PlastiliiniSadamasild

Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.

Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega.  Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.

Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.

Igatahes, kuna   tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega  praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.

Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."

Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid  tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.

Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.

Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.

Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.

Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.

Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah,  mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.

Ma kirjutan viimasel ajal blogisse nagu kuuvarjutus. Igal hommikul ärgates võtan plaani kindlalt blogida, aga siis juhtub miskit imelikku, mis on viimasel ajal minu puhul kuidagi igapäevaseks muutunud. Mind on tabanud mingisugused kahtlased meeleolu muutused. Ühel hetkel olen täiesti rõõmsameelne, teen nalja ja elan tavapärast elukest, kui äkitselt niidab mind jalust maha mingisugune enesehaletsushoog ja hakkan masetsema. Tunnen, et ükskõik, mida ma ka ei teeks või ütleks, et kõik on vale. Vahepeal, või mis vahepeal, praktselt iga päev poetan paar pisaratki ja siis olen sedasi oma pool tunnikest kuni pool päeva. Kui oma masekaga saan ühele poole, siis ajan endale kargu jälle alla ja hakkan edasi toimetama. Endal laibamatja ilme ees.

No paar näidet ka teile...
Ühel rahulikul hilisõhtul pühkisin põrandalt koerakarvu kokku, kui äkki Joosep uuris, kas see on praegu ilmtingimata vajalik tegevus. Kuna ta valmistus õhtuseks trenniks, siis teda häiris minu sehkendamine kühvli ja harjaga. No ja ega Joosep ei karjunud mu peale, et kuramuse naine, võta oma kühvel ja hari ja ära virvenda mu silme all, vaid lihtsalt informeeris mind oma häiritusest, aga kuidas reageerisin mina? No igatahes mitte nagu päris normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene.
Ma tõusin püsti, viskasin solvunult kühvli ja harja nurka ja kõndisin demonstratiivselt teise tuppa ja virutasin ukse vähe tugevamini kinni ja kukkusin nutma, sest mina mõtlesin, et no tore, ma olen nädal aega kodust ära ja juba ma käin talle närvidele ja häirin teda ja olen ees ja nüüd ongi nii, et ta ei armasta mind enam kohe üldse mitte jne. Ja kusjuures enne seda intsidenti olin täiesti rahulik ja rõõmsameelne. Minus polnud grammigi närvilisust, kurbust, pettumust vms.

Või siis täna...
Joosep tahtis minuga üht teemat arutada. Kuid selle asemel, et teda normaalselt kuulata, kleepusin ma ta kaela külge nii, nagu ma kannataksin mingisuguse eriti ränga ja raskekujulise lähedusepuuduse all. Aga no Joosep ei suuda väga hästi oma jutule keskenduda, kui ma ta näo ees ripun nagu mingisugune märg kalts. Ja ega see polnud ka sellist sorti jutt, kus oleks hirmsamat moodi tarvis olnud üksteise küljes tilpneda. Kui üksteise küljes riputakse, siis tegelikult pole ju üldse väga vaja lobiseda, aga no see selleks :D

Igatahes Joosep taaskord informeeris mind, et äkki ma suudaks normaalselt seista, et ta tahaks minuga arutada, aga mina solvusin ära ja meeleolu läks täiesti nulli. Või mis nulli. Miinustesse läks. Ja ma saan praegu ka kirjutades aru, et need on niivõrd absurdsed näited ja olukorrad, et mõni inimene ütleks, et kammoon, võta end kokku ja ära tujutse vms, aga no ma ei suuda. Ma imestan, et Joosep pole juba oma seitse asja võtnud ja kuskile meeste tugigrupi poole punnu pistnud, või mulle lähimasse hullumajja koha bronninud.

Ma sisendan endale pidevalt ja seda juba pikemat aega, et Kai, katsu olla vähem emotsionaalne. Mõtle peaga ja ära draamatse. Ma tunnen ja mõtlen, et ma pole tasemel, piisavalt hea ja vean kogu aeg kedagi alt. Kuidagi selline läbipõlemistunne on. Ega ma ei tea kindlalt, kas see on, aga lihtsalt selline tunne on. Mul on vist kehahormoonid paigast ära. Panin endale just meditsiinilise diagnoosi :D

Kui asjad on hästi ja keegi mulle kurjasti või pahasti ei ütle, siis on kõik täitsa timm, aga nii kui natukene keegi tõsisemalt või konkreetsemalt ütleb, siis kohe tõmbun tõsiseks ja silm kisub märjaks ja tahaks nutta.
Ma praegu ka seda kirjutades mõtlen, et äkki see pole ikka päris õige, et sellest räägin, sest inimesed on harjunud mind nägema super positiivsena ja siis pelgan, et äkki vean nüüd teid ka alt või valmistan kuidagi pettumust. Ahjaa, selle positiivsusega meenub see ka, et siin tekib järjekordne konflikt minu enda tunnetega, kuna loomu poolest olen rõõmsameelne, siis taolised madalseisud tekitavad minus endas pahameelt, et nagu mis mõttes Sa praegu töinad siin või mossitad?! Miks jälle ei suutnud enda emotsioonidega hakkama saada ja nüüd siis oled siin sedasi vissis. Ühesõnaga ise olen ka meister endale etteheiteid tegema.

