Kunagi nooremana unistasin sellest, et oleks selline teistmoodi romantiline pulm – lihtne elevandiluukarva kleit, ilma sitsi ja satsita, enamus juukseid lahtiselt ja osa punutises ning pruudikimbu asemel üks pikk valge kalla või  peas lillepärg. Kuid tänasel päeval ma mõtlen, et millal veel kui mitte praegu kanda puhevil valget kleiti ja tunda end maailma kaunima printsessina. Ja just nii kirjeldasin ma oma unistuste kleiti ka emale, kellega me istusime tunamullu suvel terassil. Seda ma muidugi veel ei teadnud, kuidas ja milline ülemine osa peaks olema. Et korsetiga küll, aga kas sirge või südamekujulise lõikega, käistega või ilma, kristallide või pärlitega. Et neid detaile on ju niiii kohutavalt palju, mis võivad otsustamisel rolli mängida. Ja ma võin ju sellist kleiti tahta, aga kui ma selga proovides seda õiget tunnet ei tunne, siis lõpuks valin ikkagi sootuks teistsuguse kleidi.

„Kai, ma tahaks, et kõik, mis puudutab Sinu välimust – kleit, kingad, juuksed, et see oleks minupoolne pulmakingitus Sulle,“ teatas ema ootamatult just sel hetkel, kui olin teekruusist lonksu rüüpamas.

Eks iga ema ole ehk ettekujutanud oma tütart pruutkleidis ja ilmselt sealt pärines ka see armas soov. Kuid esiti olin ma skeptiline, kuna pelgasin, et ema võib hakata liigselt minu kleidi valikut dikteerima ja teiseks tundsin, et see oleks liiga kallis kingitus. Kuid ema oli vankumatu. Ja nii jäi meil kokkulepe, et las ma esmalt lähen kleite proovima, siis valin meelepärase välja ning siis vaatame kui palju see kleit üleüldse maksab, mis mulle kõige enam meeldib ja siis jagame summa pooleks. Ja sinna see jutuajamine toona jäigi.

Kaks kuud hiljem istusin ema juures salongis. Ema punus mulle juustesse korvi ning kui hakkasime omadega valmis saama, uuris ema, et mida ma esimesel advendil teen. Ma esiti mõtlesin, et tahab pereringis advendi puhul ühist istumist korraldada ja et siis selle pärast uurib ka plaanide kohta. Ma ütlesin, et pärastlõuna peaks MEIL Joosepiga vaba olema, kuid selle peale ütles ema midagi väga ootamatut – Joosepit ära kaasa võta. Ma olin nagu meh, mis mõttes?

Kuna ema algusaastatel polnud just number 1 Joosepi fänn, siis hetkeks tekkis mul deja vu tunne, et midagi on jälle pahasti. Et mis siis see kord nüüd? Kuid ilmselt ema nägi mu segaduses ilmet ja lisas kavalalt: „Ei-ei, ära muretse, mul on lihtsalt Sulle üks üllatus, aga Joosep ei tohi seda näha… „

Koju jalutades nautisin ilusat sügiseselt päikesepaistelist ilma, Janeti tatsuvaid samme ja maha langenud krabisevaid lehti, kordagi muretsemata selle kummalise jutuajamise üle, mis  meil just äsja oli emaga olnud. Alles koju jõudes , kui Joosep uuris, et kuidas mul ema pool läks ja mulle meenus too nii-öelda „üllatusjutt“, mida ma ka Joosepile ümber jutustasin, alles siis hakkas mu süda midagi paha aimama ja ma katkestasin oma lause poole sõna pealt..

„Joosep, see üllatus, mida Sina väidetavalt näha ei tohi, ega Sa ometigi ei arva, et see kleit on?“ julgesin ma esimest korda selle hirmumõtte valjusti välja öelda.
„Ei usu.. Su ema ei teeks ju midagi sellist,“ proovis Joosep mind maha rahustada.
„Aga mis see muu olla saab kui mitte pruutkleit?“ arutlesin ma murelikult.
„Eee.. no ma ei tea, äkki on see pesu,“ pakkus Joosep naljatledes.
„Jaa, muidugi. See peab ju hirmus saladuslik olema,“ vastasin silmi pööritades.

Kuna mul süda ei andnud enam rahu ja hing värises kahtlustest sees, otsustasin helistada õele, et äkki teab tema midagi ema plaanitavast üllatusest. Aga ei, Karin oli sama nõutu kui mina ja ütles, et ema pole talle midagi rääkinud. Kuid lubas, et sondeerib maad ja annab esimesel võimalusel teada, kui midagi selgub.
Möödus mitu päeva. Need olid minu elu ühed kõige pikemad päevad, põhjustades mulle nädalajagu stressi ja unetuid öid. Ma olin päriselt ka murest murtud, sest mida enam ma sellele võimalikkusele mõtlesin, seda enam ma pingesse läksin. See oli esimene ja viimane asi, mille pärast ma enne uinumist oma südant valutasin.

