See, et ma olen aastaid nõela otsas istunud, pole vast kellegi jaoks enam mingine uudis. Juba minu linnavanaema teadis rääkida, et ma olen paadunud narkomaan, kes käib end pubides süstimas. Hehe, ma ei saa sellele väitele kuidagi vastu ka vaielda, sest on tõepoolest tulnud ette olukordi, kus olen viibinud pubis, oh kae õudu, isegi lausa mitmes erinevas joomaurkas ja siis peale väikest praadi või kokteili endale nõela sisse susand.

Kuid nüüd on nii, sõbrakesed, et sellest praegusest nõelast jääb mulle väheseks ja ma olen otsustanud üle minna kangemale nõelale ehk tätoveerimisele. Kuigi see pidavat olema üliränka sõltuvust tekitav haigus, siis ma ise loodan küll, et suudan piirduda ainult ühekordse doosiga, sest mul on ainult üks ja väga kindel sõnum, mida soovin endaga elupäevade lõpuni kaasas kanda ja ühtlasi seda ka teistele aeg-ajalt meelde tuletada, no kui märkavad mu randme siseküljel ilutsevat mõttetera.

Ma olen otsustanud lasta tätoveerida oma küünarvarre siseküljele "Ainult südamega näed Sa hästi"

Kõik, kes on lugenud Antoine de Saint-Exupéry ajatut loomingut, tundsid vist juba ära, et see mõttetera pärineb "Väikse printsi" raamatust.  Kuid ega see lause poleks ainuke asi, mille laseksin tätoveerida, vaid lause lõppu, üles paremasse nurka tahaksin ka pisikest, musta kontuuridega liblikat, kelle tiivad oleksid seest mitmevärvilised, mis sümboliseeriks elu värvikust. Liblikas peaks tulema selline õhuline, õrn ja lendlev.

Kui mõtlete, et kust nüüd ühtäkki selline soov, siis tegelikult olen ma alati salamahti ihaldanud endale tätokat. Juba pubeka ajal hullult tahtsin, sest no kõigil ju oli, aga minu vanemad ei lubanud mul oma nahka rikkuda, endal mul selleks lolluseks cashi polnud ja vanemate keelust üle astumiseks olin ma liiga pussukas. Täna olen ma selle üle maru tänulik, sest ma poleks arvatavasti praegu õnnelik mingi lambi sirgeldise või tribla üle, mis oleks olnud tehtud moeröögatuse pärast, lihtsalt sellepärast, et teistel on ju ka. Debiilsemat põhjust annab otsida.

Kuid nüüd, aastaid hiljem, kui sattusin uuesti lugema "Väikest printsi" ja jõudsin selle peatükini, kust see mõttetera pärineb, tundsin ootamatult äratundmisrõõmu ja teadsin kohe, et see lause peab mulle peale tätoveeritud saama.

Ma tõesti tunnen, et see on midagi väga-väga minulikku, kuna just täpselt nii ma pimedana ümbritsevat maailma ja inimesi tunnetangi. Lisaks usun, et kandes seda mõttetera endaga kõikjal kaasas, tuletaks see ühtlasi ka teistele meelde, et aeg-ajalt oleks mõistlik nägemiseks silmad sulgeda. Pluss värviline liblikas sümboliseerib minu jaoks väga tugevasti ka seda, et kui ma vaatan maailma läbi südame, siis hoolimata oma füüsilisest pimedusest, näen ma oma maailmas  pesitsevaid värve ja erinevaid emotsioone.

Lisaks olin ma alguses pikalt nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest ei suutnud ära otsustada, kas lasta tekst kirjutada ladina- või eesti keeles, kuid  lõpuks jäi siiski viimane peale, sest kuigi ladina keel on imeilus, siis jäin mõtlema, et mis tolku on mul sellest ladinakeelsest mõtteterast, kui neid, kes sellest aru saaksid ja lugeda mõistaksid, on nii vähe. Seepärast jäin eesti keelele truuks - kõigile üheselt mõistetav, et mis on minu sõnum, mida endas kannan.

