Mul hakkas eile pisike puhkus, aga nagu mulle kombeks, siis selle asemel, et tõesti puhata, olen mina oma vabadesse päevadesse suutnud orgunnida jälle mingi hunnik üritusi ja kohustusi. Mis mul ometigi viga on? "Kai, kas tahad osaleda 3- päevalisel suvepäevadel ja olla osaline toimkondades?" Jaah, väga tahan. "Kai, kas sobib, kui saame homme kokku ja proovime uusi rakmeid Džännule?" Jaah, meeletult tahan (eile tahtsin väga). "Kai, kas tuled aitad korjata minu iguaanile, meriseale ja jänesele heina?" Jaah, miks mitte. "Kai, kas tuled külla ja koristame koos?" Ojaa, see on mu lemmik tegevus ju...and so on. Ma tegelikult tahan kõiki neid asju teha ja kui annan nõusoleku, siis olen täiega sillas, aga kui see päev ja aeg kätte jõuab, siis on mul motivatsioon mingi miinus 631. Ma tahaks lihtsalt pista oma rannakotti (kui mul see vaid oleks) rätiku, veepudeli, väikese snäki ja minna randa peesitama, pärastlõunal minna kesklinna jalutama ja niisama linnamelu nautima. Õhtul võiks visata midagi ülimugavat selga ja pugeda voodisse ning võtta mingi kausitäis hääd ja paremat kõrvale ja vahtida mingit humoorikat seepi.

Ja siis ma tahan veel olla vahel üksi. Ma olen täiega avastanud üksiolemise võlusid. Üksi olles ei pea Sa arvestama kaaslasega, vaid tiksud omas mullis. Mul juhtub seda omas mullis tiksumist ikka väga palju ja  see ajab Joosepit närvi, kuna ma jään siis alatasa igalepoole hiljaks. Kuid üksi olles on mõnus, kuna ei pea koristama mingiks kindlaks ajaks ära, ei pea kokkama, lähed magama millal iganes soovid ja magad vaikuses nii kaua kuniks und jätkub ja lähed koeraga parki jalutama, ilma, et Joosep helistaks poole tunni möödudes ja uuriks, et kas ma olen ikka veel elus. Mis on iseenesest armas, aga kammoon, mis ühe pimeda inimesega ikka saab kilomeetrisel lõigul juhtuda, peale selle, et jään auto alla, pargis koksab kirvemõrtsukas mu maha (halvimal juhul vigaseks)ja veab põõsasse, varastatakse paljaks, kukun õnnetult peaga vastu kiviäärt...ega muud hullu ei saagi juhtuda. Ei, tegelt on armas, et tunneb muret, aga vahel tahaks lihtsalt puhata kohustustest ja lihtsalt mitte midagi teha.

Kui ma nädalavahetust planeerisin, siis üks kindel plaan oli päevitada. Eile ma miskipärast ei jõudnudki päevitama, aga et ikka oma plaane täita, siis ronisin täna koduaeda. Ema veel uuris, et kas tahan päevitamise ajal jäätist ka süüa. Muidu ma mingi eriline jäätisefänn ei ole, aga kuna ema oli juhuslikult ostnud minu lemmik jäätist (loe: vahtrasiirupi ja kreekapähklitega), siis ei suutnud ma keelduda. Ütlesin emale, et mingu Tema ees õue ära, et otsin vaid oma päevitused üles ja tulen järgi. ema jättis jäätisekausi mulle kapile, kuna õues olevat lõõskav päike ja see sulataks kiiresti mu jätsi ära. Ma juba hõõrusin mõttes käsi, et väägeev, saab mõnusalt soojas lebotada. Astusin siis lootusrikalt õue oma jäätisekausiga ja selle asemel, et mulle pahvataks näkku kuum suveõhk, tundsin kuidas tuul tahab mu juuksed peast ära lennutada. Kuna tavaliselt maja ees ongi natuke tuulisem, siis läksin pikemalt mõtlemata maja taha, kus ema juba hõikaski, et tule siia. Jõudsin siis oma päevitustoolini, kuhu ema oli mulle fliistekikese ka sättinud, aga selle asemel, et selle peale pikali heita ja päevitada, pugesin mina hoopis teki alla, sest rämeee külm oli. Ema muutkui seletas, et päike lõõskab ja sättis oma ninale rohelist kaselehekest, et nina ära ei kõrbeks. Ma vaatasin Teda küll äärmiselt mõõtva pilguga, et parem tuleks panna müts pähe, et ära ei külmetuks. Istusin siis teki sisse mässitult ja sõin vaevaliselt oma jäätist ning püüdsin pingsalt ettekujutada lõõskavat päikest. Ema püüdis mind lohutada, et ühtegi pilve pole ja päike tõepoolest lõõskab, lihtsalt tuul on tugevam. Mnjah, you should mention that earlier.

Kui sain lõpuks selle jätsi endale sisse punnitatud ja hakkasin kaussi koos lusikaga murule asetama, siis mu päevitustool vajus kokku ja momentaalselt olid mul jalad taevapoole ja ma ise peadpidi kuskil lillepeenras. Ma üritasin oma uudset päevitamisasendit ka filmida, aga ma vist tegin miskit valesti ja heli igatahes videole ei saanud, või sain , kuid ei saanud videot käima, või ei pannud üldse filmima. Minu puhul on kõik variandid võimalikud.

Mingi hetk võtsin südame rindu ja lükkasin siis enda pealt teki ära ja ignoreerisin oma sinisest kananahast ülikonda, õnneks oli ka selliseid 15 sekundilisi tuulevaikseid hetki, kus sai natuke tunda ka sooja. Pidasin kuskil tunnikese vastu ja kui juba emale lendas puuoks näkku, siis otsustasime, et aitab päevitamisest ja kobisime ära tuppa kuuma teed jooma.