...suhkur ei põhjusta suhkruhaigust. Me oleme kindlasti kõik kuulnud, et diabeet on elustiilihaigus. Käpp püsti, kes ei oleks sellist põhjapanevat statementi kuulnud!? Mina aga väidan, et enamasti 1. tüübi diabeet EI OLE elustiilil põhinev haigestumine, sest kammoon simmo, mul diagnoositi enne viieseks saamist see autoimmuunhaigus. Ei tea mis hullu halba elustiili ma küll võisin tol ajal lasteaialapsena viljeleda... ega mind ju suhkru peal üles ei kasvatatud. Just täpselt, rõhk sõnal suhkrul! Miskipärast levib mingi lausloll arusaam, et suhkur = diabeeti haigestumine. Umbes, et kui inimene sööb, okei... sööb kõlab nagu kühveldaks endale iga päev kulbiga suhkrut sisse. Kasutame siis väheke sobilikumat sõna - tarbib, et siis on suhkruhaigus garanteeritud.

Ega ma ka oma 28-aastase staažiga pole mingi ekspert, aga minu arvates muutub see elustiilihaiguseks alles siis, kui inimene täiesti valimatult sööb kõike ja ei jälgi oma kolesteroolitaset, vererõhkku, füüsis langeb, mille tulemusel kehakaal tõuseb ja kui lõpuks pankreas ei suuda enam sellele hooramisele vastu panna, hakkab veresuhkur streikima ja ei lähe palju aega mööda, kui diagnoositaksegi selline kole ja paha haigus nagu seda on 2. tüübi diabeet, mis on siis elustiilist tulenev diagnoos. Alguses kirjutatakse tabletid välja, mis toetavad pankrease tööd ja pannakse range toitumis- ja liikumisrežiim peale, kuid alati sellest ei piisa ning võib juhtuda, et lõpuks lisatakse päeva ka 1-2 süstekorda.

Seega võiks lõpetada nende lausete vehkimise ja lahmimisega, kus "kõiketeadjad" täiesti süüdimatult kirjutavad, et suhkru söömine põhjustab diabeeti. Kallis inimene, diabeeti haigestumiseks pead Sa ikka märksa rohkem ära tegema kui suhkrut sööma. Kui nädalas sööd tahvli šokolaadi, lisad hommikukohvile suhkrutükikese või maiustad aeg-ajalt lemmik kommidega, siis usu mind - Sa ei ärka järgmisel hommikul ega ka järgmisel aastal diabeediga. Vähemalt seni mitte, kui toidulaud on mitmekesine ja leiad endas seda motti ja aega pühenduda oma tervisele ja viitsid end regulaarselt mõnusalt soojaks istutud diivanilohust välja õngitseda, on kõik hästi. Ära stressa.

Ma tean, et see tuli praegu nagu pauk luuavarrest, aga ausalt ka - suhkur ei võrdu suhkruhaigus ja ei pea ahastunult üle laua hüüatama, kui ma lisan oma teele mett. Inimesed muide ei haigestu laktoositalumatusesse sellepärast, et nad oleks liiga palju piimasuppi endale sisse kühveldanud. Haiguste tekkeks on tavaliselt ikka mingisugused eelsoodumused, kas geneetilised või nagu ma juba kirjutasin - elustiili tagajärjel põhinevad haigestumised.

Ma tean, et mu lugejaskonnas on mitmeid arste, meditsiiniõdesid ja meedikuid ja seega võite vabalt mind täiendada või parandada, sest ega ma ei soovi siin mingit valeprohvetlikku õpetust jagada, mis läheks meditsiiniteadusega vastuollu. Lihtsalt mul tekkis taaskord kerge ahastus, kui lugesin järjekordset arvamust suhkru tarbimise seost diabeedi haigestumise vahel. Kuid mis seal ikka enam nii väga imestada... on ju mitmeid inimesi, kes arvavad, et diabeet on mingi moodsa aja dieet.

Jap, tõsi jutt. No mitte selliseks paksuks paksuks nagu valge emavaal, aga mul hakkasid püksid jalas kuidagi vastikult kiskuma ja siis ma tormasin ummisjalu poodi ja ostsin endale uued püksid, sest no see on ju esimene asi, mida iga normaalne laisk inimene teeb, eksole. No võib-olla mitte kõik inimesed, sest on neid tublisid inimesi ka, kes käivad meil ju trennis. Ma käiks ka, kui mu trennikaaslane poleks kaks kuud tagasi endast lapse välja pigistanud.

