Ma olen materiaalne mutt
Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.
Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.
Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.
Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.
Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.
Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!
Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D
Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.
Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.
Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.
Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.
Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.
Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.
Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!
Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D
Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.
Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.