Seitsmenda päeva õhtul helistas õde, kes enne ohkas ja siis ütles: „Kai, see on kleit!“
„Päriselt!?? Oled Sa kindel?“ halasin ma ahastusest.
„Jaa, ma just hetk tagasi rääkisin emaga ja ta kutsus mind ka selleks päevaks enda poole, et me teeksime kõik koos tüdrukuteõhtu ja et ma läheksin talle toeks Sulle seda üllatust serveerima ja kleiti kirjeldama ja selga proovima,“ seletas õde pausi tegemata.

Hetkeks pudenesin ma koost ja ma surusin oma pea patjade vahele ning siis lisas õde: „Üks asi veel. „“
„Mida?“ pobisesin ma lootusetult, sest mis võiks sellest just äsja kuuldud uudisest veeeel hullem olla. Don’t push your luck, ütleks selle peale.
„Kai.. see kleit on vist kollast värvi… „
„KOLLANE!!!!!“ kiljatasin ma üle, tahaks öelda üle kvartali, aga ilmselt piirdusin ikka korteri ulatusega.
„Ma väga loodan, et sain valesti aru, aga ta rääkis midagi kollasest värvist ja kleidist,“ selgitas õde.

Peale seda telefonivestlust istusin ma umbes 10 minutit liikumatult rätsepistmes, mudisin higiste käte vahel oma telefoni ja mõtlesin kuidas oleks kõige parem emaga vestlust alustada, ilma liialt emotsionaalseks minemata. Kuna mul ei turgatanud ühtegi head mõtet pähe, siis helistasin niisama, ilma plaani omamata.
Ema vastas telefonile rõõmsal häälel, küsis kohe esimese asjana, et kas mul on midagi mureks, kas saab midagi mu heaks teha.
„Ema, see üllatus.. kas see on pruutkleit?“ lajatasin ma otsekohese küsimusega.
„Jaa, on küll,“ vastas ema peale pisukest pausi hästi malbelt, kuigi tajuda oli natuke ka elevust, „ma teadsin, et ma poleks pidanud Sulle ütlema, et tegu on üllatusega. Ma teadsin, et siis Sa arvad ära. Ma poleks pidanud mitte midagi ütlema.“
„EMA! Sa poleks pidanud üldse mulle kleiti ostma!“, hurjutasin mina ja jätkasin pärimist, „milline see on?“
„Ei. Ma ei saa öelda, las see jääda üllatuseks,“ lisas ema kähku.
„EMA, mul ei ole vaja selliseid üllatusi! pruudil EI ole vaja selliseid üllatusi. Ütle mulle kohe, milline see kleit on!“
„No.. see on väga ilus.“
„Emaaa,“, ägisesin ma, „ilu on väga erinev mõiste inimeste jaoks, palun kirjelda mulle seda kleiti!“
„See on valge,“, ütles ema ja ma tundsin, kuidas kivi langes mu südamelt, „sellel on korseti osa pärlite ja selliste litritega kaetud. Tõesti, Kai, hästi ilus on.“

Oeh, peale vestlust emaga, kus ma nõudsin pruutkleidi kirjeldust, pidin ma nentima, et kirjelduse põhjal tundub kleit tõepoolest olevat imeilus, aga ma ei suutnud siiski saada lahti sellest tundest, mis mind valdas. Ma olin ju pikalt oodanud jaanuarikuud, et minna pulmasalongi pruutkleite proovima. Olin kõik taustauuringud ära teinud ja mul oli kindel plaan, et lähen Annabella ja Pärli salongi ning sellest tuleb üks kõige imelisemaid päevi minu elus enne laulatust. See on see päev, kus ma tunnen end nagu väike laps kommipoes, mitmed ja mitmed  romantilisusest õhkuvad Tuhkatriinu kleidid muinasjutust. Üks kaunim kui teine. Pruutkleit on ju üks kõige olulisemaid ja tähtsamaid elemente pulmas ja ma tahan end selles terve päeva hästi tunda, ma tahan tunda end maailma kõige kaunima naisena.

Kui saabus see kauaoodatud proovipäev, siis olin otsustanud, et ma ei kilka vaimustusest isegi siis mitte, kui kleit peaks esmajoones hea mulje jätma. Suhtun asjasse stoilise rahuga, ei lähe eufooriasse ja ei puhke nutma. Ema juurde jõudes suunas ta mu esmalt dušši alla ja pistis pihku ka valge aluspesu. Jah, ta oli ka selle eest hoolt kandnud, et mul oleks pulmakleidi all õige pesu. Lisas muidugi, et kui ei meeldi, siis ei pea kandma, aga lihtsalt, et oleks olemas.

Hüppasin siis pesust läbi, toppisin uue pesu selga, hommikumantel peale ja üles korrusele me läksime.

