Istusin hommikul köögilaua taga ja nosisin enda tehtud vahukoorega pannkooke ning kuigi põsed olid magusast punnis, siis meel oli ikkagist pisuke nukker ja mõru. Kui Joosep seda mingi hetk märkas, siis päris, et mis mind vaevab. Esiti ei osanud ma sellele küsimusele isegi päris selget vastust anda, teadsin vaid seda, et olen kuidagi rahulolematu. Mitte küll iga päev ja kogu aeg, aga aeg-ajalt, vahete-vahel varjutavad mu päikesepaistet tumedad murepilved. Pika pinnimise peale suutsin ma aga lõpuks oma tunded sõnadesse panna ja ütlesin, et ma tunnen kohutavalt puudust iseseisvusest. Joosep ei saanud esiti aru, et millest ma ometigi räägin. „Sa oled ju iseseisev“, vastas ta automaatselt.

Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel  piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Nonii, olen sada korda üritanud alustada kuskilt otsast oma postituse kirjutamist, aga siiani kogu aeg kõik draftidesse ära salvestanud, kuna ümbritsevad helid on seganud mu keskendumist. Mul tegelikult juba nägijana oli keskendumisega probleeme. Ma alati imestasin, kui sõbranna suutis lärmi keskel õppida, see oli minu jaoks müstika, sest mina ei suutnud. Vajasin keskendumiseks enam-vähem alati haudvaikust. Peale nägemise kaotust on olukord absoluutselt hulluks läinud, sest ma kuulen ju neid hääli ka, mida nägijad tähelegi ei pane. Piltlikult öeldes kuulen ma isegi seda, kui naaber kõrvalkorteris salaja puuksu laseb.
Linnaruumis on pimedal kõikvõimalike helide tähelepanemine eluliselt oluline, aga kodus olles ajab see mind lihtsalt hulluks ja närvi. Eriti täna, sest ma olen mitut postitust alustanud nii, et panen kaks lauset kirja, siis kustutan ära, sest ma pole rahul, kuna see ei edasta mu mõtteid nii nagu ma tahan ja siis teen uue katse, selles ma ka loomulikult feilin ja nii miljon korda järjest. Lõpuks tundsin endas nii suurt rahulolematust ja pinget, et panin targu arvuti käest ja läksin küpsetasin vahelduseks ühe mustikakoogi valmis ja nüüd olen uuel katsel. Kuigi ma suutsin vahepeal juba uuesti korra ärrituda, sest Joosep kuulab arvutist üht sarja, mida mina ka eile vaatasin, aga seal oli nii palju negatiivset, et ma lõpuks loobusin selle vaatamisest, aga näe, poole kõrvaga avastan end ikka seda jälgimast. Böö, nõme. Nüüd panin Youtubest suvalise sound of nature käima ja palvetan, et see teeb imesid. Hehe, praegu on taustaks mingi veevulin ja see ajab konkreetselt mulle pissihäda peale. Ei ole ka minu elu kerge :D

Aga olgu, ma lähen nüüd asja kallale...
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks endale mõnd ilusat n-ö pühapäevakleidikest. Sellist casuali, millega sobib päevavalges ka kuskile kohvikusse / restorani einestama minna. Ma kujutan ette, et see võiks olla mingi 60date stiilis ja kindlasti täpiline (või no vähemalt üks kleitidest võiks olla täppidega). Üldine kleidi värv võiks olla must, tumesinine või sügav sirelililla ning täpid seal peal valged või roosad. Kleidi seelikuosa võiks olla kellukeselõikega, kroogitud või selline lainetav, aga kindlasti mitte liibuv. Materjal võiks ka olla tugevam, mis istuks seljas hästi ja hoiaks natuke vormi, mitte ei ripuks seljas nagu kardin riidepuul. Ahjaa, käised peavad ka olema. Eriti nunnud oleksid lühikesed kergelt kroogitud puhvkäised või äärmisel juhul tavalised või kolmveerandkäised.
Nonii, põhimõtteliselt ega muud ei tahagi, pole ju palju tahetud :D Kui ma leiaks kuskilt hea hinnaga sellises stiilis kleite, siis ma aja jooksul tahaks kohe oma 4-5 kleiti soetada. Mitte küll täpselt ühesuguseid, nagu Monkil oli kapis igaks päevaks samasugune ülikond, aga üldine stiil võiks olla sarnane. Mõni pidulikum ja mõni tavalisem, kuid siiski natuke eriline.

Mul tekkis selline soov seoses võimaliku peatse auto ostuga. Või no mis peatse, meil pole tegelt sentigi auto ostuks raha, aga vaikselt juba uurime maad ja siis ma kujutasin ette, kui vahva oleks end linna minekuks üles lüüa. Mitte küll Maximasse piima ja saia ostmiseks, aga no kasvõi sõpradega kohvikusse minekuks, selline suurem seltskond. Aa, muhvi tahan ka. No ühesõnaga seda tuustikut, kuhu sisse saab oma käekesed pista, kui külm sõrmi näpistab.