Ohjah, ei oska isegi kuidagi väga arusaadavalt kogu seda tunnete ja emotsioonide virrvarri kirjeldada ja lahti seletada. Lihtsalt endale jääb küll mulje, nagu ma oleksin peast puhta soojaks läinud või mingi eriti raske esemega vastu pead saanud. Eriti veel sellepärast, kuna asju ja inimesi,mille ja kelle üle rõõmustada, on ju minu elus küll ja veel. Mul on kodu, soe söök, mul on armastav ja hooliv mees, mul on super nunnukas ja armas juhtkoer, mul on vanemad, armas õeke ja õelapsed, sõbrad ja eneseteostusvõimalused jne. Aga mina töinan ja masetsen siin. Jah, eks meil kõigil ole keerukaid olukordi ja inimsuhteid, mis meid paraku ühel või teisel moel mõjutavad, aga vaevalt kõik sellepärast nutavad ja mõtlevad ilgemalt negatiivseid mõtteid või langevad sekunditega masendusse. Mind igatahes mõjutavad märkimisväärselt. Ma juba olen kord selline, kes väga kergesti võtab oluliste ja lähedaste inimeste muresid ja konflikte südamesse, aga no ega ma sinna väga miskit parata saa.

Olen hakanud oma mõtteid mediteerimise suunas mõlgutama, aga ma ei oska mitte kuskilt otsast alustada. Kunagi lugesin Mai-Agate Väljataga eneseabiõpikut, kus kirjutas umbes järgmist. Kujuta endale meelepärast värvi õhupalli ette, täida see oma unistuste ja soovidega ning lase seejärel see õhupall nööriga kosmosesse. Hoides ise kogu aeg nöörist kinni. Las see siis hõljub seal Sinu unistustega ja iga päev tegele selle mõttega ning lõpuks universum täidabki Sinu unistused. See on vist see mõttejõu värgindus või see teema, et positiivsus tõmbab positiivsust.

Ma kuulasin ja kuulasin, aga see oli nii kohutavalt igav raamat, et ma jäin suisa mitu korda selle kuulamise ajal magama. Ehh, nüüd mõtlen, et võib-olla oligi see taotluslik. Igatahes mina suutsin ainult I peatüki sealt ära kuulata ja siis panin selle raamatu raske südamega kinni. Mulle lihtsalt see õhupallimeditatsioon kohe üldse ei istunud. Ega täitsa võimalik, et järgmistespeatükkides liiguti õhupallidest ja universumist kaugemalegi, aga minu jaoks peab raamat juba esimestest ridadest olema niivõrd huvitav ja paeluv, et ma lausa ahmin seda endasse.

Kuid sellist meditatsiooni tahaksin küll, kus ma istun rätsepistmes, toas mängib mingisugune vaikne loodusmuusika või ei mängiks üldse muusikat ja siis lihtsalt istun vaikides keset tuba koos oma mõtetega. Aga kas selleks ei peaks olema mingisugune kindel spot, millel on hea energeetika? Ja ümbritsev keskkond peab ka ju olema neutraalne, et poleks häirivaid välistegureid, aga no kuidas ma seda saavutan, kui üks mees meil kodus töötab.

Ühesõnaga ma olen veits nagu rajalt kõrvale kaldunud ja tunnen, et mu hing ja vaim ja keha vajaksid midagi. Ma vajan rahu, stabiilsust ja positiivset energiat, aga ma ei tea kuidas seda saavutada. Ma lihtsalt kujutan ette, et kui minus on rahu ja positiivsus, siis olen enesekindlam ja suudaksin paremini toime tulla kõiksugu pingeliste olukordadega.
Kas ma kõlan väga arulagedana?

Ostsin endale Konsumist alla viie euri maksvad tennised. Tundusid kirjelduse põhjal sellised nunnud ja no odavad ka ja mul oli hädasti tarvis midagi varba otsa, sest ma pole siiani üles leidnud oma suvepapusid, mis ma peale möödunud aasta suvehooaja lõppu ära panin.

