Kui me üks õhtu Joosepiga niisama diivanil tagumikke lamedaks ja siledaks lesisime, siis ühel hetkel arutasime selle üle, et kui loomulik on meie jaoks teisi inimesi aidata, kui märkame, et keegi vajab kaaskodanike abi. Seoses sellega meenus mulle, et ma tahtsin ju pealinna tripist ka ühte seika jagada, mis esialgu tõi mulle tänulikuse südamesse, kuid hiljem kogu olukorda algusest peale analüüsides, lõi mulle korraga karm reaalsus pähe ja tekitas küsimuse, kas tegelikult ka jätsid inimesed mu niimoodi ripakile?

Ma ootasin Pärnu bussijaamas Tallinna bussi ja mina teadsin, et aastaid on Tallinna bussid väljunud post nr. 1 alt. Nii ma siis sättisin end Janetiga sinna ootele. Kuulsin enda läheduses ka teisi reisijaid lobisemas ja tohkendamas. Tajusin kuidas inimesed mind ja Janetit uudistasid. Erilist huvi pakkus Janet ühele väiksele põngerjale, kuid isa seletas, et ärgu seda koera segagu, kuna tegu on juhtkoeraga.

Seda on alati nii armas kuulata, kuidas lapsevanem selgitab oma mugulale, et mis koeraga on tegu, kartmata sealjuures sattuda teiste tähelepanu alla või riivata pimeda tundeid. Päriselt ka. Väga paljud vanemad üritavad miskipärast teemat maha vaigistada, kui laps peaks küsima juhtkoera või pimeda kohta, nagu tegu oleks mingit sorti tabuteemaga, mida tuleb ilmtingimata vältida. Kardetakse vist, et riivavad pimeda inimese tundeid vms. Aga ma võin kinnitada, et keegi ei riiva ega solva pimedat, kui nimetate asju õigete nimedega.Me ausõna ei hakka nutma, kui kuuleme kellegi teise suust, et oleme pimedad :D
Tegelikult on nii, et palun-palun, rääkige julgelt oma lastele pimedatest, juhtkoertest ja kõigest sellest seonduvast. Last ei pea vaigistama. Las uurivad ja saavad teadlikumaks neid ümbritsevast maailmast.

Vahepeal tuli veel reisijaid juurde. Mingi  aeg kuulsin, et üks vene keelt kõnelev naisterahvas ütles miskit oma kaaslasele ja hetk hiljem nad võtsid oma ratastega kohvrid ja liikusid minema. ma mõtlesin, et läksid kioskist miskit suupoolist kaasa ostma ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kuna olin juba jupp aega oodanud, siis otsustasin taskust telefoni välja urgitseda ja kella uurida. Buss tuleb ju tavaliselt enne väljumist 10 minutit varem ette. Ma polnud jõudnud veel kella kuulata, kui üle bussijaamaplatsi kostus ühe naisterahva hääl, mis kõnetas mind: "Vabandage! Kas ootate Tallinna bussi?"
Ma siis kinnitasin, et tõepoolest ootan ja selle peale teatas too naisterahvas, et Tallinna buss peatus kolm posti taga pool, et ta just vaatas, et kõik läksid minema ja et ma jäin koeraga üksi siia seisma ja tuli igaks juhuks uurima, kas mul oleks abi tarvis.

Ma olin loomulikult super tänulik ja ülirõõmus, et olukord nii positiivselt lahenes ja tänasin toda naisterahvast, kuid bussis istudes hakkasin rahulikult antud olukorra peale uuesti mõtlema ja siis ühtäkki lajatas reaalsus täie auruga vastu mu naiivset kolpa. Kas nagu päriselt ka kõnniti lihtsalt tuima näoga minema ja kedagi ei kottinud, et mis sellest pimedast saab. Las seisab ja ootab - pole minu probleem. Küll keegi teine ütleb ja aitab.

