Täna kuulsin raadio Elmarist ühte laulu, aga küsite, et miks ma tollest laulust juttu teen või millega see laul mu tähelepanu köitis? Asi on selles, et  olin suhteliselt kindel, et kuulsin ühte sõna refräänis totaalselt valesti (mul aeg-ajalt esineb tõepoolest valesti kuulmisi...koguaeg võtan hoogu, et hakata neid üleskirjutama, aga no siiani pole veel selleni jõudnud). Igatahes hakkas see mind nii hullusti häirima, et pidin lõpuks õhtul T-le helistama (kes siis töötab Elmaris ja võiks ju kõiki Eesti esitajate laule teada, mis mind painavad või mis mind huvitavad jmt), või no tegelikult helistasin Macile, sest pidin ju arvestama variandiga, et pean natuke laulma ja no olgem ausad...ma ei julgeks never ever T-le laulda...võib-olla ehk siis, kui mõni vabatahtlik mulle nuiaga pähe virutaks, mille tagajärel ma kaotan selle viimsegi mõistuse, mis mul veel oletatavasti on ja olgem ausad, kui T peab aeg-ajalt piineldes taluma Maci laulmist, siis mis ma ikka piinan teisest veel oma laulmisega.
Aga laulust siis nii palju, et kuulsin solisti laulmas "hei-hei-hei, tule jaama, võta kaasa tampoon..." Ma püüdsin ise sobivaid sõnu sinna leida, olin suht kindel, et õige sõna peaks olema "tromboon", aga kui raadiole lähemale läksin ja kuulasin eriti hoolikalt, siis ikka kuulsin solisti laulmas valjuhäälselt "võta kaasa tampoon...". Mõtlesin, et no sinna sobiks ka sõna šhampoon, aga no laulumõttega kohe üldse ei sobitu...
Igatahes sain teada, et õige sõna on siiski tromboon ja lauluks on Ivo Linna koos Apelsiniga ning looks on Vana lokomotiiv ja mina idioot sain nüüd veel ühe tarkuse võrra rikkamaks (ma ei teadnud, et lokomotiiv on vedur)...mnjah, inimene õpib kogu elu ja õnneks tundub, et ma olen arenemisvõimeline isend.
Eret käis reisul, aga no nüüd juba tagasi (saabus ööl vastu 7. juunit) ja täna sain mina Eretilt kaardi Sloveeniast...nii armas! Kusjuures täna pärastlõunal Eret veel helistas mulle, aga Ta isegi mitte poole sõnagagi ei reetnud, et mind peaks varsti üks vahva üllatus tabama...aii mulle meeldivad üllatused.
Kaardi toimetas mulle ukse taha naabrinaine, kusjuures Ta toob päris tihti posti mulle isiklikult kätte või siis teise variandina paneb uksematile. Mul endal pole halli aimugi, et kus meie korteri postkast asub. Väljas on küll üks postkast, aga see lukus ja võtit meil pole. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, et sõbralik naabritädi toob posti, aga enda reklaami Ta võiks ikka endale jätta... me ei tee selle topelt koguse paberinutsuga suurt midagi, aga ei...muidu on meil väga toredad naabrid.
Ma olen viimasel ajal mõelnud, et nii huvitav kuidas üks uus asi hakkab oma elu elama...antud juhul on siis tegemist sõnaga: koon. See sõna tuli meie seltskonnas kasutusele 2011 sügisel, kui Joosep endale suvel koera võttis. Tema koguaeg kasutas seda sõna oma lausetes: "Ma lähen koonuga jalutama", "Annan koonule süüa", "Kas Sa tead kus koonu rihm on?", "Kuule ma käin koonuga korra ära ja siis hakkan tegutsema...", "Mängisin täna koonuga" jne. Kui ma aus olen, siis päris-päris alguses ei meeldinud see sõna mulle kohe üldse mitte, see tundus kuidagi inetu ja mittesobilik ühele armsale karvapallile (ühesõnaga täielik fuh-sõna). No aga ega sellepärast Joosep ei lõpetanud selle sõna kasutamist. Asi läks edasi hoopiski nii, et kui Mac meile ükskord külla sattus ja kuulis Joosepit kasutamas sõna "koon", siis leidis Mac, et see on ju nii hiiglama vägev ja lahe sõna ning et Tema võtab ka nüüd selle kasutusele. Tol hetkel ma ikka veel ei suutnud jagada taolist vaimustust, kuid kuskil aasta hiljem hakkas see sõna mullegi järjest enam meeldima ja nüüdseks on see sõna minu meelest üks marulahe sõna ning tundub, et ka teised inimesed jagavad seda arvamust, sest uusi kasutajaid tuleb aina juurde (näiteks viimane, kes on samuti hakanud seda sõna rohkem kasutama, on CH).
