Nii kaua, kui ma end mäletan, on mulle alati rattaga sõita meeldinud. Lasteaiapräänikuna oli mul kollane kolmekas, mis on läbi aegade üks mu kõige armsamaid ja lemmikumaid olnud. Vahepealse koolijütsi perioodi mahub ära ka üks helesinine Školnik, mis oli meile soetatud õega kahepeale. Selle ratta pärast sai ikka nii mõnigi tuline vaidlus maha peetud, solvutud ja pisar poetatud, sest kogu aeg oli ju probleem, kes saab enne rattaga sõita. Mõned rattad on jäänud ka teismeea ikka ja kui mu mälu mind praegu alt ei vea, siis neid on olnud kaks ning mõlemad on lõpetanud pikanäpumeeste saagina.



Selle viimase ratta pärast oli mul eriti kurb meel, kuna see oli imeilus kuldne ratas, mille rehvid olid ägeda mustriga ja millel oli ka spidomeeter. Kusjuures selle viimase rattavargusega on selline halenaljakas story ka olemas. Ma hoidsin ratast lahtiselt korteri ukse taga. Jaajaa, tean-tean, minu paha. Tallinnas ei tuleks ilmselt keegi sellise geniaalse mõtte peale, et hmm, mis oleks kui jätaks õige lukustamata ratta trepikotta. See oleks umbes sama hea nagu ulataksid ise vargale oma ratta: näe, ole hea mees - võta! Täitsa niisama saab!

Igatahes sel samal ööl, kui mu ratas tuuri pandi, vahtisin mina teisel pool ust hambad laiali nightchati, kus saate teemaks oli: kas olete langenud rattavarguse ohvriks? Ja täpselt sel samal ajal, kui mina lugesin inimeste hoiatavaid lugusid kavalatest ja jultunud pätipoistest, näpati mul ukse tagant mu oma ratas ära. Tjah, ma kusjuures veel korraks mõtlesin, et äkki tooks ratta tuppa... Aga eiii, milleks, eksole!?
Peale seda viimast lollakat vargust ma rohkem polegi üksi rattaga sõitnud. No kui need paar korda välja arvata kui Joosep sundis mind pimedana ema perekaga parklas sõitma, aga no see pole päris see.

Rattasõit peaks olema ikka selline mõnus nauditav ajaviide, mitte aga selline, et hoiad nii kramplikult lenksust kinni, et kõik 10 sõrmenukki on juba valged, ja enam kui poole ajast kisendad "ma kaardaaaan!", sest just selline minu pimesi rattasõit välja nägigi - no pressure, ära lihtsalt võssi sõida. Aga seda suurem oli minu rõõm kui Joosepi ema kinkis meile eelmisel aastal tandemi, et saaksime Joosepiga kahekesi sõitmas käia. See pole ka muidugi päris see sama kui üksi sõita, aga vähemalt täiesti pingevaba, sest Joosep on super hea eessõitja. Me oleme isegi mitmepäevasel tandemmatkal Hiiumaal käinud. Ja kuna ma sain sellest tandemmatkast sellise poweri ja positiivse elamuse, siis minu hinge jäi igatsus uue matka järele.

Täna saingi siis postkasti esialgselt tundunud "suurepärase" kutse tandemmatkale, mis toimub 10-19. augustil Saksamaal Kölnis. Kirjade järgi on projekti eesmärk arendada rahvusvahelisi suhteid ja nautida tandemrattaga matkamist. Korraldaja poolt on:

• Majutus hostelis koos toitlustusega
• Toitlustus matkade ajal
• Giiditud tandemmatkad, pikkusega umbes 50-80 km
• Täiendavad meelelahutuslikud üritused
• T-särk osalejatele

Osalemistasu on 100€ nägu. Minu jaoks oli kummastav see, et kui eessõitja ehk pimeda saatja on vanem kui 35-eluaastat, siis kukub hinnale kohe kolksti 50 euri otsa. Nagu miks? Kas selles eas inimestele tuleb rohkem kulutusi teha või? Aga okei, see selleks, Lihtne matemaatika näitab, et ühe paari maksuvus on 200-250 euri. Arvestades, et ööbimine ja toitlustus plekitakse kinni ja meile on orgunnitud giidiga matkad, kus on võimalus, et meid viiakse kõiksugu lahedaid  Kölni vaatamisväärsusi vaatama, siis laias laastus pole sugugi paha diil, AGA...

