja mõelda, kes selle sealt piistu on pannud ja ega antud hetkel polnudki oluline küsimus see, et kes vaid KUHU?
Saunarätiku või mis tahes muu otsimine, minu kui pimeda jaoks, ei käi nii, et lähen keset tuba, teen 360-kraadise pöörde ja ütlen häälel, mis on täis leidmisrõõmu:"Ahhaaa, siin see ongi!"
Ei-ei, mina lähen toanurka ja hakkan igat ruutmeetrit läbi kompima ja kui vaja, siis ka igat sentimeetrit. Mnjah, paraku täna selles tehnikastt kasu ei olnud ja kuulutasin otsingud lõppenuks.
Kui eespool minu koristus nimekirja lugesite, siis oli seal juttu ka voodipesu vahetamisest ja tegelt hiljem leidsin ma oma saunarätiku üles...voodist, Joosepi poolelt, tema padjapüüri seest, väga korrektselt kokku voldituna...muig!
Kui läksin aru pärima, et miks minu saunarätik on tema padjapüüri sees, siis sain vastuseks, et see on tema padja täidiseks, sest vaesekesel on padi liiga madal...
Mina:"Kas ma võin selle sealt ära võtta?"
Joosep:"Ei või! See on väga mugav."