Juba aastaid olen ma isadepäeval isale üldjuhul ainult helistanud. Vahel harva ka külla läinud. Kõik need ise meisterdatud kaardikesed ja lilled on jäänud sinna minu plikatirtsu aega. Kuigi pean tunnistama, et kuna ma olen suur tähtpäevade austaja, siis ma tohutult armastan inimestele armsaid üllatusi teha ja parimal juhul ise miskit vahvat meisterdada. Mulle meenub sellega kohe üks humoorikas isadepäevakaart, mille ma 1. klassi tirtsuna isale joonistasin. Selle sisse oli kirjutatud: KALIS ISSI! SOOVIN SULLE HEAT ISADEPÄEVA! LILLED ON KARINI POOLT. PS. MINA OSTSIN LILLED.
Kui  isale külla lähen, siis katsun meeles pidada, et pildistaksin selle kunstiteose üles. Mu isa on kõik need kaardid ja joonistused alles hoidnud, mis me lastena meisterdasime. Kunagi isegi istusime isaga kamina ees ja isa luges mulle neid ette ja jummel küll, me tõsiselt naersime nii, et tilgad olid püksis. Oeh, see oli vahva õhtu.
 Kuid nägemise kaotusega on nüüd selle ise nikerdamisega veits kehvad lood. Kuigi teades oma pealehakkamist ja võimeid, siis usun, et asi on pigem minu enda kättevõtmises kinni. Kui ma saaksin kellegi abiga enda valdusesse vajalikud meisterdamismaterjalid, siis poleks mingit probleemi valmistada ise üks kaart.

Ma arvan, et see võis olla üks viis aastat tagasi, kui ma otsustasin osaleda jõulukaardi meisterdamise konkurssil. Kuna võitja autasuks oli üle Eestiline tuntus ja väike sissetulek kaardi müügist, siis need olid minu edevuse geenile piisavalt ahvatlevaks tasuks, et haarata pimedana paber, käärid, pliiatsid ja muu tarvilik kätte ja hakata võistlustööd meisterdama. Mäletan, et idee meisterdada unelev kuu päkapikumütsiga tuli minu juurde imekergesti. See oli nagu ilmselge, et ma teen kuu, kuna ma pidin ju eelkõige lähtuma oma võimalustest ja piirangutest, mis minu nägemise puudumine mulle ette seadis. Kuna see oli minu esimene pimedana tehtud meisterdis, siis kas teate milline imeline rahulolutunne mind valdas, kui sain lõpuks selle kaardikese valmis. Ma olin enese üle nii uhke, nagu väikene laps, kes on saanud millegi suure ja olulisega hakkama.


Kuna ma panin oma kaardi meisterdamisse kogu oma hinge ja südame, siis sisetunne võistluste osas oli hea. Mulle endale vähemalt oma kaart tohutult meeldis. Seepärast olin kindlalt otsustanud selle saata konkurssile, mis laeti kuskile veebilehele üles ja inimesed said siis oma lemmikule hääli anda. Minu suureks üllatuseks ja tundub, et ka kõigi teiste üllatuseks minu kaart võitis rahvahääletuse. Korraldajad olid teadlikud, et ma olen pime, kuna kui reljeefse kaardi neile saatsin, siis põhjendasin paari lausega, et miks ma sellise kaardi tegin. No ma ei saanud ju pimedana suvaliselt tunde järgi miskit kritseldada, vaid mul oli tarvis detailide kaupa värvida, liimida ja detailide asukohti paigutada.

Korraldajad võtsid minuga peagi ühendust ja tunnistasid, et see tuli neile veidi ootamatult, et minu ehk reljeefne kaart tuli võitjaks. Nad olid arvestanud, et tuleb tavaline joonistatud kaart, mida saab lihtsal kujul trükkida. Kuid nad lubasid, et mõtlevad miskit välja. Paraku ainult mõtteks see kõik jäigi ja minu kaart trükki ja müügilettidele ei jõudnudki.

Tjah, ma jõudsin nüüd märkamatult endani, kuigi tahtsin kirjutada isadepäevast. Lihtsalt vahel on kurb meel, et ma ei saa oma kallitele inimestele ise midagi armsat meisterdada. Isegi ostmisega on omad piirangud. Ei ole nii, et lähen poodlema ja siis silman miskit, mis kõnetab mind ja ütleb, et vot see on just see, mis meeldiks Joosepile, emale, isale, õele või mõnele sõbrale... Tunnen sellest tohutult puudust. Kuigi olen tänulik, et tänapäeval on meil niivõrd suur ja lai valik e-poodide näol ja üldjuhul, kui neile kirjutada, siis ollakse äärmiselt abivalmid.

