Tänasest saavad blogijad end taas registreerida Eesti Blogiauhindade galaleehk EBA 2017 üritusele, mis tänavu toimub 10. juunil Trattoria Massimos. Super ägee! :)

Ma tegelikult juba ammu ootasin, et millal Marimell selle teate välja hõikab, et saaks end juba nominentide hulka üles seada. Kuigi möödunud aastal saavutasin ma Eluliste blogikategoorias  89 blogi seast üllatusliku ja suurepärase seitsmenda koha, siis ma ei usu, et ma tänavu väga palju kõrgemale tõusen. Eluliste blogide kategooria on selles suhtes üpris igav, kuna esikolmik on etteaimatav. Kuid ega antud üritus pole ainult esikolmikusse pürgimine ja auhindade saamine, vaid võimalus kohtuda teiste super lahedate blogijatega, oma üliarmsate lugejate ja fännidega.

Kuna seekordne EBA tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, sealhulgas ka VIP laudade broneerimise, siis ma bronnisin ka ühe VIP laua enda seltskonnale ära. Ma küll praegusel hetkel veel päris täpselt ei tea, kes sinna minuga üldse kaasa on nõus tulema. Tean vaid nii palju, et on lootust, et Joosep veab ka end kohale. Kes siis ei tahaks Joosepiga kohtuda, eksole!? See on enneolematu võimalus olla ise oma ihusilmade ja kõrvadega tunnistajateks sellele, mismoodi see tüüp mind kogu aeg halastamatult trollib.

VIP lauad on tasulised ja sõltuvalt asukohast varieeruvad ka hinnad.Mina, pime inimene, eelistaksin otseloomulikult lavaesist lauda. Ja ei, mitte sellepärast, et siis mul oleks parem vaade toimuvale, vaid siis ma tajun laval toimuvat paremini. Muidu seal rahvamassis istudes on ümberringi hirmus sumin ja jutuvadin, mis tekitab veidi sellist mulli sees olemise efekti ja muudab ruumilise tunnetuse märkimisväärselt kehvaks. Igatahes VIP lauas on suupisted, joogid ja rikkalik kingikott (kui ma õigesti aru sain, siis kingikoti saavad kõik lauas olijad). No ja loomulikult ei tohi ära unustada suurepärast vaadet lavale, sest me ei tahaks ju, et keegi meil kogu aeg silme ees virvendaks - see on äärmiselt oluline! ;)
Lisainfi VIP laudade asukohtade ja hindade kohta leiate siit!

Andke siis märku, kas on kedagi, kes väga-väga tahaks minuga ühes lauas olla. Võib-olla jätan ühe koha lugejate vahel välja loosimiseks ka, pole veel miskit kindlat otsustanud.
Kui otsustate mingil imelikul põhjusel minuga ühineda, siis võtke varakult arvesse, et peate minu soovide ja hullude mõtete ja tegudega kaasa minema. No näiteks EBA ainukesest neljajalgsest külalisest ehk Janetist Instagrami pilte üles laadima, fotoboothi minuga tulema ja korralike piltide vahele ka mingisuguseid üüber lollakaid pilte tegema, et pärast saaks kõhud kõveras naerda ja teistele blogilugejatele demoda meie geniaalsust lapsemeelsust ja lõbusust.
Hah, oleks see vast päris humoorikas vaatepilt, kui lõpuks ei tulegi kedagi minu lauda, siis istub üks pime oma juhtkoeraga uhkes üksinduses, otse lava ees, kobab laualt suupisteid ja rüüpab jooki peale :D

Kas olete minemas EBAle ja kas blogijana, lugejana ja kas on juba esimesi muljeid tänavusest üritusest tekkinud? Enda blogi saab hääletusele registreerida siin!

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Olen siin pikemat aega vaaginud, kas kirjutada FB blogilehe laikidest või mitte. Tegelikult pole see ju absoluutselt kellegi asi, millest või kellest ma siin kirjutan ja mille kohta oma arvamust avaldan, kuid siiski-siiski... Miskipärast tundsin, et äkki ikka ei peaks, sest no mida see näpuga viibutamine ja ema Teresa mängimine muudaks. Aga kuna minu eesmärk ei olegi kedagi noomida või muuta, siis otsustasin, et ahh, tühja sellega, ma kirjutan. Ja kuna antud teema mulle end ikka aeg-ajalt meelde tuletas, siis järelikult tahtis see teema südamelt ära rääkimist. Need siis minu põhjused, miks otsustasin selle teema kätte võtta ja oma arvamuse letti laduda.

Ma ei räägi siin tavalistest laikidest, vaid n-ö rämpslaikidest ja sellest, et ma ei mõista blogijaid, kes nii väga ihkavad enda FB lehele auhinnamängude kaudu kerjatud rämpslaike. Või noh, olgem ausad, ega ma ei peagi neid blogijaid mõistma, või aru saama, et mis nende pikema aja eesmärk on. Või no eesmärgiks on ilmselt saada võimalikult tuntuks ja jõuda paljude inimesteni, aga ma ikkagi ei saa aru... Milleks mingi kreemitotsiku, patsikummi, seebi, 100 grammi salati jmt pärast käskida laikida ja jagada oma FB lehte? Ega selle ühe või miljoni totsiku pärast ei hakka keegi kellegile rohkem meeldima ju.

