Iga jumala kord kui olen läinud linna peale seiklema ja ei näe välja nagu aasta kaltsakas, siis mõtlen, et oh, teeks Facebooki laivi. Et võtaks teid endaga kaasa, et saaksite ka näha, millistesse olukordadesse võib üks pime inimene sattuda keset tänavat, linnamelu.
Näiteks eile...

Jalutan mina rahulikult mööda teed, tunnen end ilusana ja kuidagi kerge on olla ning maha langenud puulehed, mis jalge all nõnda vahvalt sahisevad, on toonud mu näole naeratuse. Nii ma siis seal omas mullis jalutasin, päike mõnusasti mu palet soojendamas kui äkitselt.. sain okste puhmakaga vastu vahtimist. Janet nimelt arvas, et seekord pole vaja minu pea kõrgusele vaadata.
Kui ma oma hädakisa ja podisemisega olin ühele poole saanud, siis ühtlasi juhtisin ka poobiku tähelepanu pea kohal laiuvatele okstele. Haarasin ühest oksast kinni, sikutasin alla ja näitasin Janetile, et „näed? Näed jah, mööda pead nendest viima. Said aru?“. Aga ta ilmselgelt EI saanud minu oksaga vehkimisest mitte essugi aru, sest ta üritas veel korduvalt mind läbi puu ladva vedada.
Ent viimaks kandis mu kangekaelsus vilja ning talle jõudis vist pärale, et ma pole kohe teps mitte nõus jalutama peaga läbi põõsa ja läksime ringiga. Aga noh, nagu Janeti puhul juba tavaks on saanud, siis ta võtab asja ikka tõsiselt ja südamega.. või siis minu kiuste, et mulle demonstratiivselt näidata, et tal oli ikkagist ennem õigus. Ja nii me läksimegi ringiga, vääga suure ringiga. Lausa nii suure ringiga, et me jalutasime mõnikümmend meetrid mööda sõiduteed.

Ja kui me siis eile nõnda huligaanitsesime, siis tabasingi end mõtteld, et jessas, kui ma teeksin teile laivi ja te saaksite otse seda kõike näha, siis see oleks nagu tõeline põnevik. Kas Janet viib Kai postist mööda? Kas nad jõuavad elusalt üle sõidutee? Kas Kai saab ka seekord okstega vastu vahtimist? Kas, kas, kas, kas, kas koer siis ei näe, et auto sõidab otse nende suunas?

Aga kui rääkida põhjustest, miks pole ma laive teinud, siis selleks on väga lihtne põhjus. Mu telefon nimelt ei ütle, milline kaamera, kas esi või taga, on parasjagu sisse lülitatud. Ja ma saan aru, et kindlasti mõni heatahtlik vaataja ütleks seda mulle, aga ma kardan, et mul pole kõndimise pealt mahti hakata seal sõrmega paremale-vasakule vehkima, et näha, kes mida on kirjutanud. Ent samas kui ei proovi, siis ega ma ei saagi teada. Lihtsalt veits piinlik oleks kui esimese asjana hakkab tööle esikaamera ja seni, kuni mõni hea inimene seda mulle ütleb, peate Janeti armsa karvase tagumiku asemel hoopis minu kaunist laupa imetlema.

Aga kui tänasesse päeva tulla, siis käisime proua juhtkoeraga Tartus, kus täiesti juhuslikult astus meile bussijaamas ligi üks naine – Triinu, kes tutvustas mulle end kui minu blogilugeja. Jeesus maria! Ei, ma ei tundnud ju end üldse imelikult või kohmetult, mkm. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nii kui keegi tuleb minuga rääkima ja ütleb, et loeb mu blogi ja et ma olen ikka nii tore-tubli-armas, siis ma ei oska mitte midagi öelda. Päriselt. Ma seisan seal nagu mingi lukuaugus olev vatitropp.
Kui keegi tuleks ja sõimaks mul näo täis, et mis möga ma seal blogis ajan, siis ma ilmselt oskaks natuke rohkem reageerida. Kergitaksin kulme ja itsitaksin hiljem pihku. Aga kiituse peale ei oska nagu suurt midagi, peale aitähi, öelda. Natuke nagu lahjaks jääb või nii.
Aga hoolimata enda kohmetusest oli vägaväga vahva oma lugejaga kohtuda ning ta muutis mu päeva kohe veelgi rõõmsamaks, sest nii armas on kui keegi ütleb sulle, et talle läheb korda, mida ja millal kirjutad jne. Triinu isegi mainis, et kui ma mingi aeg polnud pikalt kirjutanud, siis hakkas juba mõtlema, et minuga miskit juhtunud. Aga sellepärast ei pea te küll keegi muretsema. Ma luban käsi südamel, et kui ma hakkan sussi püsti viskama, siis annan eelnevalt teile siia teada.

