Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.

Joosepil on puhkus täie hooga käimas ja see tähendab seda, et tema unerežiim on totaalselt paigast ära. Mitte et tal see ennegi väga paigas oleks olnud, sest ta kannatab sellise haiguse käes nagu insomnia ehk unetus.

Kui tööpäevadel laekub Joosep voodisse umbes kahe paiku öösel, siis puhkuse ajal viiest, kuuest ja aeg-ajalt isegi seitsmest. Ja loomulikult magab ta kuskil poole lõunani või siis ärkab varem üles, aga kuskil õhtul seitsme-kaheksa paiku läheb teeb veel ühe uinaku, sest unekoom tuleb peale ja silmad vajuvad lihtsalt kinni ja nii see surnud ring käib.

Paraku, kui Su teine pool on unetu, siis see tahest tahtmata mõjutab ka Sinu teist poolt ehk antud juhul mind. Kuna ma iga aasta ootan eriti suure tuhinaga Joosepi suve- ja talvepuhkust, et saaks lõppeks midagi koos teha, siis normaalse unega inimesel on sellise unegraafikuga raske sammu pidada.

Kolmapäevast oli Joosep lennus. Käis sõpradega tähistamas ja eilse pärastlõunani viibis üks Joosepi sõpradest meil ja no mina sain null tähelepanu. Ma neid kahte kallistust ja paar musitamist tähelepanu alla ei liigitaks. Võib-olla olenliiga nõudlik ja võiksin leppida selle olemasolevagagi, aga miks ma pean leppima vähesemaga. Minu jaoks on üksteisele tähelepanu pööramine omavaheline suhtlus, ühine kvaliteet aeg jms.

Vahepeal sain ma päris pahaseks, sest mul jooksis peas kogu aeg mõte, et lahe, 4. jaanuaril saab Joosepil puhkus läbi ja ma ei näe hetkel mitte ühtegi sellist päeva tema puhkuses, mis oleks sada protsenti ainult meie ühiste tegevuste päralt, sest täna ehk aastavahetusel, läheb Joosep maale sõbra poole. Juba lubas end sinna ära, sest see on natuke nagu traditsiooniks saanud või nii, aga mina pole üldse praegu sellises meeleolus, et tahaks ka minna, kuna ma olen to the max häiritud.

Lihtsalt, kui Joosepi kasuisa möödunud nädalavahetusel ütles, et võib-olla tuleb aastavahetusel Pärnumaale, siis Joosep ütles, et meie veel ei tea oma plaane, et ta pole MINUGA plaane paika pannud ja ta ei taha nii, et Kaiga ei aruta asju läbi. No ja nüüd mis on? Käib sõpradega korra väljas ära ja unustas, et ma tahaksin ka äkki plaanides kaasa rääkida ja tunda, et minuga arvestatakse. Mitte aga nii, et tema otsustab ja lubab ja siis vaatab hiljem, et kuidas minuga saab (loe: küll ma selle Kai ära moosin). Aga vot ega ikka ei moosi küll, sest ega ma pole mingi kutsikas, kes kohe vorstitükile järgi jookseb. Äkki mul oli ka plaanid ja äkki mul olid ka soovid.

Jah, ma saan ise ka aru, et ehk ma pingutan praegu nats üle ja jonnin ja milleks ise kiskuda tüli, parem mingu ma lepliku ja rahumeelse naisena kaasa ja nautigu siis vähemalt sellistki koosolemist. Aga teate mis? Ma pole rahumeelne. Kui naine on solvatud ja kõrvale jäetud, siis see ongi solvav ja ma ei taha kogu aeg sellistes asjades olla yolomutt. Ma parem teen endale kartuli-heeringa salatikest porruga, korgitsen Martini Asti lahti, küpsetan krabikroketeid, vaatan rahulikult koos Janetiga aastalõpu programmi telerist ja tihun silmi peast välja. Nendest silmamunadest pole ju nagunii tolku.

