Olgu aususe mõttes siia ette disclaimerina ära öeldud, et ma kirjutasin selle postituse juba esmaspäeva hommikul.

Mul oli täna öösel niii imelik unenägu. Mitte, et unenäod üldse oleks kunagi mõistuspärased, aga no üle pika aja oli und lihtsalt väga veider näha. Sest esiteks on see ainuke võimalus kui ma üldse midagigi näen (täna hommikuse seisuga tuleb muidugi välja, et Sotsiaalkindlustusamet nii ei arva. Küsite, et mis mõttes? No mult võeti sügav nägemispuue ära. Sõbrad, ja see tähendab ainult üht – ma olen paranemise teel, wupiduduu). Ja teiseks on unenäod tavaliselt väga imelike sisudega, no kohe vääga imelike.

Ma nimelt nägin, et ma seisin kusagil toas, akna juures ja koos minuga seal toas oli ka üks herilane, keda ma siis üritasin sujuvalt aknast välja suunata. Mul peaaegu et õnnestuski see, aga siis juhtus midagi, sest kui hakkasin akent sulgema, siis jätsin kogemata oma väikese sõrme akna vahele… ja seda muidugi koos herilasega või noh, peaaegu. Herilane viga ei saanud, aga ta sai mu peale väga tigedaks. Ilmselt arvas, et ma just hetk tagasi üritasin teda ära tappa või miskit. Igatahes. Kuna mu sõrm oli ka akna vahel, mäletate jah, siis pidin akna lahti uuesti tegema ja siis see vihane herilane oli juba end otsapidi mu sõrme külge haakinud. Ja ma ei mõtle, et lihtsalt niisama ängis seal, vaid nõelas mind.

Ma haarasin herilasest ja viskasin ta õue ja tahtsin ruttu akna kinni panna, aga ta oli kiirem ja lendas tagasi sisse. Nii ma pagesin kabuhirmus mööda korterit ringi (mis muide unenäos oli vääga suur) ja kui ma lõpuks jõudsin teise tuppa, siis seal oli Joosep, kes pikutas voodis ja polnud nagu üldse kuidagi häiritud moega, et ma olen full paanika osakond. Lihtsalt lesis seal südamerahus edasi ja vaatas kuidas ma infarkti äärel pagen sumiseva herilase eest.  Ma hüppasin kähku voodisse, tõmbasin teki üle pea ja ütlesin, et mida iganes ta praegu ka ei teeks, siis jumala eest, ärgu tekki mult pealt ära võtku, sest üks vihane herilane ajab mind taga. Seda ma kahjuks enam ei mäleta, mida unenäo-Joosep vastas mu hüsteeria peale, aga mõned minutid hiljem (kuigi ausalt öeldes on väga raske unenäos aja möödumist arvata, aga noh, oletame, et oli paar mintsa möödas) piiksatasin ma teki alt, et kas ta näeb veel seda herilast ringi tiirutamas ja mind otsimas. Ise ma samal ajal piilusin ühe silmaga väikesest teki praost tuppa, et näha, kas õhk on puhas.

Ja oligikogu unenägu. Tundub lühike, aga kestis terve öö. Kõige rohkem aega võttis jooksmine ühest toast teise. Ja ma nüüd ei teagi, mida peaks herilase nõelamine mulle ennustama. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli ka mesilane. Ma ei jõudnud unenäos nii täpselt teda uurida. Kui oli mesilane, siis võib-olla tähendab see seda, et tuleb pikk vanatüdrukute suvi ja palju lilli on veel ees õitsemas. Aga miks see herilane-mesilane nii kuri oli, seda ma ei tea. Ma ei teinud talle ju midagi halba. Tahtsin vaesekest lihtsalt tagasi õue aidata.

Mida teie viimati unes nägite ja kas näete tihti unenägusid?Ma võrreldes oma nägija ajaga näen näiteks palju vähem unenägusid, aga kui näen, siis need on üldjuhul ikka mingi kindla kulgemisega lood, ainult inimeste näod ja esemed on tihtipeale udulooriga kaetud.

Väga mitmed teist on küsinud pimedate unenägude kohta. Et kas me näeme unenägusid ja kui näeme, siis kas need on pildina ja värvilised jne. Ja nii mõtlesingi, et teen sellest eraldi postituse. Ma ilmselt olen kunagi varem ka sellest  põgusalt kirjutanud, aga kuna mul on palju uusi lugejaid juurde tulnud, siis võiks ju uuesti teemat käsitleda. Ja seekord on see postitus sellepärast ka veits teistsugusem, kuna palusin oma sünnist saati pimedatel sõpradel kirjeldada, kuidas nemad siis ikkagi unenägusid tajuvad. Lisaks palusin kirjeldada ka mõnda kõige põnevamat-huvitavamat-hirmsamat unenägu.

Kuna mina olen oma kakskümmend aastat nägija olnud, siis mul on ajus pildimälu. Ma tean, mida tähendab kui päike merre vajub ja milliseid imelisi värve see merepinnale ja taevasse loob. Ma tean, mida tähendab valendav kuldne viljapõld. Ma tean, mida tähendab see, kui peale vihma sirutab päike halliseguse taeva vahelt arglikult taas oma kiired välja ja selle tulemusel tekib vikerkaar. Ma tean, mida tähendab öine tähistaevas, kus miljonid valgustäpikesed helendavad. Teisisõnu, ma tean neid asju, mida ei saa palja käega katsuda.
Ja lühike vastus sellele, kas pimedad näevad unenägusid, oleks lühike vastus: jah, näevad küll. Lihtsalt väga erinevalt. Ja mitte päris nii nagu teie seda nägemist nägemist ette kujutate. Kõik on lihtsalt rohkem tundmuse põhine.

