Täna on juba mitmes õhtu, kui mul meeletult isutab kõiksugu heade asjade järgi. Kui esimene õhtu tundsin nälga, siis leevendasin selle ühe banaaniga, teisel õhtul närisin kuivatatud õunalaaste ja täna olen siiani suutnud oma kätt vaos hoida, kuigi mul täiega isutab. Eriti ei tee kergemaks Joosep ka oma söömistega, sest härra just hetk tagasi soovis, et ma talle pelmeene praeksin.. Kui pelmentšikud valmis said ja ma neid talle kaussi tõstsin ja hapukoort lisasin, siis vilksas mul hetkeks selline badasslik mõte peast läbi, et ma põgenen selle kausiga magamistuppa, lukustan ukse ja söön kõik pelmentšikud ise ära. Kuid siis sai mõistuse hääl minust võitu ja ma mõistsin, et ma teeksin sellega ainult endale karuteene ja kogu minu nädalane pingutus oleks nagu tühja visatud. Viisin siis härrale tema tellitud pelmeenid ja samal ajal kurtsin, et ma tahan ka pelmeene ja tahan juustukuubikuid ja tahan krõpsu ja tahan kartulisalatit ja tahan pihve ja tahan purksi ja tahan kommi. Noh, Joosep ütles, et kahjuks ei saa ta mulle pelmeene anda, sest peab mind toetama minu toitumiskavas ja siis lihtsalt kallistas mind. Oo, milline üllas härra mul on. Ma ei tea, äkki ma söön õhtusöögi liiga vara? Praeguse toitumiskava järgi ma proovin mitte peale kella 19 süüa, viimane piir on 20, kuid enamus kordi olen mahtunud ikka sinna seitsme sisse. Ma ei tea, ma lähen joon klaasi vett ja kaon ära magama, siis ma vähemalt ei tunne nälga. Ma pole isegi päris kindel, et see näljatunne on, mis mind kimbutab, vaid lihtsalt isud tekitavad tunde nagu ma poleks never midagi söönud. Loodetavasti näen ma unes, kuidas ma saan kõike süüa ja olen selle üle õnnelik, sest toit teeb inimesed rõõmsaks ju või siis näen, milline emavaal ma olen ja see annab mulle rohkem motti vastu pidada või siis näen juba enda lõpptulemust ja kuidas ma suvel rannas bikiinides ringi silkan.

Tohlasin elutoas asetseva kirstu pealsel ringi, kui ühtäkki avastasin, et oo, Joosep on poest toonud tšillipähkleid. Ma olen nagu mega suur pähklisõber, eriti veel maitsepähklite sõber. Aga pegens küll, mul ju hetkel käimas tatradieet ja nii ma sügelesin seal "pähklipaki" kõrval, püüdes kiusatusele vastu seista. Peale kiiret kalkulatsiooni ja mõtisklust, jõudsin otsusele, et viin ikka selle "pähklipaki" oma öökapisahtlisse ja iga õhtu napsan sealt paar peotäit...mingisuguseid kasulikke rasvu nad ikka ju sisaldavad. Veel lootsin ma Joosepi kehvale mälule ka, et talle ei meenuks, et tema arvuti kõrval olevas kausis oli kunagi pakk "pähkleid". Joosepi ees või koos temaga ei saaks ma snäkke süüa, sest siis tekib mul hasart, et ta ei sööks kõike minu eest ära ning siis hakkan mõtlematult pakist juurde kahmama.

Eile siis vaatasime koos Viimast Võmmi ja mul täiega isutas millegi soolase järgi (teil isutaks ka, kui ajaksite endale näost sisse ainult tatart, kurki ja tomatit).

Kuna Joosep vahel ikka peale tööd toob miskit snäkki, siis pistsin käe kaussi ja avastasin, et ohoo, ta on veel ühe paki samasuguseid tšillipähkleid ostnud. Tundsin rõõmu, et ta ei pannudki tähele, et ma tema "pähklid" piistu panin ja võtsin hoopis täie südamerahu ja süümepiinateta tema uuest poolikust pakist peotäie "tšillipähkleid". Pugesin tagasi diivanile, tõmbasin end mõnusasti kerra ja võtsin vasakust peost ühe "tšillipähkli" ja pistsin selle suhu. Nii umbes sekund hiljem ilmus mu näole grimass ja elupettumus, sest loomulikult polnud see ju pähkel, vaid koerakrõbina proovipakk, raisk!
Kuna ma ei suutnud kohe uskuda, et see, mida just äsja sõin oli ikka tõesti koerakrõbusk, sest võib-olla on lihtsalt mu maitsemeeled igaveseks tatradieediga rikutud, siis Joosep paraku kinnitas, et jah, tegu on koeratoiduga. Väike lootuskiir hääles uurisin: "Kas see teine kinnine pakk, mis siin oli...?"

"Jep, see on ka koerakrõbina proovipakk," vastas Joosep.

Tubli, Kai! Istu, 5+. Idioodist naine, kes on tatradieediga hulluks läinud ja varub endale õhtuseks delikatessiks koerakrõrbuskaid ja kindluse mõttes peidab mehe eest ka ära, sest mine hullu tea, võib-olla on mees koerakrõbinatele konkurentsi pakkumas.