Mõtlesin siin, ajendatult oma eelmisest postitusest, et mis oleks kui avalikustaksin ühe oma väga ammuse unistuse. Olen siiani seda kiivalt saladuses hoidnud, kuna kartsin, et keegi võib mult selle idee ära pätsata. Aga enam ma ei karda. Ma mõtlen hoopis sedapidi, et selleks, et unistustel oleks võimalus täituda, tuleb neid jagada teistega, sest me iial ei tea, millal ja kelle kaudu võib järgmine uks meie jaoks avaneda. 🙂
Mul on YouTubei kanal, rahu-rahu, pole vaja tormijooksu teha, seal pole suurt midagi. Veel mitte. Aga kül see peagi muutub, sest teadupärast on ju unistustel kombeks täituda. Mul on juba pikalt peas tiksunud selline mõttepojuke, et mis oleks, kui hakkaksin videodesse kutsuma tuntud inimesi – näitlejad, teleinimesed, lauljad, räpparid, poliitikud, blogijad jt, kes siis tõmbaksid endale loosipurgist paar-kolm tegevust, mida peavad hakkama pimesi tegema ja seda ikka koos minuga – staarpimedaga, muahaha. 🙃
*See viimane oli nali, eks ole. Juhuks, kui keegi aru ei saanud.
Väljakutseid oleks erinevaid, alustades võileiva tegemisest ja lõpetades tänaval valge kepiga liikumisest. Kõik oleksid sellised argised asjad, millega me kõik aeg-ajalt silmitsi seisame - kassas kauba eest tasumine, söömine, sularaha lugemine, (e)kirja kirjutamine, selfi tegemine, huulte värvimine, hambaharjale pasta panemine jne. Ühesõnaga kõikvõimalikke asju leiaks sealt tegevustepurgist. Ja loomulikult saaksid ka vaatajad oma ideid esitada.
Esimese tuntud inimese, kellele väljakutse esitaksin, valiksid minu Instagrami jälgijad ja iga järgmise tuntud inimese valib külaline ise video lõpus välja. Kui endal ei tule ühtegi head nime, siis tõttab appi nimedepurk.
Ning see olekski selline interaktiivne ja äge ning jõuaks läbi YouTubei ka paljude noorteni ja siis saaks levitada infot, et mismoodi pimedad elavad, millal tasub pimedaid aidata, kui kohtad neid tänaval-poes-bussis. Ning tuntud inimene lisaks samuti omapoolse kommentaari selle kohta, et kuidas oli ilma ühe meeleta toimetada ja teeks suunamudijana inimestele üleskutse märgata inimesi meie ümber. Ah!!? On ju hea mõte!
Aga kogu see idee on seisnud selle taga, et mul pole filmijat ja monteerijat. Ma küll ühel ühisel üritusel Pedajale moka otsast mainisin, et mul oleks üks super lahe mõte, mis puudutab videosid ja YouTubei, aga kuna ma ei laotanud oma kaarte kohe laiali, siis huvi jäi leigeks. Korraks isegi tundus, et Pedaja reaktsioon oli selline brrh, meil ei ole ideepuudusi, et mida ma üldse endast arvan vms.
Nonii, kas siin on kedagi, kes tahaks mulle ja mu ideele tiivad anda? Filmida, monteerida või aidata levitada antud postitust, et jõuaksin inimesteni, kes haaraks sellest projektist kinni või mida üldse arvate sellisest ideest? Kas oleks huvi? 😊

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud. See on märkimisväärne, sest viimasel ajal on mul, see tähendab mu peal, kombeks pidevalt valutada. Nagu mingi valu, et saaks ainult valutada. Ei tea, kas aitas eilne joodud vesi, need tagasihoidlikud 1,5 liitrit, mis ma endale õhtu jooksul sisse kaanisin, meeleolukas shoppingtuur, kust skoorisin endale ülituusad traksipüksid või rohke uni, aga ma tunnen ennast taas inimesena ja mida muud siis teha, kui mitte... BLOGIDAA!

