Enne, kui ma üldse pointini jõuan, pean natuke kirjutama sissejuhatavat juttu Joosepi koerast.

Nagu enamik teist juba teab, siis lisaks minu juhtkoerale on meil kodus veel üks koon.. must labradoripoiss Python, kes on Joosepi koer. Koer, kes ajab mind peast lihtsalt halliks. Muidu on ta täitsa selline tavaline "neli käppa, kaks kõrva ja märg ninaots" koer, aga see kuidas ta mu pimedust ära kasutab ja milline  lakkamatu energia sellel koeral on... See on lihtsalt masendav. Ta võiks pool oma energiast mulle anda.


No vot selline ta meil on. Ja muidu on ta meil väga sõnakuulekas (kui parasjagu just mõnda emast silmapiiril pole). Aaa, ja sõna kuulab ta ka täpselt nii kaua kui teil on toimiv silmapaar olemas. Ta nimelt kasutab alatult pimedat inimest ära. Näiteks ükskord varastas võikud laualt. Aga mitte niisama, vaid ootas kuni ma veekannu sisse lülitasin ja vee kahin summutas kõik ülejäänud helid (loe: võiku näppamise helid). Ja siis ta hiilib ja luurab, et mitte vahele jääda. Kingi ja saapaid pole ka õnneks närinud. Vähemalt mitte minu mäletamist mööda.Aa, minu kaks magnetit proovis poole hambaga mekkida... Üks oli uhke karvatutiga pehme kollane part. Parti ise ta ei puutunud hamba otsagagi, aga vot see tutikene, see maitses hästi.Teine magnet oli kadakast, mille sisse oli põletatud jalgrattaga sõitev Arvo Pärt lapsena. Pärdist oli Pythonil ükskõik, aga vot see kadakas ise oli palju põnevam. Aaa, ja ühed mu vesihallid kindad sõi ka ära. Või õigemini ainult selle tutikese, mis oli kaunistuseks pandud. Tundub, et Pythonil on ikka vist mingi teema nende tutikestega, meeldivad vist või nii.
Aga rohkem nagu selliseid "ära närimise" pahategusid polegi Pythonil hinge peal.

Mis puutub toitu, siis vat see on küll Pythoni üks suurimaid nõrkusi. Tegemist ei pea isegi olema söödava asjaga, sest piisab juba sellestki, kui see peaks kasvõi natukenegi toitu meenutama. Näiteks ükskord püüdis Joosep Pythonile õppetundi anda, et sellist mõtlematut kugistamist kuidagi ülekavaldamisega ohjesse saada. Et ta natukenegi mõtleks, tutvuks asjaga enne kui kukub kõike kõrist alla kugistama. Selleks võttis Joosep tükikese seepi ja ulatas koerale, mille ta loomulikult võttis rõõmsalt vastu. Ei kugistanud alla. Joosep lootis, et koer sai aru, et tegemist on kibeda ja vastiku asjaga ja et sülitab välja, aga ei.  Ja kuigi Python õnneks seebitükikest kohe alla ei neelanud, siis välja ka ei sülitanud, vaid seisis seal ja liputas rõõmsalt saba. Joosep arvas esiti, et koer sai aru, aga tutkit, sest nii kui ta ütles "tubli poiss, too siia!", siis sekund hiljem tegi Python klõmps ja neelas seebi alla.
Me esiti ehmusime ikka päris korralikult ära ning kartsime, et sellest tuleb ilgem jama, aga koon ei teinud teist nägugi. Ei sellel õhtul ega ka järgnevatel päevadel.
Ja oma krõbuskeid kugistab ka nii, et hing on kinni.. ja isegi siis ahnitseb veel juurdegi. Oleme proovinud väikeste portsudena anda, murukauss oli kasutusel jne, aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks hakkasime veega segamini andma, siis ei tõmba hinge kinni, kuna siis peab vahepeal vett eest ära lürpima. Teisisõnu, sellel koeral on söömisega probleeme. Talle lihtsalt natuke liiga palju maitseb toit. 

Aa, ma pidin ju rääkima röövimisest päise päeva ajal...
Me käime üldjuhul kodust ööseks üsna harva ära ja üldiselt katsume oma plaane Joosepiga alati nii sättida, et kui emmal-kummal on mingi üritus tulemas, et siis üks meist oleks alati kodus. Aga no alati ei saa, sest on üritusi kuhu tahaks koos minna ja kuhu ka meid kutsutakse paarina (nagu Kiku suurejooneline juubel Barlovas). Mis tähendas, et pidime ööseks ära minema ja leidma härra koerale hoidja.
Python on üksi kodus olemises väga tubli. Tublim kui Janet, kes lihtsalt lakkamatult ulub ja nutab. Aga vot ööga on teised lood. Mingist hetkest viskab Pythonil ka koblaka ette ja hakkab haukuma. Ja no muidu poleks vast väga hullu kui ta päeval mõned haugatused laseb kuuldavale, aga no öösel...
 
