Kas teate, mida mina praegu teen? Jep, blogin. Ilmselgelt, eksole. Aga kas teate ka seda, mismoodi ma praegust juttu siia toksin? Eks ikka telefoniga. Nagu esmaklassiline amööb.

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.

Vot vahest on selliseid hetki, kus kõik asjad jooksevad pea peal kokku ja siis Sa tahaksid lihtsalt korraks end emotsioonidest tühjaks karjuda. Mul oli täna üle pika aja selline hetk. Mõtlesin, et lähen käin Janetiga õues pissiringil ära ja kui tuppa tulen, siis annan koonule süüa ja võtan endale ka miskit hamba alla.

Plaan, kui selline, tundus igati ohutu, aga see oli äärmiselt petlik. Oleks ma varem teadnud, et selline jant hakkab pihta, ma poleks end voodist välja loivanudki. Kogu see juhtumistejada algas sellest, et kõigepealt ma koperdasin esikus Joosepi seljakoti otsa, mille ta oli viisakalt mulle keset põrandat jalgu jätnud. Kui ma suutsin peale pääsukeste ja poognate tegemist võidukalt püsti jääda,avastasin ma, et ta on ise midagi suure hurraaga esiku riiulitelt otsinud ja selle käigus kõik minu eksklusiivsed õlakotid põrandale tõstnud ja need loomulikult ka sinna jätnud. Mnjah, loomulikult sinna jätnud, sest kuidas ma muidu saaksin praegu teile siin sellest halada. Järgmiseks avastasin, et absoluutselt kõik Janeti jalutusrihmad on kuskile haihtunud. See oli täielik müstika, sest Janetil ei ole ainult mingi üks rihmaräbal, vaid ikka oma viis komplekti kindlasti ja nüüd olid need kõik kadunud. Edasi avastasin, et esikus oleval pingil on äärmiselt kunstililiselt nutsus Joosepi surfipüksid, sokid, trussikud, kampsun ja hommikumantel ning pole sugugi välistatud, et seal oli veel miskit, mis sinna ei peaks kuuluma. Ma lihtsalt ei jõudnud nende asjade sobramisega lõpuni, kuna tundsin, et muidu ma lihtsalt plahvatan, võtan need asjad ja pistan neile tule otsa. Oleks need riided siis olnud vähemalt korralikult ja viisakalt kokku lapitudki, aga no kus sa sellega.

Lõpuks, peale pingelisi minuteid, leidsin Janetile mingisuguse rihma ja suundusime õue. Jõudsime kenasti muruplatsile, Janet tuuseldas seal veits ringi, mina nosisin sibulõunu ja kui tundus, et võiks hakata tagasi tuppa liikuma, siis otsustas Janet, et me EI lähe tuppa. Mina muidugi tundsin, et pegens küll, mul suhkur ka madal ja oleks tarvis kiiremas korras mahla või miskit magusat. Aga no enne kui mahla joomiseni jõuan, siis oleks vaja see kuramuse trepikoda ju üles leida. Ma isegi ei pannud tähele, et kust Janet valesti pööras. Ega üldjuhul on see preila meil nii nutikas küll, et on matsu välja jaganud, et kui häästi sujuvalt minna, siis Kai ei saa aru, kui oleme juba kuskil teisel rajal ja nii ei peagi kohe tuppa minema ja saab linna peale tšillima minna. Aga noh muidugi kohe, kui ma sain aru, mida see labraator üritab saavutada, pistsin ma pröökama, et otsigu kohe trepikoja uks üles ja lähme tuppa.

Ma ei tea täpselt, kus ma kõik ära tiirutasin, aga tean vähemalt nii palju, et kogu seiklus toimus sisehoovis. Ja ma sain veel teada, et meil on sisehoovis vist päris mitu madalat mändi. Ma vähemalt arvan, et mitu, sest Janet viis mind korduvalt peapidi männiokstest läbi. Aga no pole ka välistatud, et kogu see aeg oli tegu ühe ja sama männipuuga, ega mina ei näinud ju :D

