Me Before You
Tavaliselt ma mingisuguseid filmiarvustusi ei tee, aga "Me Before You" on siiski film, mille kohta tahaksin üht koma teist öelda. Eritijust sellepärast, kuna antud film sai pääris suure ülemaailmse puuetega inimeste organisatsioonide poolse kriitika osaks. Lisaks soovitas seda filmi mulle ka üks minu armas blogilugeja Kristi, kui luges minu kunagist varasemat postitust, kus sai teada, et minu üks läbi aegade lemmik filme on "If Only...". "Me Before You" pidavat olema sarnane (kuigi ma alguses suhtusin sellesse üpris skeptiliselt, sest no minu meelest lihtsalt parema pointiga filmi, nagu seda on "If Only..." ei ole olemas).
Nüüdseks, kus ma olen "Me Before You" üle kaenud, pean nentima, et mõlemad filmid on parajad pisararebijad. Kuid võrreldes neid kahte filmi omavahel, siis tegelikult on need võrreldamatud. Seda kasvõi juba sellepärast, kuna viimane on tõsielul põhinev, kuid "If Only..." on väljamõeldis ja seal esineb ka üks teatud deja vu, mida reaalses elus kohe kindlasti esineda ei saa. Mõlemad on väga emotsionaalsed ja hingeminevad filmid ja nutta saab igal juhul. Mulle miskipärast kohutavalt meeldivad filmid, mis on so true storyga, kuhu on põimitud elulised olukorrad. Kui need on sellised hinge lahti rebiva pointiga, mis paneb elule veits teistmoodi vaatama ja mõtlema, siis tahaks ikka lõpus paar pisarat ka poetada. Muidu jääb selline poolik tunne sisse, et nagu oli ja ei olnud ka.
Kuid rääkides nüüd ainult filmist "Me Before You", pean tunnistama, et olen segaduses. Ma ei mõista, miks puuetega inimesed selle filmi vastu streigivad ja jonnivad.Ja veel vähem mõistan ma, miks kutsus eutanaasia koalitsiooni tegevjuht Alex Zielinski inimesi selle filmi vastu poikottima, kutsudes seda filmi puuetega inimeste "surmapornograafiaks" ja et filmisüžee saadab puuetega inimestele selge ja häiriva sõnumi, et nende elu pole elamist väärt. Ja mitte ainult... Selle Zielinski sõnul edastab seeühiskonnale sõnumi, mis paneb inimesi arvama, et elu oleks palju parem, kui puuetega inimesed oleksid surnud, nagu mis asja??! Palun väga vabandust, aga ma tõesti ei nõustu ja ei näe probleemi!
Või no okei, kui see on tõsi, et väidetavalt antud film vändati Francesco Clarki autobiograafia ainete põhjal ja filmis ka viidatakse sellele konkreetsele eluloole ning seda tehti ilma küsimata ja loata, siis see on tõesti väär ja lubamatu. Kuid jätame korraks selle loa mitte küsimise ja viitamise kõrvale ning keskendume filmile, mis räägib lihtsalt ühest toredast ja päraturikkast noormehest, kes väidetavalt oli enne õnnetust suur naistemees. Elu viskab meile katsumusi- kellele kergemaid ja kellele raskemaid. Too noormees sai löögi tsiklilt ja jäi selle tulemusel kaelast saati allapoole halvatuks. Noormees langes depressiooni ja tegi ühel hetkel enda jaoks otsuse, et ta ei soovi selliselt edasi elada ja tegi avalduse Sveitši eutanaasia kliinikusse. Vanemad, kes on valmis poja jaoks mida iganes tegema, et tema meelt muuta ja panna teda siiski elust rõõmu tundma, palkavad pojale n-ö hooldaja, abilise, kuid pigem inimese, kes oleks talle sõbra eest ja aitaks tal päevi rõõmsamaks muuta. Noored armuvad, kuid noormees jääb siiski oma eutaneerimisotsusele lõpuni kindlaks. See siis selline lühike ja põhiline kokkuvõte filmist.