Kopeeritud lõik meilist:
Saksamaale sõidu(lennu) ja kohapealse transpordi(rong, buss) laagrisse

1600 euri? Päriselt või? Ma kõlan nüüd võib-olla nagu viimane rott siin maamunal, aga minu arvates on 1600 euri ikka räme kallis sellise matka jaoks. Jaa, ma saan aru, et tegu on vabatahtliku matkaga ja ega ma ei peagi sinna ronima, kui selline summa võtab mul hinge kinni ja ajab köhima, aga ikkagi... Ma ei saa üle sellest. 1600 euri!? Mis meid lennutatakse sinna mingi privaat jetiga kohale, tagumiku alla antakse kullast tandemid ja toidukordadel kühveldame endale supilusikatega kaaviari näost sisse või? Kui ma ei eksi, siis sellise summa eest saab kahekesi minna juba soojamaareisile - Indiasse või peaaegu et Bali saartele.

Eile, kui ma blogis oma halava postituse postitatud sain, helistas paar tundi hiljem mulle Joosep, kes andis teada, et tuleb vist homme õhtul, see tähendab täna, koju. Tundsin end kohe veidi kõrvust tõstetuna ja olulisena. Kuid ainult almaš taevaisa teab, mis nende naiste mõistuses toimub, sest miskipärast oli mul tarvis lisada veidi putkivalt, et ega ta ometigi selle sama postituse pärast koju hakka tulema, sest mina ei tahaks, et kohusetundest või sunniviisiliselt midagi teeks. Praegu sellele lausele tagasi mõelda, siis no ausalt, tule mõistus koju! Tegelikult kohusetunne peaks just see olema, mis paarissuhtes võiks kindlasti eksisteerida. Ma pole kindel kas ma väljendan end päris arusaadavalt, aga lihtsalt, kui kohusetunnet kui sellist omavahelistes suhetes üldse poleks, siis poleks ka ju suhet kui sellist. Iga suhtega käib kaasas teatav vastutus ja kohustus. Üksteisega arvestatavas ja teineteist väärtustavas suhtes ei saa ju olla nii, et Sa oma teist poolt üldse ei hoia ega kaasa oma tegemistesse ja plaanidesse..a la otsustad lihtsalt ühel hommikul, et sõidad paariks nädalaks reisule. Või järgmisel kuul liisin auto. Või nagu täpselt meie praegune olukord, et mind lihtsalt jäeti puhkusest välja. Minu jaoks on need paarissuhte ühed oluliseimad talad- üksteisega arvestamine ja oma plaanidesse kaasamine või vähemalt kursis hoidmine. Seega ma ei saa üldse aru, kuidas ma sellise idiootsusega lagedale sain tulla, et ma ei tahaks, et seda kohustusest teeks. Kui nii olukorrale läheneda, siis ma ei pane väga Joosepile pahaks, kui ta alati ei saa päris hästi aru, mida ma tahan või soovin, sest  vahel ei saa ma isegi endast aru. Joosep igatahes kinnitas, et ei tule selle postituse pärast koju, vaid kuna natukene, nii linnunokatäie igatseb mind. Lendlesin juba suurest rõõmust ja heldimusest oma mõtetes ringi ja särasin, et meie matk saab siiski puhkusenädalal toimuma, kui äkki turgatas mulle pähe küsimus, et kas Aare tuleb ka meile (Joosepi kasuisa siis). No alguses veiderdas, et praegu ei saa vastata, kuna teeb trenni ja siis ta ei ole võimeline nii põhjalikult teemasse süübima. No okei, leppisime siis kokku, et arutame asja peale tema trenni. Suhtlesimegi siis hiljem, kus Joosep ütles, et ta pole veel kasuisaga arutanud päris täpselt seda meie pool olemist ja viibimist, kuid siis täiesti ootamatult mainis Joosep jutu sees, et no aga igatahes kolmapäevast algab jälle töö. Ma ei oska isegi kirjeldada, mida ma sel hetkel tundsin. See lause, et "kolmapäevast algab töö" tühistas minu jaoks Kogu selle igatsuse jutu ja põhjuse, et päriselt ka tuleb minu pärast koju. Minu mõistes tuleb ta koju ainult ja ainult töö pärast. No ja siis kütsingi end totaalselt üles, et puhkuse viimane päev on teisipäev, kasuisa tuleb ka meile ja mina ei saanud mitte ühtegi päeva tema puhkusest endale, mitte ainsamatki närust päeva.
