Sattusime üks õhtu siin Joosepiga arutama majandusteemadel. Ma tean, see sõna "majandus" kõlab juba ise veits igavalt ja kuivalt, aga ma pean sellest kirjutama, sest majandus on paratamatult meie kõigi igapäeva üks elu osi, püüdes palgapäevast palgapäevani ära majandada. Joosep küll soovitas sellest mitte kirjutada, kuna võin saada paljude inimeste viha ja pahameele osaliseks. Aga, kuna mina ei oskaks kül kuidagi sellise asja peale vihastada või kellegi surma soovida, nagu Joosepiga juhtus, kui üks tegelane soovitas Tal ära kõngeda, siis kirjutasin ikkagist. Huvitav oleks kuulda erinevaid mõtteid antud teemal.

Jutt siis miinimumpalga alammäära tõstmisest. Tean, et paljud on selle poolt, et alampalka tuleks tõsta, kuid mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ma ei hakka siia kirjutama pikka ja analüüsirohket teksti,sest ma pole ekspert selles majanduses,aga see on minu nägemus ja arusaam hetkel olukorrast.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Esiteks kõige enam kannataksid alampalga tõstmisega madalama haridusega ja vähese töökogemusega inimesed. Võtame kasvõi kassapidajad ja klienditeenindajad. Minu arvates pannakse ettevõtted äärmiselt keerulisse olukorda, kui nad peavad maksma lihttöö eest sellist tasu, mille väärtust inimene ei suuda oma tööga ettevõttele tagasi teenida. Vahet pole, kas selleks on madalam haridustase või kooli kõrvalt tööd tegev õpilane. Alles hiljuti käis uudistest läbi, et USA McDonaldsites asendatakse enamus klienditeenindajaist iseteeninduskassadega. Enne seda toimus tänavaprotest, kus inimesed vehkisid plakatitega, et nemad nõuavad alampalga tõstmist, ise sealjuures mõtlemata, mis see endaga kaasa võib tuua. Ma ei ole täpselt kursis, kas seda on juba rakendatud, aga ma mõistan, et see on ettevõttele igati kasulik investeering. Minu jaoks need inimesed, kes ise teevad lihttööd ja käisid miinimumpalga alammäära tõstmist nõudmas, vehkisid sisuliselt plakatitega "Vallandage mind!"

Samamoodi vähendab alampalga tõstmine nende inimeste võimalusi tööd leida, kes on näiteks olude sunnil lähedase inimese hooldaja, puudega lapse vanem, osalise töövõime kaotanud inimene, ülikooli kõrvalt tööl käiv tudeng jt. Pealegi mul on selline küsimus ka, et mis siis saab, kui kõik inimesed otsustavad, et nemad tahavad olla juhid, spetsialistid, eksperdid, et kes siis selle lihttöö ära teeb? Masinad? Okei, kui masinad teevad lihttöö ära, siis jõuame ikka tagasi selleni, et mis nendest inimestest saab, kellel pole piisavalt töökogemust, kellel madalam haridus? Mingu kooli? Aga siin jõuame minu meelest jällegist selle olukorrani, kus inimesel pole võimalik olude sunnil kooli minna või täiskoormusega tööl käia, et ettevõte saaks maksta kõrgemat palka.

Lihtsalt näitena...
Oletame, et inimene on puudega lapse või lähedase hooldaja. Võib-olla isegi pidi õpingud aja- ja energianappusest pooleli jätma. Käib poole kohaga ja paindliku graafikuga tööl, ülemus on ka mõistlik ja kõik nagu enam-vähem toimiks ja mõlemad osapooled on antud korraldusega rahul, aga siis tõstetakse alampalka ja ettevõttel pole enam kasulik selliste tingimustega inimest tööl hoida. Inimesena võib ettevõtte juht mõista ja puha, aga ega ettevõtted haletsusest toimi. Tulemusena inimene vallandatakse ja ma küsiks: kumb on parem, kas varblane peos või vares katusel?

See on umbes sama hea, kui ulatad inimesele redeli, millelt on alumised pulgad ära võetud ja siis palud inimesel sellest üles ronida. See on lihtsalt nii põhimõtteline teema, kui arvatakse, et täiskasvanud töövõimeline inimene ei või ise kokkuleppeid luua, vaid keegi riik peab tulema ütlema, et millistel juhtudel võin ma tööd teha ja millistel mitte.