Jõudsin ka lõpuks arvuti taha. Ja enne, kui uued asjad laviinina peale tulevad, räägin teile kiirelt ühe loo.

Oli südatalv, seisin Janetiga Kilingi-Nõmme bussijaama kohviku kõrval ja ootasin. Ootasin tolleaegset Pärnu Postimehe ajakirjanikku, kes soovis minuga lugu teha. Ma ei mäleta enam, kas mind pidi palju moosima või olin kohe nõus, aga seda mäletan ma küll, et ajakirjanik pakkus lahkelt, et nemad fotograafiga võivad ükskõik kuhu sõita. Et see polevat nende jaoks minginegi probleem.
Nii ma siis astusin akna juurde, piilusin unistavalt kardina vahelt õue, vaatasin aknast seda vesist lumelärtsakuga kaetud maad ning mõtlesin, et aga miks ka mitte, las nad tulevad ise minu juurde.
Okei, tegelt see oli veidi ilukirjanduslik liialdus, sest tegelt ma ei astunud kuhugi akna juurde ega vaadanud unistavalt kaugusesse. Aga seda ma mõtlesin küll, et ma üldse ei viitsi selle külmaga kuskile ronima hakata.

Kuna see kõik juhtus pea seitse aastat tagasi, siis ma üksikasju enam nii hästi ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et jõin rohelist teed ja intervjuu oli rohkem nagu toreda sõbrannaga südamest südamesse vestlus. Ja enne, kui laiali läksime, siis ajakirjanik ütles veel, nii möödaminnes, et ta peab samuti blogi – Ritsiku nimelist. Ma esiti ei öelnud selle peale vist suurt midagi, olin vist veidi sellise „ohoo, väga tore“ reaktsiooniga. Aga kui koju läksin, siis mõned päevad hiljem ma googeldasin Ritsiku blogi ja leidsin eest ühe väga, väga hea blogi. Kui keegi paluks minul Ritsikut kolme sõnaga kirjeldada, siis ma ütleksin inimlik, elutruu ja südamlik.

Ja nüüd te võib-olla küsite, et miks ma kõike seda räägin? Aga sellepärast, et Ritsik korraldas maeitea juba mitmendat korda blogijate ja lugejate kokkutulekut, oma koduaias ja mina käisin ka seal. Esimest korda. Ma olen juba mitu aastat vesistanud sinna minemisest, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga tänavu õnnestus minna, ja isegi Joosep tahtis kaasa tulla.
Kokkutulek oli väga ee, kuidas nüüd öeldagi.. huvitav. Kuulda päris elus nende inimeste hääli, keda oled varem teadnud vaid bloginime järgi. Mul oli au kohtuda näiteks Notsuga, Tavainimesega, Sitsidsatsidpatsid ja loomulikult härra Konnaga. Ja eriti põnev oli see, et üks lugeja ja üsna usin mitmetes blogides kommenteerija Nell oli samuti platsis.

Meie jõudsime Joosepiga algusajast muidugi tunnike hiljem kohale ja loomulikult poleks see mina, kui ma midagi ei korraldaks. Ma polnud vast minutitki saanud laua ääres istuda kui ma juba tõmbasin leivatordi endale koos taldrikuga sülle. Lihtsalt Joosep ja härra Konn muudkui hoiatasid mind mingisuguse nurga eest ja ma otsustasin lõpuks, et ma katsun siis ära selle nurga. Noh, ma nurka ei leidnud, aga selle eest leidsin ma taldriku, haha.

Aga kuulge, kõik, kes olid Ritsiku pool, palun olge inimesed ja vastake mu küsimusele. Ma lugesin Ritsiku postitust ja ta ütles, et me istusime suure ümmarguse laua taga. Aga mina istusin küll kuskil, kus oli vähemalt üks nurk. Nii et, kas laud oli ümmargune või kandiline või ühe nurgaga ümmargune laud?
Ja järgmisel kohtumisel võiks igaüks end 2-3 lausega kirjeldada. Ma tulin alles hiljem selle peale. Sest nüüd ma ju ei teagi, kas Notsul on blondid kahused juuksed või tumedad lühikesed? Kas härra Konnal on vuntsid ja kas Sitsidsatsidpatsid blogijal on suvine pitskleit ja kaks pikka patsi? Ja kas kellegil on kitsad-suured-mandlikujulised-kassirohelised silmad või kellel üldse mis seljas-jalas olid? No vot, kõik oluline jäi nüüd rääkimata.