Egas muud, ma jään nüüd kannatamatult ootama arvamusi ja mõtteid ning soovitusi, et millele võiksin kindlasti tähelepanu pöörata või millega arvestada, enne kui nõela alla lähen ja oma puhta naha suutuse kaotan. Loomulikult oleksin väga tänulik, kui soovitaksite ka usaldusväärseid tegijaid või kes üldse oleks nõus pimedale tegema. Tean salonge, kes PÕHIMÕTTELISELT pimedatele EI tee. Igatahes eelistatud oleks Pärnu kant, kuid Tartu või Tallinn poleks ka probleemiks. Tätoveerimiseks läheb aprill-mai ja kui tehtud saab, eks siis näitan tulemust ka. Vbla teen protsessist endast ka video, no kui ma just nagu titt ei ulu seal.

Ma olen siin korduvalt rääkinud Joosepi Coca-Cola lembusest ja et kui kõik maailma inimesed peaksid ühel ilusal päeval lõpetama Coca joomise, siis Joosep suudaks üksi ka oma tarbimisega antud ettevõtet ja tolle töötajaid ülal pidada. Hah, mulle just meenus, et kui selle aasta alguses ilmus Delfis minust minidok, siis seal oli üks klipp sellest mismoodi ma Cocapudeli endale korvi pistsin ja siis üks inimene võttis kohe kommentaariumis sõna, et vot selle Coca pärast tüdruk pime ongi- jooge veel seda solki. :D Coca sõltuvus on Joosepil endiselt alles, vahepeal pole midagi muutunud, mees pole haigeks jäänud.
Kui siin veel kõiksugu sõltuvustest rääkida, siis Jumal tänatud, et tal pole mängurluse, alko või tubaka sõltuvust, aga üks sõltuvus on tal siiski veel- jäätis.Tulin siin mõned päevad tagasi poest, kotis 15 pulgajäätist. Plaanisin 3-4 jäätist ise nädala jooksul ära süüa ja ülejäänud Joosepile anda. Mõtlesin veel, et ostan varuga, sest Joosepi jaoks on täiesti tavaline nähtus pista pintslisse järjest seitse mahlapulka ja kui oleks veel rohkem, siis sööks veel. No ja ma mõtlesingi, et teen siis mehele rõõmu ja ostangi kohe hulgim. Mhmh, hulgim jah, ma sain sealt ainult ühe jäätise. Järgmisel päeval tõi uue portsu jäätiseid ja eelmisest portsust mulle mõeldud jätsidele tõi ka asendused + uued, aga noh... Ma sain sealt jälle ainult ühe jäätise. Ma ei suuda selle mehega jäätist võidu süüa, õigemini ma ei jaksa nii palju jäätist koju osta, kui see eest ära sööb. Etem oleks juba poest see jäätisekapp koju tarida ja las siis sööb end oimetuks ja ehk jääb siis mõni jäts mulle ka. Mulle meeldib jäätist süüa, aga ma ei ole selline, kes sööb 10 jäätist korraga, heal juhul kaks, aga mitte rohkem. Mulle meeldib see teadmine, et külmikus on jäätis ja kui isu tuleb, siis on kohe käe pärast võtta, aga eii. Kui ma selle jutuga Joosepi juurde läksin, et ostku endale nii mitukümmend jäätist kui tahab, aga mulle ostku ka näiteks viis jätsi ja pangu eraldi. Jeesus küll, see sai hingamisraskused minu jutust. Küsis, et mismoodi ta saab sellise teadmisega rahulikult olla, kui külmikus on jäätis ja ta ei tohi seda süüa. No ja nüüd meil ongi olukord nii, et ta ei andnud mulle lubadust, et ta ei söö minu jäätiseid ära, mis on mulle spetsjom varutud, sest ta ei taha mulle katteta lubadusi jagada. Ma sain nii kurjaks, sest kui naine tahab jäätist, siis mul peab see olema. Jäätis pole ju miskine selline maiustus, mille saad pesusahtlisse ära peita ja kui isu tekib, siis koogid sahtli taganurgast välja. Kas Tallinna Külmhoone või mõni teine ettevõte, kes jäätiseid toodab, kas nende käest saab osta neid sügavkülmikuid koos sisuga või kust seda infot saada? Ma ostaks koju ühe sellise, siis on vähemalt mõni aeg hooletu ja saan ka mina rahus jäätist süüa...ja just siis, kui minul isu tuleb.