Jätkan siis oma matkasaagat ja kui alguses mõtlesin kirjutada kolmandast ja neljandast päevast koos, siis kardan, et see oleks too much ja inimesed ei viitsiks mingeid kilomeetriseid postitusi lugeda ja piirdun seekord ainult kolmanda päevaga.

3. päev

Tegelikult pean suti kolmandas päevas kirjutama ka teise päeva hilisõhtust ja ööst, kuna öös juhtuski kõige rohkem asju. Kui meie paatkond jõudis lõkkeplatsile, kus siis selgus ka kuri tõsiasi, et see polegi mingi kämpa, vaid tühipaljas lõkkeplats, siis sellepärast me mööda vuhasimegi. Teine pisikene detail, mida unustati meile öelda, oli see, et 35 km sõidame kahe päevaga, mitte ühe päevaga. Noo, parem hilja, kui mitte kunagi täpsemat infot edastada. Reaalselt olime me juba poole nelja paiku õiges kohas, aga meie, vaprad eestlased, sõudsime ikka edasi ja edasi ja aerutasime 30 km kohe esimese päevaga. Aga noo seeselleks, sest meil ei läinudki kõige hullemini.

Laagriplatsil või telkimisplatsil või lõkkeplatsil või lihtsalt metsatukas või kus iganes (valige ise sobivaim, kuna kõik variandid sobivad), kus me paiknesime selgus, et teine paatkond vuhas samuti õigest kohast mööda, aga nemad olid veidi taiplikumad ja said nõksa varem aru, et rohkem pole vaja edasi kanuutada ja hakkasid tagasi tulema, vastuvoolu aerutama. Aga nagu ikka siis igas seltskonnas peab ju olema ka vingatseid ja osad hakkasid jaurama, et sõuame kaldale ja lähme see ülejäänud 50 meetrit jalgsi. Kanuus oli siis kuus pimedat ja üks nägija, pluss mõned juhtkoerad. Minge muidugi jalgsi, see on ju geniaalne mõte! Seljas vastav kanuumatka riietus - ujumispüksid, trikood ja peakatted :D Aeg oli ka juba soliidne, kõigest 22:38. Päike oli natuke aega tagasi loojunud ja nüüd oligi ju kõige parem aeg randumiseks. Mnjah, seltskond randus kohas, kus pole randumiskohtagi ja tsirkus võiski alata.

Mingi aeg hakati laagriplatsil autoga signaalitama ja tulesid vilgutama ning siis selgus, et too seltskond, kes randus on selle 50 meetri peal ära eksinud ja seiklevad roostikus, mudas ja karuohakate vahel. Üks meie paatkonna aktivistidest lätlane mõtles, et läheks õige neile vastu ja siis juhatab nad õigesse kohta. Mõte ju iseenesest hea ja südamlik, aga väikese agaga. See kutt läks, leidis kadunud seltskonna üles ja eksis koos nendega ära.

Seni, kuni kari pimedaid otsisid oma tagasiteed laagrialale, kerjasin ma ülejäänud eestlastelt riideid endale selga, sest mul oli räme külm. Lõpuks oli mul seljas oma spordipluus, polero, tuulekas, kampsun, paks dressikas ja peas oli mul ikka veel kinni seotud sportrinnahoidjad.Vaja oli ju hommikul endale peakate päikesepistest hoidumiseks meisterdada ja nagu aru saate, siis olin ma suurepäraselt kanuumatkaks valmistunud. Jättesmaha peakatte- pole vaja, trikoo- pole vaja, lühikesed püksid- pole vaja, kampsun- mis asi see veel on? Pole vaja.

