Linnukesed ja surnud naabrinaise postkast
Kuigi eelmise nädala keskpaiku lund veel polnud ja pakane ka ei paukunud, hakkasid linnukesed meile aegsasti aknale koputama ja sisse piiluma. Mina hakkasin kohe muidugi muretsema, et kõik mutukad ja sutikad on kuskile sügavale puukoore sisse ära magama pugenud ja väikesed linnukesed nüüd puhta hädas toidu leidmisega ja nii otsustasimegi linnukeste söökla üles riputada. Aga enne, et oleks mida üles riputada, siis ma jooksin ummisjalu Konsumisse ja ostsin 2,57 euri maksva söögimajakese, rasvapalle, seemnesegu ja uurisin veel kõiksugu varustust, aga no vedas, et kuu lõpp ja rahad otsakorral, sest muidu ma oleksin terve arsenali kokku ostnud.
Natuke jäi muidugi hinge kripeldama, et äkki panime toidu liiga vara välja, sest olen kuskilt kuulnud, et enne miinuskraade ja lund ei soovitata linnukesi toitma hakata, kuna muidu muutuvad laisaks.Kuid vaadates täna hommikul välja, siis tundub, et ei saanud see toidumajake miskit liiga vara üles riputatud. Eks see meil selline ajutine lahendus ole, sest kes mind natukene paremini tunnevad, siis on kursis, et mina armastan perfektsust ja söögimajake naela küljes rippumas pole kaugeltki minu unistuste lahendus.
Ma ei ole kursis, kas sellist söögimajakest on olemas, mis oleks kahe korruseline, armsa rookatusega ja täispuidust, mille kaks või kolm külge võiksid olla kinnised, et tuul, vihm ja lumi linnukestele liiga ei teeks, kui nad soovivad rahus nosida ja ehk ka väikest tuulevarju leida. Ideaalis võiksid kinnised seinad olla tehtud läbipaistvast materjalist, siis saaks jälgida linnukeste sebimist ja toimetamist ning ühtlasi oleks neil seal ka piisavalt valgust. Praegu mõtlen, et kui leiaks meistrimehe, kes oleks valmis sellise linnumajakese meisterdama, siis see oleks suisa aastaringseks kasutamiseks. Kevadel kolib võib-olla sinna mõni linnupere sisse ja talvel täidaks linnukeste söökla rolli. Hmm, mida rohkem sellele mõtlen, seda enam see mulle sümpatiseerima hakkab.
Kohe, kui saime söögimajakese üles riputatud, passis Joosep sama päeva pärastlõunal linnukestele peale, et mõningasi vahvaid hetki püüda. Kahjuks kõik klõpsud pidi tegema läbi aknaklaasi, kuna säutsud on nii arakesed ja pole veel aru saanud, et oleme väikestviisi nende naabrid ja toitjad ja et me ei soovi neile halba.
Hah, ma olen ikka naljakas küll. Muretsen siin linnukeste söögimaja eest, aga endal pole postkastigi, kuigi meil just paar nädalat tagasi sai aastakene täis, mil me päris oma koju kolisime. Ma olen postkontoris käinud piilumas küll neid plekist plonne, aga saate aru, need maksavad üle 30 euri! Kes maksab suvalise plekikolaka eest, millele on lukk külge pandud, 30 euri, ah? Mina igatahes pole veel suutnud end sinna maale viia, et selline summa letti laduda ja kasutan südamerahus surnud naabrinaise postkasti edasi. Ma ausalt küsiks luba, aga ma ei hakka surnut selle tühise postkasti teema pärast tülitama ja pealegi ega tema enam nagunii seda ei vaja ju.
Natuke jäi muidugi hinge kripeldama, et äkki panime toidu liiga vara välja, sest olen kuskilt kuulnud, et enne miinuskraade ja lund ei soovitata linnukesi toitma hakata, kuna muidu muutuvad laisaks.Kuid vaadates täna hommikul välja, siis tundub, et ei saanud see toidumajake miskit liiga vara üles riputatud. Eks see meil selline ajutine lahendus ole, sest kes mind natukene paremini tunnevad, siis on kursis, et mina armastan perfektsust ja söögimajake naela küljes rippumas pole kaugeltki minu unistuste lahendus.
Ma ei ole kursis, kas sellist söögimajakest on olemas, mis oleks kahe korruseline, armsa rookatusega ja täispuidust, mille kaks või kolm külge võiksid olla kinnised, et tuul, vihm ja lumi linnukestele liiga ei teeks, kui nad soovivad rahus nosida ja ehk ka väikest tuulevarju leida. Ideaalis võiksid kinnised seinad olla tehtud läbipaistvast materjalist, siis saaks jälgida linnukeste sebimist ja toimetamist ning ühtlasi oleks neil seal ka piisavalt valgust. Praegu mõtlen, et kui leiaks meistrimehe, kes oleks valmis sellise linnumajakese meisterdama, siis see oleks suisa aastaringseks kasutamiseks. Kevadel kolib võib-olla sinna mõni linnupere sisse ja talvel täidaks linnukeste söökla rolli. Hmm, mida rohkem sellele mõtlen, seda enam see mulle sümpatiseerima hakkab.
Kohe, kui saime söögimajakese üles riputatud, passis Joosep sama päeva pärastlõunal linnukestele peale, et mõningasi vahvaid hetki püüda. Kahjuks kõik klõpsud pidi tegema läbi aknaklaasi, kuna säutsud on nii arakesed ja pole veel aru saanud, et oleme väikestviisi nende naabrid ja toitjad ja et me ei soovi neile halba.
Hah, ma olen ikka naljakas küll. Muretsen siin linnukeste söögimaja eest, aga endal pole postkastigi, kuigi meil just paar nädalat tagasi sai aastakene täis, mil me päris oma koju kolisime. Ma olen postkontoris käinud piilumas küll neid plekist plonne, aga saate aru, need maksavad üle 30 euri! Kes maksab suvalise plekikolaka eest, millele on lukk külge pandud, 30 euri, ah? Mina igatahes pole veel suutnud end sinna maale viia, et selline summa letti laduda ja kasutan südamerahus surnud naabrinaise postkasti edasi. Ma ausalt küsiks luba, aga ma ei hakka surnut selle tühise postkasti teema pärast tülitama ja pealegi ega tema enam nagunii seda ei vaja ju.