Minu üks viimaseid unenägusid oli hästi ilus, võiks isegi öelda et südamlik. Selle sõna otseses tähenduses. Nägin nimelt, et jalutasin mööda kasealleed, mis oli lapsepõlves mu kodu lähistel. Aga seekord ei viinud allee mind lapsepõlve koduni, vaid mingi teise majani, kus ootas Joosep. Ja see koht, kus ta ootas mind ei olnud pildina ära tuntav paik, aga samas mingi sisetunne ütles, et see on seotud meie kodu hooviga. Seal olid mõned puukesed ja natuke oli udust majanurgakest ka näha. Aga seekord oli unenäos kortermaja asemel väikene puidust elumajake ja maja taga muruplatsil oli suur südamekujuline lillepeenar, mis oli õitsvaid lumikellukesi tihedalt täis. Kõik lihtsalt valendas. Eriliseks tegi selle unenäo just see, et ma nägin lumikellukesi hästi detailselt ja puhaste toonidena. Kõik muu ümbritsev oli tuhm ja häguste piirjoontega, aga vot peenar ja lilled olid hästi detailsed ja õigete värvidega. Ja veel meeldis mulle see tunne, mida ma unenäos tundsin. Ma olin väga üllatunud, sest see kõik oli nii ootamatu. Ma küll ei näinud, et Joosep oleks selle peenra ise oma kätega teinud ja need lilled sinna istutanud, aga miski mu sees ütles, et see on tema tehtud. Et ta oli mind kuskilt väga kaua oodanud ja igatsenud.

Aga noh, see oli tõesti ainult uni, sest ma ei kujutaks ette küll, et Joosep teeks mulle südamekujulise lillepeenra, või mis tahes kujulise. Seda lihtsalt ei juhtu! Kui ta just kuskile pead väga kõvasti ära ei löö. Aga ilus ja eriline tunne oli see ikka. Ja mul on alati peale selliseid unenägusid hästi kerge tunne sees, kui olen näinud selgeid värve ja detaile. See on nagu topamiin ajule, selline helge ja pehme pai, tõmmates hetkeks asjadelt pimeduse loori maha.

Aga siin siis ühe sünnist saati pimeda unenäod. See on anonüümne, kuna ta ei soovi tähelepanu.

Kirjelda oma sõnadega mida või kui palju näed?

Olen pime sünnist saadik, teadmata põhjustel. Näen ainult valgust, sealjuures ei ole võimeline eristama ei seda, mis värvi on valgus, ega ka seda, kas tegu on loomuliku valguse või tehisvalgusega. See, et ma näen valgust, tähendab ka seda, et ma kardan pimedust, näiteks duši all ei ole ma nõus kunagi käima pimedas.

Kuidas kirjeldaksid oma unenägusid?

Minu unenägudes on kõik nagu minu reaalsuseski, st unes kasutan kõiki neid meeli, mida päriseluski (kõike peale nägemismeele). Siiski tundub, et minu unenäod on pigem emotsionaalset laadi kogemused, st liikumisel ja asjade tajumisel on tihtipeale väiksem roll kui tunnetel ja nende läbielamisel. Olen unes võimeline probleemideta läbima enda jaoks tundmatuid marsruute, sealjuures ilma vähimagi pelguseta. Üldiselt aga on mu unenägudes olulisemal kohal emotsioonid ja sõnad.

Mis puudutab seda, mida ma unes siis tajunud ja kogenud olen, siis mitmel korral olen ärganud üles nii, et minu peas kumiseb mingi viisijupike. See ei ole ühestki minule teadaolevast laulust, vaid tekkinud unes mu peas. Kahjuks mäletan neist siiani ainult kaht. Tavaliselt olen hommikuti liiga uimane, et neid salvestada ja need kipuvad üsna ruttu meelest minema. Mitu korda olen näinud unes, kuidas mind opereeritakse, sealjuures julgen väita, et olen tundnud, kuidas mind lõigatakse, nt ühes unenäos olin kohustatud minema mingi noormehe juurde, kes pidi mingi esinemise tarbeks kõik minu üleliigsed nahavoldid kenasti keha külge traageldama ja ma mäletan nii seda tunnet, kuidas seda protseduuri tehti (oli väga paha) kui ka seda, et pärast kui ma neid traageldusi katsusin, olid need väga jämedad ja koledad. Mõnikord olen näinud unes mingit inimest, kellega ma päriselus pole kunagi kohtunud, aga unenäos on tal juba oma hääl. Nii mõnelgi korral olen unenäos ka midagi söönud, aga neist kordadest mul midagi tähelepanuväärset meeles pole. Spetsiifilisi lõhnu pole ka enda teada unenägudes tundnud.

Et siis jah. Sellised „vahvad“ traageldamis unenäod. Mulle tundub, et minu unenäod lillepeenardest on ikka palju paremad. Aga see on meil küll lugupeetud „sünnist saati pimedaga“ ühine, et ka mina kardan pimedust. Lihtsalt mingi vastik kõhedus poeb sisse.
Aga andke teada, kuidas teile see postitus meeldis? Kas saite enda jaoks midagi uut ja põnevat teada? Kas tahaksite veel midagi sellist lugeda või tahaksite, et ma uuriksin veel midagi sünnist saati pimedate käest? Teate ju küll, mul käpp sees või nii.

PS. Ja pilti ma teile seekord siia postituse juurde ei lisa, sest pimedad ei näe ja kogu see värk. Ehk et olgem solidaarsed. Ei ole siin vabast ajast mingit pildi vahtimist. See on ikkagist pimeda inimese blogi.