Ei, väga "vahva" oli. Mulle on varemgi kõiksugu puuladvad ette jäänud, hoolimata sellest, et ma olen lühikest kasvu. Aga no tänane oli küll ikka tase omaette, sest ma korduvalt ja korduvalt kõndisin nägupidi okstesse, siis kulgesime kuskile murulapile, kus polnud ainsamatki sissetallatud rada, siis uuesti okstesse ja samal ajal kui otsisime endiselt ust edasi, sain ma ajaviiteks oma juustest männiokkaid välja noppida. Ahjaa, ühe käbiga sain ka vastu pead, mis mulle pähe kukkus, kui ma prauhti jälle puusse jooksin :D

Tundsin kuidas ärritus kasvas ja neesin end taaskord maapõhja, et telefoni kaasa ei võtnud. Mõtlesin ju, et mis selle viie mintsaga päevasel ajal ikka nii väga juhtuda saab, eksole. Aga no õnneks, ma ütlen õnneks, peale mõningasi veiderdamisi ja lollitamisi, leidsime lõpuks siiski õige ukse üles. Läksin tuppa ja siis loomulikult enne, kui ma oma suhkruga tegelema hakkasin, otsustasin Janetile krõbuskid ette tõsta, aga no kaussi pole seal, kus see olema peaks. Teadsin, et Python oli eile seda lakkumas käinud. Ta alati läheb peale Janeti söögikorda seda uudistama ja kontrollima, et ega pole left overeid. Helistasin Joosepile, aga no tema ei osanud ka mulle oma olematu mäluga miskit tarka kosta. Lõpuks võtsin uue kausi, andsin koerale toidu ette, liikusin magamistuppa, et oma mahl võtta, aga siis sattus mu talla alla mingi hüüber liivahunnik. Okei, hunnik on liialdus, aga no ikka päris palju liivateri ja see oli viimane piisk mu karikasse. Mõtlesin, et no mida asja, kas Joosepil oli tõesti niivõrd kiire, et kogu oma maise garderoobi pidi esikusse nutsu viskama ja välisjalatsitega mööda elamist ringi tammuma?!

Uuh, rahu, ainult rahu, Kai!" sisendasin ma endale. Tegelikult pole keeruline need riided ise sealt kokku lappida ja kappi tõsta ja tolmukaga elamine kähku üle käia, aga no lihtsalt asi on põhimõttes- ma ei salli sellist bardakki. Eriti veel siis ,kui kõik muu veab ka hetkeks viltu. Ja eriti raske on nende emotsioonidega siis toime tulla, kui veresuhkur on madal ja kogu see jant peab mahtuma korraga 15 minuti sisse. Jaotuks see ühtlaselt ööpäeva peale ära, siis oleks jummala lebo.

Aga põhjus miks Joosep linna tormas, oli nimelt selles, et ta läks Lindale bussile vastu, et aidata tal oma kodinad mu ema poole kolida. Linda ju alustab nüüd oma õpinguid Pärnu Koidulas ja siis seetõttu ka selline elukorralduse muutus. Ja no kuna Linda ei leidnud peavarju Pärnu linnas, siis oli minu ema lahkelt nõus teda oma tiiva alla võtma. Esialgu paigutab ema Linda minu vanasse tuppa, aga kuna emal on juba pikemat aega agaralt remont maja peal käinud, siis peagi saab Linda teisele korrusele oma väikese katusetoakese.  Käisin ka ise siin paar päeva tagasi ema pool teise korruse remonti uudistamas ja ema lasi endale kamina ette riputada sellise mõnusa korvtooli. Ma olen so in love. Kahju, et korterisse selliseid asju lakke ei anna riputada, aga noh, vähemalt tean mida kindlalt tahan, kui kunagi oma maja ehitama hakkame. Seni ma lepin rotangtooliga, mida mul ka veel pole :D Aga no see tuleb kindlasti, peab tulema, sest ma juba kujutan end seal nii mõnusasti ette istumas, magamas, lugemas jne.

