Mul on pimedana veel arenguruumi vol. 2
Olen tubli ja jätkan järjejuttu Tartu seiklustest :D
Ühesõnaga sain peale pikka ootamist ja külmetamist lõpuks ka linnaliinibussile, millega kärutasin lõpppeatusesse. Selle lõpppeatusega on alatasa mingi teema, sest juht jätab sageli bussi kuskil x-teeservas seisma, laseb inimesed maha ja siis ise sõidab suts edasi ja keerab otsa ringi ning läheb ületee olevasse bussipeatusesse. Ehk siis, mida ma öelda tahan, on vist see, et lõpppeatuses on reaalselt ainult üks eksisteeriv peatus ja see muudab olukorra mulle kui pimedale natuke keeruliseks, sest kui oleks putka ja pink (noh olgu, pink pole ka nii oluline...või need kaks koos, aga oleksin maru rahul, kui kasvõi üks nendest oleks seal olemas), siis peatuks buss alati n-ö lõpppeatuses ühes ja samas kohas ja mul oleks ka mingisugunegi lähtepunkt olemas. Aga eii...miks pimedatel elu lihtsamaks teha, las aga otsivad ja mõistatavad, et kus nüüd asuvad :D
Astusin bussist maha ja jäin ootama, et see kuramuse buss juba eest ära kärutaks. Õnneks leidis bussijuht peagi gaasipedaali üles ja sai ära veereda. Ütleme nii, et tavaliselt peaks see buss peatuma nii, et kui ma maha astun ja end 180 kraadi keeran ehk uuesti näoga bussi poole ja see raudhobene minema sõidab, siis lähen otse üle ja "peaksin" sattuma kõnniteele...rõhk sõnal "peaksin". Läksin siis otse üle ja sattusin mina hoopiski murule. Noh, mul oli kohe pilt selge- buss ei peatunud õiges kohas ja pilt oli ka selge selle koha pealt, et ma olen sutsu segaduses, kummale poole ma nüüd minema peaksin, sest valikuid oli ju suisa kaks- vasak või parem. Otsustasin miskipärast paremapoole kasuks ja hakkasin mööda muruserva liikuma, ise samal ajal Džännule meelde tuletades, et juhul, kui märkab sellist huvitavat ehitist nagu kõnnitee, siis minu poolt on talle roheline tuli ja luba ja voli antud sinna minna. Aga mida ei tulnud, oli otseloomulikult kõnnitee. Õnneks ma pole nii Tuha-Juhan, et peaksin enne läbima sadu meetreid või suisa kilomeetreid, enne kui aru saan, et sihtpunkt või otsitav objekt jääb teisele poole. Andsin koerale korralduse ümberpöördeks ja hakkasime tagasi marssima.
Kõhkluste peletamiseks helistasin korra ka Gerlile, sest see juhtkoeraga kodanik oli juba enne mind kliinikusse kapanud ja seekord õnnelikult pärale jõudnud (tal raisal oli vist vähe täpsem bussijuht olnud). Igatahes sain Gerlilt kinnituse, et kui ma bussilt maha tulen ja üle tee jõuan ning tõepoolest avastan end muruserva ees tolknemas, tuleks mul vasakule pöörata. Ütlesin eriti pettunul häälel selge ja kõne lõpus Gerli veel uuris murelikult, et kus ma olen, mille peale ma vastasin: "Kust ma tean kus ma olen...kuskil siin kliiniku juures olen, aga küll ma tulen..."
Panin kõne tuimalt kinni ja hakkasin siis uuesti kõnniteed otsima ja hurraaa, peale mõningast mururibal kõndimist jõudsime kõnniteele. See oli nii rõõmus hetk, et ma oleksin tahtnud keset asfaldi põlvili viskuda ja maad suudelda ja Džännut kallistada, kui eemalt poleks kostunud naisterahva hääl, mis ütles: "Vabandage, Teie seal koeraga!! Mind saadeti Teid otsima, tulge minu järgi, ma aitan Teid kliinikusse!"
Kui nüüd arvate, et ma viskasin suurest rõõmust silda ja hüppasin üles-alla, endal käed taeva poole sirutatud, et mulle nägija saadeti, siis eksite rängalt- ma hoopis neesin Gerlit maapõhja, et mulle nägija saatis. Ma tahtsin ise olukorrast välja tulla ja meil oli juba esimene step 10-st tehtud. See oleks olnud täiesti OK, kui too naisterahvas oleks enne küsinud, kas üldse vajan abi ja sellega oleks mulle antud vähemaltki valikuvõimalus, kas soovin abi või mitte, aga EIII, seda varianti mulle ei antudki (Sa pime oled loll ja ei tea ise ka mida vajad ja kuhu tahad minna...hoia mokad maas ja tule lihtsalt kaasa).
Pealegi mina teadsin, et kui jõuan kõnniteele, siis lasen Džännul otsida bussipeatuse pingi, et end positsioneerida ja olla kindel, et olen õiges kohas ja siis peale seda oleksin lasknud otsida kaldtee ja ukse, läbi hoone liikunud ja teiselpoolt uksest välja ja kõrvalhoonesse. Aga nüüd oli keegi nägija, kes teatas, et ega ta täpselt ei tea kust või kuidas minna, aga lähme siit üle muru. "ÜLE MURU???!!!" oleksin tahtnud röökida. "Kas olete päris segi?! Minu juhtkoer ei kõnni üle muru nagu mingi eesel ja veel vähem diagonaalis" Ma olin nii häiritud, aga see tädi pushis ja pushis, Džännu vaeseke ei saanud üldse aru, miks me peame üle muru minema ja et kas see on mingi test praegu ja tõrkus üle muru lõikamast, sest treener ja mina oleme talle nii õpetanud, et kui rakmed peal, siis alati kõnnime mööda asfaldi. Džännu kõnnib isegi siis mööda kõnniteed, kui kodu juures maja ees õues oleme, siis tuleb minu juurde mööda kõnniteed, aga mitte ei jookse kilpsadi-kalpsadi üle muru.
Jõudsime siis lõpuks ma ei tea kuhu, oletan, et kuskile hästi kliiniku lähistele ja siis too tädike seisatas, vaatas ümberringi ja ütles, et oot, ega ta meelde ei jätnud küll, et millisest uksest ta ennist välja jooksis. Halleluuja! Saatke loomulikult mulle teinekordki nägija vastu.
Lõpuks saime kliinikusse sisse ja kuna üllataval kombel on ju veterinaarkliiniku ootesaalis rohkem kui üks koer, siis tavaliselt me lähme sisse ja lasen Džännul korra pilguga ruumi üle inspekteerida ja alles siis lähme otsime pingi, aga too tädike oli nõnda entusiastlik, et hakkas mind koerarihmast ja käevangust toolide poole tirima. Ma siis teatasin, et palun laske koerarihmast ja minu käevangust lahti, et ma saan siin juba ise hakkama ja et mul on ebamugav sedasi liikuda. Lasi ta jee mind oma "turvalisest" haardest lahti, pmt surus mu veel õlgadest toolile istuma, et Sina pime istu nüüd siin- mission completed! Kurat, mul oli tunne, et ma tahan seal samas Gerli ära kägistada, et mulle sellise nuhtluse saatis. Ma imestasin üldse, et mismoodi oli üldse võimalik, et too naisterahvas mind niimoodi "abistas", sest ta oligi reaalselt ühe teise pimeda igapäevane abistaja.