Aga ma tean vähemalt ühte inimest, kellele see sõna üldse ei meeldi ja sellepärast on järgmine blogipostituse rida pühendatud just Sulle, armas Marika: koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon, koon...
Kas nüüd meeldib? Kui meeldib, siis oled tubli, aga kui ei meeldi, siis vajuta nool alla ja kuula, mis ma Sulle sellepeale ütlen!
Koon, koon, koon, koon, koon ja veel palju koone.

PS. Mulle just meenus seoses üllatuste ja kingitustega see, et Marika tegi ka mulle 29. mail üllatuse ja kinkis mulle terve posu ninatäppe. Need siis erivärvilised, viie lille kroonlehega ning nad sädelevad päikese käes, mis on väga oluline, hihi. Aitäh, aitäh, aitäh! Mul on kõige bestikamad sõbrad ja mitte sellepärast pole nad bestikad, et teevad mulle üllatusi või kingitusi, vaid sellepärast, et nad võtavad mind sellisena nagu ma olen ja mina võtan ka neid samamoodi, sest meil kõigil on omad head ja vead.

Ma just lugesin päevad kokku, et kui pikalt ma olen nüüd haige olnud ja kokku tuli lausa 10-päeva. Ma ei mäletagi, et millal ma viimati nii pikalt külmetunud olin. Mul on tegelikult selle kohta oma pisikene teooria. Nimelt ma arvan, et ma ei saa nii ruttu terveks, kuna elan elektriküttega korteris ja ma mitte ei süüdista siin ainult elektrikütet, vaid üleüldse keskküttesüsteemiga elamuid, sest kui ma Kilingi-Nõmmes olen (seal meil siis ahiküttega majakene männimetsa ääres), siis seal on hoopis teine õhk ja õhuniiskus, mis minu meelest vägagi märgatavalt aitab kaasa nohust ja köhast paranemisele.
Ma tean, et kordan end, aga ma pean ka selles postituses ära märkima, et kui ära mandununa ma end tunnen ja see on vajalik sellepärast, et kui pärast oma postitusi loen, siis oskan väärtustada seda, kui hea on terve olla ja äkki järgmine kord panen end siis soojemalt riidesse.
Minu organism annab juba vägagi tugevalt märku sellest, et kevad on käes ja mitte just kõige pikem ja pimedam aeg on möödas, või siis ikka oli see talv pime...? Ma pole päris kindel, et millise seisukoha peaksin võtma, sest kuna lund pmt ei olnud, siis mul oli koguaeg selline kevadine tunne ja ei tekitanud pimeda aastaaja tunnet. Kokkuvõttes läks mu peas midagi paigast...nojah, see kõlas nüüd natuke sedasi nagu oleksin nupust nikastanud. Igatahes see on iga aastane rutiin, ehk et mu organism hakkab nõudma rohkem päikest, puuvilju ja muud värsket ja eks see vast normaalne olegi, sest kevadel ja suvel inimestel meeldibki kergelt läbi õhu lennelda, mitte aga kuumal suvepäeval, täis kõhuga, higistada läbi lämme õhu. Ookeii, tõmbabe korraks pidurid ja tuleme praegusesse olevikku, sest mulle tundub, et praegu läksin natuke liiga rutakalt tulevikku.
Täna hommikul sain Macilt sõnumi, kes kirjutas järgmist:"Appii, ma suren. Millal mu piinad lõppevad ja mis järgmiseks.".
Noh, ei pea eriline geenius olema, et aru saada: Mac on haige ja see ühtlasi andis mulle vastuse, et miks Ta pole bloginud ning miks pole minu blogi käinud lugemas. Järgnevat loe edasi siis, kui oled täiemõistuslik ja tajud veel sarkasmi. Nii väike pöördumine Macile:
Armas Mac!
Kas Sa arvad, et haige olemine vabastab Sind blogimisest? Kas Sa nii julge oledki, et lihtsalt mingi külmetuse pärast ei loe mu blogi? Ega see nohu, köha ja 39,1C palavik pole mingi näitaja ja vabandus. Aja kark alla ja aitab virelemisest! (loe: parane siis ikka kiiresti ja saa ruttu terveks!)