Uhh, alustan seda postitust teist korda, kuna ma täna lihtsalt ei suuda sõnu ritta seada, nii et nendest sõnadest moodustuks lause ja et lause oleks arusaadav. Kas saite aru?
Igatahes reedel toimus väääga palju asju. Näiteks Ave käis Tartus ja tõi hästi palju vahvaid riideid. Ave on minu meelest selline inimene, kes tohutult tihti uuendab oma garderoobi, sest kui vaadata neid riidekoguseid, mida laiali jagab. Ma ei oska lihtsalt muud oletada, sest kui mina nii palju riideid jagaks laiali ja annaks ära, siis ma oleksin lihtsalt konkreetselt paljas...aga ma ei anna ja õnneks hoolitseb Ave ka natukene selle eest, et ma püsiks riides.
Kuna Ave garderoobis leidub üli armsaid ja ägedaid riideesemeid, siis meil Maciga on peaaegu alati olnud väike kisma, et kes mille endale saab ja kuna Ave Tartusse jõudes suundub esimesena (pikemalt mõtlemata) alati Maci poole, sest seal pole ju Pythonit (Ave nimelt kardab meeletult koeri ja eriti Joosepi naasklit, aga Maci koonlane Ellie, polegi koer ja sellepärast polegi vaja Teda karta), siis on alati Mac esimene, kes riidekoti läbi tuulab ja parimad palad endale napsab...brrff!
Eelmine kord oli sedasi ja üle-eelmine kord oli sedasi ja üleüle-eelmine kord oli sedasi ja kuna ma hakkasin viimane kord selle vastu protestima, siis tegin Avega kokkuleppe, et järgmine kord olen mina esimene, kes saab valida ja Ave oli nõus...ma ei mäleta kas Mac oli nõus, aga see polegi oluline ju, sest kui riiete omanik on nõus, siis on diil! Aga kui riiete omanikul esineb vanuse tõttu tugevaid mäluhäireid ja Mac vaatab lihtsalt omasuurte vesiste silmadega mulle otsa ja volksutab oma lehmaripsmeid, tehes nägu "Ma ei tea millest Te räägite...", siis tulemus on see, et mina EIII saa esimesena valida...
Jõudsin mina Maci poole ja mida minu vaesed pimedad silmad pidid nägema?! Mac oli endale meelepärased riided välja valinud ja siis veel keelas Avel mulle näidata, et mille Ta minu eest ära napsas...kus on õiglus?
Kuna mina olen rahvuselt eestlane-venelane-tatarlane, ehk et kokkuvõttes üks üsna kirju loomake, siis tundsin kuidas minu veri, säärase ebaõigluse peale, vemmeldama hakkas, mille peale Mac ütles"Hea küll...selle võid endale saada" ja ulatas mulle mingi riideeseme, millest ma ei saanudki kohe aru, et kas tegu on pluusi või joogapükstega, aga tegelikult oli nunnu must boolero.
Aga seda teist riideeset Ta mulle ikka ei näidanud. Järeldasin, et eks see peab siis ikka väga minu teemas asi olema, kui nii kiivalt varjab ning tõde selguski üsna pea...Mac napsas minu eest ära imeilusa musta seeliku, mis on mitmekihiline...alumine kiht on siidine ja pealmised kihid on sellised pitsi-satsilised, ühesõnaga mega numpsik.
Jaah, Macil oli õigus! Ma poleks tohtinud saada seda seelikut katsuda, sest kuna olen taolist seelikut kuskil poolteist aastat otsinud, siis mu meeleolu läks veelgi rohkem miinustesse, kui üldse olla saab...nii umbes -1 000 000.
Kuna ma ikka hullult mossitasin ja vingusin, halasin ja tegin tohutult palju etteheiteid ja seljataha viskeid, siis Mac lõpuks murdus ja andis seeliku mulle. Aitäh! :))
Aga teate mis? Ma ei ole sugugi rõõmus, kuigi tegelikult reaalselt ja kokkuleppe päraselt kuulub seelik mulle, siis kogu selle kamarajura pärast enne seelikut...Anna andeks, Mac! Mjäu! :/
Igatahes minupoolne edaspidine kompromiss oleks see, et järgmine kord saad Sina esimesena valida ja üle-järgmine kord valin jälle mina esimesena jne. Kas sobib ja kui Sa ütled, et ei sobi, siis ma hakkan nutma!??
Sellised olid siis üleeilsed sündmused, aga ega eilne parem ei olnud...
