Mul vedelesid siin juba pea nädal aega kaks mõnusat kõrvitsat ja kuna ma sain Maaru käest ka uue retsepti, siis ei jäänud muud üle, kui oma taguots diivanilohust välja õngitseda ja koivad kööki vedada ja hakata aga kokkama. Kui alguses võib retsept ja kogu see valmistamisprotsess tunduda raketiteadusena, siis kummutan koheselt eelarvamused ning ütlen, et ma ise olin täiega üllatunud, kui ma kõrvitsat ahju pistes avastasin, et misasja, nii kähku käiski kõik või?! :) Nii, et kes soovivad kiirelt ja lihtsasti valmivat õhtusööki, mis oleks ühtlasi ka toitev ja minu arvates üsnagi tervislik (no kui me selle kohvikoore ja merevaigu välja jätame), siis palun väga, siin on teile retsept. . Ja kui ma alguses nati pelgasin, et mida Joosep sellest imeliku sisu ja välimusega toidust arvab, siis mainin etteruttavalt ära, et temagi kiitis taevani ja kühveldas seda endale kahe suu poolega sisse.

Vaja läheb:

• ühte kõrvitsat, umbes paari kilost
• paprikat (kuna mulle meeldivad värvid, siis mul oli 1 kollane ja 1 punane)
• ühte keskmist mugulsibulat
• võid
• kanahakkliha (veganid võivad siis lihavabalt teha)
• kohvikoort
• merevaiku
• katteks riivitud juustu
• maitsestamiseks: till, viie pipra segu, sool, basiilik

Valmistamine

Haki sibul ja prae pannil võiga kuldpruuniks. Seejärel lisa kanahakkliha. Samal ajal, kui hakkliha kergel tulel kaane all küpseb, otsi välja paprikad, puhasta need ja haki suupärasteks tükkideks ning seejärel viska samuti pannile. Vahepeal maitsesta kogu seda kemüüset pipra, soola ja muude meelepäraste maitseainetega.
Kui kogu kupatus on visuaalselt enam-vähem küps, siis vala see kohvikoorega üle. Originaalretseptis merevaiku polnud, aga kuna mul seisis külmikus üks poolik karp ja mulle tundus, et miskit võiks veel sinna lisada, siis viskasin selle ka kõige viimasena kogu sellele mandile peale ja segasin läbi.

Järgmiseks võtsin kõrvitsa. Loputasin selle igaks juhuks jooksva vee alt läbi ja lõikasin suure lihuniku noaga pooleks. Siin muidugi tasub hoolas olla ja mitte teha sama viga, mida mina tegin. Kui kõrvits on nii nagu see olema peaks, saba ülespidi, siis lõigata horisontaalselt pooleks, mitte vertikaalselt, nagu mina seda kilplase kombel tegin. Ma ei tea, ärge küsige, et kus mu mõistus sel hetkel oli, igatahes mitte kodus. Selle apsaka tulemusel oli minu täidetud kõrvits veits loperguline ja kööbakas, sest ma pidin põhja alt viilaka välja lõikama, et see püsti seisaks ja kummuli ei veereks.

Ma sain täna kusjuures jälle mannatera võrra teadlikumaks. Ma arvasin, et kõrvitsa poolitamine on nii raske ja keeruline protsess, et raudpoltkindlalt on selleks tarvis mehe kätt, aga tutkit brat. See oli niisama lihtne, kui hommikul endale sokke jalga panna. Päriselt.
Kui kõrvits poolitatud, siis kaapisin lusikaga seemned ja suurema osa säbrust välja ning hõõrusin kõrvitsat seespidiselt võiga ja pistsin 200C kraadisesse eelsoojendatud ahju.