Vaata mind! Mina olen haige, aga vaata kui palju huvitavat ja veidrat on haigena võimalik genereerida. Tegelikult ma ei tea üldse, et kas Teid huvitavad need teemad , millest ma siin aegajalt kriban. Ma ise mõtlen, et võib-olla natuke ikka pakub huvi ja seda juba kasvõi puhtast inimlikust uudishimust. Teadupärast on ju inimese loomuliku loomuse üks osa see uudishimu. Lihtsalt, et kellel seda rohkem ja kellel vähem ning kellel haiglaselt palju. Tegelikult, kui kellegil on soovitusi, eelistusi või ettepanekuid, et millele võiksin rohkem tähelepanu pöörata, siis andke kommentaarides julgesti teada.
Nii, mis siis veel...
Eile ma tabasin end mõttelt, et on vast tõeline sõprus meil Marikaga. Ta helistab mulle öösel peale kahte ja räägime täiesti tavaliselt. Kõne vastuvõtmisele ei järgne küsimust:"Oi, kuule ega Sa ei maganud?" või et "Vabanda, et nii hilja helistan...". Nii me siis teineteisele aegajalt helistamegi ja pean tõdema, et tore on, et on olemas sõber, kellele saab sedasi öösiti helistada ja kes ei pahanda
Macile ei saa helistada, sest Tema korraliku inimesena läheb õhtul kell seitse magama. Noh, eks vanus teeb oma töö. Üks aasta helistasime öösel Macile, et õnne soovida ja isegi laulsime, aga Ta oli täiesti kontaktivõimetu. No ja pärast seda pole me Talle öösiti helistanud, sest no mida me helistame, kui keegi teiselpool ei reageeri.  Ja mida me laulame, kui keegi isegi ei kuula.
Täna tegi Joosep mulle jälle tünga. Nimelt ema saatis lõhemarja, et äkki see kraam aitab mul kiiremini terveneda. Igatahes läks Joosep kööki ja pistis saiad rösterisse ja siis küsib, et mitut saia ma tahan. Kuna mul erilist isu polnud, siis piirdusin tagasihoidlikult ühe saiaviiluga. Aga et jällegi tuua olukord Teieni, siis siin dialoog.
Joosep köögist:"Mitut kalamarja Sa saiale tahad?"
Mina vastu lõõpides:"Ühe."
Joosep:"Oi kurja, seitse tuli. Oot, ma kohe parandan ära."
Hetke pärast tõigi mulle siis selle saia ja ulatas ning teades Joosepit, siis ma juba kahtlustasingi, et võttis mu juttu sõna-sõnalt ja kui kergelt sõrmega saia puudutasin, siis tundsingi ainult võid.
Mina:"Kus kalamari on?"
Joosep:"Saia keskel on üks mari."
Mina:"Mõh!"
Joosep:"Tahad teist marja ka kõrvale?"
Mina muiates:"Jah, palun,"
Joosep siis siirdus tagasi kööki ja peale natukese ootamist, naases Ta köögist ja ulatas mulle saia ning ütles:"Ole lahke!" Ma siis tänasin Teda ja lõin hambad saia sisse, kui taipasin, et mul on lihtsalt võisai ning kohe selle järgi taipasin, et Ta tõepoolest panigi ainult ühe kalamarja terakese lisaks. Minu reaktsioon oli:"Äh, lollakas!"
Joosepile meeldib mulle selliseid absurdi nalju teha ja mulle täitsa meeldivad ka need naljad. Näiteks mõned aastad tagasi, ilusal augustikuul, jalutasime käsikäes koju, kui ühtäkki Joosep jättis mu keset kõnniteed seisma ja ütles, et oota. Kui Ta tagasi tuli, siis lausus:"Pane silmad kinni ja tee suu lahti." No esimese asjana oletasin, et annab mulle miskit maitsta, aga vaat sellest osast ma küll päris hästi aru ei saanud, et miks Ta mul, kui pimedal inimesel, käseb veel silmad kinni panna...no vist sellepärast, et päris kindel olla. Ei, tegelt vist sellepärast, et see käib kuidagi selle lause teise poolega kaasa. Igatahes sel hetkel ma selle silmade asja üle ei juurelnud, vaid panin silmad kinni täpselt nii nagu oleksin nägija ja avasin ettevaatlikult suu, aga nii kui ma suu lahti sain tehtud, pistis Joosep mulle ära õitsenud võilille suhu.