Ma võin praegu siin vahutada küll, aga ega tegelikult hetkel pole miski veel kivisse raiutud, sest minu emotsioonid võivad vahetuda sekunditega. Nagu tuulelipp. Vahest mulle piisabki ainult sellest, et Joosep kudrumudrutab ja valab mu lademes komplimentidega üle, mudib jalgu ja musitab kaela ja mina juba leebun. Kuid on hetki, kus isegi see ei aita, siis on mind lihtsalt tarvis mõneks ajaks rahule jätta ja hiljem uuesti proovida või oodata, mil ma ise tulen kontakti otsima. Ma kohe üldse ei tea, mida teha, aga eks pean sisetunnet järgima.

Maale minnes on ka omad positiivsed küljed. Saab seltskondlikust melust osa ja nalja visata, sõpradega koos olla. Joosep, kes on täielik lauamängupõlgur, lubas isegi kahes lauamängus osaleda ja Aliases minuga ühes tiimis olla ja mitte mu nägu täis sõimata, kui ma mitte mõhkugi aru ei saa :D Hehe, see viimane oli nali. Kuid maal olles on ka omad miinused. Praeguste plusskraadidega on seal muda põlvini ja mina, kes ma olen mingi nõme puhtusefriik, siis ma tahaks nutma hakata, kui inimesed oma saabastega toovad siseruumidesse (loe: esikusse) tonnide viisi soppa ja liiva. Kuigi see pole isegi minu kodu ega miskit, siis this freaks me out. Ma ei lähe ju välisukse juurde karjuma, et tehku oma kalossid enne sissetulemist sopast puhtaks ja siis seisan konstantselt harja ja märja kaltsuga valves. Ja siis, kui uus aasta saabub, siis virutan kaltsuga kõigile ükshaaval vastu kanni ja soovin head uut. Ma kõlan isegi endale praegu nagu universumi printsess. .

Lisaks on maal külm. See tuba, kus meie Joosepiga ööbiksime, seal on küll kamin ja siis on tuba soe, kui tuli on kaminas, aga kui see kustub, siis läheb tuba räme külmaks ja mina... Mina, kes ma olen räige külmavares ja soojalembur, siis ma ei tahaks hommikul teki alt välja pugedes esimese asjana surnuks külmuda. Ja kuna Joosepi unerežiim on nagu on, siis guess what... Ta ei tule minuga kenasti kell 1 öösel magama ega võta mind sooja kaissu, vaid laekub heal juhul voodisse varajastel hommikutundidel. Heal juhul ma ütlen.

Hah, nüüd tuli sellest selle aasta viimane vingupostitus, aga vähemalt sain kõik südamelt ära öelda ja hakkas suts kergem ja võib-olla oskate teie mulle soovitusi jagada või nõu anda, sest mina ausalt ei suuda praegu kainemõistuslikult olukorda näha. Mina olen lihtsalt solvunud, et minuga ei arvestatud ega kaasatud planeerimisse. Blaah, ma tahtsin tegelikult ühel teisel teemal veel oma frustratsiooni välja elada, aga no eks ma siis kirjutan uue posti järgi, sest üks väga oluline asi vajab teiste blogijatega ära klaarimist.

