Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.