Seisin siis keset lagedat kaminatuba ja ema tõi esmalt alusseeliku. Alusseelik tekitas minus küll wow-efekti, sest oli kvaliteetse materjaliga ja suursugune. Seejärel tõi ema kleidi, mis aidati mul üle pea selga ja kui õde hakkas korsetipaelu siduma, siis pidin kätega rinnust toetama, et korsett ja paelad saaksid õigesti seotud. Ja sel momendil, kui ma asetasin käed rindadele, käis mu peast läbi mõte „oi juudas, kui palju kivikesi!“. Ma ise olin ausalt öeldes oma peas ette kujutanud vähe tagasihoidlikumat korsetti, no et enamuses on tikandiga ja siis natuke sädeluseks lisatud kristalle sinna-tänna, aga see korsett oli tihedalt kaetud pärlite ja kivikestega.

Kõik ahhetasid ja ohhetasid ning ütlesid, et see kleit sobib mulle oivaliselt hästi. Ema kiitis, et mu rinnapartii on selles kleidis väga ilus ja mu sale piht joonistub selles kleidis imeliselt hästi välja. Teised noogutasid heakskiitvalt kaasa ja ma uskusin oma õde, sest meil oli kokkulepe, et kui kleit mulle kohe mitte üks raas ei sobi, kasvõi kõige pisemgi detail on nihkes, siis ta ütleb mulle seda.

Kleit seljas, keerutasin ja näitasin iga külje pealt end ning ütlesin, et ilus on, aga et ma pean mõtlema. Selle peale ütles ema, et oodaku ma, tal on veel midagi… ja siis hakkas tulema: loor, kõrvarõngad, kaelakee, pitsist kätised, valge bolero, sõrmusepadi, tiaara jne. Ma seisin seal nagu tukunui ja ütlesin, enam mitte oma emotsioone varjates: „Emaaa, Sa ütlesid mulle telefonivestluse lõpus, et kleit on AINUS asi, mis tellisid, et rohkem mitte midagi pole!“

Kokkuvõtteks, selle esimese loori praakisin ma kohe välja, sest nii kui ema hakkas seda mulle pähe asetama, tundsin nagu mulle oleks vanaema magamistoast võetud kardin pähe topitud. Ehted praakisin samuti välja. Pitsist kätised jäid esialgu küsimärgiga, aga tänaseks on needki soovimatute asjade nimekirjas. Tiaara jätsin ka välja, vähemalt selle ema valitud ja ostetud, sest see oli minu maitse jaoks liiga suur ja ülepakutud. Bolero jäi samuti välja. Lihtsam oleks vist öelda, et mis jäid: kleit ja alusseelik jäid ning sõrmusepadi.

Ega ma ei oskagi rohkem midagi kosta. Ma tänaseks olen tegelikult maha rahunenud ja kleit on hetkel rätsepa juures, sest seelikuosas tehakse üks kohendus. Ja mulle kinkis natukest südamerahu tagasi ka see, kui rätsep Annely nentis, et tõesti on ilus kleit. Aga eks seda kurikuulsat pruutkleiti saate näha siis peale pulmi, kui oleme fotod ja video pulmadest kätte saanud. Need, kes ei jaksa mitu nädalat pulmafotosid oodata, siis minu Instagramis tehakse otselülitusi ka laulatusest. Nii et uudishimulikud saavad läbi sotsiaalmeedia vahenduse ka meie kiriklikust laulatusest osa.

PS. Arutasime Lottaga pulmakleidi detaile ja üritasime selgusele jõuda, et mis kaunistusi on korsetil kasutatud. Kuna ma ise olin peale esimest kleidi proovimispäeva ühtaegu nii elevil kui ka liimist lahti, siis ma ei pööranud täpsemat tähelepanu, kas tegu oli pärlite, kristallide või litritega. Ja nii üritasimegi sotti saada, et millega tegu.

Lotta: Hmm, aga äkki need polegi litrid vaid kristallikesed? Sest kui ma Su rindadele sisse suumin (sorry??), siis tõepoolest tundub nagu need polegi üksteise peal osaliselt, vaid kõrvuti. Värvi ja kuju poolest paistab pildilt nagu litrid.

Mina: Ma annan Sulle andeks, et Sa siin pühapäeva hilisõhtul mu rindasid suumid.

PPS. Ja paluks ainult positiivseid ja toetavaid kommentaare, sest ma ei suuda enam ahastada. Ja kui kellelgi on mõni eriti dramaatiline lugu enda pulmakleidist, siis olete lahkelt palutud jagama, sest nagu tõelisele eestlasele kohane, siis teiste õnnetuste najal tunnen end paremini ja saan end lohutada sellega, et võrreldes teiste juhtumite kõrval on minu lugu titimiti.

Kuna kleit on Joosepi eest kuni pulmapäevani suur saladus, siis peate esialgu ainult kingakestega leppima… Ja nagu ilmselt isegi aimate, siis pärlid lähevad ümber pahkluu.