Kuna eile oli küllaltki pingeline õhtupoolik, siis mõtlesin, et poen seekord varakult põhku, aga kui keegi oleks mulle varem öelnud, millega kõik see lõppeb, poleks ma magama heitnudki.

Kuna mu pea oli paks ja pulki täis, siis otsustasin rahulikuma ja sügavama une tagamiseks palderjani võtta. Mõeldud-otsustatud. Nii haarasingi pimesi öökapilt "palderjani" ja pigistasin pikemalt mõtlemata kolm tablat välja ja tõmbasin need endale hinge alla. Samal momendil astus Joosep magamistuppa ja uuris, et mis ma võtsin. Kui vastasin, et palderjani, siis vaatas öökapil lesivat karpi eriti kahtlustavalt ja küsis: "See on palderjan või?". Joosepi selline kahtlustav ja kontrolliv küsimus tablettide kohta ajas ka minu kõhklema ja nii hoopis küsisin vastu: "Ei ole või?".

Joosep haaras kapil oleva karbi, et raviminfost järgi vaadata ja kui luges, et tegu on vererõhualandajaga, siis läks meil väääga kiireks. Esmajoones helistasime Perearsti nõuandeliinile 1220, kus Joosep andis täpse ülevaate juhtunust. Nad küsisid kõiksugu küsimusi ja kuigi Joosep ütles, et ma võtsin umbes 2 minutit tagasi need tablad sisse, siis küsiti ikka, et kas ma olen teadvusel. See tekitas natuke sellise tunde nagu tegu oleks olnud mingi suitsiidse pimedaga, kes üritas endalt elu võtta, aga kuna ei leidnud akent üles, kust alla hüpata, siis üritas kolme vererõhutablaga endalt elu võtta. Ja tegelikult leidiski mees vaese hingekese juba teadvusetult magamistoa põrandalt.

Ma saan kõigest aru.Neil on teatud kohustuslikud küsimused ette antud, aga no COMe ooon! Sellisel kohal töötav inimene võiks tiba adekvaatsem olla ja vastavalt olukorrale mitte asjasse puutuvad küsimused vahele jätta. Sa ei küsi ju inimeselt, kui suur on lõikehaav, kui pole toimunud pussitamist,külmrelvaga rünnakut, eneselõikumist jms.

Igatahes, meil soovitati EMOsse sõita, aga kuna meil oleks kogu see tamburai ligemale tunnike aega võtnud, siis pandi meid ootele ja ühendati vähem kui minuti pärast kohaliku kiirabibrigaadiga, kellele oli juba kenasti olukorra kirjeldus ka edastatud ja nad ütlesid, et nad sõidavad kohale.

Samal ajal, kui Joosep edastas meedikutele igakülgset infot, koogutasin ma vetsupoti kohal ja ajasin endale sõrmi kurku, et ma need tablad välja oksendaks. Proovisin, mis ma proovisin, isegi lusikavarre toppisin endale kurku, aga no mina ropsima ei hakanud. Ma olen üleüldse äärmiselt kehv kettija. Mind lihtsalt ei aja eriti miski iiveldama.

Kui meedikud saabusid, siis esmalt mõõtsid mu rõhku, pulssi ja veresuhkrut. Kuna olin antud olukorrast nii kohkunud, siis rõhk oli täiega laes (165/120) Arvestades olukorda, siis iroonilisel kombel oli see isegi hea. Pulss oli ka suts kiire, aga  veresuhkur oli see-eest referensis. Midagigi ilusat selles õhtus.

Kui mõõtmised olid tehtud, siis asusime põhilise asja kallale ehk oksendamise. Ma naiivitar arvasin, et teevad mulle mingi sutsaka tagumikku, mis tekitab mulle eluiivelduse ja siis hakkan nagu purskkaev rõõmsalt oksele, aga oo EI! Ma pidin hoopis 7-8 tassitäit sooja vett suure hooga alla kulistama, et magu traumeerida ja kui olin piisava koguse vett endale sisse kaaninud, siis ulatas Joosep mulle lahkelt suure roosa pesukausi ja okseralli võiski alata.

Ma esialgu tundsin end natuke kohmetult ja istusin nagu ullike seal voodi serval, magu leiget vett täis, kauss sules ja Joosep koos kahe meedikuga kannatlikult ootamas, et millal ma hakkan oksele. Hetkeks tabas mind segadus, sest ma ei saanud aru, kas pean ootama kuni see vesi ajab mind oksele või ma pean näpud kurku ajama või mismoodi see oksendamine üleüldse käib. Täpselt selle sama küsimuse esitasin ma ka meedikule ja sain teada, et mul on lausa kaks imetoredat valikuvõimalust... a. ma ise topin endale sõrmed kurku või b. meedik ise topib mulle sõrmed kurku. Ma valisin selle viimase, sest ma ise lihtsalt ei suuda ennast roopima ajada. Ma pole masohhist. Kui elu hakkaks silme eest läbi jooksma, siis maybe,aga kuna ma antud hetkel tundsin end veel hästi, siis mul ei tekkinud nii tugevat ellujäämisinstinkti, et enda kallal niimoodi jõhkrutseda. Pealegi, meedik arvas, et kuna mul on pikad küüned,et siis poleks eriti mõistlik endale küüniseid kurku ajada. I agree. Nii tõmbaski meedik kummikinda kätte, käskis avada suu, hoiatas ette, et olgu ma nüüd valmis ja toppisgi mulle oma kaks sõrmekest sügavale kurku.

Kui ma seal kausi kohal öökisin, siis too abistavate sõrmedega meedik tegi mulle vahepeal pai ja ütles, et ma olen väga tubli. Samal ajal uuris teine meedik, et kuidas ma end tunnen ja ma vastasin muiates, et tunnen end nii hästi kui ühes sellises olukorras end üldse tunda saab ja hakkasin naerma.

Ma siinkohal säästan lugejaid ja ei hakka detailidesse ja kirjeldustesse laskuma, mismoodi ma elegantselt oma päevast menüüd oksendasin ja et mitu tassitäit leiget vett ma pidin  veel oksendamiste vahel endale sisse kaanima, no et oleks, mida väljutada. Ma ei vaata vist enam ühtegi veekruusi sama pilguga. Ma konkreetselt surin, ninast jooksis tatti, silmast vett ja suu oli ilane. Lihtsalt imeline.

Ma julgen arvata, et keegi pole meist vist adekvaatses seisundis soovinud enda oksendamiste kõrvale publikut, aga no ausalt, kui ma juba neljanda tiiruga alustasin, oli lõpuks juba täiesti kama, kaspealtvaatajaid on kolm või 30. Ma soovisin lihtsalt, et see pull lõppeks ja et ma saaksin end puhtaks kasida ja taas inimesena tunda.

Kui natuke avada tagamaid, et miks või kuidas ma üldse suutsin ravimipakendid segi ajada, siis tegelikult põhjus on imelihtne. Mulle kirjutati augustis prooviks uus vererõhuravim välja, aga kuna see ei sobinud mulle, siis jäi see sinna öökapi peale vedelema. Ning kuna pingeline koolitusperiood põhjustas mulle aeg-ajalt unehäireid, siis otsustasin soetada palderjani, mida ma samuti mingi aeg hoidsin öökapil. Probleem oli lihtsalt selles, et ma unustasin ära, et enne uue vererõhuravimi proovimist tõstsin ma palderjani sahtlisse ära ja et asendasin selle tolle vererõhuravimiga, mis mulle lõppude-lõpuks ei sobinudki ning mille lolli peaga jätsin ka öökapile.

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)