Saigi vist kõik kirja, vähemalt üks pikemaajalisem soov, mis on mul kuskil kuklas tiksunud. Aga ega mul pole mõtted ainult kleitide ja muhvide ümber keerelnud, vaid viimasel ajal olen tundnud tugevat soovi teostada ennast milleski. Juba mõni aeg tagasi tekkis mul mõte, et teeks purgikesed, kus on igaks päevaks üks positiivne soov või mõttetera. Mõtlesin ja mõtlesin, panin peas kõiksugu erinevaid variante kokku, et kui palju ma vajan kõrvalist abi nende tegemiseks ja kui palju saan ise tehtud ja siis avastasin, et see idee on juba ühe teise blogija poolt realiseeritud, niuks. Hetkel pole mul  rohkem uusi ideid ka juurde tulnud. Eile tuli sellepärast suisa nii suur kurbus peale, et hakkasin nutma. Mulle on alati ilu inimeste ümber ja sees olnud olulisel kohal ja mulle nägijana tohutult meeldis oma kätega nikerdada ja meisterdada, aga nüüd tunnen viimasel ajal nii selgelt, et see on miski, mis ei anna mulle rahu. Mul on tarvis end teostada, aga mida, millega. Aga võib-olla sellepärast ei olegi mul uusi ideid pähe turgatanud, kuna ma kogu aeg nii pinksalt sellele mõtlen. On äkki teil soovitusi, ettepanekuid või mõtteid? :)

See pilt minust on tehtud Joosepi lõpetamisel aastal 2013 ja siin on mul seljas üks minu pikemaajajalisi lemmik outfite, kuigi siin pole vist kleidi alumist osa näha... Sellel jookseb rindade alt õrnroosa siidlint, mille sai küljele slehviks sõlmida, jalas olid ka sama värvi roosad kingad ja roosa trühvelkotike. Tundsin end sel päeval nagu tõeline printsess või aadlipreili :) Kuid nüüd oleks aeg oma kleitide varusid täiendada ja natuke eakohalisemaks muuta.

Selle nädala "Pealtnägija" saate viimases loos oli juttu sellest, mismoodi seltskond pullivendi võtsid kuskilt satiirilehelt ühe nalja, tõlkisid selle ära eesti keelde ja postitasid Eesti Pimedate Liidu Facebooki lehele. Sellest ma aru ei saanudki, et kas see läks privaatselt sõnumitesse või otse EPL Facebooki seinale, aga ega sel erilist vahet minu jaoks polegi.

Nali seisnes siis selles, et pimedate kogukonnale saadeti mingi suvaline pilt ja seal kõrval siis tekst "Ou, vaata seda!


Tahate teada minu ausat seisukohta?
Minu meelest üpriski andekas nali. Mind ajas igatahes naerma :D Kuid ma pole sugugi kindel, kas see oleks mind ka siis naerma ajanud, kui keegi oleks mulle ühte ja sama nalja teinud ühe õhtu jooksul miljon korda. Lõpuks oleks lihtsalt, et been there, done that. Me kõik teame, et igal naljal on oma maitsekuse piir ja mõnd nalja võib teha sada korda järjest ja ikka on naljakas, kuid siis on nalju, mis toimivad ainult ühe korra ja õigel ajahetkel.

Kui ma läheksin kuskile peole ja keegi viskaks sellise nalja õhku, siis ausalt, see oleks mulle täielik maiuspala ja ma hõõruksin mõtteis käsi kokku, kuna see on minu tassike teed. Ma ei jääks vastust võlgu. Mulle on varasemaltki ja korduvalt seda sorti nalju tehtud ja iga kord ma lõkerdan naerda või muigan kelmikalt ja pritsin sarkasmi vastu. See nagu lõhub uute inimestega suhtlema hakkamisel teatavat barjääri.
Ning teades ja tundes ka Jakobit, kes EPLi Facebooki lehte haldab, siis mitte organisatsiooni esindajana, uskuge mind, Jakob viskaks ka hea liti mõnele killuvennale vastu.

 Ma kindlasti ei arva, et need inimesed, kes seda pulli tegid, et oleksid mõelnud miskit halba. Pigem tundub just vastupidi - nad ei mõelnudki. Nad võib-olla soovisid ainult rohkemate pimedateni oma vaimuüllitise tuua ja mis võiks olla selleks veel parem koht, kui pimedate liit. Kõlab uhkelt ja suurelt ja kõlab täpselt nii nagu siin istuks kari pimedaid koos. Kuid asi, millega nad ei arvestanud või ei mõelnud või ei hoolinud, oli see, et me kõik oleme erinevad. Me pimedad suhtume oma pimedusse erinevalt. Mõne jaoks on see raske katsumus, millega siiani püüab rahu sõlmida. Teise jaoks on see paratamatus ja on oma olukorraga leppinud ja elab lihtsalt vaikselt oma elukest. No ja siis on kolmandad ja neljandad ja siis on ka minusuguseid, kes lõõbivad ja viskavad nalja. Isegi selliseid pimedaid on, kes vihastavad nii, et silme eest läheb mustaks (hehe, väike nali :D), kui teine pime peaks pimeduse üle nalja tegema, kuigi oleme ühes paadis.
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan, on see, et nali oli hea ja tegelikult seda võib täitsa vabalt teha, aga mitte organisatsioonile ja mitte miljon korda järjest, eksole. Ma ei tahaks, et kaaskodanikud arvaks, et pimedad on ühiskonnas üks grupp inimesi, kellel on huumorisoolikas veits umbes või et meie kuuldes tuleks elu eest vältida selliseid sõnu  nagu "vaata", "näe", "nägemist" jne. Just vastupidi. Minu teada pimedad üritavad levitada ühiskonnas mentaliteeti, et ärge kartke pimedatega suhtlemisel kasutada igapäevaseid tarbesõnu. No näiteks, et kõne lõpus on täiesti okei öelda pimedale "Nägemist!"

ETV "Pealtnägija"

Kui me Joosepiga öise filmiralli lõpetasime ja ma varahommikul voodisse laekusin, siis ma ei jaksanud ära oodata, et millal mu äratuskell ükskord ometigi heliseks ja ma saaksin vahukoorekringlit nosima hakata. Mul oli tegelikult juba keset ööd selline näksimise isu, aga õnneks suutsin end vaos hoida.