Paraku mõtlevad väga paljud nii, et ah, küll keegi teine aitab, mul kiire ja miks ma üldse pean end sellega vaevama, ega ma mingi sotsiaaltöötaja pole. Lisaks hakkasin mõtlema, et huvitav, kui Tallinna buss oleks bussijaamaalalt välja sõitnud ja siis oleks ühtlasi möödunud ka post ühest, kas bussijuht oleks peatunud ja tundnud huvi, et ega ma juhuslikult seda sama bussi ei oota, sest ajaliselt kõik ju klapib: pime bussijaamas, Tallinna posti all ja ootab seal miskit. Lisaks oli mul eelmüügist ka pilet soetatud ja see tähendab seda, et kui bussijuhile viiakse reisijate infoleht, siis seal on selgelt kirjas, et reisijate seas peab olema ka üks pimedake. Suht loogiline oleks siis ju eeldada, et see üks ja ainus pime seal bussijaamas ongi see too reisija. Palju neid pimedaid ikka ühel ja samal ajal bussijaama satub...

Samas post nr. 4, kust lõpuks buss väljus, siis sealt paistab kenasti ära ka post ühe juurde ja ma ei saa peast välja küsimust, et kas see ongi siis see kurikuulus eestlaslik pohhuistlik loomus, millest räägitakse üle kogu maailma? Käiakse nina maas, kulm kortsus, suu mossis ja kõigil on sügavalt suva. Kas tõesti on valus tulla ja aidata?

Ei. Ma ausõna ei mõista ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi KÕIK inimesed tuima näoga minema kõndisid ja jätsid mu sinna seisma. Ma ei tea kohe. Äkki ma olen selle 10-aasta jooksul mingiks eri tondiks muutunud ja keegi ei julge mulle enam läheneda. Äkki ma näen suht nakkav oma pimedusega välja.

Kes ehk mind tiba rohkem teavad ja tunnevad ning on pikema ajalisemad lugejad, siis on vist tähele pannud, et mingisugusel kummalisel moel on minus esindatud nii flegmaatik, pohhuist ja füürermutt. Kuid loomulikult ei pendelda minu emotsioonid ainult nende kolme emotsiooni vahel, nagu mingisugusel poolearulisel, vaid tegelikult olen ma täiesti tavalisel hetkel rahulik, malbe, rõõmsameelne ja siin ühe mehe sõnul ka kirglik. Kuid see kõik võib muutuda sekunditega, olenevalt siis asjaoludest.

Näiteks mul ei saaks rohkem pohhui olla mingisugustest suvalistest külaklatšidest, et kes pettis keda, kellega ja miks. Või kui palju keegi teenib ja mida oma teenitud või võidetud papi eest endale soetab. Nägija ajal lugesin ikka Kroonikat ja sirvisin keskendunult pea kõik kollased uudisnupukesed läbi. Aga nüüd pimedana pole mul mõtet poest kassa kõrvalt Kroonikat, nii möödaminnes endaga kaasa haarata ja selleks, et kuskilt Elu24 lehelt kuulsate ja tuntud inimeste eludel silma peal hoida, no selleks olen ma liiga laisk. Mul parematki oma ajaga teha, kui siin Stalkerit netis mängida. Mis muidugi ei tähenda seda, et kui mul juhuslikult satub uudisnivoo peale mõni kirgi- ja meeliköitev klatšihõnguline pealkiri, et ma seda lahti ei klikkaks. Ikka klikkan ja mitte ainult ei klikka, vaid loen läbi ka ning mõistan taaskord, et no mitte ühtegi emotsiooni või elamust ei andnud mulle selle kõlaka lugemine . Kuid miskipärast ma ikka ja jälle klikkan neid newsfeedile sattuvaid uudislinke, nagu mingisugune sõltlane. Põhimõtteliselt on vist nii, et ma saan mingisuguse infokillu kellegi elust, mis jätab mind täiesti ükskõikseks, kuid talletan selle siiski kuskile mälusügavustesse ja kui peaks kunagi mingisugune eluline olukord tekkima, siis on naljakas mõnda neist infokildudest antud situatsioonis ära kasutada.

