Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Marimell kirjutas mõni aeg tagasi FiFi erootikabutiigist, kus leiab igasugu lahedaid ja seksikaid tooteid. Dildod ja vibraatorid nagunii, aga lisaks ka sekspesu, hommikumantleid, kinkekomplekte, libesteid jms. Peale selle viskas Marimell antud teemaga õhku ka küsimuse: kas tõesti on naisi, kes ei rahulda ennast?Kommentaaridest sai teada, et ei, kõik naised ei vaja kõiksugu lelusid ja imevidinaid, et aeg-ajalt endaga ise tegeleda. Isegi siis mitte, kui pole hetkel kellegagi püsisuhtes. Kuid samas oli ka neid naisi, kes tunnistasid ilma vähimagi piinlikkustundeta, et lisaks regulaarsele seksile oma partneriga, tegelevad nad aeg-ajalt endaga ise. Kuna teema oli seotud erootikabutiigiga, siis ilmselgelt tuli jutuks ka kõiksugu voodielu ergastavad ja värskendavad lelud ning kommentaariumist võis lugeda, et on täiesti tavapärane, et naised kasutavad meelsasti sekslelusid nii koos partneriga, kui ka üksi vallatlemiseks.

Marimelli postituses oli mul täielik äratundmisrõõm selle lõigu juures, kus oli juttu sellest, mismoodi naistekari Sulle peale lendab, kui Sa julged kasvõi moka otsastki mainida, et aga Sa ei kasutagi seksvidinaid. Mul oli umbes sama geiss, aga jututeemaks ei olnud mitte seksvidinad, vaid kelgiti oma saavutuste ja kogemustega. Kui Sa seltskonnas ei hakka koos teistega praalima, et mida, kellega, kus ja mitmekesi oled teinud, siis saad kohe endale vanilla sildi külge. Ja see isegi ei olene sellest, kas tegu on naiste- või meeste seltskonnaga. Mind isiklikult nii kohutavalt häirib selline nõme praalimine, sest miks peaks inimene hakkama kellegile midagi tõestama ja detailideni lahti seletama, et mida kõike on või ei ole proovinud. Kui inimese intiimsusspekter on teistest mõnevõrra kitsam, siis ei pea teda ju sellepärast kohe kuivikuks sõimama. Äkki see pole üldse inimese loomuses avalikult kõigile rääkida oma partneri peenise pikkusest, häbeme raseeritusest, fetišitest, eelistustest, öökapi sahtlisse peidetud leludest.

Minu jaoks on need inimesed palju atraktiivsemad, kes ei haibi iga nurga peal oma saavutustega. Mõjuvad kuidagi usutavamalt ja salapärasemalt. Siin muidugi ei tohiks omavahel kahte asja segi ajada. See on täiega lahe ja huvitav, kui keegi lihtsalt muljetab oma ägedast seksikogemusest. Kuid teine leer, mida mina antud hetkel silmas pean, on see, kui inimene hakkab sellist egotrippi suust välja ajama, et ma tahaks lihtsalt natuke endale suhu oksendada.Selline fa fa, ma olen seda proovinud ja seda teinud ja näinud. Just eile sain hea paugu n*kku. Ma olen ikka täiega tegija. EI ole lahe!

Lisaks, kui korraks tulla selle uute asjade proovimise teema juurde, siis kas kõike ikka peab siin elus järgi proovima lihtsalt sellepärast, et olla ka pop ja käia ajaga kaasas, vältimaks seltskonnas kõõrdi vaatamist? Minu arvates on see täiesti jabur arusaam. Mina küll ei arva, et kõik peavad tänasest päevast alates teiste eeskujul hakkama kasutama oma voodielu värskendamiseks vibraatoreid, tuppekuule, peeniserõngaid või mida kõike veel, puhtalt sellepärast, kuna teised seda teevad. Sama hästi võiks ju küsida nendelt kaasaegsetelt seksijatelt, et aga miks kõikide moevooludega siis kaasa ei lähe? Kas olete kuulnud uuest trendist? Uus trend on nüüd ju emakese maaga seksimine. Ökoseksuaalid saavad enda ehitatud kasvuhoones kokku ja kukuvad üheskoos paljalt mudas püherdama, saades sellest võimsaid orgasme. Tegu on grupi inimestega, kes usuvad, et maaga seksides päästavad maailma. Ma kujutan ette, mismoodi ma järgmisel korral istun seltskonnas ja samal ajal, kui kõik sädistavad oma seksvidinatest ja kogemustest, siis lihtsalt ühel hetkel lajatan: "Issand, aga miks keegi teist maaga ei seksi? Mis teil ometigi viga on? Mis te polegi ökoseksuaalid vä? Te ei tahagi maailma päästa või? :D

Ühesõnaga, mis mu point on? Minu point on see, et igale ühele oma ja pole tarvis teiste eelistuste ja valikute üle kohut mõista või kuidagi negatiivselt suhtuda ja tunniaja pikkune loeng maha pidada. Pole vahet, kas oled sekslelude austaja või naudid puhast seksi. Igale ühele oma.
Lõpetuseks mõtlesin omaltpoolt tõstatada hoopis vastupidise küsimuse. Kas kõik mehed masturbeerivad? Mitte, et mul oleks siin hordide kaupa meeslugejaid, aga naised võiksid ka arvamust avaldada, et mida sellest arvavad, kui näiteks suhtes olev mees üksi masturbeerib? Vallaline mees seda tegemas on minu meelest suts loomulikum ja arusaadavam, aga kas suhtes oleva mehe puhul on see samuti selline tavapärane? Naistel tundub vist olevat.

Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.

Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega.  Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.

Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.

Igatahes, kuna   tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega  praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.

Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."

Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid  tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.

Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.

Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.

Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.

Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.

Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah,  mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.

Kui ma nädalapäevad tagasi siin kirjutasin pimedatest, vaegnägijatest ja kuidas tihtipeale neid kahte topitakse ühte patta või siis lihtsalt ei tehta neil kahel vahet, et mis erinevus on pimedal ja vaegnägijal, siis tekkis pisikene vastasseis minu Facebooki blogilehe kommentaariumis, kus kaks blogilugejat läksid tuttipidi kokku. See on muidugi praegu kirjanduslik liialdus, sest karvu ja verd ei lennanud., Kuid selline kergemat sorti hõõrdumine sai alguse sellest, kui Gätlin soovis vastust oma küsimusele, et kuhu alla prillikandjad liigituvad ja et kui tal on prillid, kas siis temal on ka nägemispuue?Tteine lugeja, astus aga n-ö minu kaitseks välja ja nimetas antud küsimuse esitamist ja selle küsimise õigustamist pimeda inimese lehel suisa piinlikuks.