Ma pole muidugi veel otsustanud, kas kirjutada üks tooohutult pikk postitus, kuhu ma pressin halastamatult kõik viimase aja juhtumised ja tegemised sisse või annan igast teemast eraldi ülevaate. Kaine mõistus soovitab viimast. Oot-oot, kaine mõistus? Mul veel eksisteerib midagi sellist või? Wopidoo! :D

Ühesõnaga kunagi, möödunud aasta lõpus, sattusin lugema Kaisa fitnessi blogist sotsiaalmeediateemalist postitust, kus tunnistas oma netisõltuvust. No ma siis lugesin sportlikust huvist edasi, et teada saada mis ajakulust alates liigitavad inimesed end vabatahtlikult sõltlaste nimekirja ja teate mis? Mul hakkas mega imelik, sest "sõltlasel" Kaisal kulub päevas Instale, FBle ja blogide lugemisele umbes tunnike  ja mina samal ajal mõtlesin, et jessas, kui tunnike on juba sõltlane, mis asi mina siis veel olen?

Ma olen nimelt enda jaoks avastanud YouTube "võrratu" maailma, mis on mu täiesti halastamatult endasse neelanud. Kui keegi praegu nüüd mõtleb, et millise kivi alt see dinosaurus välja roomas - see koht on ju juba iidamast-aadamast pop, siis teate minuga on sihukene värk, et ma pole kunagi eriti viitsinud seal ringi kolada. Enamasti kasutan juutuubi meelepärase muusika kuulamiseks või kui keegi lingib sealt miskit huvitavat. Kuid mõned kuud tagasi sattusin tänu Joosepile SarioTV vaatama ja sealt edasi hakkas juutuub teisigi soovitusi jagama, kuni jõudsin sellise tegelaseni nagu Hensugusta ja peale seda on mu päevarutiin totaalselt lappes.

Ma ei tea, kui normaalne see ühe 32-aastase kohta on, kes hullult fännab ja stalgib ühe 20-aastase poisinaga tegemisi, pärast saan mingi ahistamissüüdistuse ka veel kraesse, aga Hensu on lihtsalt ajuvabalt naljakas ja lahe.

Kui viimnegi staarjuutuuberi video on vaadatud, kommentaarid loetud ja jäseme pikendus ehk pöial üles vajutatud, siis mingi hetk tulen sellest mullist välja ja avastan, et opladii - veits iiveldab arvuti taga istumisest ja pea huugab otsas ja oi näe, vahepeal on märkamatult kuhugi 4h kadunud, lõunasöök on alles toorainena külmikus, karvatuustid tripivad mööda elamist ringi ja pärastlõunasel ajal istun ma endiselt nagu mingi klaasistunud ilmega tuust diivanil, kes itsitab endale vahepeal salamisi pihku ja kes pole endale isegi aluspesu märganud selga otsida.

Hensu, kui juhuslikult peaksid sattuma siia seda postitust lugema, siis tea, et ma laavin Sind ja Su videosid, aga pliis, kas võiksid... jessake, mu sõrmed ei paindu seda kirjutama... ma tahtsin edastada palve, et äkki saaksid mingi aastase pausi oma videodesse teha? No nii sõbramehe poolest või nii, sest mu elu jääb seisma, kui Sa uue vlogi või brank-video üles laed. Ma olen mehe hooletusse jätnud. Ma olen kodu hooletusse jätnud. Hea on, et Joosep on koristanud ja aeg-ajalt elamist tolmukaga puhtaks imenud ja minu pealt ka möödaminnes tolmu maha pühkinud. Ma ei jõua isegi enam oma blogisse. Olen oma armsad lugejad unarusse jätnud. Pardon selle eest. Inimesed reaalselt tunnevad muret, et kuhu olen kadunud või kas ma olen maha surnud, kuid minul pole häda miskit. Ma olen täie elu ja tervise juures, ainult et vaimses tervises ja mõistuses võiks natuke kahelda.