Öösel vastu tänast magasin ka kogu selle jama pärast kohutavalt halvasti ja vähe sellest, et magasin halvasti, siis hommikul andis Janet ähkimise ja puhkimisega märku, et tal on hirmus kange ja kriitiline häda. Jooksin siis kärmelt, juuksed turris ja padi näos, preiliga välja, aga ainus häda, mis seda lammast vaevas, oli vajadus heina närida. No okei, võib-olla aastas korra või paar ärkad tõesti sellise kohutava heinamäletsemisisuga üles ja no mis seal ikka. Meil kõigil on selliseid hetki, kus tekib isu millegi järgi ja siis pead seda kohe saama aga oleks see siis piirdunud ainult heina närimisega... Selle asemel, et peale heina söömist kenasti ja tubli juhtkoerana meid tuppa viia, hakkas seal hoovi peal üks susserdamine pihta, sest ei tahtnud vist tuppa tulla. No igatahes see oli viimane piisk minu üle ääre ajavasse karikasse ja siis olin nii püha viha täis, et saatsin Joosepile sõnumi, kus ma teatasin, et ma ei soovi, et koju tuleks, kuna magasin halvasti ja hommik algas ka närviliselt ja minugi pärast tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul, sest mul on kõrini olla ainult siis tema jaoks olemas, kui härral vaba aega tekib ja seda ka ainult siis, kui midagi muud paremat pole teha.
Alates sellest hetkest on kõik täna viltu vedanud ja nagu arvata võite siis pole ma eriti heas meeleolus. Absoluutselt kõik ajab närvi ja pahaseks. Ma suutsin isegi poes müüja peale pahandada. Ma küll ei tõmmelnud temaga, vaid elu eest hoidsin kõik enda sees, aga kui poest välja sain, siis pidi ema selle pasarahe ära kuulama, mis mulle hingele oli kogunenud. Meil lihtsalt poes uus müüja, kes ilmselgelt ei tea või ei saa minu näost aru, et ma olen pime, sest ma ei käi plakat kaelas "Olen pime" ringi ja no sisestasin PIN teise numbri valesti ja kui küsisin, et mida tegema pean, et vajutasin numbri valesti, siis müüja vaatas mulle lihtsalt nõutu näoga otsa. Küsisin siis veel korra, sest ma ei saanud sellest pudinast aru, mida pobises oma nina alla ja siis lihtsalt toksisingi oma vale PINi lõpuni, mille peale teatab müüja teadlikult: "Te sisestasite vale PIN-koodi!" Ou really! Ma tean seda ise ka, aga mis mul muud üle jäi, kui mulle ei suudeta normaalselt öelda, mida tegema või vajutama pean, et saaksin oma vea parandada. Kui teisel korral sain PINi õigesti sisestatud, siis teatas müüja rõõmsalt, et see on õige PIN. Uh, mul oli selline tunne, et ma võtan selle piimapaki ja virutan selle vastu seina puruks. Kõik väiksed mõttetud laused ja tegemised ajasid täna kohutavalt närvi. Näiteks enne, kui hakkasin nodi kotti laduma, siis ema ütles: "Kai, ära vetsupaberit kotti hakka panema..." Ei tead, ma just mõtlesingi, et panen 8 rullise vetsupaberi kotti ja ülejäänud kraami- piimad, kodujuustu, banaanid, virsikud, juust jms viskan endale kõik kaenla alla.  Siis ma veel küsisin näiteks, et kas kassa asub paremal, mille peale mulle vastati jah, kuid siis selgus tõsiasi, et hoopis vasakul. Ja see oli selline "jah" tüüpi vastus, mis näitab selgelt, et küsimusse ei süvenetud, vaid peaasi, et mingi vastus sai antud. Seekord oli see jah lihtsalt kassa, aga järgmisel korral võib see "jah" või "ei" olla elulise tähtsusega.
Ema, õde ja sõbrad pakuvad, et nad võivad minuga ise matkale, kinno, randa, või kohvikusse einestama minna jne ja kuigi see on tohutult armas neist, siis mul siiski ei ole sõpradega tegevuste osas puudust, sest sõbrad ja perekond on mul alati olemas ja kõrval. Ma tahan lihtsalt Joosepiga midagi koos- kahekesi teha. Ilma, et töö- ja argimured ja mõtted segaks, ilmanetiühenduseta paariks päevaks kuskile kaduda ja lihtsalt koos olla. Kas seda on tõesti nii palju palutud?! Ma võin ju aastaringselt ainult sõpradega väljas käia ja puhata, aga see ei asenda Joosepiga koosolemist ju. Ma ei saa ju seda linnukest märkida sõpradega koosoldud aja eest meie kvaliteetaja taha.
Igatahes tundub, et Joosep võttis minu täna hommikust sõnumit tõsiselt või siis ma olen oma närvitsemisega vaese mehe täitsa ära hirmutanud, sest koju ta pole siiani veel tulnud. Mina igatahes ostsin homseks toidukraami valmis ja sellise toidukraami, et taimetoitlasest kasuisa saaks ka meil einestada.