Just selline armas ja vastutulelik kogemus oli mul selle nädala alguses. Kui ma teisipäeval niisama ajaviiteks sirvisin Facebooki newsfeedi, siis jäi mulle silma Heade Mõtete Tahvli reklaampostitus, kus hõigati välja, et neil on isadepäevaks eripakkumised. Kirjutasin neile kohe sõnumitesse ja palusin kirjeldada neid eripakkumisi, pluss juurde lisasin lühikese kirjelduse oma isast. Ei läinud paari tunnikestki, kui meil oli sobiv tahvel sobiva tekstiga välja valitud, kontaktid vahetatud, arve saadetud ja makstud ning paki sain juba reedel kätte.

Isa kahjuks täna kodus polnud, aga riputasin tahvli ukselingi külge. Kuigi üks tibatillukene asi oleks võinud tahvli tekstis olla teistmoodi. See on see lause, et kui tuleb Nurgakivi, siis sööme õhtust elutoas. Algselt oli "Nurgakivi" asemel "jalgpall", aga kuna minu andmetel minu isa mingi eriline jalkafänn pole, siis pakkusin vahetuseks korvpalli ja Nurgakivi. Tegijad otsustasid asendada jalgpalli Nurgakivi saatega, aga see õhtusöögi asi jäi uuendamata. Nurgakivi on tavaliselt ju ikka laupäeva hommikuti. Aga no mis seal ikka nuriseda, ise ei osanud ka sellele kohe õigel ajal tähelepanu juhtida ja nii see läks. Sellest väikesest viperusest hoolimata loodan, et isale meeldis. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja vanaisadele! :)

Minu Facebooki lehe jälgijad juba teavad, et eile väisasime Janetiga Tartut, kus toimusid iga aastased Eesti Juhtkoerte maavõistlused, kus me saavutasime Janetiga II koha, jäädes I kohast maha kõigest kolme punktiga.

Aga enne, kui ma üldse asun kirjeldama eilset võistlusrada ja seda, et mis meile saatuslikuks sai ja kuhu meie I koha väärilised punktid kadusid, peaksin ma äkki natukene lähemalt rääkima sellest, et mis asi üldse on juhtkoerte maavõistlus ja miks juhtkoerad peaksid üldse võistlema, kui nad tegelikkuses on mõeldud abistama pimedat inimest.

Juhtkoerte maavõistlus on sõbralik mõõduvõtmine tandemite vahel, kes peavad läbima treenerite või rajameistri poolt kokku pandud võistlusrada. Võistlusrada on kõigile võistlejatele tundmatu. Juhtkoer ega ka pime ei tea, mida rajalt oodata. Kõik käib pimeda tunnetuse ja usalduse peale. Üldiselt üritatakse võistlusrajale sisse panna võimalikult palju erinevaid elemente, mida üks tubli juhtkoer on õppinud ja peaks oskama lahendada. Kõiksugu erinevate olukordade lahendamisoskused tulevad tandemi pikaajalisest koostööst ja sellest, et kui aktiivsed nad igapäeva elus on ja kui palju erinevaid olukordi on tandem saanud üheskoos lahendada. Mida aktiivsem igapäevases elus oled, seda kergemini peaks ka võistlustel minema. No ja siis on kõik muud õpitud käsklused ja oskused, mida juhtkoerale õpetatakse enne, kui läheb pimeda teejuhiks ja abiliseks. Nagu näiteks vasak, parem, otsesuund, tagasitee, pink, uks, lift, trepp, sebra, maha kukkunud eseme üles tõstmine, takistusest möödumine, milleks võib olla mis iganes- veelomp, auk, ehitustaraga eraldatud ala, põõsad, pargitud sõiduk, reklaamplakatid, postid jm. No ja loomulikult on palju neid käsklusi, mida juhtkoerakasutaja ise õpetab oma koerale. Mina olen näiteks Janetile õpetanud otsima eskalaatorit, kaldteed, sularahaautomaati, kassat ja muid nipet-näpet asju.