(muide, minge visake sellele Kaisa fitnessi blogile ka pilk peale - ma pole ise suurem asi spordi- ja terviseblogide jälgija/lugeja, aga see blogi jäi mulle kohe silma ja seda oma väga otsekohese sõnakasutuse ja ladusa jutu poolest. Pole mingit uinamuinatamist, vaid Kaisa kirjutab nii nagu mõtleb ja õigeks peab ja ei lähtu sellest, et peab kõigile mokka mööda olema. Pluss hea huumor. Alguses mulle tundus, et tegu on veits sellise ülbe ja üleoleva tüübiga, aga tegelikult on inimesel lihtsalt tugev ja eneseteadlik isiksus ja äge attitude, mis pole lükatav ega tõmmatav.

Loomulikult on teemasid, milles ma jään eriarvamusele, kuid sellest hoolimata panevad Kaisa kirjutised kaasa mõtlema ja tekitavad tungivat soovi sõna sekka öelda, küsida ja kaasa arutada ja saate aru - tegu on fitnessi blogiga.

Spordiblogid on minu arvates tavaliselt nii kohutavalt igavad, välja arvatud Mari-liisi ja nüüd siis ka Kaisa blogi, sest minu aru saamist mööda on need pigem sellisele vähemusgrupist spordientusiastidele, kus omakeskis arutatakse ja jagatakse oma plaanitavate spordivõistluste osalemist, ettevalmistusi, tulemusi, jooksuaegasid, motivatsiooni, kirjutatakse headest proteiinipulbritest ja praktilistest jooksu- ja spordivahendite uusimatest trendidest, asendustest, nippidest ja trikkidest ja ma ei tea millest kõigest veel, ühesõnaga kõigest sellest, mis jääb ühele diivanil külitajale kaugeks maailmaks, mida ei viitsita isegi ekraanilt jälgida ega lugeda.

*Välja arvatud need iga nelja aasta tagant toimuvad olümpiamängud, kus elatakse oma lemmik sportlastele kaasa ja tavaliselt on nendeks lempariteks need, kes on spordikommentaatorite poolt favoriitideks tituleeritud. Keegi mingile tundmatule tavaliselt pöialt ei viitsi ju hoida.

Ühesõnaga minu meelest on see hea blogi märk, kui me loeme teksti läbi ja juba poole lugemise pealt hakkavad sõrmed sügelema, et all kommentaariumis oma tekkinud mõtteid jagada ja arvamust avaldada. Vähe on ju neid blogisid, keda lähed veel teist kordagi lugema. Nii et sihukesed lood siin pool sood. Kuidas Teil selle sotsiaalmeediasõltuvusega on ja milliseid blogisid ise jälgite ja loete? Kas olete enda jaoks uusi pärleid avastanud?

Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!

Sel nädalal sattusin juhuslikult lugema ERRist uudist selle kohta, kus üks kolme lapse ema on poole aasta jooksul korduvalt kritiseerinud FB gruppides Brittoni turvahälle, nimetades neid AliExpressi odavaks rämpsuks, mis on õhukesed ja rabedad nagu munakoor ning nõudis ettevõttelt turvatestide tulemuste avalikustamist. Iseenesest tundub nagu igati mõistlik ja loogiline nõue, mida klient võiks enne ostu sooritamist tootjalt küsida, eksole, eriti veel, kui asi puudutab liiklusohutust. Kuid paraku olukord pole teps mitte nii lihtne ja lilleline.

Väidetavalt kirjutas naine esimesed kriitilisemad postitused tänavu aasta alguses, ent kuna tootja esindaja ei reageerinud neile, hakkas naine tuntud turvatoolide- ja hällide tootja Brittoni tooteid maha tegema ning seadis korduvalt erinevates FB gruppides nende toodete ohutuse kahtluse alla.