Kui lõpuks äratuskell tirises, siis olin nagu väike laps, kes lippas naerusuil kööki kringli järgi. Tegin endale tassikese taimeteed ka kõrvale ja võtsin oma blogrolli lahti ja hakkasin blogisid läbi lappama ja mida mu vaesed pimedad silmad pidid jälle nägema? See tähendab, et endiselt mitte midagi, aga õnneks on mul toimiv kõrvakuulmine, aga kahjuks taaskord jäi mul tänu postituse külge keevitatud screenshoti tõttu pool elamust / informatsiooni saamata.
Kui muidu ma saan blogisid jälgida ja lugeda tänu arvutisse installitud ekraanilugemisprogrammile Jaws, siis paraku kuskilt maalt tuleb ka sellel programmil piir ette - see nimelt EI kirjelda mulle pilte!

Jah, ma ei saa öelda, et ma ei olnud maru pettunud, kui selle nädala jooksul koperdasin juba teistkordselt postituse otsa, kus täieliku ülevaate saamiseks on postituse külge lisatud screenshot ja mitte vähimatki silpi screenshotil ilutsevatest sõnadest. Kui blogipostituste grupis tegi blogija Gristel taolise postituse, siis ma juhtisin sellele viisakalt ja sõbralikult tähelepanu ja olukord sai minu jaoks lahendatud ja nüüd on seal kirjeldus täitsa olemas. Kui algselt mõlkus mul peas isegi mõte antud teemat laiemalt käsitleda, siis esialgu matsin selle mõtte maha. Aga täna hommikul Malluka postitust lugema minnes tundsin, et pean ikka sellele teemale tähelepanu juhtima, sest kui ma siin niisama vaikselt omaette torisen ja vahutan, siis ega see mulle ju soovitud lahendust hõbekandikul ette ei too.
Ma ses suhtes saan täiesti aru, et ega iga teine normaalset silmanägemist omav inimene ei tulegi selle peale, et internetimaastikul surfavad hoogsalt ka pimedad. Väga tihti arvatakse, et pimedad on mingisugused neanderdaalased, kes endiselt elavad kuskil koopas ja tegelikust pimedate elust-olust on väga vähestel ülevaade, et mismoodi me toimetame, elame ja millised on meie võimalused ja millised on meie piirangud. Seega ma ei pane kellegile midagi pahaks, aga sooviksin tõesti tähelepanu juhtida sellele, et kui vähegi võimalik ja kui te ei kannata reuma all või te pole kõigist 10st sõrmest korraga kipsis, siis palun-palun leidke need kaks minutit oma päevakesest ja trükkige need paar rida screenshotil olevast tekstist postitusse ümber. Ma oleksin much happy! :) 

Mõni võib nüüd küsida ju, et aga miks ma blogipostituse autorile sellekohast kommentaari ei jäta, aga sellepärast, et ma ei pea end kilplaseks. Miks ma peaksin hakkama sadadele ja sadadele blogijatele ühte ja sama kommentaari eraldi kirjutama, kui läbi minu blogi levib sõna kaugemale ja kiiremini.

Ma pole ka lisanud kirjeldusi kõikidele oma piltidele, aga see tuleneb sellest, et mul see programm ei lase kõiki funktsioone kasutada ja kirjeldused saan siis lisatud, kui keegi hea hing mind on nõus aitama. Igatahes ma oleksin üliõnnelik ja aitäh juba kõigile ette ära, kes selle vaevaks võtavad!

Siin siis minu kommentaar Gristeli jagatud postitusele nii kirjas, kui ka pildis
Minu, Joosepi ja koonude poolt imeilusat vana aasta lõppu, meeleolukat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks! :)

Kui ma nädalapäevad tagasi siin kirjutasin pimedatest, vaegnägijatest ja kuidas tihtipeale neid kahte topitakse ühte patta või siis lihtsalt ei tehta neil kahel vahet, et mis erinevus on pimedal ja vaegnägijal, siis tekkis pisikene vastasseis minu Facebooki blogilehe kommentaariumis, kus kaks blogilugejat läksid tuttipidi kokku. See on muidugi praegu kirjanduslik liialdus, sest karvu ja verd ei lennanud., Kuid selline kergemat sorti hõõrdumine sai alguse sellest, kui Gätlin soovis vastust oma küsimusele, et kuhu alla prillikandjad liigituvad ja et kui tal on prillid, kas siis temal on ka nägemispuue?Tteine lugeja, astus aga n-ö minu kaitseks välja ja nimetas antud küsimuse esitamist ja selle küsimise õigustamist pimeda inimese lehel suisa piinlikuks.

Ma olen juba mõnda aega oma peas veeretanud mõtet, et kirjutaks õige selle pimeda ja vaegnägija teemal ühe tähelepanu juhtiva postituse. No et once and for all saaks sotid selgeks, kes on pime ja kes on vaegnägija. Minust on meedias ilmunud terve posu artikleid ja uudisnupukesi ja mind on korduvalt mainitud erinevates blogipostitustes. See kõik on väga tore ja armas ja mul on alati suur huvi ja elevus lugeda enda kohta erinevaid seisukohti ja arvamusi, no et mis pildi olen ma endast läbi blogi kujundanud või kui inimene on mind reaalses elus kohanud, et mis mulje ma endast jätsin, aga siin on üks suur aga. Tihtipeale ei tehta vahet, et kes on vaegnägija ja kes pime.

Kui ma olen järjekordselt kuskil lasteaias või koolis lastele rääkimas juhtkoertest ja tutvustamas oma elu pimedana, siis ma alati tutvustan end järgmiselt "Tere! Minu nimi on Kai ja ma olen pime ning see armas karvapall minu kõrval, on minu kõige suurem sõber ja abiline, juhtkoer Janet"
Kõik kuulavad suu ammuli ja kui ma olen põhilise ise ära rääkinud, siis lasen lastel ja õpetajatel / kasvatajatel lisaküsimusi küsida, millele ma ehk ise ei osanud tähelepanu pöörata või ei tulnud selle pealegi, et sellest ka rääkida, kuna minu jaoks on see kõik juba nii igapäevane.