Kui Kristi mulle seda filmi soovitas, siis järgmisel päeval küsis Joosep juhuse tahtel, et kas oleksin huvitatud antud filmi vaatamisest ja jagas mulle ühtlasi ka siis toda poikottimis artiklit. Seega olin topelt põnevil ja ootuses, et mis filmiga on tegu, et see selliseid reaktsioone on puuetega inimestes esile tõstnud. Kuid pange tähele, puuetega inimesed jorisevad, et see on väär ja paha-paha, mismoodi puuetega inimeste elu demotakse, nagu nende elul poleks vähematki väärtust. Kuid samal ajal tuhanded kinosaalid on täis rahvast, kes nutavad ja EI, mitte sellepärast, et nad mõtleksid, et küll on kahju, et need puudega inimesed meie keskel elavad ja küll on kahju, et osa meie sotsiaalmaksust läheb puudega inimeste ravimitele ja abivahenditele jne, küll see eluke oleks ikka palju ilusam, kui neid väärakaid poleks ja küll see maailm oleks ikka palju parem paik, kui ei peaks linnapildis nägema neid kurgikärudega ringi siiberdavaid depressiivseid puudelisi. Eii, kohe kindlasti ei nuta nad sellepärast ja nad ei nuta ka haletsusest.
Inimesed, mis teil viga on? Miks te kogu aeg arvate, et iga inimese abi või siiras mure on haletsus? Miks on nii, et kui tavaline inimeneastub tänaval ligi ja pakub abi, pistab mõni puudeline kriiskama "Ma saan ise hakkama, mul pole vaja haletsust!". Nagu mis asja??! Minu arvates näitab selline suhtumine kibestumist ja seda, et inimene pole leppinud oma olukorraga, kuhu ta on sattunud, kas läbi haiguse, õnnetuse või sündinud siia ilma sellisena. Miks te muidu olete nii kibestunud ja tõredad ja vaenulikud?
Ma vaatasin seda filmi ja ma sain küll aru, et see oli lihtsalt üks paljudest võimalikest elutsenaariumitest ja filmis keskenduti ainult konkreetselt ühele juhtumile. Keskenduti inimtüübile, kes lihtsalt ei suutnud selle kardinaalse elumuutva õnnetuse tagajärgedega, emotsionaalselt ja vaimselt, hakkama saada. Ta tegi selle otsuse ja kõik. See ei tähenda, et nüüd kõik, kes on liikumisvõimetud, et nüüd palun taevaisa nimel, olge nii armsad ja bronnige kõik endale eutanaasiakliinikus aeg ja nägemist, sest saage aru, teie elu on väärtusetu kõnts. Ei ole ju nii, ma ei saa aru, kuidas üldse selline mõttelaad saab sündida...
Kui keegi kaotab jäseme, jääb halvatuks või mis iganes muu õnnetus juhtub ja ta tuleb sellest võitjana välja, siis on ju kõik hästi ning ükski film ei peaks istutama taolist mõttepojakest meie ajju, et äkki peaks ka ikka laskma end eutaneerida. No ma ei tea, vähemalt mul küll peale filmi vaatamist, ei tekkinud sellist tunnet, et haaraks telefoni ja helistaks ja küsiks millal on järgmine vaba aeg surmasüsti saamiseks. Meil on ühiskonnas väga palju positiivseid näiteid, kes on vaatamata õnnetuse tagajärel elurõõmsad ja oskavad elu täiel rinnal nautida. Kuid tunnistagem ka seda, et meie seas on tõepoolest ka neid inimesi, kes leiavadki, et nad pole piisavalt tugevad, on kaotanud igasuguse sihi ja ei oska enam ühiskonda sulanduda või / ja tunnevad, et on lähedastele koormaks ja ei soovi sedasi enam elada ning otsustavad endalt elu võtta.
