Esimese asjana tahaksin öelda, et ma alustasin juba eile käesoleva postituse kirjutamist. Ja ma peaaegu et poleks seda isegi avaldanud, aga siis mõtlesin, et ei, mul on vaja, et keegi kuulaks mu maiseid ristikannatusi. Nii et olge lahked, kes naudivad emotsiooni pealt kirjutatud ridu – siin on teile üks halapostitus.

Ärkasin täna väsinuna ja torssis olemisega, sest viimasel ajal meie unegraafikud Joosepiga kohe üldse ei kattu. Mitte, et tema jaoks uni poleks oluline, ikka on, aga mind ajab nii närvi, kuidas saab üks inimene nii loll olla (okei, vabandust, ta ei ole loll, aga ta on nii kangekaelne mingites asjades ja magama jäämine on üks nendest). Nagu mingi väike jonniv laps, kes ise on tegelt super väsinud, aga jaurab ikka edasi, et ei ole ja siis leiutab sada põhjust, miks ta ei saa praegu magama jääda jne. Reaalselt.

Ma peaks võib-olla alustama üldse sellest, et Joosep töötab programmeerijana ja seda kodukontoris. Ehk et tema päev algab nii, et ärkab üles, siis haarab voodis olles öökapilt oma telefoni, sirvib uudised läbi ja siis suundub tööarvuti taha ja hakkab taske üle vaatama. Joob kohvi ja sööb, vahepeal käib teeb väikse õueringi koertega ja tagasi arvuti taha, kuhu ta jääb hiliste öötundideni.
Kuna mina kobin enamasti juba südaööl dialüüsi, siis tema jääb minust maha. Ja ma olen varem korduvalt maininud, et mul on raske uinuda, kui tean, et mujal veel elu käib ja üksi on voodis kõle ja tahan kaissu jne-. Nüüd ma olen muidugi enda tervise ja unekvaliteeti silmas pidades end harjutanud rohkem üksi magama, aga kui ma olen viimased ööd kell 5 kõpsti üles ärganud ja avastanud, et teda ikka veel ei ole mu kõrval, siis ma füüsiliselt tunnen, kuidas viha ja äng mu sisse tulevad. Ma ei ole kuri, et teda pole mu kõrval, vaid kuri, et ta oma tervist niimoodi laastab.

Põhjuseid miks ta magama ei tule on erinevaid. Kui ta ei proge ja ei õpi, siis ta ütleb, et ta klõpsib niisama netis ringi, loeb põnevaid teadusartikleid, ehitusfoorumeid vms ja kui tunneb mingi hetk, et väsimus murrab, siis lülitab ekraani kinni. Siis on vahel mingid keerukamad projektid, mida armastabki öösiti, siis kui kogu maailm magab, progeda. Praegu ta näiteks õpib uut koodi ja ta on viimased kaks ööd laekunud voodisse viiest-kuuest hommikul. Ja ma ei tea, kas ta oleks seal arvuti taga veelgi kauem, kui mina, armastava ja hooliva naisena, ei kooserdaks magamistoa ukseni ja küsiks, millal ta magama tuleb. Mul on tunne, et ta kaotab ekraani taga istudes ajataju, lihtsalt unustab end sinna.

Näiteks täna, kui ma ukse peale ilmusin, siis ta esimese asjana küsis, kas mul on paha olla, mitte, et oi, näe kell on palju.Nagu jaa, mul on tõesti väga paha olla, kui SIND ei ole mu kõrval. No ja siis ütles, et ta vaatab oma õppevideo lõpuni ja siis kohe tuleb. Tuligi. Aga kui voodisse pikali heitis ja mulle musi ära andis, siis võttis telefoni ja hakkas LHV foorumit lugema. Unerohuks või nii. Ja kui ma ütlen, et ekraani helendus stimuleerib ajutegevust ja ei lase uinuda, siis ta ütleb, et ta on progenud nendele saitidele, mida ta uinumiseks loeb, sellise spets tumeda tausta, mis ei kriiska näkku. Et see saab tal aru kellaaegadest ja ma ei tea millest kõigest veel.
No ja vaidle siis sellisega…

Ma tahaksin, et me oleksime nagu kaks nunnut teletupsut, kes õhtuti lähevad koos hambaid pesema ja siis poeme voodisse ja siis räägime veel päevastest toimetustest ja niisama asjadest ja siis uinuksime teineteise kaisus. Aga seda ei juhtu vist mitte kunagi. Ja ma saaksin sellest ka veel aru, kui ta tuleks üks-kaks tundi peale mind voodisse, aga neli-viis tundi hiljem ja siis ka ekraan pihus, brrr.