Tegelikult ega need maavõistlused ei ole kohustuslikud, aga mulle näiteks meeldib neist osa võtta, kuna läbi selle saab end proovile panna, mis annab enesekindlust juurde ja pakkuda oma juhtkoerale mõttetööd. Kõiksugu sellised lahendamist vajavad ülesanded hoiavad juhtkoera mõtlemist erksana ja mida rohkem talle kogemusi pakud, seda nutikam ja lahtisema peaga ta on. Põhimõtteliselt iga uus olukord, mille koos lahendate on kogemus, mis purustab piire, mis pimedus ette seab.
 
Võrreldes tänavust võistlusrada möödunud aasta omaga, siis tänavune rada oli minu meelest märksa lihtsam. Muidu on treenerid meile ikka armastanud rajale kõikvõimalikke takistusi sisse tuua ja paigaldada. Näiteks varasemalt on olnud ristipõiki üle kõnnitee kanalisatsiooni plasttoru, liivakott, metallvõrest tehtud tupik, traktor jm. Kuid eilsel rajal polnudki üllatuslikul ja ootamatul kombel mitte ühtegi neist takistustest, kuid minu ja Janeti jaoks oli siiski üks väga ootamatu ja võistlust häiriv faktor, mida teistel võistlejatel ei olnud.

Marsruut ise algas Riia tänava äärest, mõned meetrid enne Hansakeskuse bussipeatust ja sealt edasi liiguti ülesmäge, ületati Ülikooli tänav ja siis omakorda Riia tänav, kust jõuti Kalevi tänavale ja sealt algaski meie kõige suurem probleem nimega Kiku ja Ellie. Kiku ja Ellie on Janeti ühed vaieldamatud lemmikud, kelle poole me just mööda antud teedpidi tavaliselt liigumegi. Ja antud rajooni me mitte millekski muuks otstarbeks ei kasuta. No, et oleks näiteks variant, et kasutame neid tänavaid kasvõi poodi minemiseks vms.
Janet oli superelevil, kuna oli veendunud, et liigume Kiku ja Ellie poole, aga siis tuligi see saatuslik tänavanurk, kust me tavaliselt paremale ära pöörame, et Kiku ja Elliega pargis kohtuda. No nii, nagu me oleme kõik need viimased neli aastad teinud ja käinud. Kuid oh sa lops, nüüd äkki kamandasin ma Janetit edasi ja vaene hing ei saanud aru, et mis toimub. Ta oli täiesti veendunud, et ma olen peast totaalselt segi tõmmanud ja püüdis iga hinna eest mulle selgeks teha, et kamoon, simmo, me lähme praegu õigest kohast mööda. Nii me siis seal olime nagu kaks jäärapäist eeslit, kumbki oma jonni ajamas.

Mina pidin ju mingi imeväega Janeti saama vasakule ja mitte lihtsalt sinna saama, vaid tegema nii, et ta teeks seda vabatahtlikult. Vasakule saab ju muidu nii ka, et ma lihtsalt lohistan toorelt rihma otsas koera üle tee, aga no that's not the way to go. aga Janet üritas mulle endiselt selgeks teha, et Kiku ja Ellie elavad paremal. Te oleksite pidanud nägema, mismoodi ma utsitasin ja sudisin seda karvapalli, kes oli sellise olekuga, et kui ta oskaks rääkida, siis oleks ta a la miskit sellist öelnud "Paluuun, kas keegi võiks sellele pimedale arsti järgi kutsuda?! Ta viib meid hukatusse!"
Pildil siis Janet koos oma lemmikust koerasõbranna Elliega:


Lõpuks, peale enneolematut loivamist ja venimist, andis Janet hetkeks näiliselt alla ja läksime edasi, kuid siis tuli peagi uus tänav, kust sai samuti ära paremale pöörata. No ja juhtkoera loogika ütleb, et kui esimese parempöörde maha magasid, siis saab ka järgmisest. No nagu geps või nii, mis teeb ümberarvestust :D
Meil oli loomulikult tarvis otse liikuda, aga no see eesel keeras end ristipõiki mulle keset kõnniteed ette ja üritas kogu oma olemasolevate rakkudega mulle selgeks teha, et siit peab paremale minema.  Noh ja sealt siis meie väärtuslikud I koha punktid läksid, sest kuna Janet oli veendunud, et mina va loll pime olen eksinud ja ei tea ise ka kuhu minna tahan, tegi siis teeületusi veidi diagonaalis. No, et kui tee oli vaja otse ületada, siis Janet kaldus lõpus ära paremale, sest no daah, Kiku ja Ellie elavad ju seal.
Vanemtreener Veronika Malm ütles ka peale punktide väljakuulutamist ja vigade kommenteerimist, et esikoha tandem liikus sujuvamalt ja et ma seekord ei tunnetanud Janetit nii hästi. Mnjah, tell me about that.