Ronisin siis meie armsasse ja logisevasse miniwani ja teatasin, et mina magan täna autos ja Gerli lõi minuga kampa.  Kogu oma vattidega pugesin veel magamiskotti ja tõmbasin nina ka koti sisse ning lõpuks hakkas mul ka soe. Kunagi öösel kell üks leiti lõpuks ka need kuus tolgendavat pimedat, üks nägija ja juhtkoerad üles, kes keset külateed tolgendasid. Osadel olid pastlad mutta ära kadunud, ühel oli põlv marraskil, külmast ja näljast rääkimata. Selles seltskonnas oli üks paras oinas mees ka. Kuna jättis oma naise ja poja kuskile taha seiklema, et vaadake ise kuidas saate ja kui pime poeg kaotas oma plätud ära, siis ema andis lapsele oma jalatsid ja isa ei olevat teist nägugi teinud, vaid läks ees minema, et Sa naine vaata ise kuidas saad paljajalu ja pimeda poja juhendamisega hakkama....nagu wtf!? Krt, ma annaks peksa sellise asja eest ja pistaks räuskama nii et kõik leiaksid meid paugu pealt üles. Ja siis hommikul mees nõudis naiselt, et tahan vot nii ja nii kanget kohvi ja nii palju suhkrut ja koort, segatult ja loksutatult. Ausalt, käi p*rse!

Kuid öösel, vastu kolmandat päeva, küsis äkki Gerli minu käest, et kas ma magan. Ütlesin, et just ärkasin ja hakkasime seletama, et mega põiekas on ja peaks ikka pissil ära käima. Hakkasime siis oma täis põitega akrobaatikat sooritama, kuna pääsesime ainult juhiukse kaudu ju välja. Astusin esimesena välja, Gerli minu kannul. Tegin paar pikemat sammu uksest edasi ja kui Gerli kuulis sorinat, küsis natuke naerdes, et kas juba pissin. "Jep, kaugele ma ikka lähen?!" vastasin ma sosinal. Gerli läks tiba teises suunas ja tegi oma ihuhäda auto nina ette...või kuskile sinna. Ronisime kähku autosse tagasi ja siis Gerli küsib autos, et kas ma tean, miks Ta naeris.ma eeldasin, et sellepärast, kuna ma ei suutnud enam kauem põit kinni hoida ja pissisin suhteliselt auto lähedale. Kuid Gerli teatas, et öösel, kui mina juba magasin ja teine paatkond laagriplatsile jõudis, siis püstitasid oma telgi just meie auto kõrvale. Nii, et ma kusesin peaaegu kellegi telgiukse ette...ups. Noo, ega mina ei näinud ju ja mul polnud aega oma nutifoniga pilti ka teha ja jääda vastust ootama, et mis mul autost väljudes nina ette jääb. Kuid ma kujutan väga elavalt seda olukorda ette, kui umbes samal ajal oleks keegi telgist välja tulnud ja vastu oleks vahtinud kaks valget kannikat :D

Puhtast veest oli ka puudus ja kui küsisime, et miks puhast vett pole, siis vastati, et see on selline võimalikult öko laager...nagu wtf?! Nii öko, et isegi puhast joogivett ei ole. Kui sain lõpuks ka oma telefonile levi tagasi, siis suhtlesin Joosepiga ja andsin ka teada, et meil on ökolaager, mille peale Joosep ütles: "Mis krdi ökositt, et isegi vett pole. Igaüks niidab omale ise heina ette või?!"

Kolmandal päeval ei teinud me mitte kui midagi, vaid passisime lihtsalt laagriplatsil kuskil kella kaheksani õhtul, sest Daugava pealt korjati kanuud kokku ja eelmise päeva vaprad läksid uuesti kanuutama, et kanuud õigesse kohta viia, kuna igast randumiskohast polnud võimalik neid üles tarida ja autode peale tõsta. Mind taheti ka kanuusid kokku korjama viia, kuna ma olevat nii tubli kanuutaja, aga mind see ei kottinud ja keeldusin. Õigesti tegin, sest ma ei kujutaks ettegi milline mu nahk siis oleks olnud, kui oleks teise päeva ka lõõskava päikese käes veetnud. Kuna karma on teadupärast bich, siis päeval laotasime teki laagriplatsile maha, et lihtsalt uneleda ja lebotada, aga seda täpselt sellele alale, kuhu me kusesime. Meil pimedatel on ikka krdima täpne silm ma ütlen.

Nonii, jõudsin nädal tagasi (laupäeva õhtul) rampväsinuna ja tülpinuna koju. Ma isegi ei tea kust alustada. Püüan päevade lõikes ülevaate kirjutada, sest see oli selline vahva matk, mida poleks ma uneski osanud ette näha.