Tartust tagasisõit oli üsna piinarikas. Mul nimelt vist see „vahva“ kuufaas algamas ja terve tee oli alakõhus ebameeldivad torkevalud, nagu sada sipelgat oleks mind sealt alt närinud. Õnneks koju jõudes andis valu veidi järele, aga bussis kaks tundi sundasendis istudes ja iga maantee muhu peale andis kohe eriti tugevalt tunda. Aga ega loodus tühja kohta salli. Kui mõne aja möödudes kõhuvalu siiski halastas ja tõmbus nats tagasi, siis järgmiseks hakkasid silmad valutama. Ja silmad hakkavad mul tavaliselt siis valutama, kui silmarõhk läheb kõrgeks. Selline tunne on nagu keegi tilgutaks hapet mu silmadesse. Ja ei, see pole öeldud selleks, et tahan kuidagi üli dramaatiliselt kõlada, vaid see reaalselt ongi super valus, õhetav ja kipitav.

Natuke pimeda inimese argipäevast huumorit ka teile siia lõpetuseks.
Ma uuendasin paar päeva tagasi oma iPhone IOsi 10 peale ja nüüd see voiceover teatab mulle tähtsalt: 32 meetrit tagasi helistas Joosu, 5 meetri pärast silmatilgad, 2 meetrit tagasi saatis Kiku sõnumi jne. Tegelikult on seal lühend m, aga voiceover ei saa aru, et tegu on minutitega ja teisendab need eranditult kõik meetriteks. Ma iga jumala kord irvitan, kui mu telefon taskus maru tähtsal häälel teatab, et 4 meetrit tagasi kirjutas keegi mulle Messengeri vms.

Aga olgu, tõmban otsad kokku. Ma ei hakka hetkel midagi lubama, aga võib-olla homme teen laivi ja katsun lähiajal kirjutada oma pooleli olevad postitused ka valma. Näiteks juba mõnda aega istub mustandites mu titeisust rääkiv postitus, kus ma kirjutan bioloogilisest kellast. Siis depressioonist, siis suvetripist ja lapsepõlve toredatest mälestustest jne. Ahjaa, selle saladuse avaldan ka lõpuks, et mis pakkumine mulle septembris tehti. Ühesõnaga ma katsun end nüüd kokku võtta ja hakkan vaikselt võlgnevusi likvideerima.

HOIATUS!!! Nõrganärvilistel mitte lugeda. Võib sisaldada häirivaid kirjeldusi.

Olen jõudnud nüüd oma teise ehk vasaku silma meditsiiniliste jutustuste juurde.
Kui paremale silmale tehti verevalumite eemaldamiseks läätsevahetus op 2007 jaanuaris, mis peale ma kaotasin nägemise, jätkati hoogsalt parema silma laserdamist.
Ma vist olin kogu sellest olukorrast nii segaduses, et ei tulnud selle pealegi, et minna teise kliinikusse ja / või küsida mõne teise spetsialisti arvamust. Olin kogu sellest ravist emotsionaalselt lihtsalt nii väsinud.

Lõpuks polnud vist enam midagi laserdada ning sain mõneks ajaks laserravist puhkust. Elu kulges mõnda aega päris kenasti ja rahulikult, sain vaimsest kurnatusest taastuda ning tärkavat kevadet nautida. Selle aja sees tutvusin ka Joosepiga, tutvusin uute sõpradega ja nii see eluke muudkui veeres nagu hernes.
Kui suvi hakkas lõpu korrale jõudma, siis septembri hakul hakkasin oma 22. aasta sünnipäevapidustusi planeerima. Kuid vahetult enne sünnipäeva hakkasid mul meeletud peavalud. Ja kui ma alguses arvasin, et see on mingi järjekordne suvaline peavalu, siis üsna ruttu sai mulle selgeks, et asi on märksa tõsisem. Valu oli levinud üle kogu mu näo ning muutnud mind liikumisvõimetuks. Valu oli nii tugev et mul puudus igasugunegi võime püsti seista, veel vähem ringi liikuda. Ruumiline tunnetus oli null. Ma oleks nagu ümmarguse palli sees olnud.
Ma ei tea mille järgi mu ema aru sai, et asi on ilmselt silmades, aga silmakliinikusse mind viidi.