Jah, ma ei nõustu, et antud filmi lõpplahendus oli ainuõige või et noormehe otsus oli õige. Ses suhtes, et otsuse langetamise hetkel oli ta tõesti võib-olla omadega niivõrd läbi ja väsinud võitlemast ja proovimast jne. Kuid, kui tema ellu saabus armastus, kes näitas, et puue ei pea olema ilmtingimata takistuseks, siis lähtudes sellest, oleks võinud noormees oma otsust edasi lükata ja tõesti vaadata ja anda võimaluse, et mis see armastus endaga toob, kuhu viib ja mida muudab. Elu on meile antud selleks, et elada ja ma ei taha brutaalselt kõlada, aga surra võime me ju tegelikult ükskõik millal, nagu näha. Sellist lõplikku otsust võib ükskõik, mis eluhetkel teha. See pole mingisugune lubadus, mida peab ilmtingimata täitma, et näe, lubasin, et suren ülehomme, siis nii olgugi. Uskuge mind, keegi ei solvu ega pahanda, kui sellise väga lõpliku otsuse tegemata jätate. Samamoodi, kas see on ikka meie õigus endalt elu võtta...?!
Täispikkuses artiklit, mis on juba minu jaoks niivõrd toorelt ja vääralt sõnastatud, leiab siit. Sealt kaudu saingi üldse sellest puuetega inimeste nördimusest teada. Esiteks on selline üleskutse, et ärge minge filmi vaatama, sest see jätab ühiskonnale vale mulje puuetega inimestest, just midagi sellist, mis äratab uudishimu ja just nimme minnakse vaatama. Ka minul oli uudishimu just üks nendest põhjustest, miks veel enam tahtsin filmi näha. Kuna n-ö keelatud vili on magus. Arvan, et selle asemel, et hakata poikottima, oleks võinud sellest filmist lihtsalt täpsustava ja selgitava artikli kirjutada. No, et antud filmi süžee ei kajasta ülemaailmset puuetega inimeste vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui üldse....
Aga rääkige, kes on toda filmi vaatamas käinud, kas teil tõesti kerkisid taolised mõtted pähe mida puudega inimesed pelgavad,, et puudega inimesed võiksid kõik loomavagunis Sveitši saata ja lasta ära eutaneerida? Või mis mõtteid ja tundeid see film siis ikkagist tekitas?
Nüüdseks, kus ma olen "Me Before You" üle kaenud, pean nentima, et mõlemad filmid on parajad pisararebijad. Kuid võrreldes neid kahte filmi omavahel, siis tegelikult on need võrreldamatud. Seda kasvõi juba sellepärast, kuna viimane on tõsielul põhinev, kuid "If Only..." on väljamõeldis ja seal esineb ka üks teatud deja vu, mida reaalses elus kohe kindlasti esineda ei saa. Mõlemad on väga emotsionaalsed ja hingeminevad filmid ja nutta saab igal juhul. Mulle miskipärast kohutavalt meeldivad filmid, mis on so true storyga, kuhu on põimitud elulised olukorrad. Kui need on sellised hinge lahti rebiva pointiga, mis paneb elule veits teistmoodi vaatama ja mõtlema, siis tahaks ikka lõpus paar pisarat ka poetada. Muidu jääb selline poolik tunne sisse, et nagu oli ja ei olnud ka.
Kuid rääkides nüüd ainult filmist "Me Before You", pean tunnistama, et olen segaduses. Ma ei mõista, miks puuetega inimesed selle filmi vastu streigivad ja jonnivad.Ja veel vähem mõistan ma, miks kutsus eutanaasia koalitsiooni tegevjuht Alex Zielinski inimesi selle filmi vastu poikottima, kutsudes seda filmi puuetega inimeste "surmapornograafiaks" ja et filmisüžee saadab puuetega inimestele selge ja häiriva sõnumi, et nende elu pole elamist väärt. Ja mitte ainult... Selle Zielinski sõnul edastab seeühiskonnale sõnumi, mis paneb inimesi arvama, et elu oleks palju parem, kui puuetega inimesed oleksid surnud, nagu mis asja??! Palun väga vabandust, aga ma tõesti ei nõustu ja ei näe probleemi!
