Kevad on täie hooga käimas ja sellest annab meile märku kastanite, kaskede, kõrreliste jms õitsemine, muru pidurdamatu vohamine, soe päikese paiste, metsik linnusirin jne jne. Ja kõik, kes omavad kasvõi väikest maalapikestki, kuhu oma peenramaa maha laotada, kükitavad vagude vahel ja muudkui usinasti rohivad ja mõni, kes on veidi oma asjadega hiljaks jäänud, alles istutab ja külvab meelepäraseid taimi. Ma ju ka pidin siin suure hurraaga oma isikliku peenramaa tegema, kuhu plaanisin kasvama panna arbuusi, redist, hernest, tomatit jne. Isegi peenravaiba ostsin Bauhofist ära, mis ootas ja ootab ja ilmselt jääbki ootama oma aega, sest selgus, et aiamaa, mis peaks kuuluma meie korteri juurde, asub kuskil metsa sees...õunapuuaiandis. Mul ei ole õrna aimu ka, et kus see koht asub või mis olukord seal on või mis võimalused. No ja kuna ma lootsin alguses ikka tiba Joosepi abile ka, kes loomulikult oligi nõus mind vahepeal abistama, aga seda ikka sellisel juhul, kui peenralapp asub elamu lähistel, mitte aga kuskil metsas. Maaru veel armsa sõbrannana eelkasvatas mulle hernetaimi. Ma tean, et herned pannakse otse mulda ja neid ei pea eelkasvatama, aga Maaru tahtis minu elu veidike lihtsamaks muuta, et kui istutada juba suurem taim peenrasse, siis suudan paremini käsikaudu herne umbrohust eristada. Aga noh...nii palju siis sellest. Vähemalt mõte oli hea ja armas. Eks ma siis jään ootele, millal teistel usinatel aednikel hakkavad kõiksugu taimed vilju kandma, et ma saaksin nendega maiustada. Ja no loomulikult tegutseb õnneks Eestimaal ka veel päris mitu turgu, kus saab tublide ja töökate talunike käest kõike hääd ja paremat soetada. Aga lihtsaalt...oma väikeste kätega istutatud, rohitud, hoolitsetud ja nopitud viljad oleksid ikka tiba teistmoodi mekkinud küll.

Kui me oma kodu otsinguil olime ja leidsime praeguse korteri kuulutuse, siis üks väga suur boonus, mis mind selle korteri juures võlus, oli aiamaa kasutamise võimalus. Ma kujutasin juba ainuüksi korteri müügikuulutuse peale vaimusilmis ette, mismoodi ma hakkan potikute väel peenravagude vahel müttama, üritades käsikaudu tuvastada, mida võib umbrohu pähe välja sikutada ja mida mitte. Olin nii sillas, et loetlesin Joosepile vist kõik maailma aed- ja köögiviljad ette, mida ma tundsin ja teadsin. Joosep ilmselt nii elevile kogu sellestpotimajandusest ei läinud ja minu sädistamine ei tekitanud talle talumatut soovi labidas kohe maasse lükata, aga usun, et rõõmus oli ikka minu entusiasmi üle. Tema saaks ikkagi ju pärast minu raske vaeva töövilju maitsta.

Nonii ja nüüd on kevad täie hooga käima läinud ja kõikjalt kuulen, kes mida ette kasvatab, kui suured taimevõrsed juba on  jne. Kõigil on pilt selge, mida see aasta maha panevad, aga mina olen omadega ikka täitsa jännis. Mul on nagu keeruline mõelda taimede peale, mida tahaks kasvatada, kui ma isegi ei tea päris täpselt, kus meie aiamaalapp paikneb. Ma tean vähemalt seda, et need aiamaalapid ja kasvuhoonekesed asetsevad ilmselgelt kuskil siin läheduses, aga kuna seal on mitme korteriomanike aiamaalapid, siis mul oleks vaja enda maalapike mingisuguste ääristega ära tähistada. Muidu juhtub nii, et jõuan oma istutamiste, kasvatamiste, rohimiste ja söömistega otsapidi naabri maalapile ja seda ma ei tahaks. Ma kujutasin ette, et mul võiks olla alustuseks viis peenart (või kuidas neid nimetataksegi) ja kuskil poolteist meetrit pikad? Ma ausalt ei tea, olen selles rohenäpunduses väga tume maa, aga no kuskilt tuleb ju alustada. Ja ma lohutan end sellega, et olgugi mu mõtted nii rumalad mõne aiandusguru jaoks kuis tahes, siis vähemalt on mul mõtteid, seegi alustuseks hea. Oma teoreetilisele viiele pooleteise meetri pikkustele peenardele tahaksin ümber sättida sellised väikesed puidust lapatsid... Mul nagu muud ei tule pähe, mida võiks kasutada. Lapseeast mäletan, et need suured vene mammid ääristasid oma peenrad telliskividega, aga no kust mina neid telliseid hakkan siin kokku vedama. Pealegi see ei näeks ilus ega esteetiline välja.