1. päev

Pidime Tartust startima 8:30, kuid siis helistati ja öeldi, et stardime kell 9:00 ja siis helistati natuke enne üheksat ja öeldi, et nad helistavad, kui hakkavad liikuma, et stardime natuke peale üheksat. Lõpuks startisime 9:20. Viimasel hetkel otsustasin kotti suruda ka teise paari papusid. Viskasin koti selga, magamiskoti võtsin näpu otsa ja läksime Džännuga välja autot ootama. Meie auto oli mingi vana Wolkswageni miniwan, millel olid Audi veljed, auto sisesoojustus oli välja võetud (pmt ainult auto metallkere), ventilatsioonist võis ainult und näha. Taha istmetele pääses alguses küljeuksest, kuid kuna Läti teed on "imelised", siis kiilus selle suure rappumisega kohe esimesel päeval auto küljeuks kinni ja edaspidi ronisime läbi esimese kahe istme ja väljusime juhiukse kaudu. Ühesõnaga väga...stiilne :D

Kõigil oli meeleolu ülev ja nii meie reis Lätimaale võiski alata. Sõitsime Tartust Valgani, siis Koivajõeni, siis Murjamist läbi ja ikka veel sõitsime ja sõitsime...lõpuks keerasime Kekumsi peale ja jäänud oli veel sõita kõigest 265 km. Kuna meie vannil ei olnud tihendeid ja soojustust, siis plärises meie n-ö auto suht muljetavaldavalt. Kuid peagi võis märgata teeääres liiklusmärki, mis teavitas meid, et muhkudega tee lõppeb 9 km pärast, siis 5 km pärast, siis 1 km pärast ja 0 km ja siis tuli kohe uus liiklusmärk, mis teavitas meid, et nüüd on 5 km aukliku teed. Läti maantee on vahva pekivõdistaja :D

Esimene päev möödus siis põhimõtteliselt ratastel, ainult üks väike vahepeatus oli Koivajõe sööklas, et natuke näksida. Sihtkohta jõudmiseks sõitsime siis 9h ja üle 500 km.

Koht oli ilus, nime ärge küsige, sest seda oli võimatu kuulmise järgi arusaadavalt meelde jätta. Kuid hea uudis on see, et ma tegin kaartist pilti, nii et võib-olla sealt saab näha. Igatahes olime Daugava jõe äärses kämpingualas, mida ümbritses imeline männimets. Meil oli saun valmis köetud, grillimaja ja lõkkeplats, suhteliselt korralik välikemmerg koos käsipesu võimalusega. Mina ei hakanud kohe esimesel päeval sauna jooksma. Mõtlesin, et järgmisel õhtul oleks vähe mõtekam see saunatamine, kuna siis saab peale pikka kanuumatka end puhtaks küürida. Välikemmerg oli senikaua ilus ja puhas, kuni Läti svipsis noorhärrad ebaõnnestusid oma täpsuskusemises. Ma tõesti ei mõista, et kui oled peale napsitamist juba kordinatsioonihäiretega, siis miks ei võiks Sa otsida endale ühe meelepärase puu, mille najal end tühjaks sirtsutada. Ma tõesti ei leia, et naised peaksid terve pelleri WC-paberiga ära vooderdama, vältimaks istumist kuseloiku.

2. päev

Järgmise päeva hommikul, kui kõig olid hommikusöögi ära söönud, siis anti meile korraldus kõik asjad kokku pakkida, isegi telk. See oli küll, mulle kui pimedale, ebameeldiv üllatus, sest mul oli just saanud Džännuga kõik liikumine laagriplatsil selgeks. Teadsin täpselt, et kus on peller, saun, lõkkeplats ja istumisala ning kuidas saab niisama metsa jalutama minna, kuidas autoni ja telgini jõuda jmt.

Kell 11:15 startis siis kolm kanuud Daugava jõel. Meile öeldi, et kanuumatk on 35 km pikk, kanuus EI tohi püsti tõusta, tuleb midagi pähe siduda ja võtke joogivesi kaasa. Meile jagati ka päästevestid, anti kätte mõla ja kamandati kanuusse (kuigi mulle meenutasid need rohkem tavalist paati). Lisaks meie neljasele eestlaste seltskonnale oli kanuus ka kolm Läti noormeest, kellest ainult üks oskas inglise- ja vene keelt (loe: Andris).