Jõudsin eile Saaremaa tripilt tagasi ja kohe, kui ma üle ukseläve astusin ja oma kodinad lahti olin pakkinud, pugesin ma ära tuttu ja magasin kuni tänase keskpäevani. Täna oli plaanis edasi, või õigemini tagasi maale liikuda, aga ma kardan, et jätan selle mineku vahele. Joosepi igatsus on peal küll, aga ega mul pole mõtet lihtsalt sinna niisama tuterdama ja Joosepi püksisääre külge rippuma minna. Eelmisel korral, kui Joosep neljapäeval maale ära sõitis ja mina esmaspäeval järgi läksin, siis olin suht kindel, et oo, raudselt hullult igatseb mind ja muud ei teegi maal, kui vahib öösel igatseval pilgul tähistaevasse ja mõtleb minust... Ilus on ju mõelda sedasi ja eks see vist loomulik ole, et inimene tahab, et teda igatsetaks ja kui ei, siis on väheke pettumust hinges küll.

Ma olen mõnel korral sattunud lugema kuskilt blogist, et näe saatsime lapsed vanavanemate juurde, aga nad üldse ei igatse meid. Või et oleme armsamaga juba üle nädala üksteisest eemal ja no üldse see teine pool ei helista nii palju ja tal on sõpradega nii tore, et mina üldse ei meenu jne. Siis olen mõelnud küll, et miks sellest üldse probleemi tekitada. Tore ju, kui teisel poolel või Sulle olulisel inimesel on mõnus puhkuseaeg, mis viib argipäeva toimetustelt ja muredelt mõtted mujale jne. Ma nagu tõsiselt ei saanud aru, aga nüüd... Ma olen ise samas seisus ja ma vingun, et Joosepil on maal nii tore ja lõbus ja kõike muud teha, kui minuga rääkida.

Eelmisel korral ma solvusin ikka täitsa ära, kui ise tuli korraks minu käest miskit küsima ja siis ma vastasin talle ja kui olin oma jutu lõpetanud, siis avastasin, et einoh, hea mees oli juba minema kõndinud ja tegi juba miskit koos oma sõbraga. Siis olin ma tõsiselt häiritud, kuna esiteks minu jaoks on pimedaga suhtlemisel paar sellist olulist reeglit ja see oli üks nendest, mida rikkus. Sa ei lähe mitte never keset jutuajamist pimeda juurest ilma ütlemata minema, mitte kunagi! Alati annad teada. Isegi siis, kui plaanid ainult sekundiks lahkuda, ikkagi annad teada. Või kui plaanid vahepeal vasakult paremale liikuda, siis ka annad sellest teada, mitte ei lase pimedal vasakule rääkida ja ise seisad samal ajal paremal pool.