Meie otsustasime tänavu Joosepiga üksteisele kingitusi mitte teha. Lihtsalt väljaminekuid on hetkel tohutult palju ja pole mõtet hakata tegema kingitust kingituse pärast. No et, kui cashi pole piisavalt, et soetada ilus ehe, mõnus spaapakett või mõni soovitud kingitus, et siis ostame a la kullatud prostast vidina, lähme kuskile odavasse ja räämas hostelisse külmetama või haarame peotäis testreid, mida kingikotti visata. Kui ma noorena olin sellist väiksemat sorti hilpharakas, kes kogus kõike, mis säras ja sätendas, siis enam mitte. Ma ei taha pudinat ja padinat või mingeid mõttetuid tarbeesemeid, millega mul pole mitte midagi peale hakata. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, aga no tõesti, mida ma peaksin tegema mingi sellise asjaga, mis minu elamisse ei sobitu. Ma olen selles osas äärmiselt spetsiifilise maitsega. Kui inimene mind piisavalt hästi ei tunne ja ei tea mu soove ja maitseeelistusi, siis pole mõtet hakata mängima äraarvamismängu või loota heale õnnele, et ehk läheb täkkesse. Ei lähe, uskuge mind. Sellistel puhkudel on lihtsalt kõige targem minult otse küsida, et mida ma sooviksin ja kui seda konkreetset asja pole poes saadaval, siis palun-palun ärge hakake leiutama ja asendama seda millegi teise, kolmanda või neljandaga. Ma tahan ikka ise valida ja eriti veel, kui see puudutab kodu kujundamist. Ma tõesti ei soovi enam sajandat korda saada suvalist värvi tassi ja siis piinlikult peita see kuskile kapi kõige kaugemasse nurka, sest see ei sobitu absull meie kodu interjööriga. Mul on kindlad tassid, taldrikud, rätikud, vaasid, laudlinad, voodipesud jne. Ma olen lihtsalt hakanud soovima ja väärtustama asju, mis sobiksid pikemas perspektiivis terviklikuna meie korterisse.

No näiteks, kui meie magamistuba on helebeežides toonides, siis ma ei soovi neoonrohelist, oranži, punast või mis iganes teist värvi päevatekki. Mind ärritab, kui minu ümber on liiga palju sobimatuid värve kokku kuhjatud. Ma mõistan, kui see on taotluslik, siis see on stiilne ja isegi väga maitsekas. Aga mitte random saadud asjade puhul, siis see on lihtsalt totaalne kaos ja maitselagedus kuubis ja on minu jaoks vaimselt väsitav.

Ühesõnaga otsustasime, et paneme selle raha hoiusele, mis jääb kingituste arvelt üle ja kogume vaikselt elutoa uueks sisustuseks. Esimesena ootab välja vahetamist söögilaud, siis kapp, diivan ja üks suur korralik vaip kuluks marjaks ära. Tasa ja targu. Me oleme sellised inimesed, kes järelmakse ei armasta võtta. Täna just arutasime uue diivani ostu. Mina mõtlesin, et pool diivani rahast koguks sissemaksuks kokku ja teise osa maksaksime järelmaksuna. Lihtsalt see raha, mida ma igakuiselt kannan hoiusele, läheks järelmaksuks, aga Joosepile see mõte kohe üldse ei istunud.Nii otsustasimegi, et eks kogume siis nurgadiivani ostuks täissumma kokku ja alles siis ostame täishinnaga selle välja. Uh, nii väga juba ootan seda aega! :)

Seega see aasta panustame pigem pühade ajal kvaliteetaega ehk teineteisele. Aeg kaob vahepeal täiesti märkamatult käest ja ma ootan põnevusega pühi, et saaksime rohkem aega koos veeta.
Ma kujutan ette, kui vahva saab olema metsast kuuse toomine. Mismoodi me müttame paksus põlvini ulatuvas lumes, otsides seda õiget kuusepuud. Mismoodi me viskame end sillerdavale lumevaibale selili ja teeme maailma ilusamaid lumeingleid. Või no vähemasti mina plaanin küll teha. Joosep las saeb seni puud maha kuni mina elu eest püherdan lumes. Pärast ehime puu ja kaunistame kodu ning 24. detsembri õhtul lähme kirikusse, loodetavasti käime ka kalmistult läbi ja süütame lahkunud lähedastele küünlad, koju jõudes naudime mõnusat jõulurooga, mugime kilode kaupa mandariine, joome glöggi ja vaatame kaisus olles filme.
Aga rääkige, mida ja kuidas teie olete oma tänavusi pühi plaaninud veeta ja mida Jõuluvanalt soovite ja kas enamus kingikoti sisust on juba valmis varutud?

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.

Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.