Mina igatahes tahan küll, et minu blogil oleks just need jälgijad, kaasaelajad ja meeldimised, mis on tulnud konkreetselt minu eluliste postituste kaudu, mis on inimesi kuidagi kõnetanud või huvi pakkunud, mitte aga see, et mis oli auhinnaks ühel loosimisel. Rämpslaik ju. Ma saan vähemalt kindel olla, et mind loetakse minu enda pärast, mitte mingi toote või saamise eesmärgil. Samas ega mul poleks kahju jagada oma lugejatele ägedaid ja vahvaid kingitusi, aga kindlasti ei oleks see omaette eesmärk laikide püüdmisel.

Eks see on ka variant, et kui keegi laigib blogija lehte näiteks kolme sokipaari pärast, et siis tema sõbrad ja tuttavad avastavad seeläbi uue blogi, mis võiks neile tõepoolest huvi pakkuda ja meeldida. Pole sugugi välistatud. Aga ikkagist eksib sinna statistikasse ära üsnagi arvestav hulk rämpslaikijaid. See on vist see blogide turumajandus.

Ma mõtlesin küll, et ei hakka kedagi konkreetset välja tooma, aga no paremaks statistikaks toon näitena välja Jane Almersi blogi, kelle auhinnamängud on jõudnud läbi minu sõprade ka minu FB seinale. Ma olen märganud paari oma tuttava nime Jane blogilehe jälgijate nimekirjas ja ma tean neid inimesi üpris hästi, lausa niivõrd hästi, et ma võin oma soki selle peale ära süüa, kui väidan, et nad ei loe Jane postitusi. See auhinnamängudes osalemine on lihtsalt osade inimeste jaoks nagu mingisugune sõltuvus. ja kusjuures veider on see, et need inimesed võidavadki megalt palju.
Kui korraks veel numbrilisest statistikast rääkida, siis Jane Almersil on FBs natuke üle 3500 jälgija, minu 615 vastu, kuid blogiauhindade hääletustulemuste kohaselt jäi ta minust ikkagi paar kohta tahapoole. Seega ma leiangi, et need auhinnamängudest kogutud laigid on puhas rämps. Fassaadi on küll ilus vaadata, aga karkass on nõrk.,

Ma just hiljuti sain tänu oma sellele ühele auhinnamängudes osalevale tuttavale 100 eurise DBOISS brändipoe kinkekaardi, mille ma tahaksin ära kinkida ühele oma lugejale. Seda täiesti proosalisel põhjusel. Tegu on nimelt meesterõivaid tootva ja müüva ettevõttega, aga mina olen teadupärast naine ja minul toda riistapuud kuskil püksisääres ei ripu, mis kinnitaks vastupidist. Joosepile pakkusin ka, aga no tema esmasel vaatlusel ei leidnud sealt endale midagi meelepärast. Seega annangi selle lihtsalt heast südamest ära. Nii et, kui keegi tahaks oma mehele või iseendale brändi riideid või jalatseid 100 euri võrra soodsamalt soetada, siis andke endast märku. Ja teate mis? Ma ei taha, et laigiksite selle eest minu FB blogilehte.

Vot selliste väikeste mõttetute asjade pärast vaevangi ma oma peakest. Mitte, et mul oleks kade meel, sest siin pole millegi pärast kedagi kadestada. Jumala eest, igaüks võib ju ükskõik mida välja loosida ja kasvõi iga päev auhinnamänge korraldada ja laike kerjata. Kõik saavad seda teha ja see on igaühe enda valik, aga no ma isiklikult ei tunne selleks mitte mingit vajadust. Mul oli lihtsalt vajadus selle teema kallal veidi iniseda :D

Nonii, saingi südamelt ära ja kui teil nüüd pole mitte midagi paremat teha, siis minge visake mu FB blogilehele üks laik. Kui saan 10 000 laiki täis, siis ma loosin kõigi laikijate ja lehe jagajate vahel välja ühe mudelauto, hambaharja, kaks paari trussikuid, topelt singi ja juustuga võileiva made by blind Kai, pool sokki ja ühe padjapüüri :D



PS. Ma tõstan käe südamele ja tunnistan ausalt, et mul pole Jane vastu mitte kui midagi, Teda oli lihtsalt hea näitena kasutada. Usun, et Jane on nii kõva mutt küll, et ei pahanda ega solvu :D

Eile potsatas mulle postkasti pakiteade ja pakk ei olnud mitte kellegilt teiselt kui Kristilt (tsau Kristi!). See inimene on täitsa segaselt armas, no päriselt ka. Ahjaa, võib-olla kõik ei teagi veel, et kes see Kristi siukene on... Kui päris aus olla, siis ega mina ka ei tea, sest ma pole seda inimest mitte kunagi oma ihusilmaga näinud ja ma ei tee praegu siin oma sarkastilist nalja, et ehee, pole kunagi näinud, aga vot kohtunud oleme ikka. Mkm, me pole isegi mitte kohtunudki. Kristi näol on tegu minu lugejaga, kellega oleme privas niisama natuke lobisenud ja... Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, aga kui kuulsin, et tüüp elab Uus-meremaal, siis peksin talt vist magneti välja... Või oli see tema algatus ja mina muidugi kohe taktituntetult võtsin silmagi pilgutamata pakkumise vastu. No oli kuidas oli, igatahes paki sain täna kätte ja no hold your horses!

