Mul pole kunagi erilisi probleeme nahaga olnud, aga kõik see muutus, kui umbes viis aastat tagasi külastasin solli. Vähemalt ma ise arvan, et minu praeguse naha kammajaa algpõhjus peitub just selles, või no oli üheks aktivaatoriks. 

Tahtsin ju ka, nagu kõik teised, suveks kerget krunti alla saada, sest väidetavalt pidavat siis hakkama päike paremini peale. Arvatavasti mingi linnalegend. Kuid paar kuud hiljem märkasime mu nahal pisikesi heledaid laigukesi. Kui alguses oli ainult neli-viis pisikest täpikest õla tagaküljel, siis aja möödudes hakkasid need levima üle kogu selja.  

Esiti arvasime, et tegu on pigmendilaikudega ja mulle endale tundus see igati loogiline, sest kunagi, aastaid tagasi, jäin rannas päevitades magama ja põlesin villideni ära. Nii ma siis mõtlesingi, et nüüd vanas eas maksab see hooletus mulle kätte. Nii elasin, ma ei tea kui kaua, nende heledate laigukestega seni, kuni Joosep ühel hetkel teatas, et mul on neid laike juurde tekkinud ja olemasolevad suuremaks ja kontrastsemaks muutunud.

Mõistagi seadsin ma otsemaid sammud dermatoloogi vastuvõtule. Seal öeldi mulle kohe, et tegu on värvilise kliiketendustõvega ehk pituriaasiga, mis ei ole nakkav, aga olevat diabeetikute puhul tavapärane, kuna naha pH minevat kergemini paigast ära ning see siis erinevate ekseemide ja seenhaiguste tekkepõhjuseks. Dermatoloogi sõnul on tegu kroonilise haigusega, mille tekitajaks on inimese normaalse mikrofloora hulka kuuluv Malassezia ovale. Arst soovitas apteegist osta ravišampooni (näiteks Nizorali), mis aitab hoida naha pH referentsis. Lisaks kirjutas veel mingi vedeliku välja, mille proviisor kokku segas.



Kõik oli seni ilus ja tore ning paar nädalat ravimi kasutamist ja nahk oli taas ilus puhas. Kuid mu rõõmu ei jagunud kauaks...

Juba möödunud aasta alguses hakkasid uuesti needsamad laigud endast märku andma. Eks ma nats kirusin end maapõhja, sest kui nahk korda sai, siis ausalt öeldes ega ma enam seda ravišampooni kasutada ei viitsinud. Kuigi dermatoloog luges mulle esimesel korral sõnad peale, et kasutaksin regulaarselt. Mina ja regulaarne... no ütleme nii, et pole just kõige etem kooslus. Omad vitsad peksavad.

Nii helistasin perearstile, et too kirjutaks mulle retsepti sellele samale imerohule. Mõtlesin, et seekord kaovad ka need laigud nagu imeväel, aga võta näpust... määrisin ühe pudelijagu sisse, teisegi, aga Laigud püsisid jäärapäiselt mu nahal edasi.

Kuna varasemalt toiminud ravi soovitud tulemusi ei andnud, siis googeldasin endale ise erinevaid diagnoose. Klassika. Paar korda isegi nahavähi ja see oli hetk, kus Joosep võttis ohjad üle ja hakkas nagu uni mulle peale käima ja söögi alla ja söögi peale seletama, et mingu ma nahaarstile ja mingu ma nahaarstile. No eile, peale neljakuist ooteaega, sain lõpuks nahaarstil käidud.

Nahaarst vaatas mu laigukesed üle ja ütles, et kui muidu kliiketenduse raviks kasutatakse antibiootikume, siis minu puhul prooviks esialgu ainult salviga hakkama saada, kuna mu vereanalüüsid pole nii lillelised, et hakata organismi järjekordsete tablettidega kurnama. Nii väljastas mulle retsepti Travocordile ja Travogenile, mida pean 30-päeva kasutama ning siis end uuesti näitama minema. Ma siiralt loodan, et salv ja šampooni kooslus aitavad, sest esiteks tahaks suveks ilusa ja terve naha saada, et saaks kleite kanda, ilma, et kõik jõllitaksid ja teiseks, ma tõesti ei soovi antibiootikumikuuri läbi teha. Seega pöidlad pihku!

Ühtlasi lasin ka sünnimärgid üle vaadata. Kui juba, siis juba, eksole. Nendega oli õnneks enam-vähem kõik jokk. Ainult üks sünnimärk võeti jälgimise alla. Minu jaoks naljakas, kuna tegu on imepisikese tasapinnalise sünnimärgiga, aga no, arsti sõnul kahtlane. Samas need kaks sünnimärki, mis on mulle endale pikalt muret valmistanud, ei pidanud arst imelikeks ega vajalikuks kirurgiliselt sekkuda, kuigi on sõrmega täiesti tuntavad. Aga ma kukkusin seletama, et ma ikka eelistaksin kirurgilist eemaldamist ja nii saingi ilma probleemideta saatekirja kirurgi konsultatsioonile. Whoop-whoop, much happy! :)p

Värviline kliiketendus tõbi – On kellelgi selline tõbi kallal olnud? Milliseid kreeme/rohte kasutasite / kasutate? Kuidas hoiate uuesti tekkimast kliiketenduse laigukesi?