Siis ma ka alati rõhutan korduvalt, et olen pime, kui kohtun ajakirjanikega või osalen järjekordses telesaates, aga kui satun lugema sissejuhatavat või tutvustavat saatelõiku, siis on ikka kirjas "vaegnägijast Kai". Samamoodi ka peale koolide ja lasteaedade külastust kirjutatakse lühike uudisnupuke sellest, mismoodi me Janetiga neil külas käisime ja siis on seal kirjas a la järgmine lause
"Täna käisid meil külas vaegnägijast Kai ja tema truu abiline, juhtkoer Janet. Kai rääkis oma elust pimedana ja sellest, mismoodi Janet teda igapäevaselt aitab“.
Kui ma järjekordselt loen kuskilt, et ma olen vaegnägija pime ühes isiksuses, siis ma tahaksin natukene oma peast juukseid kiskuda ja paar korda peaga vastu seina koputada.

Ma saan aru, et tegelikult on võib-olla minust ehk isegi inetu praegu siin niimoodi veidi iniseval toonil kirjutada, aga lihtsalt kui see ei juhtu esimest ega ka teist, kolmandat ega ka neljandat korda, vaid seda juhtub kümneid ja kümneid kordi, siis lihtsalt võtab veidi nõutuks. Ma siis ütlen ühe korra veel, pime EI ole vaegnägija, vaegnägija EI ole pime, nende vahele ei saa mitte kummatki pidi võrdlusmärki tõmmata!  Täpselt nagu Sa ei saa tõmmata võrdlusmärki Taani dogi ja chihuahua vahele. Jah, mõlemad on küll koerad, aga küllaltki suurte füüsiliste erinevustega. Samamoodi on ka pimeda ja vaegnägijaga, mõlema puhul on tegu nägemispuudega, kuid tegu on kardinaalselt kahe erineva diagnoosi ja seisundiga.

Kui ma enam kui seitse aastat tagasi Janetiga kokkuõpet alustasin, siis ma olin ka vaegnägija. Ma nägin tema tumedaid silmakohti, ma tajusin valgust ja suutsin inimeste liikumisi registreerida ja selle tulemusel enamasti vältida inimestele otsa jooksmist. Tuttavates kohtades sain ma hoone kujutise järgi aru, mis koha või hoonega on tegu, kuigi eraldi detaile ma ei näinud ega suutnud ka eristada. Ma nägin helkivaid esemeid, nagu ukselingid ja klaasipeegeldused, sebratriibud (selleks pidin ma küll üpriski sõidutee äärde seisma, et näha ja mingi kindla nurga alt vaatama).

Kui inimene on vaegnägija, siis mitte keegi, peale selle vaegnägija ise, ei tea päris täpselt, milline on selle inimese nägemisjääk ja vaateväli. Näiteks võib olla nii, et kahjustatud on ainult tsentraalne nägemine, st et otse vaadates ei näe mitte essugi, aga kui suunab silmad vasakule või paremale, siis näeb, mis on ees tulemas. Sellega on minu teada isegi nalja saanud, sest keegi nägija olevat tollele tsentraalkahjustusega vaegnägijale näidanud sõrmega oimu kohale, kuna oletatavasti arvas, et kuna vaegnägija ei vaadanud sel momendil tolle inimese poole, et siis ei näe, kui näitab talle rahvusvahelist „opaka“ märki. Aga reaalsus oli see, et vaegnägija nägi seda liigagi hästi :D

Võib ka nii olla, et näed täies ulatuses hästi, nii vasakule, paremale, üles ja alla, aga kõike seda väga uduselt. Võib olla ka nii, et otse näed, aga külgedele ja üles-alla ei näe, kuna vaateväli on piiratud, selline läbi lukuaugu vaatamine. Ühesõnaga ma võiksingi jääda loetlema neid erinevaid nägemisjäägi variante, et mismoodi saab vaegnägija näha ja sellepärast ongi oluline, et vaegnägijat ja pimedat ei aetaks segamini ega pandaks ühte patta. Ütlen ühe korra veel, pime ei näe mitte midagi, kuid vaegnägija näeb. Ses suhtes, et seda võib võrreldes täispimedaga nimetada nägemiseks küll.

 Selle vastu eksitakse niiii palju. Ma olen oma tuttavate inimeste kohta meediast lugenud, keda ma tean raudpoltkindlalt, et nad on vaegnägijad või täispimedad, et oi näe, nüüd ajaleheveergudel jäänud juba õige ruttu pimedaks või saanud äkitselt endale nägemist kuskilt karu persest juurde. Kust Sa said? Ma tahan ka! :D  Mis sellest, et alles nädalapäevad tagasi suhtlesime ja lobisesime tema nägemisjäägist või pimedusest :D

Lihtsalt selline väike kasulik ja sõbralik soovitus edaspidiseks, kui hakkate uuesti vaegnägijatest, pimedatest või üldse nägemispuudega inimestest kirjutama. Ja muidugi seda ma pean ka ära mainima, et on ka neid nägemispuudega inimesi, kes ütlevadki, et on pimedad, aga tegelikult on neil nägemisjääk. Lihtsalt alati inimene ei viitsi hakata võõrale seletama, et kui palju ta ikka näeb jmismoodi see vaateväli on jne.