Ma olen varasemalt ka lugejatelt pakikesi saanud. Näiteks juulis saatis Katre mulle maitsemandleid, aga no need on mul juba ammuilma söödud, ära seeditud ja unustatud. Alguses plaanisin sellest hüüratust mandlikotikesest pilti ka teha, aga teate, mul polnud absull mitte mingisugust tahtejõudu mandlite sisse kühveldamisse pausi teha. Pärast, kui olin end mandlitest kurguauguni täis õginud, siis paari mandlikest kotikese põhjas oleks ka veits nadi olnud teile näidata. Need maitsemandlid on täiega sõltuvust tekitavad, ma võiksin püsitellimuse teha, kui oleks vaid kuskil selline võimalus.

Tagasi Kristi saadetise juurde...
Ta saatis mulle nelja erineva maa magnetit. Näljapäevadeks või meeleolu tõstmiseks šoksi (oli vist Orioni oma ja mille peale Joosep kohe rõõmsalt teatas, et šoks on talle :D). Külmemateks aegadeks musta-halli-roosaga pluusi, mis sobib ideaalselt minu musta nahkjakiga (Joosep kusjuures ütles pluusi nähes, et kristil on hea maitse). No ja pidulikemaks puhkudeks saatis veel igavesti uhke sinise ja kuldsega kaelakee ja kõrvakad. Mina olen igatahes nüüd igaks elujuhtumiks valmis.

Need, kes sellist roosamannatamist hästi ei talu või see tekitab teis seedetraktihäireid, siis jätke järgnev heaga vahele, sest ma lihtsalt pean proovima panna kuidagi sõnadesse seda lalinat ja eufoorilist sädinat, kui ma puhtjuhuslikult haarasin esimesena pakist välja selle maailma pehmema ja hüüber nunnu magneti. Ma teadsin kohe, et tegu on Uus-Meremaa magnetiga, sest mulle justkui kuskilt ajusopist meenuks nagu, et taolised haruldased linnukesed pesitsevad just Uus-Meremaa mägistel rannikutel, eksju, Kristi?! :D





Kolmandaks magnetiks jäi mulle näppu vist ühe Poola linna (äkki Varssavi) vanalinn? Kui ma praegu täiega puusse panen, Kristi, siis oled lahkelt oodatud mind parandama :D




Neljandaks oli Kanadast pärit magnet, mis on selline kummjas ja ma ei tea miks, aga mulle jõhkramalt meeldivad need kummist magnetid. Joosep ütles, et magnetil on kujutatud kobrast, karu ja põtra, kellel kõigil on mütsid peas. Ma kahtlustan, et kuskil peab olema Kanada sümbol ehk punane vahtraleht ka, võib-olla ongi mütside peal või hoiab keegi loomadest lipukest käes?



Siin siis kõik magnetid uhkelt koos poosetamas ja kas panite tähele, et kõik magnetid on reljeefsed ehk äärmiselt pimedasõbralikud?! :)



Kuna minu klassikaline väike must kleidike on hetkel kadunud-asjade-maal, siis peate lihtsalt leppima taolise kunstilise kompositsiooniga, kus ongi siis näha minu uhiuut kaelaehet, kõrvakaid ja kogu selle kupatuse all Orioni šoksi. Hmm, ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma kirjutan "Orion", siis on mul selline karvane tunne, nagu tegu oleks mingisuguse kosmeetikat tootva idufirmaga... Kas nad siis toodavad šoksi ka või? Või nad ainult šoksi toodavadki? Või toodavad ainult näomöginaid ja Joosep lihtsalt mööda minnes ütles šoksi nime valesti? Nii palju küsimusi :D



Need kaks viimast pilti peaks olema siis tehtud Kristi poolt pakki lisatud postkaartist. Ahh, ma pean järjekordselt ahhetama, sest roosad tulbid on ju kohutavalt ilusad ja armsad. Eriti, kui keegi toob mulle kevadel terve sülemitäie valgeid, roosasid, lillasid, oranže või kollaseid tulpe- much cute! :)
 

Siin kaardi tagumine külg. Sorry, Kristi, nüüd kõik näevad, mis Sa mulle kirjutasid... Sinu käekiri on ka nüüd avalikult lugemiseks üles pandud ja mul pole isegi õrna aimugi, et kas Sinu käekiri on piisavalt loetav, et teised ei saaks sellest püsivat silmakahjustust, kui peaks juhtumisi varesejalgu lugema :D Kuigi ma julgen selles sügavalt kahelda, sest Joosep luges kaardil oleva teksti väga ladusalt ette.