Algus oli kõik ilus, meeskond tegi koostööd ja läksime liidriks ning lõpuks polnud teisi nähagi. Vahepeal lasime lihtsalt voolul end edasi kanda, et teisi järgi oodata, kuid lõpuks otsustasime edasi kanuutada, et kiiremini finišisse jõuda. Daugava rahvuspargiala oli imeilus, jõe sujuvad käänakud ja vahepealsed väikesed kosed, mille vulinat oli kuulda nii vasakult kui paremalt ja erinevate lindude sirinad.

Kui olime juba paar tundi kanuutanud, siis hakkas lätlane Andris rääkima, et laseme ikka voolul end lõpuni kanda ja et see pole laev, vaid paat, pole vaja kiirustada. Meie aga kanuutasime rahulikus tempos edasi, kui äkki teatas lätlane, et teeme puhkepausi, sest tahab pissile. Tegime siis väikese peatuse ja mõne aja pärast saime edasi liikuda, kuid Andris oli silmnähtavalt ärritunud. Paari kilomeetri pärast tahtis uuesti peatust, kuid meie pahad eestlased ei nõustunud sellega. Lätlane nimelt teatas, et tänaseks aitab ja randume ning kutsume auto järgi. Kuid eestlastest polnud keegi veel väsinud ja kui öeldi, et 35 km, siis kuidagi see tahtejõud eesmärki saavutada oli nii suur, et meie polnud küll nõus katkestama. Pakkusime lätlastele, et jäägu nemad siis kaldale, aga meie kanuutame edasi, kuid see ei sobinud neile. Pakkusime, et istugu nad lihtsalt kanuus ja puhaku ning meie sõuame, et pole probleemi...kuid EI, see käis lätlasele au pihta. Selle asemel, et rahulikult istuda ja taastuda, hakkasid lätlased meile vastutööd tegema. Meil oli vaja püsida Daugava keskel, et vool aitaks meil kiirust hoida, kuid lätlased sõudsid meid kaldasse, kus olid suured kivid.

Meie eestlaste kõige suurim viga matkal oli see, et me ei võtnud keegi telefoni kaasa, sest kartsime, et kui kanuu ümber läheb, siis on meie nutifonidel ots peal. Nüüd olen muidugi targem ja tean, et matka poodides müüakse selle tarbeks spetsiaalseid vaakumkotte, mida saab kaela riputada. Telefon tuli sellepärast jutuks, et lätlastel oli telefon kaasas ja kui alguses jagasid meile lahkesti infot selle kohta, mida korraldaja rääkis, siis peale esimest konflikti olukord muutus. Kui küsisin inglise keeles, siis ei saanud ma mitte mingit vastust ja nii ka peale teist ja kolmandat küsimist.

Kuna lätlaste vastutöötamine võttis motivatsiooni kõvasti alla, siis otsustasime korraks randuda ja küsida ehitusmeestelt, et kus siin asub lähim kämping, sest just kämpingus pidime oma inimestega kohtuma. Saime teada, et kuskil 5-6 km veel vaja kanuutada. Loomulikult 5-6 km pärast ei tulnud meie kämpingut...oli küll üks kämpa, aga seal oli mingisugune kinnine üritus ja kanuutasime vapralt edasi, otsides sobivat randumis paika. Kell 19 me siis lõpuks ka randusime ma ei tea täpselt kus. Tirisime kanuu rannale, ronisime kaldalt üles ja helistasime korraldajale, kes andis teada, et nad tulevad esimesel võimalusel meid otsima. Kõigepealt aitavad soomlaste kanuu kaldale ja viivad sommid külalistemajja, siis tulevad meile järgi ja siis üritavad teise kanuu üles leida, mis on täiesti kadunud. Peale kahte tundi ootamist tuli lõpuks auto ja meile anti juua, süüa, magusat ja soojad riided, sest kõik olime poolpaljalt ja kuna olime päikesepõletuse saanud, siis oli meeletult külm, kuigi õues oli mingi 24C sooja.