Koju jõudes ütles Joosep, et ta tegi minust laua ääres pilti ka.
Et valgus olevat olnud ideaalne ja nii ta selle pildi minust klõpsaski. 

Hirmsasti tahaks muljetada eilsest Kiku juubelist, haha, see kõlab nagu ta oleks 70 saanud. Aga ei, tegelikult sai kõigest kolm kümpi vanaks.Aga vahet pole kui vanaks ta sai, sest mul pole nii või naa praegu mahti sellest peost kirjutada, kuna olen super unine. Koju jõudes kokkasin nimelt terve laarungi toitu valmis ning loomulikult läksin ma söömisega veits liiale ja tankisin end kurguauguni täis. Seega Kiku sünnipäevapeost tuleb võib-olla kunagi hiljem eraldi postitus, siis kui ma nii unine enam pole. Aga rõhk sõnal võib-olla.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuhu viimasel ajal see aeg kaob. Mul on mingi miljon ootel olevat teemat, mis kannatlikult ootavad oma aega ja siis teine miljon kükitab mustandites, aga no mul lihtsalt EI ole aega. Ei ole aega, kui ma kraamin kodu, kokkan, väisan arste, juubeleid, jõusaali, poode, üritusi, kirjutan Delfisse kolumne ja suhtlen inimestega. Täna ma näiteks ostsin endale uued kingakesed. Mul polnud tegelikult üldse plaanis miskit endale soetada ja kui aus olla, siis mul jalatseid ka jagub, aga eile, kui Kiku juubelil olime, siis Joosep andis mulle korralduse paluda Maarjal mulle anda oma kingi katsuda. Esimese reaktsioonina ütlesin, et ma ei saa tema käest mitte kui midagi küsida, sest kui mulle juhtumisi peaks hakkama miski meeldima, mis tal seljas-jalas on, siis see tüüp ju koorib end kasvõi seal samas paljaks ja annab oma viimasedki aluspüksid jalast ära. 

Näiteks viimane kord kohtusime Maarjaga septembris, kus oli järjekordsed sünnipäevapidustused käimas ja kui ma pool juhuslikult avastasin, et tal on lõheroosa pitskleit, siis ma rippusin pool õhtut tal kleidisaba küljes ja halasin, et kui ilus see kleit ikka on ja et kui ta peaks juhtumisi kunagi sellest ära tüdinema, siis teadku, et ma tahan seda kleiti endale!!!
No ja kui pidu lõpuks läbi sai ja me seltskonnaga trepikotta jõudsime, siis mis te arvate, mida Maarja tegi? Ta tõmbas end paljaks ja andis kleidi mulle. Ma küll üritasin viisakusest keelduda, aga ta ei leppinud eitava vastusega. Siis ma üritasin sealt trepikojast põgeneda, aga no teate, ega ma pimedana just eriti kaugele ei jõudnud. Ja nii me siis sealt trepist alla jooksime, mina ees põgenemas ning Maarja, aluspesu väel, kleit näpus, tihedalt minu kannul. Maja ees sai ta mu muidugi kätte ja tõmbas kleidi mulle selga. Aga ma nägin nagu mardisant selles välja, kuna see kleit oli mulle pisut suur. Igatahes, natuke on ohtlik oma vaimustust mingi rõiva osas üles näidata, kui see peaks juhtumisi Maarja seljas olema.

Kingad, mida Maarja Kiku sünnal kandis, hakkasid mulle kohe esimesest silmapilgust meeldima. No olgem ausad, Maarja tegi neile super reklaami kah. Ütles, et Itaalia reisi ajal läbis nende kingakestega 16 kilomeetrit ja jalad ei väsinud ära, ei tekkinud ville jne. Ühesõnaga ülimugavad ja soodsad. Ning kui ütlen soodsad, siis päriselt on ka seda, sest maksid kõigest 14.99 eurot. On ju soodne!? Täna hommikul, enne kui jooksime Pärnu bussile, siis võtsime nõuks ja lippasime Taskust läbi ja soetasime mulle ka CCC kauplusest need toredad kingakesed. Mina suskasin paelad kingakeste sisse, sest mulle ei meeldi kui need väljas lipendavad. Ja kuna ma ei tea, kas piltidelt on aru saada, siis igaks sajaks juhuks ütlen, et need on pööratud kunstnahast, sellised kergelt sametised.