Kui ma Mariale sonisin ja turtsusin rajal olles, et see on ebaõiglane, et miks, miks nad panid need tänavalõigud võistlusraja sisse, siis Maria ütles: "Sorry, ma unustasin!"

Eks rajal oli veel paar kohta, kus punkte kaotasime, aga need polnud jällegist Janeti süül. Ühes kohas ma näiteks ise ei peatunud ja astusin suure hurraaga sõiduteele, tõmmates Janeti ka kõnniteelt maha ja ühes kohas saime suunamuutuse kirja, mis on üks väga suur viga, sest juhtkoer EI tohi mitte kunagi ise suunda muuta. Ta võib hetkeks suunda muuta, kui peab takistusest mööduma, kuid kohe peale takistust peab uuesti sama suuna tagasi võtma. Mitte nii, et oi näe, kõnniteel on remont, ah keerame siit paremale ära. Nii ei tohi, sest siis me hakkame ju absoluutselt teises suunas liikuma. Kuid see suunamuutus läks meil sellepärast kirja, kuna mulle tundus, et mulle anti liiga hilja märguanne, et ma annaks Janetile käskluse otsida vasak sebra ja kuna meie vudame üpris kiiresti, siis tunduski, et sebra on kuskil eespool, aga tegelikult kui ma käskluse andsin, siis sebra oli põhimõtteliselt juba meil kõrval.

Aga noh oli, mis oli ja ega uuesti teha ei saa. Aga kuna ma olen tohutult suure võistlushingega ja minu jaoks on alati võit see põhiline, siis minu jaoks pole ükski koht, mis jääb I kohast allapoole, piisavalt hea. Aga hästi palju rõõmu ja uhkust valmistas mulle üks harjutus, mille ainult Janet puhtalt ära tegi.
Nimelt koerad pandi kahe meetriste vahedega murule lamama, rakmed asetati koerte esikäppade ette ja siis meid viidi päris mitmeks minutiks ära peitu ja juhtkoerte ülesandeks oli kannatlikult oodata oma peremeest kohas, kuhu pime ta jättis. See koha hoidmine on oluline, kuna kui pimedal on kuskile tarvis korraks minna, kuhu koera ei saa või ei taha kaasa võtta, siis tagasi tulles oleks koer sama koha peal ootamas, kuhu pime ta jättis. Janet ja Mathias, kes sai I koha, hoidsid kenasti kohta, aga siis tuli sama harjutuse tase 2.
Ülesanne seisnes selles, et pime seisis eemal ja pidi oma koera enda juurde kutsuma ning siis uuesti andma koerale käskluse tagasi kohale minemiseks. Kuna kogu sooritus leidis aset muru peal, kus oli palju põõsaid ja puid, no ühesõnaga ahvatlusi kui palju, siis teised koerad läksid niisama muru platsile ringi luusima, aga minu väike kollane poobik, kui sai korralduse kätte, läks ainukesena oma rakmete kõrvale lamama. ?! Minu popsikust Džännu! :) Ja nagu vanemtreener ütles, et ta tahtis lihtsalt näha, et milline koer selle lihtsalt puhtast intelligentsist ära teeb ja minu labraator oli siis see ainuke intelligent :D Väga uhke tunne oli! :)

Selline see võistlus oli ja nüüd kaks parimat ehk siis ka mina ja Janet, sõidame oktoobri alguses Lätti rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele. Nendele samadele, mida me oleme kaks aastat järjest kinni pannud. Ma küll suve alguses väga tugevalt kõhklesin, et kas ikka lähme võistlema, sest Janet on vanaks jäänud ja seda on näha tema olekust, sest mõni päev on ta nii väsinud olekuga, kuid samas järgmisel päeval kepsleb ringi nagu noor gasell. Joosep arvas, et me ei peaks võistlema, et kuna oleme kaks aastat järjest I koha koju toonud, et oleks ehk ilus tipus lõpetada ja arvestades fakti, et Janetil 10-es eluaasta jookseb, et las teised lähevad. Kuid treenerid olid teisel arvamusel ja  pealegi Lätiga on meil oma kana kitkuda. Seega  otsustasin, et käime ära ja vaatab mis saab. I kohta ma küll ei looda saada. Või mis asja!?! Loll jutt suhu tagasi. Muidugi ma loodan I kohta saada, aga ma ei tohi sellele mõelda, sest ma pole suuremat sorti võistlusnärviga olend ja kui olen närvis ja pabinas, siis Janet tunnetab seda ja hakkame vigu tegema. pean pigem mõtlema, et ah see on niisama üks suvaline jalutuskäik Lätis :D
Ja tulgu, mis tuleb, Janet on alati minu nr. 1 ja minu tšempion kõiges, sest ta on lihtsalt parim! :)