"Cry as hard as you want to. But just make sure that once you stop crying, you never cry for the same reason again”

 "Don't compare your chapter 1 to someone else's chapter 20"

„üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.

Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,

või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik"

„you're only here for a short visit.. don't worry, don't hurry and be sure to smell the flowers along the way"

„Greate a life that feels good on the inside not one that just looks good on the outside"

„If you don't design your own life plan, chances are you'll fall into someone else's plan. And guess what they have planned for you? Not much" 

 "Always wear your invisible crown"

„I din't come this far, to only come this far"

„I’m thankful for laughter, except when milk comes out of my nose." - Woody Allen

"If you don't like something, change it. If you can't change it, change your attitude. Don't complain"

„Don't worry about those who talk behind your back, they are behind you for a reason.

Lõpuks ometi oleme peale pikka ja väsitavat päeva kodus tagasi. Käisime täna nimelt pealinnas, kus toimus juhtkoerte õppe- ja treeningpäev. Kõigepealt sõitsime Tartust Tallinna Baltijaama, kus esimene varajane seltskond jagati sujundajate vahel ära ja mindi eraldi vanalinna tänavatele kõndima. Ma ei oska öelda, et kuidas teistel läks, kuid Janet on super tubli ja see pole lihtsalt mingisugune minu suvaline subjektiivne hinnang oma juhtkoerale, kes siis oli suurepärane...et ikka väga-väga tubli, et siis tubli jah! Igatahes sellise hinnangu andis sujundaja Külli Väikene peale vanalinna keerukaid marsruute ja lahendusi. Lisas veel, et seda on näha, et minu nõudlikus, igapäevane liikumine koeraga, täpsus ja sihikindlus on Janeti puhul väga silmnähtavalt vilja kandnud, sest vanalinnas olevat olnud mitmeid kohti, kus nii mõnigi juhtkoer oleks eksinud, kuid Janet tuli nendest olukordadest auga välja. Võib-olla tundub see postitus hästi suti suti-minu ja Janeti upitamisena, aga ma olen tõesti siiralt rõõmus tänase eduka päeva üle ja kuigi Janet on väga hea juhtkoer, siis nagu inimestelgi, esineb ka juhtkoertel aeg-ajalt kehvemaid päevi, kus töötuhin on kuhugi plehku pannud. Aga eks kunagi keegi tark on öelnud, et ega päevad pole vennad... Igatahes ma olen nii uhke oma väikse Popsiku üle!
Peale vanalinnas ringi kolistamist liikusime terve trobikonnaga edasi trolli peale ja sõitsime edasi Kristiine linnaossa või Mustamäe (Google ütleb, et ratsabaas asub Kristiines..mina ka ei tea...ma pole tallinlane), kus meie lõpp sihtkohaks oli Tondi Ratsabaas. Seal ootasid meid kannatlikult juba hobuterapeut Sirje Argus koos oma valge teraapiahobuse 10 aastase Paradiisiga. Kogusime natuke tarkuseteri teraapiahobuste kohta ja saime ka ise teraapiat Paradiisi patsutamise, silitamise ja ratsutamise kaudu. Noh, päris Liivimaa parima ratsutaja tiitlit ei saa meile anda, sest tegelikult asi oli selline suhteliselt rahulik ja stabiilne ning hobuterapeut liikus koguaeg ise juures ning seega ei saanud uljamad ratsafännid maneešist välja kapata. Sellel konkreetsel teraapiahobusel oli komme käest oma mokkadega napsata ja kui seda ei tea või ei oska ette aimata, et millal seda teeb, siis see võib päris korralikult ära ehmatada ja muidugi üks märg tatilärakas jääb ka käele, aga muidu oli igati äge ja nunnu hobune (ladina keeles: equo).
Õppe- ja treeningpäeva lõpetuseks harjutasime toidu maast mitte võtmist, kus tänavale laotati ahvatluseks kohe päris mitu kotletikest, mida siis juhtkoeratreener Anu Lokke isiklikult oli öösel oma väikeste kätega küpsetanud.
Koju jõudes andsin Janetile siis Tema uut toitu (1st Choice Hypoallergic, pardiliha ja teraviljavaba krõbinaid) ja magustoiduks ühe suure notsukõrva, mis oli siis tõesti välja teenitud :)
Õppe- ja treeningpäevast võtsid osa ja andsid oma panuse: Anu, Külli, Maariel, Natalja, kaks Liisat, Merike ja Pepe, Miša ja Tsa-Tsa, Galina ja Pagiira, Marika ja Luna, Gerli ja Mathias, Margo ja Roosi, Julia ja Mona, Toomas ja Picasso ning mina ja Janet.