Kui see kõrvits oli seal ahjus nukra ja tühjana oma 20 mintsa küpsenud, siis tõstsin selle välja, viskasin panni peal oleva kemüüse kõrvitsasse, katsin juustuga ja viskasin uuesti järgmiseks 20 mintsaks ahju. Mul kahjuks katteks riivjuustu polnud, aga ega see maitset kuidagi ei rikkunud. See maitses hoopistükkis iii-mee-lii-selt! :)

Kui ma köögist Joosepile hõikasin, et kõrvits on valma ja ta seda vaatama tuli, siis tekkis tal ainult üks küsimus. Kuidas seda süüakse? Ma laiutasin selle peale ainult käsi ja nentisin, et kust mina seda teadma peaksin.Retseptis polnud serveerimise kohta poolt sõnagi mainitud. Seega viskasime kahvlid otse kõrvitsasse, sättisime end mõnusasti diivanile ja kukkusime õgima. Kuigi ma pole üldse kade inimene, siis see kõrvits oli nii jommjomm, et mul oli isegi suts kahju seda Joosepiga jagada :D

Eile, kui ma niisama logelesin ja diivanisse lohku istusin, helistas mulle Maaru ja teatas, et varsti saabub kuller, kes toob mulle saadetise. Ma olin nagu meh? "No mu ämm sõidab teie kandist läbi ja ma saatsin temaga Sulle natuke manti..." teatas Maaru kavalalt.
No kuna me olime siin paar päeva tagasi telefonikõnes, kus ta mulle seletas, mismoodi ta küpsetab patissoni-juustu kotletikesi ja et need on imemaitsvad, siis ma kiunusin telefoni otsas, et ma tahan ka. No ja nii otsustaski ta mulle saata patissone, põldube ja ühe purgi marineeritud kraami, mis sisaldas aedube-lillakapsast-patissoni-paprikat-pärlsibulaid. Jomm-jomm, maitses ülihää.

Täna mõtlesingi siis käsile võtta need patissoni-juustu kotletid ja segasin Maaru õpetussõnade järgi taigna valmis. Ma ütlen juba etteruttavalt ära, et kuna mina olen ilmselgelt andetu amatöör,siis ma ebaõnnestusin nende kotlettide tegemises, aga kuna minu lugejate seas on kindlasti tublisid ja andekaid hobikokkajaid, siis jagan sellegipoolest seda retsepti. Pealegi  Maarul valmivad selle retsepti järgi küll imemaitsvad kotletid, mis suisa keele alla viivad.
Vaja läheb:

• 4-5 patissoni
• 500g riivitud juustu
• 1 suur või 2 keskmist mugulsibulat
• 3 küüslauguküünt (seda Maaru retseptis ei olnud, aga no mina topin peaaegu igale poole küüslauku)
• 2 muna
• tunde j'ärgi jahu, mina panin tatrajahu, kuid kõige parem pidi olema odrajahuga
• maitseks soola ja pipart

Valmistamine:
Kõigepealt ma hakkisin sibula, siis pressisin küüslauguküüned küüslaugupressist läbi, siis riivisin juustu ja siis võtsin need patissonid ning eemaldasin neilt varre ja õie kohad. Koorida neid imeloomi pole tarvis ja siis riivisin kõige suurema riiviteraga need sibula-küüslaugu ja juustu segu hulka. Lisasin kaks muna ja jahu ning viimasena panin soola ja pipart. Kuna patisson ise on üpriski mahlane, siis soola soovitan panna viimasena, sest muidu hakkab eriti kiiresti mahla välja ajama. Siis segad kogu kupatuse kokku ja hakkad aga pannile lusikaga väikeseid pätsikesi asetama. Mul kõik kulges plaanipäraselt, aga vot praadimisega läks kõik nihu. Mul lihtsalt lagunesid need kotletid ära ja ma ei mõista miks või kuidas, sest siduv komponent, muna ja juustu näol, oli ju olemas.
Joosep maitses siis neid kotletiräbalaid ja ütles, et tema sööb need sellisel kujul ära küll, sest maitselt on väga head, ainult et tegu ja nägu neil ei ole. Sellepärast ei julenud siia ka pilti vaatamiseks üles riputada, aga selle eest panen vähemalt patissoni pildid, no juhuks, kui siin on kedagi, kes pole kuulnudki patissonidest, sest mina tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et ma sain esimest korda selliseid ufotaldriku sarnaseid köögivilju näppida. Muide toorelt maitseb patisson lihtsalt võrratult. Mul isegi suts kahju, et kõik patisonid kotletitaignga sisse riivisin, niisama krõmpsutada oleks palju parem olnud.