Kolmandast ja neljandast päevast kirjutan homme, sest seal on kõige rohkem huumorit :D Pildid ja video lisan ka alles siis, kui keegi kes silmanägemist omab, mind natuke aitab selles küsimuses :D Tänase päeva seisuga näen ma välja nagu kassihaigust põdev pidalitõbine või midagi sellist...nii ütles mulle mu armas sõber Kiku. Ahjaa, tahtsin täna lühikest valget seelikut selga panna, kuid siis avastasin, et ma ei saaa, kuna mul päevitusid kanuumatkal retuusid jalga, lihtsalt kohutav :S

Jõudsin laupäeva õhtul Lätist rampväsinuna ja tülpinuna koju. Pühapäeval võõrustasin õhtuni Ellut, või õigemini Ellu tegelikult tuli mulle appi riidekappe koristama, sest mul on aegajalt ikka vaja nägija abi, kes mulle jälle kombineerib mingid komplektid kokku. Õhtul läksin mingi pool kuus magama ning täna tundsin end juba täitsa inimesena, aga see ei kestnud kaua. Ma olen nagu orav rattas selle homse Prangli reisiga, kuid praeguseks olen vist suutnud kõik enam-vähem klappima panna. Lihtsalt ei ole tore, kui ma planeerin ja helistan ja tahan mõnusat üritust korraldada, kuid siis hakkavad inimesed päev enne helistama, kirjutama ja joonistama, et nad ikka ei tule. Okei, tervislikest põhjustest saan aru, aga mis krdi põhjus on see veel, et ma ei taha oodata, kuniks teised kohale jõuavad? Nagu what the hekk? Ma ei taha äkki ka oma energiat kogu sellele kupatusele enam kulutada? Kuna ma vastutan kogu grupi eest, siis pean koguaeg puhketalu omanikule teavitama, et tuleb nii palju suvitajaid ja päev hiljem ütlen, et eiei, tegelikult tuleb meid hoopiski ikka nii palju ja tegelikult pole see ka veel sugugi kindel. Kas inimesed saavad aru, et kui keeruline on puhkemajutusel toitlustusega arvestada, kui grupi suurus muutub vahepeal peaaegu poole väiksemaks ja siis uuesti suuremaks jne. Hullumaja!

  Muidugist ilmateadet vaadates tundub, et me lähme pigem vihmapühasid saarele tähistama, kui suvitama ja grillima. Ma olen hetkel ausalt öeldes ikka päris nördinud...ilma peale siis, eksole.

Kanuumatka postitus tuleb ka, mul on isegi paar rida juba kirja pandud, aga ma võin uudishimu rahuldamiseks natuke reeta asjaolusid. Kanuumatk oli täiesti organiseerimata, kõik eksisime ja põlesime ära. Võib ju mõelda küll, et mismoodi on võimalik jõe peal ära eksida, aga näe...täiesti võimalik. Üks jumps korraldas seda matka ja see muutus lõpuks juba oma korralageduse tõttu halenaljakaks. Tänu sellele, et olime üle seitsme tunni jõe peal ja seda lõõskava päikese käes, siis põles mulle päästevest ja retuusid selga ning nina pealt koorub mul juba nahka. Näen välja nagu nahka vahetav sisalik.

Ehh, tegin matkast ka videoklippe, millest üritan siis midagi ka kokku klopsida, aga võite juba ette arvestada, et saate natuke minu üle naerda, sest filmisin ikka täiesti mööda. Näiteks seal oli üks koer, kes koguaeg haukus ja siis ma tahtsin filmida seda koera, ise veel lausudes "süüdlane on seal", keerasin kaamera haukumise suunas ja tegelikult filmisin täiesti tühja metsatukka. Pilte tegin ka ja need said ka sellised ...no kuidas öelda...Ellu ütles tabavalt "nagu pime oleks need pildid teinud" :D

Ma olen aga väga mures oma naha pärast, sest kuuldavasti pidi peale ära põlemist kergesti pigmendi laigud nahale tekkima ja nina on mul punane. Mida ma tegema nüüd pean, et saada ühtlast päevitust ja et nahk ei jääks mingite kahjustustega?

Ma ei teagi, mul hetkel pea tühi ja seega lähen üritan Joosepit nõusse saada, et vaataksime õudukat, siis tuleb hea magus uni :D