Kliiniku ajast mäletan ma ainult nii palju, et lebasin ukse taga toolidel, nägu valust tulitamas ja et arstide küsimustele suutsin ainult mõnel üksikul korral vastuseks mõmiseda. Ja mäletan ka ema pehmeid käsi, mis silitasid mu juukseid.
Kliinikus mõõdeti mul koheselt silma siserõhku, milleks oli 80 misiganesühikut. Normaalne oleks vahemikus 12-22. Pikema jututa võeti mind haiglasse sisse, viidi protseduuridetuppa ja tehti silmasisene süst. Mustvalgena kirja panduna kõlab see rõvedamalt kui see tegelikult on. Ja ega kui mulle ka esimest korda arstikabinetis öeldi, et nad tahavad teha mulle silmasisest süsti, siis vajus mu süda küll korraks saapasäärde.

See protseduur näeb siis umbes sedasi välja: ripsmed kleebitakse kinni, siis pannakse metallist silmaklamber, mis hoiab silma avatuna, siis tehakse tuimestussüst ja seda ka loomulikult silma sisse. Ning seejärel tuleb teine süst, koos ravimiga. Protseduur ise valus ei ole, võib vahel pisut kibe olla, aga ei midagi hullu. Silmasisese süsti eesmärk on siis veidi rõhku alandada. Ja rõhku oli selleks vaja alla tuua, sest muidu nad poleks skalpelliga saanud mu silma kallale minna.
Kõige ebameeldivam selle protseduuri juures ongi tuimestus ise. Aga kui see üle elatud, siis edasine on juba täitsa nitševoo.

Kui tuimestused ja ravidoos silma sisse saadud, ripsmed lahti teibitud ja metallklamber silma ümbert ära võetud, siis kaetakse silm pehme marlilapiga kinni ning oledki vupsti valmis.

Järgmise päeva varahommikul toimus mul op ja kui see oli edukalt möödas, siis paari nädala jooksul taastus see nägemisjääk, mis oli alles jäänud. Nimelt, kui inimese silmarõhk on normaalväärtusest kõrgem ja ta ei tegele sellega, siis aja jooksul, hästi vaikselt, kahjustab kõrge silmarõhk nägemisnärvi. Väga paljud inimesed võivad elada niimoodi aastaid, ilma, et nad ise arugi saaks või teaks, et neil juba on vaatevälja kahanemine toimunud. Aga kuna minu rõhk oli nii masendavalt kõrge, siis see pressis korralikult närvide peale, mistõttu minu nägemine kahanes sama kiiresti nagu vaataks kiirkerimisega filmi.

Kaks nädalat peale oppi taastus siis see nägemine, mis oli nägemisnärvist järele jäänud. Nägin kontrastseid värve, nagu näiteks must ja valge, kui ka punast, erkrohelist ja kollast. Ruumi sisenedes suutsin päevavalguse järgi akna asukoha tuvastada. Nägin inimeste ja hoonete tumedaid siluette, kroomitud ukselinke.
Kui küsite, kuidas mul silmarõhk nii kõrgeks läks, siis vastus on lihtne. Nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin, siis laserravi tehes armistub silma võrkkest ning kõrvale tekib teisi veresooni, mis põhjustas lõpuks silmasisese veresoonte ummistuse, mille tagajärjel silmasisene vedelikuringe oli tugevalt häiritud. Uh, küll sai pikk ja lohisev lause.
Sain endale uue ja uhke diagnoosi – roheline kae ehk glaukoom. Glaukoom on silmasisese rõhu tõus, mis võib viia nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks jäämiseni. Kopeeritud netist:
Suurenenud rõhk silmas kahjustab närvirakke, mis kulgevad võrkkestas, kuni need lõpuks hukkuvad. Kõrge rõhk surub ka väikestele võrkkestas kulgevatele veresoontele ja vähendab nendes verevoolu. Nende veresoonte ülesandeks on toita nägemisnärvi ning verevoolu vähenemise tulemusena jääb nägemisnärv toitaineteta ja taandareneb. Kuna võrkkesta närvirakud ja nägemisnärv viivad informatsiooni silmast ajju, siis nende töö häirudes kaob tasapisi ka nägemine.

Ning kuna glaukoom on progresseeruv silmahaigus, siis tänaseks päevaks ei näe ma enam midagi, isegi mitte valgust. Glaukoomi puhul on oluline, et silma siserõhk püsiks vahemikus 12-22, siis saab oma nägemist ikka päris pikalt hoida.