Või no okei, kui see on tõsi, et väidetavalt antud film vändati Francesco Clarki autobiograafia ainete põhjal ja filmis ka viidatakse sellele konkreetsele eluloole ning seda tehti ilma küsimata ja loata, siis see on tõesti väär ja lubamatu. Kuid jätame korraks selle loa mitte küsimise ja viitamise kõrvale ning keskendume filmile, mis räägib lihtsalt ühest toredast ja päraturikkast noormehest, kes väidetavalt oli enne õnnetust suur naistemees. Elu viskab meile katsumusi- kellele kergemaid ja kellele raskemaid. Too noormees sai löögi tsiklilt ja jäi selle tulemusel kaelast saati allapoole halvatuks. Noormees langes depressiooni ja tegi ühel hetkel enda jaoks otsuse, et ta ei soovi selliselt edasi elada ja tegi avalduse Sveitši eutanaasia kliinikusse. Vanemad, kes on valmis poja jaoks mida iganes tegema, et tema meelt muuta ja panna teda siiski elust rõõmu tundma, palkavad pojale n-ö hooldaja, abilise, kuid pigem inimese, kes oleks talle sõbra eest ja aitaks tal päevi rõõmsamaks muuta. Noored armuvad, kuid noormees jääb siiski oma eutaneerimisotsusele lõpuni kindlaks. See siis selline lühike ja põhiline kokkuvõte filmist.
Kui Kristi mulle seda filmi soovitas, siis järgmisel päeval küsis Joosep juhuse tahtel, et kas oleksin huvitatud antud filmi vaatamisest ja jagas mulle ühtlasi ka siis toda poikottimis artiklit. Seega olin topelt põnevil ja ootuses, et mis filmiga on tegu, et see selliseid reaktsioone on puuetega inimestes esile tõstnud. Kuid pange tähele, puuetega inimesed jorisevad, et see on väär ja paha-paha, mismoodi puuetega inimeste elu demotakse, nagu nende elul poleks vähematki väärtust. Kuid samal ajal tuhanded kinosaalid on täis rahvast, kes nutavad ja EI, mitte sellepärast, et nad mõtleksid, et küll on kahju, et need puudega inimesed meie keskel elavad ja küll on kahju, et osa meie sotsiaalmaksust läheb puudega inimeste ravimitele ja abivahenditele jne, küll see eluke oleks ikka palju ilusam, kui neid väärakaid poleks ja küll see maailm oleks ikka palju parem paik, kui ei peaks linnapildis nägema neid kurgikärudega ringi siiberdavaid depressiivseid puudelisi. Eii, kohe kindlasti ei nuta nad sellepärast ja nad ei nuta ka haletsusest.
Inimesed, mis teil viga on? Miks te kogu aeg arvate, et iga inimese abi või siiras mure on haletsus? Miks on nii, et kui tavaline inimeneastub tänaval ligi ja pakub abi, pistab mõni puudeline kriiskama "Ma saan ise hakkama, mul pole vaja haletsust!". Nagu mis asja??! Minu arvates näitab selline suhtumine kibestumist ja seda, et inimene pole leppinud oma olukorraga, kuhu ta on sattunud, kas läbi haiguse, õnnetuse või sündinud siia ilma sellisena. Miks te muidu olete nii kibestunud ja tõredad ja vaenulikud?