Uh, keeruline on see alustamine, sest ma ei tea kust otsida või mida otsida. Võin ju näiteks Juhani Puukooli aianduslehe lahti klikata, aga jummel küll, seal on ju tuhandeid tooteid, mille vahelt valida... Meil pidavat siin olema veidi selline mulla-liivasegune pinnas. Omast tarkusest kujutan ette, et redis ja porgand kasvaks sellisel pinnal hästi, aga mis veel? Hea meelega kasvataksin veel maasikaid, sibulat, tilli, nuikapsast, kurki, ube, spinatit / lehtsalatit. Hernes on vist liiga pirtsakas ja olen kuulnud, et kahmab mullast päris palju jõudu ja mineraale enda alla ära ning hiljem pole sellel maalapil mõtet midagi kasvatada, sest midagi lihtsalt ei kasva, kuna pinnas taastub vms. Seega herne jätan ema pärusmaaks.

Täna läksin siis uurisin Joosepi käest ääriveeri, et palju viitsiks mind aidata selle aiamaaga ja aus vastus oli, et ega eriti ei viitsi. Põhjenduseks tõi, et kuna mina ei ole rutiiniinimene (mis on absoluutselt vale), et tema ei viitsi mulle selleks peenraid valmis kaevata, et ma saaksin nädal aega käia ja tohkendada ja siis jätta kõik sinnapaika. Ma olin ausalt öeldes solvunud ja löödud, sest okei, pimedaks jäämisega on mul ajataju tõepoolest veits nihkesse läinud, aga mulle siiski meeldib teatud rutiin päevas, kuid ma ei saa ju sinna midagi parata, kui osad tegevused sõltuvad nägijast. Näiteks kasvõi selle sama aiamaaga... Alguses olekski mul rohkem ja tihedamini abi vaja, aga mitte nii, et ühel päeval lähme vagude vahele kell 10, järgmisel päeval kell 15, ülejärgmisel jällegi 20 jne. Mul on sellega nii, et kui ma midagi alustan ja sean plaani paika, mis ütleb, et iga päev lähen hommikul kell 8 aiamaalt korra läbi, siis suudan sellest kinni pidada küll, kui mulle ei hakata manööverdamisruumi tekitama. No näiteks, et kuule ära praegu mine, ole veel kaisus. Ma tulen Sinuga tunni aja pärast ise kaasa ja koos vaatame need peenrad üle... Siis ma mõtlen muidugi, et okei, mis ma ikka üksi pimedana koperdan seal peenarde vahel ja mugavus saab võitu. Pealegi ei tea Joosep seda väikest fakti, et ma olen lapsena päris oma isiklikku maasikapeenart kasvatanud ja harinud. Taimed sain ühelt rikkalt Saksa pensionärilt, kelle hüüratud iluaeda ma käisin rohimas. Okei, siis ma tegin küll selle vea, et rajasin maasikapeenra sinna poole maja, kuhu päevane päike kunagi ei paistnud ja seega maasikad ei saanud kunagi valmis ehk punaseks, aga no mis Sa 2. klassi tirtsult ikka tahad.

Aga andke mulle siis palun häid nõuandeid, mida võiks peenraääristuseks veel kasutada, kust saab ja mida võiksin veel maha istutada? Küll ma veel sellele Joosepile näitan, et ma võin olla tõeline rohenäpp ;)

Ma poleks seda osanud oodata, aga üks minu blogilugeja kirjutas mulle...või no vist kõigile minu blogilugejatele ühe kirja ja seega ma pean vist selle kirjakese avaldama. Vähemalt ei pea ma nüüd ise taolist kurba uudist kribama. Tänan! :)

Mäletate, kui uhke oli Kai, kui Ta suursuguselt siinsamas blogis oma plasttopsis ligunevat sibulapoissi demonstreeris? Noh, kasvas teine päris tublisti...kuid tema eluaeg ei osutunud kuigi pikaks.....Ta võitles, Ta karjus, tahtis kõigest väest pääseda kõigest halvast, aga Kai nagu Ta juba kord on........noh..kuidas nüüd seda teile küll öelda kõige viisakamas vormis? Eeeeee, Kai lasi vaesekesel mädanema minna, see oli kõik lihtsalt puhtast hooletusest..Nii juhtub, kui ei kuulata endast targemaid (loe:eesrindliku botaanikut Maci, toim.)  ja jäetakse sibul vee sisse lihtsalt ligunema. Kui nüüd aus olla, siis see on ikka suhteliselt piinarikas surm...lihtsalt liguneda vanas vees ennast mädanema, fuhh!

Aga kallis sibulapoiss Rööbik...me jääme Sind alatiseks meenutama! R.I.P väike Rööbu :( Küll me selle Kaiga midagi ette võtame ja õpetame Talle mingil ajal selgeks, kuidas sinu tulevasi lapselapsi kasvatada ja hoida. Kahju, et leidsid nii traagilise lõpu! Ja nüüd langetame pead....Mälestagem Rööbut, kui ilusat ja elurõõmust rohepäilist sibulakest!

