Hoolimata tervisemuredest oli minu 2020 hea ja meeldejääv. Mul on tegelikult kogu seda järgnevat tagasivaadet natuke isegi paha kirjutada, sest teades, millises olukorras väga paljud pered praegu Eestis ja mujal maailmas on COVID19 pandeemia tõttu, siis tundub pisut isegi kohatu hakata sillerdama oma möödunud aasta toredatest hetkedest. Aga teisalt.. võib-olla mõjub see värske sõõmuna siia keerulisse aega.

2020. aasta             tähtsündmus oli otseloomulikult meie kauaoodatud ja hoolikalt planeeritud pulm, mis hoolimata koroonaviirusest sai siiski peetud, küll mõningaste tagasilöökide ja ilma osade sõpradeta, aga siiski tänase päeva seisuga oleme õnnelikult abielus ja väga tänulikud kõikidele, kes olid sel perioodil meile toeks, olemas ning aitasid     igakülgselt kaasa meie tähtsa päeva kordaminemisele. Mul on pulmade ettevalmistumisest ja korraldamisest postitused mustandites täitsa olemas ja ootel, aga ma pole veel jõudnud neid üle lugeda ja vormistust korrastada, et neid avalikkusele lugeda anda. Aga seniks, kuni peate veel natuke kannatlikust varuma ja ootama, väike maius teile siia.

Samuti sai maha peetud minu 35. Aasta juubel (tsii, see kõlas nagu ma oleksin juba vanainimene). Tähendab, mina ei plaaninud midagi pidada. Ma mõtlesin hoopis kodus kügeleda nagu vanainimesele ikka kombeks, Joosepiga teineteise kaisus ehk mõnd head filmigi vaadata, AGA.. aga see suslik, Joosep siis, korraldas mulle mu elu esimese üllatuspeo, kuhu oli kutsunud kõik mu sõbrad kokku ning oli broneerinud ühe meie lemmik restorani, Eedelweissi, teise korruse meie jaoks. Ja kuni selle hetkeni polnud mul õrna aimugi, mis teoksil, kui järsku ma seisin keset mingit ruumi ja terve suur hulk inimesi karjus „ÜLLATUS!“. Kõik tulid järjest mind kallistama, kinkisid lilli ja mis kõige põhilisem – Joosep oli sõpradele öelnud, et kingitus pole kõige olulisem, vaid kingituse asemel oleks tore, kui nad võtaksid natuke aega ja kirjutaksid mulle hoopis, et mis teeb mu eriliseks ja kalliks ning lisatud oli, et olgu natuke loomingulisemad ning ärgu kirjutagu lihtsalt seda, et sellepärast olen eriline, kuna olen pime ja sealjuures veel nii rõõmsameelne. Et seda kuulen ma pidevalt. Et minus on midagi palju enamat kui lihtsalt pimedus ja naer. Ja see, mida sõbrad mulle kirjutasid, oli midagi väga erilist. See liigutas mind südamepõhjani.

Viis minutit hiljem, peale „üllatuse“ välja hõiskamist, oli Joosep mures, kas tegi ikka õigesti, et mulle peo korraldas, sest ma värisesin üle kere nagu haavaleheke. Ma ei suutnud isegi normaalselt kõneleda, sest lõug võbeles. Aga pidu ise oli tore ja inimesed veel toredamad. Aa, kuna mulle hullult meeldib Rooside Sõda mängida, ma litterali iga kolmapäev mängin, siis Joosep oli korraldanud mulle mu isikliku rooside sõja. See algas ka nii, et kui „üllatus“ oli ära hõisatud, siis koheselt tuldi minu kõrvale, pandi kell käima ja hakati küsimusi tulistama. Ma olin nagu oot, misasja, ei, oot, ma ei teaaa. Mul oli juhe niii koos.

2020. aastal lugesin ma 6 raamatut. Pole küll tea mis suur arv, aga kui ütlen, et lugesin need kuus raamatut ühe kuuga, siis vist on korralik portsjon. Mul lihtsalt peale pulmi, mesinädalaid ja peale muude kohustuste oli nii palju pingeid kogunenud ja ma muudkui ketrasin neid mõtteid enda peas ja tundsin, et vajan puhkust ja nii lülitasin enda mõtted välja. Seda aitab alati hea raamat teha. Nii ma sisuliselt õgisin raamatu raamatu järel. Pärast oli väga hea värske olla. Pea kõiksugu raamatust saadud mõttelõngaotsi tulvil.

Eriliselt tänulik olen ma selle eest, et ma sain tööd teha. Enne koroonat tegin ma jaanuaris ja veebruaris tööd. Konsulteerisin nimelt Sadamateatris „Kalevipoja“ lavastust ja #EV102 kontsertetendust Viljandis. Kui koroona tõttu kõik asutused suleti, siis lükkus Vanemuise väikeses majas kirjeldustõlkega toimuma pidanud etendus järgmisesse hooaega, mida ma samuti konsulteerisin. Ja me olime Joosepiga tegelt arvestanud minu töötuludega, sest noh, pulmad. Ent minu suureks üllatuseks sain ma aprillis telefonikõne ühelt agentuurilt, kes vahendas Tammsaare muuseumit Vargamäel, kus muuseumi juhataja oli minust ETVs saadet näinud ning oli just mind tahtnud konsultandiks. Nii otsiti mind üles ja tegime virtuaalnäitusele valitud staareksponaatidele kirjeldustõlke. Sügis-talvel oli iga kuu üks etendus kirjeldustõlkega ja suvel ka üks film. Nii et ma olen ääretult tänulik, et meil Joosepiga tööd oli.

Kuna Joosep töötab IT vallas, siis selles sektoris nii suuri kukkumisi polnud. Minu valdkond puudutab küll kultuuri, mis sai ühe suurima põntsu, ent minu spetsiifikas õnneks nii ränka kukkumist polnud.

Meil on selle kohapealt ka muretu, et auto meil liisinguga pole, muud tehnikat pole samuti järelmaksu peale. Meil on ainult korterilaen, pluss siis kommud, elekter, toit ja telefoniarved. Et selles suhtes me oleme mõlemad hästi realistlikud majandajad. Mina küll ostaks mingeid väikseid asju järelmaksuga, ent Joosep on üpris radikaal, mis puudutab tuleviku arvelt elamisse.

Meil on ka hoius, kuhu me igakuiselt kanname kindla protsendi tuludest. Me nimetame seda oma kodu fondiks, sest me hoiame silmad lahti, et endale sobiv krunt osta, et sinna väike majake ehitada. Kui küsite, et kui väike on väike, siis teeme sellise, millel ei pea olema ehitusluba. Joosep on aastaid hobikorras tegelenud joonestamisega ja nii joonestas meile ka meie tulevase kodu. Kõik on kenasti olemas – isegi minu soovitud suur terass ja vann. Selle viimase saamiseks pidin ma küll natuke kutsika silmi tegema, aga lõpuks oli nõus, sest mina va baltikumi külmavares rääkisin, kui mõnus oleks kuumas vannis lõõgastuda ja niisama liguneda. Aga olgu, kodu teemadel saan tulevikus veel palju kirjutada ja pajatada, siis kui päris möll lahti läheb. Enne tuleks muidugi kuskilt see sobiv maalapike leida.