Milline laps ma olin
Me jäime siin Joosepiga heietama, et millised lapsed me olime. Ma mäletan, et teismelisena olin ma selline rahulik ja flegmaatiline. Ma isegi ei tea, kas mul puberteeti kui sellist oli. Mingil kujul kindlasti, sest see oleks eriti veider, kui ma praegu hakkaksin väitma, et mina pole puberteeti kunagi põdenud, sest tavaliselt väidavad seda kõik puberteediealised, et neil EI ole puberteeti ja siis kui julged neile seda näkku öelda, siis vihastavad end näost siniseks ja löövad ukse pauguga kinni- mkm, see ei ole puberteet :D Igatahes vot mina selliseid uste paugutamisi ja vanemate saatmist kõige pimedamatesse kehaõõnsustesse ei mäletagi. Ühesõnaga mina ei põdenud puberteeti raskekujuliselt, selle kvoodi eest hoolitses aga minu õde. Millest me siin üldse räägime, ma ei joonud, ei suitsetanud, ei ropendanud ei käinud pidudel ega hulkumas. Või no kui tõele au anda, siis pidudel oleks ehk ikka tahtnud käia. Hehe, nendel n-ö pidudel, kus noored saavad mingisuguse tühja pleissi ja siis keegi on seltskonnast saanud õlut ja siidrit ja kõik on maruelevil, sest nüüd on nemad ka nagu päris suured inimesed. No ühesõnaga mul ema ei lubanud ja mina olin jällegi nii malbeke ja vaikseke, et ega kui ema ütles "ei", siis ei hakanud mina üle keelutsooni ka astuma. Nojah, see oli mul küll, et kui sõbrad pidutsesid ja tulid öösel mu akna alla ja kutsusid maja kõrvale juttu puhuma, siis ma kamandasin oma koerakese üles ja teatasin emale, et koeral on vist kõht lahti ja ma pean temaga kähku õue minema. Praegu tagant järgi meenutades ajab see ikka kohutavalt palju naerma küll, sest koer oli mul rihma otsas jummala uimase olekuga...see koer siis, kellel pidavat olema väidetavalt vääga ränk kõhulahtisus. Paar korda läks taoline umbluu läbi, aga kui see muutus juba sagedasemaks, siis hakkas ema kahtlustama, et no koeral nüüd küll ei saa olla kroonilist kõhulahtisust, eriti sellist, mis lööb just öösiti välja. Seal ka minu öistele välja lipsamistele joon ka alla tõmmati. Ja kõige esimene alkoholi pruukimine oli mul 15-aastaselt, kus mu sõbrad suskasid mulle ka õllepudeli pihku, millest ma võtsin ainult pool lonksu ja mõtlesin, et jessas, kui rõvedalt see maitseb. No ja ülejäänud aja ma lihtsalt soojendasin seda pudelit enda käes. Kui teistel olid oma õlled joodud ja märkasid, et ohoo, näe Kail on õlut, siis võtsid mult pudeli käest ja sinna see läks.
Kui ma olin lasteaia laps, siis me elasime Sindis, õigemini ma olen suisa Sindi haiglas sündinud (vähemalt sünnitunnistuse peale on märgitud Sindi). Igatahes osa lapsepõlvest möödus Sindis ja kes Sindi linna ja selle elanikkonda teavad, siis seal elab pääris palju venelasi. Noh, eks ma ise olen ka pool venku või kui täiesti täpne olla, siis pool eestlane, veerand Krimmi-tatarlast ja veerand venelast. Meie elasime kõige tavalisemas viiekorruselises paneelikas ja maja taga oli mänguväljak, kus kõik ümbruskonna majade lapsed käisid koos mängimas. See oli naljakas, et ükskõik, kes lastest karjus "mamaa!", siis kohe ilmus rõdudele ja akendele mitu ema. Meil oli ka rõdu vaatega maja taha, aga meil oli keelatud sedasi akende all pröögata, isa ütles, et see on ainult venkude teema :D
Meie paneelika kõrval oli Sindi kõige tuntum ühikas, kus elas kõiksugu sortimendist rahvast. Alustades mustlastest, kelle peres kasvas ligi 10 põngerjat ja lõpetades padujoodikutega. Veel mäletan, et see oli vääga tavapärane vaatepilt, et ühika aknalaudadel oli inimestel metallvõrest poekorvid, mis täitis külmkapirolli. Lastega pered hoidsid seal piima ja joodikutel olid õllepudelid reas.
Kui tagasi tulla ühe vahejuhtumi juurde, mis jällegi minu meelest väga hästi iseloomustab mind. Lapsed said muidu omavahel kõik täitsa kenasti läbi, aga seda seniks, kuni Sa ei astunud venelaste mängureeglitest üle. Mäletan, et ma rahulikult omas mullis kiikusin, kui äkki osad vene lapsed otsustasid, et nemad tahavad ka nüüd kiikuda ja selle asemel, et inimesemoodi öelda või suhelda, hakkasid nad mind liiva ja puuokstega ja muu prahiga loopima. Ja mida tegin mina? Mitte essugi, või no õigemini seda tegin küll, et loovutasin kiigu, läksin silmad vees tuppa ja kitusin kõik ära :D Ema tuli minuga kohe õue tagasi, kuigi ma hakkasin toas ka halisema, et eii, ärme lähe jne. Ma ei tea, ju ma kartsin peksa saada vms. Õue jõudes olid muidugi kõik lapsed kukupaid ja keegi ei mäletanud liiva ja rämpsu loopimisest mitte halligi, no ja mina ei hakanud otseselt näpuga kellegile näitama ka.
Täpselt seda sama juttu rääkisin ma siis Joosepile ka ja lisasin, et ma ei nutnud ega karjunud, olin vääga rahulik laps. Selle peale lausus Joosep, et ma räägin täpselt nii nagu ma oleksin siia ilma sündinud Jeesuse õena. Nii vaikselt ja tasa, et isegi mu ema ei saanud aru, kui olin ära sündinud, sest ma ei teinud piiksugi. Aga noh, selle kujutluspildi pidin ma kahjuks purustama, sest siia ilma sündisin ma röökides üle sünnitusosakonna nagu siga ratta peal ja potisinisena.
Ei, ma saan aru küll, miks Joosepil on raske uskuda, et ma nii vaikne ja tagasihoidlik olin ja et mitte ainsatki piiksu ei lasknud kuuldavale, sest võrreldes mind praegu kunagise lapseeaga, siis enam ma nii tasane ei ole. Jah, malbus ja tagasihoidlikus on minus siiski säilinud, aga kui liialt kaua ühte ja sama nuppu kruttida, siis lasen emotsioonid ikka valla. Ehh, Joosep on just öelnud, et talle meeldib minu kirglikus ja iga kord, kui seda iseloomujoont mainib, siis ma ei mõista, et mis kirglikusest ta räägib. Kas see, kui ma hakkan suurest elevusest vadistama? Või kas see, kui üritan kodus köögis toitu valmistades aariat laulda? Või see, et kui mulle miski asi on vastu karva, siis karjatan üle korteri "eiiiii!"? Või see, kui ma hakkan teda pimesi mööda korterit taga ajama, ise samal ajal naeru lagistades? Hmm, see viimane kõlab nüüd küll veits psaikolt :D