Nädalavahetus koos rõõmsatujuliste, värviliste ja meeleolukate ettevõtmistega möödus igati hästi. Kuna mulle meeldib igasugu tähtpäevi tähistada ja teha seda ikka võimalikult perfektselt, siis otsustasin, et saagu mis saab, aga mina tahan see aasta mune värvida ning panin hoolikalt läbimõeldud ostunimekirja mällu tallele. Täiuslikeks munadepühadeks oleks vaja: tibusid, sulgi, valgeid kanamune, vutimune, tange või kruube, sukkpükse, sibulakoori, lõnga, niiti, pitsi, munadele korvikest,kaseoksakesi, millel on toasoojuses kasvanud tillukesed õrnrohelised lehekesed ja tore oleks omada ka kaaslast, kes minuga mune koksiks (kahjuks neid kahte viimast ei saa poest omale soetada).

Loomulikult kõiki komponente ma ei saanud...nimelt probleemseteks tegelasteks osutusid kaseoksakesed, pits ja suled. Kaseokste asemel ostsin poest mingisuguse mini põõsa, millele oli lisandiks torgatud ka kollane tibuke (kusjuures ma isegi ei tea kus Tartu linnas võiks mõni kaasik või üksik kasepuu kasvada?). Pitsi puudumine küll natuke kurvastas mind, kuna ma kujutlesin nii elavalt ette, et kui ägedaid mustreid saaks munale keeta, aga nii kurb ma nüüd ka ei olnud, et hakkaks oma ihupesult pitsi äärest ära lõikuma või lahti harutama ning sulgede kinnisideest sain ma ka päris kergesti õnneks lahti.

Nädalavahetuseks tuli meile külla Paide kalkar Linda, kellega koos saigi munadele dekoratiiv- ja värvimisaktsioon korraldatud. Mnjah, ma tabasin end just mõttelt, et ma ju unustasin munadepühadeks muru kasvatada...võtan selle kindlasti järgmise aasta plaanidesse (loodame, et see püsib minu suurepärase mäluga siis ikka meeles ka).

Jagasime Lindaga 10 muna täpselt omavahel ära ja lasime oma fantaasial lennata. Küll ma kerisin tumesinist niiti ümber muna, siis mähkisin sibulakoore ümber, asetasin sukapüksist tehtud kotikesse ning enne sulgemist panin natuke kruubi ka. See muna tuli hästi ilus ja Linda ütles, et kui ma kogu kupatuse muna ümbert lahti harutasin, siis on täpselt selline tunne nagu oleks ikka veel reaalselt tumesinine niit ümber, muidu muna otstesse jäid valged tähnid ning ülejäänud taust helepruun. Teise muna tegin ainult kruubi ja sibulakoortega ning see tuli üleni täpiline. Kõiki kunstiteoseid ma ei viitsi kirjeldada, aga uudistage pildi pealt ise.

Lisaks keetsin ühe karbi ka vutimune, mis annavad munakorvile särtsu ja omapära juurde. Pildil on näha ka minu uut potitaime. Kas keegi oskab öelda, et mis taimega tegu?

Vutimunadega kaasneb muidugi oma story(loe: lugu). Õhtul uurisin Lindalt, et kas viitsib hommikul toidupoest läbi lipata, et oleks vaja leiba, saia ja vutimune. Lindake oli loomulikult nõus (sest ega elektri, vee, kütte ja muu olmetingimuste eest tuleb ikka kuidagi tasuda ka). Andsin lapsekesele kaasa pangakaardi koos parooliga ja kui Ta poodi jõudis siis helistas (loe: väga halb otsus). Mingi hetk, kui arutasime telefonitsi Lindaga leiva ja saia küsimuse üle, siis sekkus vestlusesse Joosep, kes andis teada, et sooviks poest liitrist vaniljejäätist ja siis tekkis ka mul mõte, et 1,5 l mahla oleks ka vaja, küpsist oleks ka vaja, 1,25 l Coca-Cola, kuivatatud kala, 1,5 l piima, 1 kg mandariini, juustukuubikuid, snäkivorste, oot-oot ja suur pakk WC-paberit ka ja seda kõike lisaks siis leivale ja vutimunadele (sai jäi ostmata...see oleks olnud juba liig mis liig ja mõtlesime, et peab ikka lapsekese jõuvarudega ka arvestama...oleks viisakas või nii...).

Eile peale aktiivset päeva oli Janet sügavasse unne suikunud, kuid kuna meil oli käsil fotosessioon, siis tirisin Janeti kaamera ette ja tegime pilti (näost on vist näha, et Ta pole eriti vaimustunud...alguse asi...häbelik teine).

Ma ei tea...seal järgmisel pildil pole ka Janet vist päris entusiasmist pakatav koer...(mitte ühelgi pildil vist neist, kui aus olla)?

Lõpuks hakkas mul endal juba naljakas :D

Ning viimaks lasime Janeti unemaale tagasi :)

Kuna kevad on vist 16 päeva kestnud, siis otsustasin esimest korda enda aiandusoskused proovile panna. Leidsin sibulakotist sibulamugula, mis oli natuke rohekaid võrseid välja sirutanud ja asetasin koos topsikuga oma esimese sibulapoisi aknalauale. Eks ootame ja vaatame, et kui suureks ja võimsaks see sibulapoiss kasvab :)