Ma vaatasin seda filmi ja ma sain küll aru, et see oli lihtsalt üks paljudest võimalikest elutsenaariumitest ja filmis keskenduti ainult konkreetselt ühele juhtumile. Keskenduti inimtüübile, kes lihtsalt ei suutnud selle kardinaalse elumuutva õnnetuse tagajärgedega, emotsionaalselt ja vaimselt, hakkama saada. Ta tegi selle otsuse ja kõik. See ei tähenda, et nüüd kõik, kes on liikumisvõimetud, et nüüd palun taevaisa nimel, olge nii armsad ja bronnige kõik endale eutanaasiakliinikus aeg ja nägemist, sest saage aru, teie elu on väärtusetu kõnts. Ei ole ju nii, ma ei saa aru, kuidas üldse selline mõttelaad saab sündida...
Kui keegi kaotab jäseme, jääb halvatuks või mis iganes muu õnnetus juhtub ja ta tuleb sellest võitjana välja, siis on ju kõik hästi ning ükski film ei peaks istutama taolist mõttepojakest meie ajju, et äkki peaks ka ikka laskma end eutaneerida. No ma ei tea, vähemalt mul küll peale filmi vaatamist, ei tekkinud sellist tunnet, et haaraks telefoni ja helistaks ja küsiks millal on järgmine vaba aeg surmasüsti saamiseks. Meil on ühiskonnas väga palju positiivseid näiteid, kes on vaatamata õnnetuse tagajärel elurõõmsad ja oskavad elu täiel rinnal nautida. Kuid tunnistagem ka seda, et meie seas on tõepoolest ka neid inimesi, kes leiavadki, et nad pole piisavalt tugevad, on kaotanud igasuguse sihi ja ei oska enam ühiskonda sulanduda või / ja tunnevad, et on lähedastele koormaks ja ei soovi sedasi enam elada ning otsustavad endalt elu võtta.
Jah, ma ei nõustu, et antud filmi lõpplahendus oli ainuõige või et noormehe otsus oli õige. Ses suhtes, et otsuse langetamise hetkel oli ta tõesti võib-olla omadega niivõrd läbi ja väsinud võitlemast ja proovimast jne. Kuid, kui tema ellu saabus armastus, kes näitas, et puue ei pea olema ilmtingimata takistuseks, siis lähtudes sellest, oleks võinud noormees oma otsust edasi lükata ja tõesti vaadata ja anda võimaluse, et mis see armastus endaga toob, kuhu viib ja mida muudab. Elu on meile antud selleks, et elada ja ma ei taha brutaalselt kõlada, aga surra võime me ju tegelikult ükskõik millal, nagu näha. Sellist lõplikku otsust võib ükskõik, mis eluhetkel teha. See pole mingisugune lubadus, mida peab ilmtingimata täitma, et näe, lubasin, et suren ülehomme, siis nii olgugi. Uskuge mind, keegi ei solvu ega pahanda, kui sellise väga lõpliku otsuse tegemata jätate. Samamoodi, kas see on ikka meie õigus endalt elu võtta...?!
Täispikkuses artiklit, mis on juba minu jaoks niivõrd toorelt ja vääralt sõnastatud, leiab siit. Sealt kaudu saingi üldse sellest puuetega inimeste nördimusest teada. Esiteks on selline üleskutse, et ärge minge filmi vaatama, sest see jätab ühiskonnale vale mulje puuetega inimestest, just midagi sellist, mis äratab uudishimu ja just nimme minnakse vaatama. Ka minul oli uudishimu just üks nendest põhjustest, miks veel enam tahtsin filmi näha. Kuna n-ö keelatud vili on magus. Arvan, et selle asemel, et hakata poikottima, oleks võinud sellest filmist lihtsalt täpsustava ja selgitava artikli kirjutada. No, et antud filmi süžee ei kajasta ülemaailmset puuetega inimeste vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui üldse....
Aga rääkige, kes on toda filmi vaatamas käinud, kas teil tõesti kerkisid taolised mõtted pähe mida puudega inimesed pelgavad,, et puudega inimesed võiksid kõik loomavagunis Sveitši saata ja lasta ära eutaneerida? Või mis mõtteid ja tundeid see film siis ikkagist tekitas?