Joosep ütles eelmisel aastal, et ta püüab hakata tulema hiljemalt ühest-kahest voodisse, et siis kella kolmeks on vaikus ja rahu. Et siis pole enam mingit nihelemist ja ma saan õndsas rahus tema kaisus uinuda. Aga praegu on ta julgelt üle poolte kordade laekunud voodisse peale kolme ja ma olen nii pahane, sest meie mõlemi uni kannatab selle all. Ja kui ma siiani olen selle kõik kenasti alla neelanud ja olnud tore leplik naine, siis enam mitte.Eile sai mu mõõt täis, sest härra otsustas tulla voodisse kolm minutit enne kuut. Saate aru jah, hommikul kell kuus! Enne mida suutis ta loomulikult minu üles äratada ja see oli sama tark tegu kui äratada üles 700 aastat maapõues tukkunud lohe. Ja siis hakkas kõik närvi ajama. Mind ajas närvi, et ajas mu üles. Mind ajas närvi, et luges voodis olles telefonis foorumit. Mind häiris, et koerad jalutasid mööda elamist ringi. Mind häiris, et kolme tunni pärast on mul äratus. Mind häiris juba see teadmine ette ära, et järgmine päev liigun ringi lõuad laiali ja veelkord – mind häiris, et ta mind üles äratas.

Ja ei, ma ei hakanud jorisema ega midagi, sest muidu poleks kumbki meist magada saanud. Ma lugesin mõtteis vaikselt numbreid ja peagi tundsin, et okei, ma suudan jääda rahulikuks ja uinuda. Juba pöörasingi end Joosepi poole ja võtsin ta kaissu, kui ta hästihästi vaikselt ütles: „Ma pean vetsu minema...“
Ja nii ma saingi ainult viis minutit rahus ja vaikuses olla, tunda, kuidas raske magus uni mu laugudele vajub, kui siis tema oma pissihädaga peale lendas.
Ja loomulikult vetsu minemisega ajas ta ka Janeti üles, kes lootis, et mina tulin magamistoast välja ja hakkas mind mööda korterit küünte klõbinal taga otsima. Ja siis mul tekkis ärevus, et enam ei lähe kaua, kui ärkab ka Joosepi koer üles, kes peab ju igat Janeti liigutust ja läbi käidud kohta üle nuhkima ja lakkuma, nii et lõpuks kui Joosep vetsust tagasi tuli, istusin mina voodi serva peal, kuulasin dialüüsimasina undamist ja olin üleni kuri. Väga kuri. Ja katsu sa uinuda, kui su närvid on krussi keeratud.

Joosep üritas alguses asja siluda, öeldes, et kallikene, tule heida pikali tagasi, praegu on rahu aeg. Ma tundsin, kuidas see lause mind veelgi rohkem ärritas. Mis rahu aeg?! Siis kui mul on uni ära aetud, siis on tal rahu aeg ja aeg uinumiseks. Ei, ei ole siin mingit rahu. Nii ma istusin jonnakalt edasi. Lõpuks võttis ta mult ümbert kinni ja ütles „sa mu väike kanaaritibuke“ ja siis ta hoidis mind natuke enda soojas embuses, silitas ja paitas mu selga ja peakest, aga ma olin ikka veel ta peale nii kuri.
Lõpuks, mingi 15 mintsa hiljem viskasin end tagasi pikali ja mu tigedus oli veidi lahtunud, sest paid olid head ja tegelikult mõistusega sain ma aru, miks ta täna niiii hilja voodisse tuli, aga lihtsalt see emotsionaalne naine minus ei lubanud asja sedasi jätta. Muidu hakkab veel arvama, et nii ongi okei.

Aa, ja see, miks ma saan aru, miks ta täna nii hilja laekus voodisse. Eile kella 23 paiku viskas ta diivanile pikali ja mina pidin ka tegelt juba dialüüsi minema, ent ma pugesin talle hoopis kaissu. Ütlesin, et ma ainult 15 minutit ja siis lähen ära masina külge. Aga me jäime mõlemad elutuppa tukkuma ja kui ma üles ärkasin, siis oli kell märkamatult tunnike edasi liikunud ja mina läksin ära dialüüsi ja jätsin Joosepi diivanile magama. Hoolitseva naisena sättisin talle isegi veel tekikest paremini peale, et ta varbakesed ei külmetaks vms. Ja nii ta jäigi sinna minust maha, kuni kella kolmeni. Kui ta üles ärkas, siis ta tegi veel tööd ja siis progemise tuhinas kaotas ajataju vms. Ma ka ei tea.

Aga okei. Nüüd, kus ma sain selle välja kirjutada, hakkas mul palju parem ja postituse lõpuks ma enam ei ole kuri. Ainult pisut häiritud, sest mu pea valutab ja paremas lõualuus on mingi kahtlane valu, nagu keegi oleks mind vähemalt kümme korda näkku löönud.

PS. Ma pean hakkama viimase kahe aasta postitusi läbi sirvima, sest mu väike kanaaju ei suuda meenutada, kas ma olen juba teiega oma pulmapilte jaganud või mitte. Miski mu sees ütleb, et ei ole.

PPS. Ja kõik, kes jaksasid ja viitsisid selle ilma piltideta posti lõpuni lugeda, siis esiteks minge tehke oma silmadele üks rahustav kurgikompress ja teiseks teadke, et te olete super nummid, et käite ikka ja jälle mu heietusi lugemas, Kriips ja kraaps.

Teie
Väike pime kanaaju.. või hoopis väike kanaaritibuke.