Samuti mind absoluutselt ei huvita, kui keegi räägib mulle, et tema lellelehmapoja kaudu olev väike sugulane läheb nüüd see aasta 1. klassi.Mille pärast peaks mind selline asi huvitama? Või veel olulisem küsimus, miks üldse võiks keegi arvata, et see kedagi huvitab? Ma ei tunne seda inimest, pole kunagi näinud, kohanud, suhelnud. Sama hästi võiks inimene mulle öelda, et tead mis, tänavu alustab Hiinas kooliteed enam kui üks väike hiinlane. Ma saan aru, et tolle inimese jaoks on see ehk sündmus, kuna tegu ikkagist sugulasega, aga et sellest näiteks pool tundi pikalt ja laialt leelotada, no ma ei tea. Kui inimene on jõudnud juba sinna kõrgesse ikka, kus enamus oma päevi sisustab sussi sahistamise ja Prillitoosi vaatamisega ning väga ei puutu enam otseselt välisilmaga kokku, et siis soovib oma mälestustest heietada.  Samuti inimestest, keda ma ei tunne ega tea, aga see on kuidagi teistmoodi, kui kasvõi võõras memm või taadu jutustab mulle turu järjekorras seistes õhinal, et tema lapselapselaps alustab tänavu kooliteed. Neid inimesi ma samuti ei tunne, kuid ma mõistan, et vanainimene sai ehk korra nädalas turule ja saab nüüd oma uudiseid kellegagi jagada. Kuid muudel juhtudel ma ei mõista sellist minu jaoks seosetud juttu, kui seal pole just mõnd kasulikku nõuannet, vihjet, õpetussõna vms. Mu näos ei liigu mitte ainuski lihas, Ma võin täiesti surnud kala ilmel talle otsa vaadata ja ma ei vaevu isegi viisakusest naeratama.

Mul ei hüppa kops üle maksa, kui keegi lippab punase tulega üle tee. Mul ei teki sarnastel hetkedel vajadust karjuda või pobiseda vihaselt, näost punasena, silmad punnis ja tatti suust pritsimas, et ta on debiilik. Mul pole tarvidust kellegile selliseid silte külge kleepida, mitte üheski olukorras. Arvan lihtsalt, et kui keegi teeb midagi eriti haiget, siis ilma minu või teiste vaherepliikideta, suudavad teised inimesed ise ka märgata ja hinnanguid anda. Ühesõnaga need on siis need mõned asjad, mis jätavad mind tuimaks ja ei puuduta.

Kuid siis on terve rodu asju, mis tekitavad minus emotsioone: rõõmu, joovastust, ärritust, pahameelt jne.  Üldiselt ei hoia ma oma emotsioone vaka all. Kui mulle miski asi või keegi ikka kohutavalt palju meeldib, siis ma ei sära vaikselt omaette kuskil nurgas, nagu üksik juudipuu, vaid kuulutan seda kõigile. Kui pettun, siis ikka täie raha eest. Loomulikult mitte nii, et kui avastan piimaleti ääres seistes, et minu lemmik maius on otsas, mille järele olen ma nädal aega vesistanud, et siis viskan korvi elupettunult põrandale maha ja kukun jonnima. Kindlasti mitte. Pigem olen natuke õnnetu olemisega ega käi suu kõrvuni, et jess, maius oli otsas. Ma arvan, et mitte ükski inimene ei suuda mitte ainsamagi pettumuse, ärrituseta vms elada. Iseasi lihtsalt, et kui palju me just neid negatiivseid emotsioone teistele välja näitame.