2007. aasta jooksul  tehti vasakusse silma veel mitmeid operatsioone, sest vahepeal läks silma siserõhk jällegist liiga madalaks ning seda tuli uuesti timmida.
Ja mingil teisel või kolmandal opil juhtus selline lugu, et mulle unustati teine doos lokaalset tuimestust panna. Lihtsalt opi eesruumis, kus patsiente lõikuseks ettevalmistatakse, aeti midagi segi ning mulle unustati teine törts kohalikku tuimestust silma tilgutada. Aga kui ma siis opilaual hakkasin kurtma, et mul on vägaväga valus, siis arst pobises, et „no siin küll ei tohiks praegu valus olla“. Kuid mina jätkasin soigumist ja vaikselt ahmisin juba valust ka õhku, mille peale arst lõpuks operatsiooniõdedelt küsis, et kas nad patsiendile tuimestuse tegid. Oli tajuda, et ruum jäi hetkeks haudvaikseks ning siis hakkas järsku kõigil kuhugi hirrmus kiire. Järgmine hetk süstiti mulle parema käe kanüüli midagi ja peagi tundsin, et valu kaob ja mu hingamine muutus taas rahulikumaks.

Nonii, vist sai enam-vähem kõik kirja…

Seda lugu meenutades tekkis mul nostalgialaks Silmakliiniku haiglapäevilt. Tundub, et pean selle jaoks ka vist eraldi postituse kirjutama. Et, mismoodi haiglas, silmahaiguste osakonnas, pimedale toitu serveeriti ja milliseid vahvaid jutte palatimutid rääkisid jne.

Viimasel ajal on mitmed lugejad küsinud, et kas tõesti ma ei näe mitte midagi ja kuidas ma ikka pimedana blogi saan pidada ja teiste omi lugeda. Endale täiesti arusaamatul moel pole ma kordagi selle peale tulnud, et tõepoolest, see võib teile mõningasi küsimusi tekitada. Seetõttu otsustasin, et pühendan paar järgnevat postitust teie silmaringi avardamiseks.

Alustame päris algusest...
Tänaseks olen elanud 25. aastat sõbralikult koos sellise kroonilise haigusega nagu seda on I tüübi diabeet ehk suhkruhaigus. See on haigus, kus inimene peab endale igapäevaselt mitu korda päevas insuliini süstima, et veresuhkrutase püsiks võimalikult normaalpiirides. Insuliin on hormoon, mida tervetel inimestel pankreas ehk kõhunääre toodab.
Vanasti, kui suhkruhaigus oli veel Eestis suhteliselt haruldane ning meditsiin alles lapsekingades, siis polnud võimalik igapäevaselt oma veresuhkruid mõõta ja süstlaid pidi keetma. Hiljem tulid küll ühekordsed süstlad, mis muutis diabeetikute elu tiba lihtsamaks. Praeguseks on selle haigusega koos elamine tehtud ikka suhteliselt lihtsaks ja moodsaks. Kõik need glükomeetrid, insuliinipumbad ja enam pole kaugel ka need ajad, kus glükoosisensorid tulevad kasutusele.

Kahjuks ongi pimedate seas väga palju just neid inimesi, kes haigestusidki nõukaajal ja selline tervisega eksperimenteerimine ei mõjunud tervisele hästi. Kellel said jalanärvid kahjustada, kellel tekkis neeru- ja südamepuudulikus ja muidugi ka silmapõhjades n-ö halbade veresoonte tekkimine, mida nüüd tänapäeval ravitakse jõudsasti diabeetilise silmalaseriga.

2006 sügisel, kui ma sattusin esimest korda ITK Silmakliinikusse, siis hakati mulle kohe laserit tegema. Nädalas 2x2500 laserpõletust silmapõhja võrkkestale. Laseriga siis prooviti halbade veresoonte kasvu pidurdada. Minu  arvamus sellest laserist on see, et kui sa katkestad halva veresoone kasvu ühes suunas, siis igal juhul hakkab uus halb veresoon oma siirdeid kõrvale kasvatama, millele tuleb samuti kunagi laserpõletust teha ja seda enam armistub võrkkest ja nägemine muutub aina udusemaks.