Igatahes ostsin mina endale H&Mist ilusad ja soodsa hinnaga uued püksid, sest ega ma ei saa ju palja tagumikuga ringi käia. Jalga need seal kabiinis läksid ja istusid lausa valatult, kuid mu rõõm oli üürike, sest peale ühekordset kandmist polegi ma rohkem neid endale jalga venitanud, või no õigemini korra üritasin veel, aga avastasin õudusega, et need raisad on samuti kitsaks jäänud. Jalga sain, aga pasta küll, mul oli selline tunne nagu keegi oleks mu vereringe kinni pigistanud ja kui need püksid peavad mul kasvõi minuti jagu veel jalas olema, siis toimub mul iseeneslik jalgade amputatsioon.

Ma ei tea isegi seda, et mis suuruses ma endale need uued püksid soetasin, aga fakt on see, et need jäid nädalaga kitsaks. Ma olin põhimõtteliselt olukorras, kus mul oli kapis 7+ paari pükse ja ainult ühed neist läksid mulle normaalselt jalga ja see oligi viimane piisk karikasse. Mõistsin, et enam ei saa vanaviisi jätkata , kus ma viimased pool aastat võtsin öösiti snäkikausi ette ja vahtisin järelvaatamisest poole hommikuni saateid ja seriaale järgi. Selle järelvaatamise küüsi langesin ma seetõttu, et mul muul ajal pole eriti aega telkut vahtida, aga ma ei saa, õigemini ei suuda jätta ju ka vaatamata, et mis teemasid uuriv ajakirjandus seekord kajastab ja mis lemmik seriaalides edasi juhtub jne.

Kuid õnneks tänu taevale mõistsin, et selline öine snäkitamine ja kaootiline unerežiim ei mõju pikas plaanis mu tervisele ja figuurile hästi ja kui ma ei lõpeta ja ei distsiplineeri end, siis ei lähe enam kaua, kui ma hakkan välja nägema nagu Dracula vanaema. Teadsin, et nui neljaks, aga ma PEAN end tagasi ree peale upitama, pprioriteedid paika seadma ja mõistusega endale aru andma, et need saated ei jookse kuskile eest ära ja selline karuteene oma tervisele pole seda väärt, sest meil on ainult üks keha ja üksainuke habras tervis! :)

Nii tegin lõpliku otsuse... ee, vist eelmise nädala teisipäeval, et elan suhkru- ja nisujahutsölibaadis ning suurendan kõiksugu aedviljade ja puuviljade kogust oma menüüs. Asendan kartuli tatraga ja näksimisisu rahuldan kõiksugu juurikate ja seemnete näksimisega ning ütlen ei suhkrule, ei kiirtoidule, ei poolfabrikaatidele, ei krõpsudele jne.

Minu kõige probleemsem piirkond on alati olnud kõht ja seda terve minu teadliku elu. Kohe kui unustad end natukenegi kauemaks diivanile istuma, on kõhupekk oma kamraadidega platsis ja panevad mingi hullema telklaagri koos pekipeoga püsti. See on lihtsalt nii haige ja nõme. Kobigu tissidesse. Mitte, et seal ka väga oleks rasvkoe defitsiiti märgata, aga kui oleks minu valida, siis no iga kell valiksin tissid. See on kaalutõusu juures vist kõige positiivsem nähtus ever - boobs are grouing ja seda ilma kirurgilise sekkumiseta.

Eks ma annan endale aru, et tegelikult hea vormi saavutamiseks ei piisa ainult õigest toitumisest, vaid tuleks ka liikumine paika saada ja trenni teha, aga no minu jõusaali käimised on ajutiselt pooleli jäetud, kuna mu trennikaaslane sai vahepeal lapse ja nii mul polegi teist kõhupeki saatusekaaslast, kes viitsiks ja tahaks tulla minuga 2-3 korda nädalas trenni tegema.

Sellised lood siis siinpool sood ja eks ma püüa pingsalt sihti silme ees hoida, sest lisaks tervisele ja figuurile motiveerib mind veel üks asi - minu kauaaegne unistus. Unistus, mille ma mingi aeg matsin täiesti maha, kuid nüüd on taas päevakorras ja see puudutab tätoveerimist ja needistamist. Kuid sellest kõigest plaanin lähemalt ja detailsemalt kirjutada eraldi postituses. Seniks aga be cool ja kuulmiseni! ;)