Kuid lõpetades oma postituse positiivsetes nootides, siis tegelikult kogu see vaegnägijate, pimedate ja nägemispuude terminitemajandus on viimasel ajal näidanud paranemise tendentsi. Vähemalt professionaalses ajakirjanduses, rohkem tuleb apsakaid sisse pigem lihtsurelike seas. Hah, nagu ajakirjanik polekski lihtsurelik :D Aga no saate aru küll, mida ma silmas pean. Ma oma postitust kirjutades tulin mõttele, et küll on hea, et mina pole vaegnägija, sest mõelda vaid, kui tüütu oleks koguaeg kirjutada sõna "vaegnägija". Sõna "pime" on ikka palju parem, selline lühike ja konkreetne :D

Just nii. Käisin möödunud aastal ka Arvamusfestivalil, kuid mitte külalisena, vaid pesitsesime Janetiga sellises telgis nagu Helpific. Seal said inimesed proovida, mis tunne on pimedana juhtkoera ja valge kepi abil liikuda ja ühtlasi saada nende kahe vahel võrdlusmoment, sai haistmismeelte abil erinevaid maitseaineid tuvastada, puutetundlikke ja punktkirjaraamatuid näppida ja palju muud huvitavat, mis on seotud nägemispuudega inimestega. Teistest interaktiivsetest ja elulistest asjadest sai proovida poksikinnastega purgi avamist, sealt endale komm urgitseda ja see ühtlasi ka avada. See viimane oli siis selleks, et inimesed saaksid aimdust, mismoodi reumahaigetel see kõik käib. Lisaks oli ratastoolikate takistusrada, kuhu olid monteeritud enimlevinud probleemkohad, mis meie tänavatel esineb. Ma tegin ka selle raja läbi ja ütleme nii, et päris pingeline oli, sest nii palju asju oli vaja jälgida (no nagu näiteks, et kui tahtsid end kõrgemast randist üles vinnata, siis pidid jälgima, et liiga palju selja taha end ei kallutaks, sest muidu kukud oma tooliga lihtsalt upakile). See kõik nõudis üllatavalt palju jõudu ja head tunnetust. No mul muidugi oli tänu oma pimedusele ekstrakeeruline, aga hakkama sain.
Kuigi mind kutsuti ka see aasta meeskonda, siis paraku otsustasin loobuda sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna nähes eelmisel aastal, kui palju põnevaid ja intrigeerivaid arutelusid toimus samal ajal, mil mina pidin oma meeskonna telgis viibima,siis otsustasin, et järgmisel aastal tulen raudpoltkindlalt lihtkülalisena, et saaksin ka festivalimenust osa.  Seega mina mitte üheski telgis "meelelahutust" pakkumas ei ole ja seega te ei saa mind lõpmata paljude huvipakkuvate küsimustega surnuks pommitada ega Janetiga pimesi kõndimist proovida.
Kuid, kui kellegil on endiselt soov proovida takistusrada läbimist ratastoolis, poksikinnastega klaaspurgi ja kommi avamist ja juhtkoeraga kõndimist, siis otsige üles festivalialalt üles selline telk nagu Pane Oma Meeled Proovile. Või no, kui mind näete kuskil ringi siiberdamas, siis võite ka ikka minult õlast kinni haarata ja ajame törtsu juttu ning luban ka Janetit silitada ja soovi korral natuke kõndida. Tegelikult unustage ära see loll soovitus "õlast haaramine", sest see on üks halvimaid asju üldse, mismoodi pimeda poole pöörduda. Või noh mina luban endalt õlast haarata, aga enamik pimedaid seda ei soovi, sestsee on ehmatav ja võib tekitada tunde, nagu keegi tahaks tema õlakotti ära varastada vms. Mind võib kasvõi sülle haarata, kallistada, no ühesõnaga mida iganes. Minu juurde võib ka hiilida ja siis teha näo ees "buu!". Sellisel juhul peaksite muidugi arvestama variandiga, et ma korraks kriiskan üle festivali või jooksen igas suunas laiali, aga kui esimene ehmatus on möödas, siis järgneb sellele juba naerulagin. Naerulagin muidugi ainult sellisel juhul, kui Sa tõepoolest kotivaras polnud :D Lihtsalt ole meheks ja astu julgelt ligi ja ajame juttu.

Alates kella 18 suundun ma Janetiga üheõhtu kodukohvikusse, mis on spetsjom festivali tarbeks avatud. Algselt mul sellist plaani küll ei olnud, aga kuna Linda esineb solistina sealsamas kodukohvikus, siis ega mul väga muud valikut ei jäänud. Paidet ma ei tunne ja niisama kooserdada teadmata mööda Paide Vallimäge oleks ka veits kahtlane. Igatahes bronnisin endale sinna kodukohvikusse koha ära, edastasin oma valiku menüüst ja jään põnevusega ootama. Kui keegi sooviks minuga ühineda ja tulla ka nautima kolmekäigulist õhtusööki ja minu ülemõistuse toredat seltskonda, siis lisainfot selle kodukohviku pakutavate roogade ja registreerimise kohta leiate siit! Ise nad kirjutavad endi kohta järgmist:


Peakokk hobi korras
Annely
*
 Ja festivalikava leiate siit! Kuidas teiega lood on, kas olete Arvamusfestivalile minemas?

Helistasin täna perearstikeskusesse ja sain perearsti õega suhelda, kes küsis minult portsu kõikvõimalike küsimusi: kas vererõhk on korras, kas nohu või palavikku on esinenud, kas puuki on olnud. Nendele esimestele küsimustele vastasin ma kindlalt eitavalt ja viimasele tegelikult ka, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ega ma ju kindel selles olla ei saa. Samas, kui need puugirajakad end täis imevad, ega nad siis nii märkamatud ka kehal ei ole ju. Mitte et ma end kogu aeg igalt poolt katsuks ja näpiks, aga üldiselt selline väike märkamatu tegelane, nagu seda on täisimenud puuk, peaks ikka suht märgatav olema, sest ega ma pole karvane nagu koer, kus vahest võib tõepoolest see puugijurakas kahe silma vahele jääda. Hmm, ma arutlen siin puugi olemasolust, mis isegi ei pruugi üldse peavalu põhjuski olla, aga vot kus alles tõmbas jutu käima. Igatahes õde leidis, et kuna mul peale peavalu mitte ühtegi muud kaebust ei esine, siis tulgu ma homme perearstikeskusesse ja näidaku end arstile ette ning ühtlasi võtavad näpuotsast väikese vereproovi ka.

Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!

Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.

Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.

Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.

Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.

Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)

Mõni aeg tagasi lubasin, et kirjutan ühest inimesest, kes on alustanud minu suhtes nõiajahti ja võtnud nõuks kõigile selgeks teha kui mõttetu ma olen. Vähemalt sellise mulje, kas siis teadlikult või mitte, on ta oma käitumisega mulle jätnud. Ma üldiselt ei ole inimeste otsuste ja tegude kritiseerija, las igaüks elab nii nagu ise oskab ja paremaks peab, aga kui see võtab vaikselt juba tagakiusamise mõõtmeid, siis tahaks minagi paar sõna sekka öelda. Ma ei luba end niisama tümitada.

Vaagisin seda niipidi ja siis jälle naapidi, et kuidas oleks kõige õigem sellest kõigest kirjutada. Kas kirjutan avalikult välja tolle inimese nime või mainin lihtsalt tema tegevusvaldkonna ära ning kellel huvi, siis need suudavad huvi korral juba ise natuke googeldada ja 1+1 kokku panna. Ei ole midagi kontimurdvat.

Oma looga pean ma minema aega, kus ma alles hakkasin oma nägemist kaotama (või noh, olin selleks ajaks ühest silmast pime ning teisega nägin väga uduselt). Ja just sel ajal, nüüdseks juba umbes kaheksa aastat tagasi, ristusid minu teed Pärnu Pimedate Ühingu esimehega. Loomulikult uue ja noore liikmena võeti mind väga soojalt ja avasüli vastu. Ükskõik, millal ma ka oma nina poleks ühingu uksest sisse pistnud, sain ma alati rõõmsa tervituse osaliseks. Teate ju küll seda tunnet, justkui sind oleks kogu aeg oodatud. Küll mulle öeldi, et olen tubli, vahva ja hakkaja. Ja eks see olegi vist mõistetav, sest nad püüavad ilmselt niimoodi inimesele toeks olla, et ta ei langeks masendusse, et ta ikka jätkuvalt käiks ühingus edasi ega jääks koju nelja seina vahele konutama. Ja küll ma siis käisin kõiksugu koolitustel ja väljasõitudel, mida ühing korraldas ja olin üleüldse selline tubli ja aktiivne liige.

Kui olin kaks aastat sedasi aktiivselt ühingus toimetanud, valiti mind lõpuks ka ühingu volinikuks, kus ma siis käisin koosolekutel ja langetasime teiste volinikega tähtsaid otsuseid. Lisaks määrati mind ka Eesti Pimedate Liidu poolt välja antava ajakirja toimetusse. Sinna kuulusid erinevatest ühingutest liikmed, kes vastutasid kindlate rubriikide eest. Mina vastutasin juhtkoerte teema eest ja vahel harva kirjutasin ka oma naljakatest juhtumistest. Kõik, kes sellesse ajakirja toimetusse kuulusid, ei ole ajakirjaniku haridusega. Võid olla, aga see ei ole tingimuseks, et sinna kuuluda. Sa võiksid lihtsalt osata natu natuke kirjutada ning kasuks tuleks pisukest kohusetunnet ja armastust kirjutamise vastu.
Pärnu esimees esitas siis ennast ja mind toimetuse uuteks liikmeteks ning me mõlemad osutusime valituks. Tänase seisuga olen ma seal toimetuses olnud juba neli aastat ning mulle või mu kirjatükkidele pole mitte ühtegi pretensiooni tulnud.

Minu blogi pikemaajalisemad lugejad on ilmselt kursis, et kirjutasin mõni aeg tagasi siin kõiksugu veidratest ja õigustühistest otsustest ja ussitamistest, mida ühes ühingus tehti. Toona jätsin ma teadlikult ühingu nime välja, et kus sellised asjad toimusid, aga kuna see olukord on ületanud minu jaoks kõiksugu mõistlikuse piirid ja ma tunnen, et ma olen selles olukorras nii üksi ja abitu, siis sellepärast olen ka otsustanud sellest nüüd avalikult kirjutada.

Ma ei tea öelda, et kelle haigele varbale olen ma eneseteadmata astunud, et selline minu õõnestamine ja tõrjumine on lahti läinud. Ent ma tean seda, et kõik tööd, ettevõtmised ja projektid, milles olen osaline olnud ja mida olen aastaid vedanud, pole halvasti tehtud ja olen seda kõike teinud suure südamega. Vähemalt minuni pole negatiivset tagasisidet tulnud, kui siis vaid soovitusi järgmisteks kordadeks, aga see on igati okei, sest nii toimubki ju areng. Vähemalt mina arvan nii.

Igatahes. Kui ma kirjutasin sellest tagaselja juhatusest välja kupatamisest, siis see oli minu jaoks nii suur šok ja ma ei mõistnud kohe, et mis toimub? Miks on vaja minust nii alatuid võtteid kasutades lahti saada? Minu pärimiste peale, et mis on põhjus minu umbusaldamiseks, siis sain vastuseks, et olen liiga aktiivne. Jah, lugesite õigesti. Ma olen liiga aktiivne.
Kohe kui volinike koosolekul hääletus läbi sai, lausus too endine esimees, et ma võin edaspidi lihtliikmena kõiki neid tegevusi jätkata, mida juhatuses olles tegin. Nagu möh!? Selle peale ei oskagi nagu mitte midagi muud öelda või kuidagi teisiti reageerida. Sest nende sõnul oli nende hirm see, et kui olen nii aktiivne, siis pole mul juhatuse tööks aega ja nüüd, kus ma enam pole juhatuses, et siis olen järsku kohe vähem aktiivsem või mis see loogika siin on? Ma ei saa päris hästi aru.
Kui palusin lahkelt luba enda aktiivsuse üle ise otsustada, siis oldi väga resoluutne, et ei, oled aktiivne ja kõik. Hakka või ise ka uskuma, et seltskond volinike teavadki paremini, kas ja kui aktiivne ma olen.