Igatahes, kuna Joosep rikkus toda reeglit, siis ma olin juba ainuüksi selle peale kuri ja tundsin end ebamugavalt. Kuigi tavaliselt, kui sõbrad mulle nii teevad (vahest ka niisama nalja pärast), siis lähen naljaga kaasa või pööran ise olukorra naljaks, aga kuna antud olukorrale lisas pinget veel ka see, et tal oli palju huvitavam sõbraga koos olla, siis tuli sellest totaalne solv. Mnjah, ma saan isegi praegu aru, et ma kõlan lapsikult, aga mind ei huvita, sest ma ei hakka siin midagi ilustama, ma olen ka inimene ja mul on emotsioonid ja üldiselt ma oma emotsioone vaka all ei hoia.

Kui ma maale jõudsin, siis ta küll tuli kohe tegi autoukse lahti ja tervitas mind sooja kallistusega ja siis rääkis oma uudiseid ja that was it. Ei mingit huvi minu tegemiste vastu. No näiteks, et kuidas mul reis oli, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas peavaluga lood on või öelnud siis vähemalt, et ma näen hea välja, mkm. Selle eest ütles, et ma lõhnan nii hästi, aga einoh, arvata võib, et ma lõhnan hästi, kui tulen pestult ja lõhnastatuna kodust. Kuna ma olin end peaaegu sama päeva hommikul ju 20 mintsaga poes oimetuks jooksnud, siis ma miskipärast oleksin tahtnud kuulda, et olen ilus, aga nohjah.  Ühesõnaga ei läinud see vastuvõtt päris nii nagu olin oodanud. Ühe Aliase mängu suutsin ma maal oldud aja jooksul Joosepilt küll välja pinnida, aga no see oli ka kõik. Ma ei taha ka olla selline, kes käib ja mangub, et kuule teeme seda või kas toda tahad teha. Esiteks mulle ei meeldi manguda ja teiseks mulle ei meeldi, kui Joosep mulle korvi annab.

No ja siis ma mõtlengi, et ma ei hakka täna uuesti maale sõitma. Puhkan kodus ja naudin endiselt seda idüllilist vaikust ja rahu, kui vaid seda nõmedat igatsust Joosepi järgi ei oleks. Ma olen talle selle nädala jooksul paar sõnumit saatnud ja helistanud, aga nüüd mõtlen, et jätan need sõnumid ja üksikud telefonikõned ka ära. Muidu ju võiks toda igatsust sõnumitega leevendada, aga no ma ei taha olla nagu mingi psühh, kes ei saa endaga hakkama. Kui ma ei eksi, siis homsest algab Joosepi viimane puhkusenädal ja no mina ausalt öeldes ei kujuta ette, millal tema plaanib siis minuga selle matka ära teha, mille lubas ja kokku leppisime, sest tuleval reedel sõidan mina ju kolmeks päevaks Haapsallu ja tulen Joosepi viimaseks puhkusepäeva õhtuks tagasi. Noh, halleluuja! Ja kui algab jälle igapäevane töörutiin, siis ei saa me niisama oma kvaliteetaega, siis sõltuvad kõik jutuajamised, tegemised ja ettevõtmised ainult Joosepi töögraafikust ja ajast. Ma ei tea, ma tunnen praegu tõsiselt, et ma olen tema prioriteedilistis kuskil eriti viimasel kohal. Ma olen ju tema puhkust nii pikalt oodanud, et saaksime koos hommikuti nii kaua voodis lebotada, kui süda lustib, koos ühise laua taga hommikukohvi juua,keset päeva jalutama või kinno minna jne. Aga kunagi juuli alguses ütles Joosep mulle üldse, et talvel ta arvatavasti puhkust välja ei võta, nii et ma olen hetkel kohe eriti nõutu. Ja isegi, kui näpistab tööajast mulle selle matkapäeva, siis pole see see, sest siis peab ikka olema valmisolekus, et peab vahepeal tööle keskenduma ja kõnedele vastama ja sada muud asja. Jälle meie arvelt, kõik meie arvelt.