Kuna keegi ei taha naabritega suhteid rikkuda ja asi pole tegelikult nii väga isegi suhete rikkumises, vaid üleüldiselt on ka sellised olukorrad nõmedad, siis seekord, nii erand korras, võttis ema Pythoni ööseks enda poole, aga ütles kohe ära, et see jääb viimaseks korraks. Lihtsalt mu emal on ka kolm koera, kellest kaks on isased suuršnautserid. Ühesõnaga see ei ole samuti hea lahendus, kuna ema isane suuršnautser pidi end pooleks kusema , et oma territooriumi märgistada. Ja oleks siis ainult õues pissinud, aga ei, Rocky jätkas sirtsutamist ka toas ja oli nii ärevil kogu sellest olukorrast, et mingi teine isane on tema majas. Kuna labrador ja suuršnautser pole päris ühte mõõtu, siis ilmselgelt oli ka loikude vahe eem, kuidas seda nüüd siis viisakalt öelda.. märkimisväärne. Ja mu ema pidi sisuliselt terve öö lapiga ringi jooksma.
Ja noh, kaks isast ei saa ka tavaliselt väga hästi omavahel läbi. Tähendab, Python saab, aga Rocky on teiste isaste peale tige. Ja nii pidi ema lõpuks Pythoni vannituppa luku taha panema. Rocky üritas öö läbi vannitoaukse alt olevast praost Pythonini pääseda, aga õnneks õnnestus tal ainult vannitoavaip käppade ja hammastega välja sikutada.

Tartus elades oli lihtne, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes pakuvad end koera hoidjaks ja jalutajaks. Võtad koera, vajaliku koguse krõbuskeid, mänga, kausi ja lähed viid koera hoidu ning koerale järgi minnes tasusid hoiu eest. Leidus isegi üliõpilasi, kes pakkusid end tasuta koera jalutama. Selline mõnus ja rahustav vahetegevus õppimisele.

Korraks vaherepliigina mainin, et hea võimalus proovida ja vaadata, kas pikemas plaanis on inimene üldse valmis päris oma isiklikku koera võtma, on pakkuda kasvupere võimalust tulevasele juhtkoerale kutsikana, sest siis saab aastakese proovida, mis tähendab igapäevane kohustus. Saad umbes kolme kuuse kutsika enda juurde kasvama ja õppima elementaarseid käsklusi (istu, koht, lama, kõrval)  ja siis umbes pooleteise aastaselt annad koera tagasi treenerile.

Tartus oli tohutu valik erinevaid koerahoide. Meie leidsime ühe eramaja koos mõnusa suure hooviga, mida kasutasime enam kui korra ja oli igati taskukohane. Ööpäev oli 7 euri. Aga nüüd, kus me elame Pärnumaal, siis siin on hoopis teised tariifid. Hinnavahe on üüratu. Pärnus küsitakse keskmiselt ööpäeva eest 25 euri per koer, pluss lisatasu eest jalutamine. Sellise väga huvitava jalutamisetariifiga süsteem siis meite mail. ehk et mida kauem tahad, et hoidja Su koeraga jalutaks ja tegeleks, seda kallim hind. Selle loogika põhjal saan ma aru, et kui ma koeraomanikuna ei ole valmis juurde maksma, siis mu koer vedeleb lihtsalt seal hoiukodus kuskil nurgas ära ja ongi kõik. Ei sügamist, ei jalutamist, ei mängimist. Ja kuna koeraomanikuna ma soovin, et mu lemmikul oleksid elementaarsed vajadused täidetud, siis ei julge nagu maksmata ka jätta.Ime, et pole veel väljaheidete tariifi kehtestatud, sest seda saaks ka ju teoreetiliselt mõõta ja maksustada. Kõike saaks põhimõtteliselt maksustada, kui on piisavalt fantaasiat.

• Mängimisetariif - üks pallivise 1 eur
• 1 maha pudenenud karv - 0,10 eurosenti. Ja arvestades, et ühe ööpäeva jooksul kukub koera seljast umbes miljon karva, siis on päris kasulik tariif.
• Puhas värske vesi - 5 euri
• Üks pai - 2 euri
• 5 sekundit sügamist - 5 euri
• Toidu ette panemine - 5 euri

Ühesõnaga, arenemisruumi veel on, olgem lihtsalt rohkem fantaasiarikkamad.. 
Ühesõnaga, kogu mu pika postituse point on see, et kas te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pakuks normaalse hinnaga koerahoidu Pärnus ? Ja kes ei kasseeriks iga liigutuse eest rahhi sisse. Ja no muidugi paha ei teeks ka see kui talle natuke, tsut-tsut, meeldiksid koerad.. või üldse kõiksugu loomad.