Ma alguses kohe ei pannud pilti kokku, aga nüüd küll...

2015 aasta alguses valiti ühingule uus esimees. kes valiti antud ametipostile üsna tema tahte vastu. Aga peale pikka veenmist oli ta, läbi suure häda, viimaks nõus.Kuigi ta ütles kohe, et ta EI taha olla esimees, et ta ei oska ja et ta ei ole juhi natuuriga jne. Mul hakkas inimesest vahepeal juba lausa kahju. Ega kui inimene tunneb, et see pole talle, siis ei tohiks niimoodi peale suruda. Aga vana esimees, kes oli aastaid ühingu tööd juhtinud, ütles, et küll hakkama saad ja et tema aitab ja et tema tahab nüüd olla lihtsalt lihtliige ning mitte kuuluda enam juhtorganitesse.  Aga selle poole aasta jooksul, mil pukis oli uus juht, oli selgelt näha, et ta ei suuda selle stressiga toime tulla ja peagi sooviski tagasi astuda. Aga siin tekkis vanal esimehel vist hirm, et kui uus esimees tagasi astub, siis järgmine potentsiaalne esimehe kandidaat juhatusest olen mina, aga et seda jumala eest ei juhtuks, tuli mind koos esimehe tagasiastumisega ruttu juhatusest välja hääletada.
Ma ei väida, et see sajaprotsendiliselt nii oli, aga nii mulle need asjad paistavad küll.

*Olgu siis siinkohal  ära mainitud, et ma pole ealeski soovi avaldanud saada Pärnu Pimedate Ühingu esimeheks. Mul pole seda soovi kunagi olnud ja pole tänase päevani. Minu südameteemaks on juhtkoerad, on alati olnud.

No vot, ja nüüd küsite, et mis sellel vanal esimehel siis nii väga minu vastu hakkas? Alguses oli ju kõik nii ilus ja tore. Ma olin tubli, vahva ja armas.
Ma ei pretendeeri tõele, aga arvan, et asi sai alguse sellest kui mina ja veel üks liige kritiseerisime ühte tema otsust, mille ta omavoliliselt tühistas, kuigi see oli volinike koosoleku poolt vastu võetud, aga juhatus lihtsalt otsustas liikmete soovi ja hääletustulemusi ignoreerida. Ja no siit ilmselt läkski see lumepall veerema. Mõni aeg hiljem avaldasin mina ja veel üks lauluansambli liige, et me võiksime natuke teistsugusemaid, noortepärasemaid, laule laulda, ent see vastulause, mille osaks me saime, oli tuntavalt külm ja ükskõikne. Oli selge, et me polnud enam vana esimehe favoriidid. Ja peale neid jutuajamisi, mis olid silmnähtavalt vanale esimehele vastukarva, hakkaski üks tõrjumine pihta.

Samuti julgesime soovida digidokumente, sest noh, me pimedad, ilmselgelt ei saa paberkandjal olevaid dokumente ise lugeda. Jah, okei, ma võin endale kellegi otsida, kes mulle kõik mitusada rida ette loeks, aga kas pimedate ühingu üks eesmärke polegi siis seista pimedate ja vaegnägijate parema, kvaliteetsema ja iseseisvama elu eest? Et vabandage väga, aga kus see iseseisvus siin on, ma ei näe.
Et kui sa ei suuda ise oma liikmetele ligipääsetavust tagada, siis arvan, et sul pole ka ühinguna õigust minna ja nõuda asutustelt seda va ligipääsetavust.
Ning kui too teine pime, mu vandeseltslasest kaaslane, astus hiljuti ühingust välja, siis minagi olen seda kohe-kohe tegemas. Avaldus on mul valmis ja allkirjastatud. Tõin seal punkthaaval välja ka, miks ma lahkun. Võib-olla paneb see neid natuke asjade üle järele mõtlema. Kivid, mis ma nende kapsaaeda viskasin olid: juhatus ei edasta pimedale loetavas formaadis dokumente, põhikirja saadab pildiformaadis (sama hästi võiks mulle looduspilte saata). Teiseks põhjuseks panin selle sama 2015 aastal õigustühiste otsuste tegemise ja kuna protokolle mulle ei saadeta, siis pole mul õrna aimugi, et mida nad protokolli kirja panid ja mis kuupäevadega. Kuigi väga tahaks teada, sest arutati ikkagist minuga seotud küsimust.

Ja kusjuures, juhatus oleks pidanud mulle 14 päeva enne teatama, et päevakorras on minuga seotud küsimus, aga nad ei teinud seda. Ma sain kaks ja pool päeva enne sellest teada, telefoni teel poole mokaga mainiti. Ja volinike koosolekust, kus mind juhatusest välja hääletati, sellest teavitati mind 4 tööpäeva ette. Ja hiljem sain teada, et ühele teisele juhatuse liikmele valetati, et juhatusest lahkumine olevat üldse minu enda soov. Aga kuna mulle ei antud juhatuse koosolekul võimalust isegi mitte osaleda, siis ei saanud ma enda eest ka seista.
Vot selline ussitamine käib ning see ajab mul ausalt öeldes südame pahaks ja ma ei soovi enam sellises "õnnelikus ja väikeses" ühinguperes olla.