2. 176,5 punkti Erkki Juntikka ja Taavi (FIN, labrador retriiver) 

3. 172 punkti Gerli Kangur ja Mathias (EST, labrador retriiver)

4. 170,75 punkti Solveiga Vildmane ja Ulla-Berta (LAT, labrador retriiver)

5. 168,25 punkti Karin Viitanen ja Ava (FIN, Saksa lambakoer) 

6. 75 punkti Natalja Muravjova ja Lati (LAT, segavereline)

Mul paar päeva tagasi meenus, et oi ma tahtsin ju blogida sellest, kuidas ma üle pika aja jälle diskotamas käisin ning kui ma kirjutan "üle pika aja", siis ma mõtlen selle all oma nägija aega - no seda aega, kui ma veel noor ja seksikas olin....nüüd olen ma ainult seksikas.
Igatahes (see on minu parasiitsõna) kuulasin raadio Elmari soovisaadet ja seal rääkis saatejuht Lauri Hermann, et Pärnus on tulemas Elmari aastavahetuse disko ja et sinna võita kaks priipääset, ei ole mitte midagi muud vaja teha, kui tervitada ja tervituse juurde lisada märge selle kohta, et soovid loosis osaleda ja nii ma toimisingi ja võitsingi! :D
Alguses olin ma natuke ebalev, kuna mind valdas samaaegselt kaks erinevat emotsiooni. Ühelt poolt olin ma väga õnnelik oma võidu üle ja teisalt olin ma äärmiselt kahtleval seisukohal, et mismoodi ja kellega ma diskotama lähen...
Peale mõningasi läbirääkimisi, palumisi, mangumisi, kokkuleppeid, moosimisi ja kurva kutsika näo tegemisi sain meeskonna kokku:
a. diskokaaslane: Joosep (väga palju mangumist ja palumist)
b. meik ja soeng: Eliis ja Karin
c. stilistika: Eliis, Karin, ema ja otseloomulikult ka mina ise :)
d. autojuht: Sirts ja Kristjan

Kuna minu enamus piduriideid asuvad Kilingi-Nõmmes, siis oli nagu eriti ideaalne variant, et piletite võitmise hetkel kodus viibisin, kuna siis sain endale sobiva outfiti diskotamiseks valida. Tuulasin kõik kapid ja sahtlid läbi ning otsustasin, et panen selga musta värvi korseti, millel on maitsekalt pitsikest ja lindikesi, mustad ja eriti šikid siidpüksid ning varba otsa peenikese ja kõrge kontsaga saapad. Vaimusilmas panin viimse kui detaili paika: juuksed lokitan ja jätan lahtiselt, silmad kergelt suitsused ja huuled sädelevroosad, küüned samuti huultega ühte tooni ja samamoodi hoolikalt valitud ehted, mis annaksid viimase lihvi minu välimusele. Kõik sujus plaanipäraselt ja kõik tundus nagu olemas olevat. Panin oma peoriided tooli peale valmis ja palusin Joosepil need oma kotti pista ning asutasime end teele.
Paari päeva pärast oligi siis käes see õhtupoolik, mil pidime hakkama end valmis sättima meie esimeseks ühiseks tantsuõhtuks. Palusin Joosepil anda oma kotist minu peoriided, mille peale Joosep ulatas esimese asjana mulle musta korseti, siis saapad...võtsin korseti ja saapad vastu ning jäin käsi pikalt välja sirutatult veel midagi ootama...otseloomulikult oma šikke pükse, kuid Joosep päris kulme kergitades, et mis ma veel tahan.
Ma siis veidi kahtlustaval ja selgitaval häälel: "Eee...no mul oleks vaja allapoole ka ju midagi..."
"Mul ei ole kotis rohkem midagi", vastas Joosep.
Ma muutusin juba veidi emotsionaalseks ja tõstsin häält, vuristades ette: "Mismõttes ei ole?! Ma panin ju püksid, korseti ja saapad kotiga tooli peale...need peavad olema kaasas!!!"
Kuid fakt oli see, et minu pükse Joosepi kotis ei olnud. Ma seisin nagu puuga pähe saanu, vaatasin ainiti Joosepi poole, samal ajal mudides korsetti ning seejärel laskusin istukile vaibale, endal pisarad mööda põski alla voolamas ja lalisedes: "Ma ei saagi diskole minna! Ma tahan ühe korra peale üheksat aastat diskole minna ja ikka peab midagi untsu minema. See on lihtsalt nii ebaõiglane!"
Joosep tuli kallistas mind ja ütles: "Kallis, ära nuta. Me mõtleme midagi välja ja Sa saad küll minna diskole!"
"Eiiii saaaa.....mul eiii oleeee pükseee...", rääkisin ma läbi nutu, mille peale ütles Joosep: "Tahad ma lähen küsin oma emalt midagi?!"
"EIII! Ma ei taha Sinu ema riideid. EI-EI-EI!" pahvatasin ma suurest pahameelest.