Jee, reedel algas Joosepil puhkus. Ja kuna tavaliselt oleme pühadeks koju sõitnud, siis nii ka seekord.
Laupäeval hakkasin vaikselt asju kokku pakkima ja rõhk sõnal "vaikselt", sest pakkimine on minu jaoks pisut tüütu tegevus. Ma võin vabalt pakkida neid asju kokku, mida mul enam vaja pole, kui ma tean, et see on selline nn ühekordne pakkimine. Aga teadmine, et pakin kokku, pärast uuesti lahti ja siis jälle kokku, brrrh, ei see pole üldse tore. Ja just sellepärast ei edenenud mul ka seekordne pakkimine. Ja oleks siis midagi huvitavat pakkida, et istud kapi ette maha ja hakkad taas avastama sinna aastateks ununenud asju. Sedasi võib nii mõnegi põneva leiu otsa komistada.Aga ei, minul oli enamuses must pesu, mis vajas kokku voltimist.

Kui keegi oleks meid pühapäeval näinud mööda Tartu linna liikumas, siis oleks ilmselt arvatud, et moosekandid on saabunud. Kuigi ei ole välistatud, et seda liikuvat kotikuhilat nähti. Ja et teile parem pilt silme ette luua, siis seljas oli mul triiki täis seljakott, põiki üle keha oli läpakakott ja et mitte oma paremat külge tühjaks jätta, siis sinna riputasin suure spordikoti, mis oli sama raske kui seljakott, pungil musti riideid. Ning kuskil seal kotikuhila alt paistsid minu kaks pisikest siblivat ja tudisevat jalga, mis üritasid sirget sammu hoida. Kõige suuremaks abiliseks osutus Janet, kes püüdis sihikindlalt mind kõnniteel hoida, ma kipusin nimelt tee pealt ära kalduma. Kuid vaeseke ei osanud kohe esimese hooga arvestada, et perenaine on vahepeal kahekordseks paisunud ja nii me lahkes pühade meeleolus võõpasime nii mõnegi aknaruudu puhtaks.

Ja ega asi veel sellega ei piirdunud. Teisel moosekandil ehk Joosepil oli ka veel kaks suurt torukotti, mis olid samuti enamuses musta pesu täis. Tähendab, ärge saage minust valesti aru – me ei viinud oma kallile perele jõuludeks musta pesu kingituseks. Meil lihtsalt puudub üürikas pesumasin. Ja ega see masin ei mahuks ka meile kuhugi. Kui me just ei taha seda elutuppa diivani kõrvale panna ja voolikud üle toapõranda vedada. Aga ei taha.

Igatahes. Joosepil oli veel käe otsas tema must labradoripoiss. Ja no kui minu koer mind abistas ja püüdis iga hinna eest hoida trajektooril, siis Joosepi koer on natukene, natuke rohkem kui natukene, päris palju tegelikult, tohutult energiline labrador, kellel juba särtsu jagub. Ja nii ta tahtis ühe, teise ja kolmanda põõsa juurde söösta, märgistada ja korraga igas suunas minema joosta.
Lisaks kui jõudsime linnaliiniga kesklinna, siis oli Kiku meil bussi vastas, kuna palusin, et tooks pakiautomaadist Joosepi kingituse ära. Ma olin ettenägelik ja pistsin väikse kilekoti ka seljakotti, et oleks parem vedada või nii. Aga see kilekoti variant langes koheselt ära kui Kiku ulatas mulle mingisuguse hiiiiglasliku pappkasti. Ma olin nagu eee, asoh.

Mul on tõsiselt kahju, et meil polnud aega pilti teha. Oleks suurima rõõmuga teile jaganud seda erakordselt koomilist pilti meist ja meie killavoorist. Ja veel rohkem on mul kahju, et keegi ei filminud seda liikuvat kotikuhilat.
Aga ega ma tegelikult pikalt selle kastiga ringi „uhkeldada“ ei saanud ja rammunaise tiitlit ka välja ei jõudnud teenida, kuna Joosep haaras valgusfoori juures kasti enda kätte.

Kilingi-Nõmme jõudes kobisin ma kogu oma tavaariga bussist välja ja Joosepi jätsin bussi, sest temaga kohtume juba paari päeva pärast minu pool, kus leiab aset perekondlik jõululõuna.