Kõige kurvem selle olukorra juures on see, et Joosep ise antud asjas probleemi ei näe. Ah, ma parem lõpetan, sest muidu ma kütan end niisama üles ja siis sellest head nahka ei saa.
Ahjaa, Saaremaa tripist tuleb loodetavasti lähiajal pikem pildipostitus, aga see seisab hetkel selle taga, kuna Kiku tegi üle 400 klõpsu, siis ilmselgelt on tarvis veidi valikuid teha, mida võtta ja mida jätta. Aga muidu etteruttavalt võin öelda, et reis oli superlahe, kuigi väsitav ja üpris kulukas, aga ei kahetse miskit. :)

vabaaja jalatsid. Kuigi need mustad näevad eriti prostad välja, siis nende kasuks võin öelda, et jalas on eriti mugavad ja no need saigi võetud koeraga jalutamas käimiseks. Kokku läksid kaks paari jalatseid 25,98€. Baleriinasid vaatasin ka, sellised musta lillelise pitsiga, aga need jäid ostmata, kuna hiinlaste 36 number jäi mulle üllatuslikul kombel suureks...mis on nagu nii imelik. Mul on alati kingad 36 sobinud ja kui arvestada seda pisikest fakti, et hiinlannad on ise juba pisikest kasvu, siis oleks võinud need mulle valatult sobida.

Ma täiega naudin praegust aega, kui kõik õitseb ja linnud rõõmsalt sädistavad. Paraku pika talvega läheb aga Džännul ja minul meelest ära üks oluline kevad-suve tunnusmärke.  See kui loodus õitsele puhkeb, et siis võiks ja peaks Džännu natuke suurema varuga põõsastest mööduma. Hetkel jätab Janet arvestamata põõsaste küljes kasvavad lehed, millest mu pea koguaeg läbi käib ja nii ma avastangi päris sageli, et olen jalutuskäigu jooksul endaga natuke põõsast ka kaasa vedanud.Millal on seda kõige parem avastada? Eks ikka kodus, siis kui oled juba uhkelt läbi linna ja inimeste jalutanud.
Nojah, eks tuleb siis teha vajalik hulk kordusi ja küll need põõsad koos kogu oma atribuutikaga ükskord ka Džännul õigel ajal meelde tulevad ja siis ei vea põõsast endaga koju. Kui küsite, et mis asi siis lõppudelõpuks minul talvega meelest ära läheb? Eks ikka see, et mis tunne on pidevalt peaga läbi põõsa kõndida, šokeerida põõsa- ja puuelanikke ning tunda piinlikust helmete, puulehtede, niisama puru ja soga pärast, mis mu pead kaunistavad.

Käisin täna kontserdil ja mul tekkis konkreetne küsimus. Miks ei ole nendel pehmetel klapptoolidel igal istmeomanikul oma käsituge? Okei, ma saan aru, et ruumi kokkuhoiu mõttes, aga kuhu ma oma käed peaksin siis toetama, kui mul peaks selleks soov või vajadus tekkima? Mis ma köhatan viisakalt ja ütlen kõrvalistujale, et ou kuule, ole kena ja korista oma küünarnukk ära? Või siis enne ürituse algust lepime ajaliselt kokku, et millal vahetame ja laseme teisel ka kätt toetada, umbes nagu kitsas voodis kaaslasega üheaegselt külje keeramine. See käsitoe küsimus ei ole nüüd nii suur probleem, kuid piisavalt, et sellest kirjutada ja teemat tõstatada. Tavaliselt, nagu Murphyle on kohane, siis see vajadus tekib just siis, kui teine inimene on juba käsitoe enda alla matnud.
Nii, aga tänaseks aitab, sest eelmine öö ma magasin kõigest 5h ja kuna öösel oli mul ka hüpo, siis polnud need viis tundi just täisväärtuslikku und täis (pealegi nägin ma kõige rõvedamat unenägu üldse, lausa nii rõvedat, et ma isegi ei julge sellest kellegile rääkida, veelvähem kirjutada...isegi ei kujuta ette, et miks sellist jõledust nägin). Igatahes homme ootab meid ees Vapramäe 10 km pikkune matkarada koos väikese piknikuga. Kui elusalt ja tervelt tagasi jõuan, siis teen väikese reportaaži ka ning loodan väikese videoklipi salvestada sellest, kuidas hullud juhtkoerad oma vabaaega metsas naudivad.