Olukord lahenes järgmiselt: Joosep ja Sirts (loe: ämm) sõidutasid mu õe juurde ja Joosep koos oma emaga sõitsid Nõmme minu pükstele järgi...vaat selline ämm ja boyfriend on mul! Seni kuni minu püksid saabusid, tehti mulle lokid ja meik ning kõik muu d särgid-värgid ja kui Joosep mind nägi, siis suutis ainult öelda: "Vauu!"

Jõudes ööklubi Kassa ukse taha, avastasime, et see avatakse alles kell 23:00. Vaadates kella, selgus, et meil tuleb ligi 15 minutit ukse taga kükitada....jeeiii! Muidu nagu polegi mingi pikk aeg ootamiseks, aga kui on talv, lumi, jää, tuul ja veel natuke lund, jääd ja tuult ning Sul pole just vativammust ümber, siis tiba-tiba võib hakata jahe...nii ka läks.
Seisime seal, kui äkki tuli üks veidi purjutanud venelanna: "Njo, tjere njoored! Tje oljete jesimjesed!"
Kinnitasime, et oleme vist tõesti esimesed ja siis too venelanna soovis meile veel häid pühi, mille peale ma teavitasin, et tegelikult on pühad juba möödas, kuid see toda venelannat ei morjendanud. Otsustasime, et jätame venelanna üksi ukse taha ootama ja jalutame soojenduseks ühe tänavapikkuse ära. Mingi hetk hakkas Joosep mulle kapuutsi kergelt pähe kergitama, ise samal ajal lausudes: "Paneme Sulle kapuutsi pähe, siis on Sul soojem..."
"Eiii!" tõrjusin mina ja selgitasin: "Mul ei püsi lokid väga hästi ja kapuuts kiirendaks lokide ära vajumist." Joosep õnneks mõistis mind ja ei hakanud suruma, sest on endale selle selgeks saanud, kui oluline on mulle minu välimus.
Olime oma väikeselt soojendusringilt peaaegu tagasi jõudnud, kui too sama venelanna hõikas meile: "Njo davaitje njoored, tjulge siia! Tjeie olitje jesimjesjed."
Vahepeal oli ukse taha tõepoolest rohkem rahvast tekkinud ja too napsutanud venelanna üritas nende kõigiga sõprust luua. Küll üritas endale diskokaaslast sebida, siis uuris ühelt teiselt naistegrupilt, et kust nad tulevad ja siis uuris Joosepilt, et miks mütsi pole peas ning lõpuks teatas: "Mje pjeame kjallistama njagu pjingviinid!" ja kukkuski inimesi kallistama. Kui jõudis oma kallistamistega minu juurde, siis tajusin, et minu privaattsoon on täielikult okupeeritud, kuid mis parata...nii ma seal seisin, käed tuimalt küljel rippumas. Kui kallistus läbi sai, siis vaatas mulle hetke otsa, tõmbas ootamatult kapuutsi pähe, haaras mu pea oma käte vahele ja ütles: "Nii njunnu!"
Sel momendil lõi mu silmist keevalisi sädemeid välja ja kõik minu sees kisendas: "Minu lokid, minu lokid!!!" Ma pöörasin pilgu Joosepi poole, justkui tahtes Talle karjuda: "Päästa mind!"