Ning siin on koht, kus läheb minu jaoks olukord eriti huvitavaks ja imelikuks...
Ma olen absoluutselt nõus, et hoolimata sõnavabadusest, ei tohiks ühtegi inimest vabastada kohustusest jälgida oma suuvärki, olgu lastetu, üks või terve trobikond lapsi. See pole lihtsalt eetiline käitumine, hakata lambist kedagi oma kõhutunde põhjal laimama. Kuid hoolimata inetust teematõstatusest, olen seisukohal, et antud teemakäsitlus on ülioluline ja vajalik, sest oletame, kui need turvatoolid ja hällid on tõepoolest odav rämps, mis pole ealeski ühtegi turvatesti läbinud,siis see on ju igati õigustatud teemapüstitus, kas pole?

Mind tõsimeeli hämmastas ettevõtte esindaja välja öeldu, et nemad ei pea midagi hakkama tõestama ega avalikustama. Nagu kuidas palun? Te tegelete turvavarustuse müügiga ja läbi selle võtate vastutuse väikelaste elude eest ning siis suhtutegi nii üleolevalt lapsevanematesse? Jah, antud kolme lapse ema kirjutas inetult ja ilmselt põhjustas ettevõttele teatavat kahju, kuid ma arvan, et probleem pole enam kolme lapse ema antireklaamis, vaid ettevõtte üleüldises suhtumises klientidesse. Ma ei saa aru, kas Brittoni tootja esindajal oli valus tänada inimest küsimuse eest ja vastata nagu ühele erasektori esindajale kohane. Ega see pea liiva alla peitmine päästa. Kui pole turvatesti tulemusi ette näidata, siis nii tulebki vastata, aga mitte hakata vehkima kohtumenetluse paberitega, nõudma üüratuid menetluskulusid ja valurahasid. Ettevõtte esindaja kommenteeris: "Leiame, et juriidilise abi kompenseerimine on miinimum, millega lepime kohtuväliselt. Kui aga Kaisa Kullamaa ei ole nõus juriidilist abi kompenseerima, siis oleme valmis oma õigust tõestama kohtus koos teiste kahjunõuetega."

Selle lause peale tahaks vägisi küsida: miks on tarvis läbi kohtu tõestada Brittoni turvatoolide- ja hällide turvalisust? Kas lihtsam poleks olnud vastata lapsevanemate küsimustele? Praegu jääb mulje, et see kohtukeiss on ainult hirmutamiseks. Kui kõik on seaduspärane, no siis ei tohiks ju olla probleemi avalikustada need turvatestide tulemused.

. Samuti oli ka see mingi tase omaette, kus ettevõtte esindaja andis meedias kommentaari, kus ütles, et Kaisa Kullamaa tahab pääseda 1500 eurose juriidiliste kulude kompenseerimisest, kuid ei mõtle sellele, et oma valeväidete tõttu kaotavad sissetulekus laotöötajad Tiina, Irina ja Paavo, müügijuht Teve, raamatupidaja Mairi, sekretär Kristel, müüjad Egle, Käty, Leen jne. Taevas halasta, aga kuhu jäi sellest lõputust nimekirjast koristaja? Kas koristaja polegi inimene või? Pealegi ma tobuke arvasin, et palka makstakse inimestele ikka lepingu alusel, eriti veel sellises prestiižes ettevõttes.

Aga olgu, jätame praegu iroonia kõrvale. Tegelikult oli seda kõike ääretult kurb lugeda. Kurb igas mõttes. Kurb, et inimene sotsiaalmeedias valimatult räuskab ja laimab, kuigi selle asemel oleks võinud oma sõnade kinnituseks anda asjale ametliku käigu ja kurb, et toote esindaja ignoreeris inimese esimest postitust, mille väidetavalt kirjutas Brittoni FB lehele, kust kogu lugu sai ühtlasi ka alguse. Samuti on kurb ja veidi kentsakas lugeda toote esindajalt kommentaari selle kohta, et nende käibe languse tõttu väheneb palk laotöötajatel, raamatupidajal, sekretäril jne, kuid laste ohutus jäetakse täiesti märkimata. Inetu lugu igal juhul!