Minus on kübeke seda eestlastlikku jonnakust ja Krimmi tatarlase särtsakust. ja  Keegi tark inimene teadis rääkida, et inimene, kes elab sissepoole ja kogub kõik halva energia endasse, et see põhjustavat sapipõievähki. See on muidugist selline esoteeriline värgindus ja pole minu teada teaduslikult ära tõendatud ja kas alati peakski... Näiteks üleeile suutsin ma Joosepi peale taaskord niivõrd solvuda, kuna mulle tundus, et süüdistab mind ilma põhjuseta ja tõstis minu peale häält. Hiljem muidugi selgus, et meil oli täielik möödarääkimine. Kuid sel konkreetsel hetkel tundsin, et no olgu pealegi, kui me ei saa mõistlikult olukorda lahendada, siis võtsin Janeti, hernekoti ja läksin metsa. Ma olin ikka maru solvunud, et minu peale sedasi häält tõstis ja süüdistas ja otsustasin, et istun metsas pimedani, nosin herneid ja hingan värsket õhku. Las siis saab teada, et teatud tegudel on tagajärjed ja las mõtleb järgmine kord kaks sekundit kauem, enne kui häält minu peale tõstab. Jõudsingi siia meie kodulähedasse männikusse. Sättisin end mõnusasti sambla peale istuma, Janeti lasin jooksma ja ise nosisin värskeid herneid. Väga mõnus ja rahustav oli seal metsas sedasi loodushäälte keskel omi mõtteid mõelda ja enda ja Joosepi käitumist analüüsida. Tunnike läks mööda ja herned olid otsas. Kui kella vaatasin, siis avastasin, et kui ma tahan pimedani männikus kükitada, siis peaksin... No veel üks 7 tundi vastu pidama.
Igatahes, kui olin pea kaks tundi suutnud oma aega mõnusasti sisustada, siis läksin tagasi koju. Koduteel ma muidugi pidasin veel plaani, et ma kohe ei hakka Joosepiga suhtlema, sest mul oli jonn sees ja pidin ju kuidagi oma luhta läinud plaani millegi teisega asendama. Koju jõudes tuli Joosep mulle magamistuppa järgi, et olukord ära klaarida, aga mina üritasin oma nägu tema eest varjata, sest mind ajas nii kohutavalt naerma omaenese jonnakus. Ja ütlesin ka talle, et ma ei saa praegu temaga rääkida ja kui Joosep uuris, et miks mitte, siis purtsatasin laginal naerma ja ütlesin, et ma ei suuda enam tema peale pahane olla ja mu grandioosne plaan pimedani metsas istuda ja herneid terve aja nosida, läks vett vedama. Eks ma sain ise ka aru, et kui totakalt olin reageerinud, aga no need on emotsioonid, minu emotsioonid.

Joosep ütleb ka mulle tavaliselt, et "Kai, ära tee emotsiooni ajal otsuseid", sest siis ma otsustan mida iganes. Küll ma otsustan, et ma enam mitte kunagi ei korista, ei tee süüa, jagame punktuaalselt kõik kommunaalkulud ja pangalaenu pooleks või otsustan kasvõi selle ülalpool toodud näite põhjal, et ma nosin metsas pimeduse saabumiseni herneid jne, kuid pool tundi hiljem on emotsioonid vaibunud ja ole tervitatud kaine ja ratsionaalne mõistusehääl. Ma tahaks loota, et mul on see veel alles, vähemalt mingilgi kujul.
Aga jah, ma ei teagi, mis see on, mis minu emotsioone juhib. Kas see, et pole päris puhast Eesti tõugu, kodune kasvatus, ära hellitatus, iseloom, kirglikus või olen lihtsalt lapsik. Võib-olla natuke kõike. Mina igal juhul küll ei soovi kogu aeg olla mingisuguse kivistunud ilmega ja koguda kõiki negatiivseid tundeid endasse, sest see on parim toiteallikas kibestumisele. Igal inimesel peab olema keegi, kellega saab oma häid ja halbu emotsioone väljendada, rääkida, jagada jne.
Kuidas teil nende emotsioonidega on, kas püüate iga hinna eest negatiivseid emotsioone mitte välja näidata või laote ka kõik letti?