Püüdsin siis vaikselt oma eluga edasi minna, kuigi tundsin end nagu läbimärg kassipoeg, kes on pesumasina trummlist välja pääsenud, köhib ja läkastab, lakub oma haavu ja märga kasukat, kui siis hakkasid uued jamad pihta.
Kirjutasin pimedate ajakirja artikleid ikka edasi ja hakkasin kogemusnõustajaks pürgima, mille koolitused mul on hetkel käimas, aga nüüd on vana esimees võtnud nõuks, et ma ei sobi ajakirja toimetusse. Ja miks ma siis ei sobi…
Nüüd ütlen teile midagi, mis võib teile suure üllatusena tulla, aga vot mul pole.. keskharidust. Nimetage siis mind kuidas tahate. Jah, see pole asi, mille üle uhke olla, aga võttes arvesse minu praegust elu, tervist ja olukorda, siis mul ei ole võimalik hetkel seda pooleli olevat haridusteed ka jätkata. Aga ma ei arva, et olen sellepärast kuidagi kehvem inimene. Meil kõigil on oma lugu ja oma minevik, kust me tuleme ja minul on minu. Ma arvan, et me kõik väärime siin elus teist võimalust, mõni ka kolmandat ja neljandat. Kui ma ei ela vastavalt sinu nõuetele, siis see ei tee minust kohe halvemat inimest.

Ma usun, et hoolimata oma kesisest haridusest on mul teisi tugevaid külgi ja häid omadusi, mida ei saa paberiga osta või koolipinki nühkides omandada. Üheks selleks on inimlikkus. Ja mulle on vanemad õpetanud, et kui sa midagi siin elus teed, siis tee seda suure pühendumisega.
Poolik haridustee on mind muutnud teatud kohtade pealt ebakindlaks, ent Joosepiga tutvudes, ütles ta mulle, et ärgu ma muretsegu selle hariduse pärast ülemäära palju. Kui inimesed õpivad mind päriselt tundma, siis nad hindavad seda enam kui mingisugust paberit. Ja kui alguses ma kahtlesin tema öeldus, siis väikesed edusammud siin elus andsid kinnitust, et nii vist on jah. Näiteks, kui ma kandideerisin AHHAA Teaduskeskusesse tööle, siis ma ei varjanud oma haridustaset. Muidugi poleks ma igale tööpostile sobinud, aga kuna antud töö puhul oli oluline inimestega suhtlemine ja kasuks tuli võõrkeele oskus, siis mind palgati. Ja ma osutusin nii heaks, et mind taheti saata teaduskeskust esindama lausa Hong Kongi. Ma küll loobusin sellest võimalusest, kartes, et mu tervis ei pea nii pikale lennureisile vastu, aga iseenesest juba see teadmine, et mind usaldati sellist ülesannet täitma, on väga kõnekas.
Olen MTÜd juhtinud ja pidanud läbirääkimisi erinevate koostööpartneritega ja minu moto on alati olnud see, et tuleb leida ühine keel, olla avatud kompromissideks, mitte aga õiendada ja vaielda.
Nüüd aga see esimees saatis mulle nädalapäevad tagasi kirja, kus ütles, et nemad juhatusega rohkem minu kandidatuuri kuulumaks ajakirja toimetusse ei toeta, kuna ma pole jätkanud oma haridusteed. Okei siis.

Minu arvates on see väga rumal põhjus, aga mida mina ka tean. Ma olen kõigest väike mutter suures süsteemis. Pealegi, mitte kuskil pole öeldud, et pimedate liidu ajakirja toimetusse kuulumiseks peab sul olema vot see ja see haridus. Minu arvates on kõikse oluliseim ikka kirjutamis- ja väljendamisoskus.
Üks pime ütles selle kohta hästi: minu meelest võiksid sa olla kasvõi kirjaoskamatu, aga kui suudad oma mõtted kasvõi diktofonile lugeda ja leiad kellegi, kes need sinu eest üles kirjutab, oled sa juba täieõiguslik toimetuse kaasliige.

Igatahes on sellel vanal esimehel palju mõjuvõimu, nii palju, et kui ma peaksin tahtma kuhugi kogemusnõustajaks minna või avada mingi aeg oma nõustamiskabineti, siis teeb  ta ilmselt kõik selleks, et minusugune hariduseta mats ei saaks võimalustki kuskil töötada. Ja kahjuks on inimestel kombeks uskuda kõike negatiivset, mõtlemata, et ehk on lool ka teine tahk. ja nii ei pruugita mulle isegi mitte võimalustki anda, et ma saaksin näidata oma tugevaid ja häid külgi. Lihtsalt nii kurvaks ja jõuetuks teeb kogu see olukord.
Kui mingi asutus või ettevõte leiab, et ma pole sobiv, hinnates ISE minu oskusi, teadmisi ja olemust vestluse ja katseaja põhjal, siis okei, ma lepin sellega. Aga ma ei leia, et see on okei kui ma kellegi nõuetele ja kriteeriumitele ei vasta, et siis hakkab igal pool mulle kaikaid kodaratesse loopima.

See vana esimees ilmselt arvas, et kui ta käib ja kuulutab mööda Eestit kõigile, et Kail pole keskharidust, et siis kõik kukuvad selle uudise peale pikali. Aga vot võta näpust, ta ilmselt ei tulnud selle pealegi, et minus on nii palju julgust, et võiksin sellega ise avalikkuse ette tulla.
Ning ennetades küsimusi, siis jah, mul on kogu keskkooli osa puudu. Jah, ma olen mõelnud haridustee jätkamisele (näiteks koduõpetaja näol), aga hetkel on minu elus teised prioriteedid ja kellegi tagakiusamise pärast ma nüüd küll ei jookse saba jalge vahel kuskile pabereid hankima. Lihtsalt sellepärast, et ma ei mahutu kellegi debiilsetesse ühiskonna raamidesse.

Mnjah, selline lugu siis selle minu haridusega. Ja ei, minu haridustee katkemise põhjus ei ole mitte kuidagi seotud sellega, et oh, pubekana hormoonid möllasid ja tundus, et pidutseda, juua ja poistega mehkeldada oleks toredam, ei, minu lugu on palju valusam ja märksa keerulisem, aga noh,las see praegu jääda. Eks hukka mõista on alati lihtsam ning mõista raskem.