Eile käis meil külas Joosepi kasuisa ja no mõtlesime, et lähme kuskile välja sööma. Mina pakkusin, et võiks Kreppi minna, kuna seal ka taimetoitlastele häid toite (Joosepi kasuisa siis nimelt herbivoor). Kuna üks seltskonna liige on peaaegu liikumisvõimetu (loe: mina), siis loogiliselt võttes läksime autoga, aga et autoga Kreppi saada, siis oli vaja auto kuskile lähedusse parkida. Tiirutasime siis autoga päris mitu ringi ümber kesklinna, aga tasuta parkimisplatsi ei leidnud. Kuna Joosepi kasuisa oli juba üsna närvis, sest ei leidnud tasuta parkimist ja lisaks ärritas Teda see, et kõik Tal sabas sõidavad. Mina mõtlesin samal ajal, et milleks Ta üldse otsib tasuta parklat. Jah, ma saan aru, et ehk sellepärast, et mitte maksta, aga küsimus ei olnud antud juhul rahas ja hiljem selguski, et Ta lihtsalt ei tea mismoodi need tasulised parklad toimivad. Jessas! Küsigu minu käest, aga eii...nii ma siis istusin autos ja kuulasin, mida Joosepi kasuisa arvab Tartust ja see polnud just ülistuslaul. Kuna see aasta kinkis Mac mulle Tartu sümboolikaga külmikumagneti, ise lisades"Igal õigel tartlasel on mingi väike asjake Tartu sümboolikaga", siis mina sel hetkel, kui kuulsin seda sõimu ja närvitsemist, et Tartu linnatänavad on vastikud ja nõmedad ning ei vasta loogikale, siis kerkis minus esile Tartu patriootlikus. Ma ei hakanud vastu sõimama ega midagi säärast, aga hiljem ütlesin, et Tal on vale arusaam Tartust ja et see on umbes sama nagu inimestegagi, et esmamulje võib olla vägagi petlik (siin on kohe hea näitena tuua...mina esimesed kuud olin üprisveendunud, et Mac on psühhost sarirappija...). Kusjuures, kui ma ise veel Tartus ei elanud, siis ma mõtlesin ka, et küll Tartus on ikka jubedad ämblikuvõrgu taolised tänavad, aga enam mitte. Ma teadvustan endale, et  need on olemas, aga samamoodi teadvustan ma seda, et see ongi Tartu üks osa.
Kokkuvõttes me Kreppi ei jõudnudki, vaid mehed otsustasid, et lähme Aardla Peetri Pizzasse. Nojah, kõik algas otsast peale ja selleks ajaks, kui olime jõudnud pizzasse, oli minu söögiisu ja meeleolu kadunud. Vaat ei oska öelda, et kus täpselt ma nad ära kaotasin, aga fakt oli see, et kadunud nad olid...
Peetri Pizza maine on minu silmis ikka väga alla käinud...kahjuks! Pizzad on täitsa maitsvad, aga teenindus annab kõvasti soovida. Eilne teenindaja küll elementaarseid viisakusi ei tunne ja tähelepanuga ka just ei hiilanud. Joosep küsis suure apelsinimahla, aga anti väike...tellisime pannipizza, aga saime õhukese ja kui teenindaja ei kuulnud, mida Joosep küsis, siis teenindaja küsis tülpinud häälel"Misasja?" ja üldiselt, kui ahjupastat ei ole, siis miks see on endiselt menüüs???
Lisaks eilse päeva lõpetuseks helistas mulle ema ja andis teada, et Tema krevetid surid ära. Kuna krevetid olid alles väiksed, siis Ta ei tahtnud neid kohe akvaariumisse, suurte kalade juurde, pista. Ema hoidis neid purgis, kus neil oli olemas taimestik ja toit. See sama krevetimüüja ütles, et krevette võib vabalt kasvatada klaasanumas, ilma mingisuguse veefiltrita. No nüüd teame, et ega ikka ei või küll! :(
Ma olen ennast, koostöös karmaga, isoleerinud ühiskonnast, istun turvaliselt nelja seina vahel ja ma ei ole nagu omast arust midagi paha teinud, aga miskipärast on karma mu kallal ja närib mind. Omast arust olen ma küll väga tore ja ei ohusta hetkel mitte mingil moel ühiskonda, kuid võta näpust...võib-olla see polegi karma...võib-olla on see lihtsalt halbade asjade kokkusattumus. Mis iganes see ei ole või mis iganes Sa ei ole, siis võta teadmiseks, et Sa EI meeldi mulle!