Kui ma Maarul külas käisin, siis ta tegi kaerahelbeküpsiseid ja ma pean käsi südamel tõdema, et ma pole ealeski varem nii maitsvaid kaerahelbeküpsiseid söönud. Eriti veel teades mind, kes pole tea mis suurem asi küpsetiste fänn, siis võite tõesti mu sõnu uskuda. Nii ma pidin ka ise koheselt selle retsepti endale hankima ja järgi proovima. Kuna ma ei armasta neid nisujahupomme ja kõiksugu muid saiatooteid, siis ei leia mind just eriti tihti istumas jahuse ninaga hõrkude küpsetiste kokaraamatus. Ja kui päris üdini aus olla, siis ma pole oma lühikese elujooksul mitte ainsamatki küpsist küpsetanud (piparkooke ma sinna alla ei loe). No igatahes on see retsept imelihtne ja seega leidsin, et antud retsept on just paras minusugusele algajast kondiitrile. Kusjuures ma olen alati oma varsaaruga arvanud, et pea igasse küpsisetaignasse käib raudpoltkindlalt muna ka sisse,no et see on selline must have komponent ühes tavalises taignas, aga võta näpust- ei käi! Aga aitab lobast. Ma šeerin teile ka seda universumi lihtsamat retsepti.

Vaja läheb:

• pool pakki taluvõid
• 1 klaas suhkrut
• 1 klaas nisujahu
• 0,5 tl soodat
• kaerahelbeid
• 250g hapukoort

Valmistamine:
Viska pool pakki võid kaussi ja sulata see näiteks mikrolaineahjus (laiskade perenaiste kiirversioon). Kui või on sulanud, siis vala sekka suhkur ja sooda ning sega ühtlaseks massiks. Nüüd lisa hapukoor ja jahu ja sega uuesti seni, kuni mass muutub ühtlaseks ning seejärel lisa kaerahelbeid. Kaerahelbeid tuleb lisada vastavalt tundele ja taignakonsisdentsile, et oleks sellise paraja tihedusega mass, mida oleks hea lusikaga ahjuplaadile tõsta. Ahjuplaat kata lihtsalt küpsetuspaberiga ja küpsiseid tuleb küpsetada eelsoojendatud ahjus 180C juures umbes 15 minutit. Eriti hästi maitsevad otse ahjust tulnuna ja külma piimaga! ;)

• 200g makarone
• 1 keskmise suurusega porru
• 1 porgand
• 150g suitsupeekonit (kuna poes müüdi 120g pakendatud suitsupeekonit, siis ostsin kaks pakki ja hakkisin kogu peekoni vormiroa sisse)
• 2 küüslauguküünt (mina panin 3 ja pool)
• 2 muna
• 240ml rõõsakoort
• riivjuust
• maitseaineid (pipar, sool ja originaalretseptis oli ka kuivatatud tüümian, kuid minul seda polnud ja maitses ka ilma selleta hästi)
• oliiviõli küpsetamiseks (ma pigem jätaks õli retseptist välja, kuna peekon on juba ise piisavalt rasvane)

• 400g kana- või broilerifileed
• 1 kanamuna või 3 vutimuna (mina kasutasin vutikaid)
• 150g riivitud juustu (mina kasutasin Atleet juustu, mis on spetsjom küpsetiste jaoks)
• majonees
• 2 küüslauguküünt
• Santa Maria viie piprasegu
• paneerimiseks riivsaia

• sinihallitusjuustu
• 1 karp maitserohelisega merevaiku
• piima või kohvikoort
• puljongikuubikut