Kui mulle alustati laserravi tegemist, siis ma nägin kontrolltahvlilt, ilma prillideta, 7 rida sümboleid. Kuid pärast kolme kuud laserit ei näinud ma peale mustade laikude enam midagi. Hakkasin protestima.  Iga kord kui läksin laserisse, siis võtsin nõuks, et ütlen seekord arstile, et mina rohkem ei luba endale laserit teha. Kuid iga kord suutsid ema ja arst mind seal kabinetis ümber veenda, rääkides, et see on vajalik ja oluline. Ja nii ma istusin taas, endal silmad veekalkvel, masina taha. Ja kogu protseduuri vältel mul midagi kripeldas sees. Midagi, mis ütles, et see pole päris õige. See ei sobi mulle. Ja peale protseduuri oli mul alati väga kesine olla. Seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Tagantjärele tarkus oleks see, et muidugi tuleks oma eriala spetsialiste ja arste uskuda ja usaldada, aga sealjuures ei tohiks oma sisetunnet eirata. Kui ikka tunned, et midagi on korrast ära, siis tuleb asi pooleli jätta. Kasvõi minna ja küsida teise spetsialisti arvamust.

Sama aasta 27. detsembri hommikul ärgates ja silmi avades märkasin ehmatusega, et mu parema silma vaateväljal "ujuvad" mingid mustad laigud. Ma esiti mõtlesin ja lootsin, et silmi pilgutades kaovad need ära, kuid paraku seda ei juhtunud. Seejärel ajasin end voodist püsti, endal süda sees värisemas ja suundusin vannituppa, kus oli eredam valgus ja peegel. Arvasin, et silmad reageerivad kuidagi valgusele või midagi. Aga midagi ei muutunud. Ka peeglist vaadates nägi silm täiesti tavaline välja.
Silmakliinikusse jõudes võeti meid suht kiiresti ette. Peale mõningast vaatlust masina all öeldi, et silmapõhjas lõhkesid veresooned ja et need mustad laigud vaateväljal on verevalumid. Ilma pikema jututa pandi mind silmaopile kirja ning jaanuaris toimus kauaoodatud operatsioon, kus mul vahetati ära silmalääts. Läätse ja silmasisese vedeliku vahetusega pidavat verevalumid ära kaduma.

Kui op sai tehtud, siis arst ütles, et kuskil nädala pärast peaks hakkama vaikselt nägemine taastuma. Alguses tuleb tagasi valgustundlikus, siis näen väga uduselt ja lõpuks peaks taastuma sama nägemine, mis oli enne verevalumeid.
Aga kui opist oli 7 päeva möödas, siis minu silmal ei taastunud valgustundlikus ega mitte midagi muud ka. Isegi see täpiline nägemine oli vahepeal kuhugi ära jalutanud. Arst otsustas, et teevad veel ühe lõikuse, aga võin juba etteruttavalt ära öelda, et ka see op ei toonud oodatud tulemusi. Parem silm jäigi pimedaks.

Ma ei tea tänase päevani, et mis seal valesti läks või miks minu silmal nägemine ei taastunud. Ja see silm jäetigi lihtsalt rahule, rohkem ei tehtud mitte midagi. Kui välja arvata see, et umbes kaks kuud hiljem vaadati korra uuesti masinaga silma sisse ning öeldi, et silma võrkkest on natuke servast lahti tulnud ja paigast nihkunud. Kuid selle teadmisega tohtrid rohkem midagi peale ei hakanud. Lihtsalt nenditi ja kõik. Tänaseks ei suuda silmakirurgid mu parema silma sisse aparaadiga näha, kuna ütlevad, et kõik on nii hägune ja et nad ei saa nii-öelda pimesi sinna sisse sukelduda, kuna võivad sedasi kogemata midagi muud lõigata.

Selline oli siis minu parema silma lugu. Järgmises postituses kirjutan juba siis oma vasaku silma saatusest. Loodetavasti oli huvitav lugemine ja stay tuned, sest tuleb veel palju huvitavaid seike sellest,  mis sai edasi, mis sai sõpradest ja kuhu pimedana edasi või kuidas üldse sellise olukorraga võiks hakkama saada.

PS. Üks asi veel... Kui loete, siis palun ärge lugege seda haletsusega. Umbes et "Omg, vaene tüdruk“ või et „appi kui kahju“, sest ma olen selle kohapealt väga tšill ning mulle täiega sümpatiseerivad inimesed, kes teevad musta nalja seoses mu nägemisega, tähendab, mitte nägemisega.
Näiteks, üks mu sõber, iga kord kui mind näeb mind hõikab: "Tsau, Kai, kas oled ikka veel pime?“. Ja kui ta peaks mind samal päeval veel teist kordagi trehvama, siis esitab sama küsimuse uuesti.