Eile oli imeline päev, aga enne, kui ma jagan oma emotsioone ja nostalgiat seoses eilsete pulmade ja lapsepõlveradadel käimisest, jagaksin ma hoopiski oma õnnetuse tagajärgi. Eile hilisõhtul, kui koju jõudsime ja hakkasime Joosepiga magama sättima, siis uurisin, kas tahab minu põletushaava ja ville ka näha. Nojah, selline veidi tavatu asi, mida teisele enne und pakkuda, eksole. Aga no me tegelikult olemegi Joosepiga sellised tüübid, kes üksteise haave uudistavad. Või õigemini mina seda küll vabatahtlikusekorras ei tee, aga kui Joosep saab endale mingi ränga haava, siis soovib, et mina ka tutvuksin sellega. Tavaliselt peab ta mind selleks kaks päeva mööda korterit taga ajama, aga kui lõpuks mu kätte saab ja vägisi sunnib oma haava näppima,siis ma natuke öögin ja kisendan. Eile ma aga lihtsalt oletasin, et ta võiks tahta näha mu haava, kuna Joosepile läheb üldjuhul vägagi korda see, et mismoodi minu haavakesed paranevad. Lihtsalt tavaliselt diabeetikutel kipuvad kõiksugu haavad ja põletikud kauem ja vaevalisemalt paranema ning seega ta tunneb alati muret, et kuidas, kas ja mis olukorras mu haavakesed on. No ja kuna vahetult peale õnnetust pidi Joosep suvepäevadele sõitma ja kui eile koju naases, siis põrutasime suhteliselt kohe edasi Läänemaale, oma armsate sõprade pulma. Seega polnud vahepeal võimalust lähemalt minu haavaga tegeleda. Vaherepliigina pean kohe ära märkima, et see oli üks tõeliselt imeline ja muinasjutuline pulm! Aga no kindlasti teen sellest supertoredast päevast eraldi emotsioonipostituse ka.
Aga rääkides edasi haavast, siis Joosepi reaktsiooni, kui sellist, ei osanud ma tõesti oodata. Kui pluusi üles tõstsin ja tudupüksivärvlit veidi alla tõmbasin, siis Joosepi ehmatusreaktsioon väljendus lausega "Ohsaa kurat!"
Mina ise ju oma põletushaava ei näe ja oletasin, et mul see kergelt punakas ja paar villikest, aga Joosepi sõnul on mul see suisa lillakas, nahk siit-sealt veidi kobrutab ja osaliselt on uus kiht nahka peale tekkinud. Saades teada, et mul on arvatavasti täitsa kohe mingisuguse kindla astme põletus, siis imelikul kombel meenus mulle täna hommikul üles ärgates, et tuleval teisipäeval on mul dermatoloogi juurde aeg kinni pandud, mida ma juba oma pool aastat oodanud olen. Tegelikult panin selle arstiaja endale kinni seoses ühe kahtlase sünnimärgiga intiimpiirkonnas ja mingisuguste laikude pärast, mis mu nahale stressirohkel perioodil tekkisid. Ega ma ei tea, kas heledad laigud ja stress on kuidagi omavahel seotud, aga no eks sellepärast ma dermatoloogi juurde sammud seangi. Sattusin kunagi Briti blogist lugema ühte nahaprobleemiga seotud postitust ja nagu ikka, siis lugejad jagasid ka omi mõtteid ja rääkisid avameelselt kaasa ka oma nahaprobleemidest ja muredest ning ühe lugeja kommentaar jäi mulle silma. Kuna ma hetkel seda postitust üles ei leidnud, siis ei saa kahjuks kopeerida täpset sõnastust, aga kellegil olevat tekkinud valged laigud kehale peale solaariumis käimist. Talle olevat siis välja kirjutatud mingisugune piiritusebaasil retseptiravim, mis valged laigud ära kaotas, kuid aeg ajalt peab end ikka selle piirituselahusega üle tegema, kuna laigud kipuvad tagasi tulema. Kuna paar aastat tagasi oli mul ka kombeks käia peale pikka talve ja enne suve veits solaariumis end päevitamas, et suvepäike hakkaks paremini peale ja et ma oma luigejalgadega kedagi ära ei ehmataks, siis kogu see jutt oli mulle kuidagi väga tuttav. No eks siis loodetavasti teisipäeval, peale arstivisiiti, olen veidi targem, et mis minu sünnimärgist saab, kuidas peaksin oma põletushaava eest hoolitsema ja käituma ning mis nendest laikudest edasi saab- kas peangi elupäevade lõpuni 1x aastas end piiritusevanni siruli viskama?
Kui sellest sünnimärgist natuke rääkida, siis see asub üpriski intiimses piirkonnas ja mina olen selle kohapealt suhteliselt häbelik, et isegi arsti juuresolekul on veidi imelik end poolpaljaks kiskuda. Eriti hull on asi siis, kui tegu on veel meessoost arstiga. Eks ma teen kõik vajaliku ära, mis mulle öeldakse ja palutakse, kuid äärmiselt suure ebamugavustunde ja kohmetuse saatel. Ma ei oska isegi öelda, et miks ma tunnen sellist ebamugavust, sest mõistusega võttes ma saan ju aru, et tegu on meditsiiniasutusega ja ilmselgelt on nad sadu inimesi igast otsast läbi uurinud ja puurinud ning tegu ei ole missivõistlustega, kus hinnatakse pikki siledaid sääri, laulu-, tantsu- ja etlemisoskust ning üleüldist kraatsiat, aga nohjah...
Niih, aga lisan siia lõppu siis pildikese oma põletusest, mis on täna hommikuse seisuga tehtud.